Puhas edevuspost vol III

Sest ma väsisin eile niiiii ära ja mingi tulem vähemalt võrgupäeviku jaoks peab ju olema sel, et sedasi vaeva nägin.
(See oli õigustus postituse tegemisele.)

Luban endal edvistada. (agressiivsel toonil) Olen jah edev, mis siis?! Kas see on halb v?!

Elik siuksel üritusel käisin nagu Postimees kirjutab ja näitab.

Mõned mitte ajalehe-pildid ka:

Siin me oleme Janekiga, kes mulle rahva ees rääkimisel abiks
 oli ning ise ka natuke kõneles 

Siin me siis räägime

Ise olen ka imestunud, et
keegi teine peale minu arvab samuti,
et hea raamat sai

... aga muidugi sai ja te ei teagi, mis teid lõi!

Siin ma loen ette 

 Pildid tegi Meeli Küttim

Mõned kirjutised veel:
Kirjakoi
Kirjanduslik päevaraamat

Hyperebaaktiivne

Ise kirjutasin taas mõned pühendused (mul on niiiiiiiiiiii raske käsitsi kirjutada!) ja nautisin end täiega.

Rohkem pole praegu midagi öelda. Väsinud.
Lähen magama tagasi. 

Ma arvan, kleit ja kunstripsmed on kindla peale minek homme

Kuidas saab nii palju asju olla teha inimesel, kes ei käi tööl ja kel pole ka väikesi lapsi?!
Kogu kuradi aeg on mitte ainult et tegemist, aga "no magan aja säästmiseks kaks tundi vähem - kui hull see ikka olla saab, kui pea ka tõenäoliselt valutama ei hakka?"

Homme on mul miski üritus teemal "mina, kirjanik ja romaanivõistluse teise koha omanik".
Täna käis üks Liviko juhtidest minuga ettevalmistavalt juttu ajamas sel teemal. (Ta homme vestleb minuga avalikkuse ees ning seda oleks tema sõnade järgi veider teha, kui me enne kunagi kohtunud poleks.)
Tõi krevetivõileibu ja kooki.
Hindan väga inimesi, kes sööki toovad.
Hakkasin tast kohe hästi mõtlema.

Aga pakivedu vedas vähemalt mu kingitused lastele sõbrapäevaks (mis, mulle meeldib kingitusi teha, noh!) kohale ja varsti on mul lateksrelvastatud järelpõlv.
Aa, mõni ei tea, mis on lateksrelvad? Kui aus olla, ega tehnilisi üksasju ma ka ei tea. Phmt väljanägemiselt esmapilgul päris-löögirelvad (kuigi kas pann ja pudel on relvad? No mina ostsin relvad, viskekirve ning wakizashi), aga kerged, pehmed ja löömisel haiget ei tee - kui, siis väga vähe.
Mhmh, olengi see ema, kes varustab oma lapsi relvadega.

Kui keegi haiget ei saa, miks peaks üksteise relvadega nüpeldamine paha olema?!
Mäng ju, pealegi aktiivne füüsiline tegevus samuti. Füüsiline aktiivsus aga on igati kiiduväärt!
Ei, see on paha, tee trenni sel moel, mis sulle midagi emotsionaalselt ei paku!
PFFFFFF!!!!

Mul on üks vana armastus, mille unustanud olin.

When I'm good, I'm very good. But when I'm bad, I'm better.

Või kelle.
Mae West. 
Nii tark ja vaimukas juba ammu!
(Jah, notsu, see aeg on ka mõne jaoks "ammu" =D.)
Lahedaid naisi on ALATI olnud, lihtsalt nad - unustatakse.
Oleks siis nii, et mina ei unustaks! Nõup, täiesti meelest oli läinud, et selline oli ja kui LAHE ta oli.

Mul on ajaloo osas ikka veendumus, et naiste elu on läbi aegade palju parem olnud, kui kuskil kirjapanduna näha. Sest kui oli kogu aeg halb ja nad seda talusid vastu hakkamata, ennast ära tapmata, elu lihtsalt on selline - oleks kõik naised ajaloos ju mingid mömmid pidanud olema.
Sellest oletusest tuleneks iseenesest, et mehed ongi rohkem inimesed, paremad inimesed - ja mina seda lihtviisiliselt ei usu.
Mina ei ole mömm ja olen naine, isegi väga väga. Järelikult on lihtsalt ajalugu kiivas inimeste kirjutatud - ja seda usun üleni.
Kirjutamine pole objektiivne.
Kunagi. Isegi kui proovida sedasi teha - ei saa.
Nii lihtsalt on.
Kirjapandud ajalugu ja tegelikult olnu on väga erinevad asjad.

Mae West ütles: "I freely chose the kind of life I led because I was convinced that a woman has as much right as a man to live the way she does if she does no actual harm to society."

Vaata ette, mida sa tahad, sest võidki selle saada?
Jaa, aga ... jaa, kõik on õige, aga - teate.
Ma tahangi neid asju.
Nagu Mae Westki.
Lapsena fännasin teda täiega. 
Elu iseenda nimel, ebakonventsionaalset, üle kõigi piiride.
See ongi see, mida ma tahan.
Et säärane elu tuleb iseenesest kaasa mu teiste tahtmiste täitmisega, on ju eriti tore!

Hägused mõtted

Tänu eelmises postis kiidetud mineraalveele julgesin käia Lõunalinnas - Tartus - ilma et mul seal väga mingeid asju ajada oleks olnud.
Lihtsalt Tütarlapse vanaema ja tädi väisatud ja külastatud ühte sõpra, kes lõpetas õenduskooli üleeile.

Käisin nii kauges linnas lihtsalt KÜLAS: maivõi, elu on ikka imeline ja vabadusi täis!
Sain inimeste kohta asju teada. (Ada on VEEL ILUSAMAKS läinud, Tütarlapse sümfooniaorkestril on nägus noor mees dirigendiks, kes mäletab isegi nimetatud Tütarlapse välimust, nime ja soovis talle mõned nädalad pärast sünnipäeva õnnegi, ja Werneri napoleonikook on isegi parem kui NÕHK.)

Kuigi ma väsisin ikka rängalt ära. Pearinglus 2 päeva jutti ja parema käe koordinatsioon nii olematu, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Phmt tagasi "annan endale küüntega näkku, kui üritan parema käega kappi avada"-tasemel.
Jah, nii kehv mu parema käe liikumise automaatkontroll ongi. Kui ei valva, mida teeb, teeb ei-tea-mida. Ja kui väsinuna valvangi, mida teeb, teeb ikka ei-tea-mida.

Nii on.

Pealegi läks mul uni kell fakken neli ära - nagu hommikul kell neli - ja kui ma siis omast arust hiirvaikselt hakkasin poja toas (sest seal on meil mänguarvuti) civilit mängima, ärkas too poeg üles ja oli hommikul minu peale maruvihane, sest ta oleks magada saanud nende 50 minuti jooksul, kui ta nüüd keerles, pöörles ja uuesti uinuda ei suutnud.

Aga sammuskine sõber K õppis temaga õhtul ära Eesti järvede asetuse kontuurkaardil ja ma olen täiesti kummuli, kui lahe see on - jõgede eest on tal kaks sees, aga vähemalt järvi teab.
Mitte et mina teaksin, kus asub näiteks Vagula järv.
Te teate v?
Ma ei teadnud, et selline järv olemaski on.
Igatahes on tal loodetavasti selle võrra koolis toredam. See oli mulle kodusõppimise põhiline motivaator - et koolis vähe toredam oleks. Et ma midagi TEADA oleksin saanud?! Haa. Haa. Haa.
Teadmisi ma kogusin omaette ja kooliga mitteseotult.

Mõnes mõttes tundub absurdselt ülespuhutud mõte, et mina, eriline. (Hoolimata "tunnista, mis sa oled, ja kasuta seda ära!"-st.)
Sest no - ma olen enda jaoks tavaline. Kogu aeg elan endaga koos, üsna harjunud juba.
On raske aduda, et (paljud) teised toimivad ja tunnevad hoopis teistmoodi, teiste mudelite järgi. Ma olen ju tavaline, nii et kõik on nagu mina, aint saavad natuke paremini hakkama? (Miks ma olin nii häiritud Ebapärlikarbi phmt samast mõtteavaldusest: olin kaua aega samamoodi arvanud ja siis aegamisi ja suurte paukudega kordamööda taibanud, et ei. 
Ma tajungi teistmoodi asju.
Tema "pfff, sa oled nagu kõik, aint hädisem!" oli/on eksiarvamus, mille juba enda jaoks kummutanud olin - ja nüüd tuli jälle keegi sama jutuga, tere-tore, mis ma peaks jälle kaaluma hakkama, et see võibolla on tõsi? JÄLLE?! Kui ma pika mõttetöö tulemusena olen endale klaariks teinud, et ei?!
No ei.)

Aga näiteks, et teiste puhul ei OLEGI haridus mahavisatud aeg ja energia, et nad TÕESTI õpivad koolides asju ära, on mulle ikka suur üllatus ja silmaavaja olnud.
Või et ongi olemas inimesed, kes naudivad teiste inimestega koos olemist.
Ka siis, kui tegu pole nendekummardamisüritusega, kus nad on tähelepanu keskpunktis tolle tähelepanu pärast võitlemata.
Ka siis, kui tegu pole väikese seltskonnaga.
Mina olen rahvahulgaga suhtlemiseks valmis, kui saan sellega teistele rõõmu teha või mingeid teiste vajadusi täita (mis on minu kiiks ja teeb minu õnnelikumaks), aga et MINULE meeldiks inimkarjaga koos olla?! Mulle endale, lihtsalt niisama, meeldikski?! Mäh?!

Aga selliseid inimesi päriselt ka on!!!!
Nii veider.

Kiidulaul mineraalveele

Käisin oma poja klassis kirjanduse tundi andmas.
Noh, mina kui "kuulus kirjanik", eks ole.
Päris tore oli. Poeglaps õpib üpris lahedas klassis, ma ei pea end kehvaks vanemaks pidama, et tavakool, mitte waldorf (üks sõna, miks ma meie majast 150 meetri kaugusel asuvat waldorf-kooli isegi ei kaalunud: raha).
Ja kui välja arvata üks poiss, kes arvas, et olin nagu purjus - kammaan, ma olengi selline! - teistele minu poja hilisema tagasiside põhjal ka meeldis, vinge tund olnud.
Jai, tubli mina.

Ma nüüd võin selliseid asju teha, sest mineraalvesi.
Eile saatsin toimetatud romaanikäsikirja kirjastajale. Selle õigeks ajaks valmis saamine oli suht pingeline. Siis mängisin poole neljani öösel arvutis, täna oli see kooliavantüür ning tegin röstitud soolamandleid, kanahautist ja keetsin põssakeeli.
Ja mu pea ei valuta.

Nagu ...
korraga on mu ees valla täiesti unustatud maailm.
Piirangud, mille keha seab, on äkisti nii palju laiemad! Ma võin ... sitaks asju võin!

Aga kohv ja mineraalvesi ja migreenid on omavahel päris kurjas ning kurvas seoses.

Sest lühiajaliselt kohv aitab peavalude vastu.
Nooruses kasutasin kohvi valu äravõtjana. Hiljem tõdesin, et ainult kohvist enam ei piisa, ent see tugevdas valuvaigisti mõju oma kaks korda. Siiamaani tugevdab, kuigi vahest mitte nii palju.
Vähegi hoolikamad ja pikaajalisemad lugejad on kursis, kui väga ma kohvisse kiindunud olin ja kui kohvi ei olnud, olid mul nii jäledad migreenid, et lase aga olla. Imestasin, miks krt peaks keegi kunagi kohvist võõrutust tahtma?
Kohv on ju maitsev, midagi eriti kurja ei tee ning kohvi puudumine samas KOHUTAV.
Mis mitu ja mitu päeva peavalu pole piisav hirmutus mõnele või? Aa, neil pea ei valuta ... ent ikkagi - MILLEKS kohvita, kui võib ka kohviga?!

Olgu, kohvi juues ma muidugi ka peavaludest ei vabanenud, aga enamasti pea ei valutanud ja see oli ju võit? Iga päev, kui ei valutanud, on ju võit?
Aga ...
ka mina ise märkasin, kuidas olgu: organiseerisin endale migreenivastased tabletid. Algul aitasid need imeliselt.
Siis natuke halvemini, topeltannust tuli tihemini võtta.
Ja siis juba ainult sama palju, kui ibuprofeengi! Noh, et vahel aitas täiesti, vahel ainult leevendas ja isegi kui korraks võttis ära, oli valu järgmisel päeval tagasi.

Läksin arsti juurde ja lasksin endale kirjutada ravimid, kus senise topeltannuse doos oli kohe sees.

Aitas küll, aga selgelt oli suund "migreen lööb vastu!"-le.

Aga noh, see lakkamatu janu ja mineraalvee proovimine sellest vabanemiseks ja - ja nüüd ma korraga mõistan, et muidugi. Kohv lühiajaliselt aitas, aitab ikka veel - ent pikaajaliselt ta ju viib mineraalaineid kehast välja!
Elik aitas lühiajaliselt, pikaajaliselt aga tegi migreenid hullemaks.
Nüüd joon mineraalaineid juurde (ei, magneesiumitablettide võtmine ei aidanud: neid võtsin juba kahe aasta eest üsna püsivalt, sest lihased ja närvisüsteem on tähtsad teoreetiliselt ja krambid on nõmedad praktiliselt, noh) ja ausalt öelda - kurb tunnistada, ent mu vaimustus kohvi suhtes on lahtunud. Mul ei ole midagi kohvi VASTU, aga lakkamatut isu ... mkmm.

Tagatipuks on juhtunud sama ka sigarettidega. Et pole vastik, aga ei tiri ka vastupandumatult enda poole vahel. Nojah, kui nii võtta, siis nikotiin ahendab veresooni, aga migreen on aju veresoonte laienemisest ...
Ma vist - lapsesaamise reaaluse ligi nihkuva plaani tõttu ka - jätan suitsetamise maha.

Keha on - tark. Nii krdi tark!
Aga väga pikaajalisi värke ta lihtsalt arvesse ei võta.