Juhtus

Võtsin päeva puhkamiseks ja õnnestus ka.
Olen endaga nii rahul, et patsutasin end parema käega vasemale õlale ja masseerisin omaenda kaela selgest "sa teed nii hästi, VVN, et millegagi peab ju premeerima"-st. (Kuigi oma kaela ning turja masseerimine peamiselt ütles mulle, et teine inimene võiks seda teha. Kas lihtsalt selgest armastusest minu vastu või ka raha eest. Mona nt käis mul korra kodus mind masseerimas ja olin täiesti umbvaimusteses, kui mõnus see oli!)

Poeg läks Riiga korvpallivõistlema, tütar vennatütre sünnipäevaks ettevalmistusi tegema ja olen jumalast üksi.
Nii tore!
Ei tea kohe, mis kõik ära teeks või kuidas oleks. Kuidas ootamatut vabadust ära kasutada.
Eks ole, mida teevad normaalsed emad vaba õhtuga: lähevad linna pidutsema või midagi?

Ainus veider asi, mida MINA olen vaba õhtuga teinud, on enese tapmine. Konkreetselt oli "nii, viimane õhtu, mil mu lapsi hoitakse ja mina olen vaba naine, kui ma nüüd ära ei tee, lükkub jälle ebamäärasesse tulevikku".

Enamasti olen (nagu täna) üksinduses ainult hardalt õnnelik oma arvuti ja pomelokausi taga. Ei lähe kuhugi, ei tee midagi.
Olgu, eriti karmis tujus valmistan mingit toitu, mis mu pojale ei maitse, söön kana ja vaatan telekat.
(Tsitaat! Mul ei ole telekat ja kana sööb poiss meelsasti.)
Väike palavik on ka. Võimalik, et jäin selle puhkepäeva võtmisega naaaaaatukene hiljaks, sest tegelikult hakkab minutitega imelikum ja imelikumum.
Isegi pomelot ei taha.

See vedamise-teema on teemana esil päris mitmel pool. Poolt tausta ei tea, sest ega ma roni meelega kohtadesse, kus mulle nagunii ei meeldi, ent et Teema on, tean.
Mõtlesin sellele natuke.
"Inimene mõtleb, juhus juhib" oleks ju hea teema, mida jutlustada?
Ainult - ainult mu elus ei ole juhustele palju ruumi olnud. Pea kunagi pole JUHTUNUD midagi täiesti ootamatut stiilis "kohtusime sõbra pulmas ja nüüd oleme õnnelik paar juba 17 aastat" või "läksin kohvikusse ettekandjaks ja sealt leidis mu kohvi joov modelliotsija ning nüüd olen Eesti mõistes staar".

Ei, minu elus on peaaegu ainult minu oma valikud, minu oma otsused määravaks olnud.
Et olud ei räägi mu kasuks? Pohhui! Ma teen siis nii palju, kui peab, olude jaoks ning ajan oma asja väljaspool neid.
Teen, kuni saan kätte või nõrken.
Must või valge.
Halli pole.
Lapsed on teadlik valik. Ma tahtsin, tegin valikud, sain kätte.
Kirjutamine on teadlik valik. Ma pole sellest loobunud läbi oi-kui-paljude aastate, kui ometi väga selgeks sai, et raha sellega ei teeni ning mingit au ei saa.
No nüüd annab ta natuke tagasi ka, aga arvestades, kui palju ma sinna alla olen end pannud, küll ootamatult palju, kuid kindlasti mitte PALJU.
Aga ma TAHTSIN seda teha. Tahan ikka.
Minu valik.

Oot, ja mis mu elus veel on?
Aaaa ... elus.
Jah.
Vot elusolemine välja arvatud. SELLE juures juhtis juhus.

Miks ma elus olen, kuidas ma elus olen, kuidas üldse niimoodi saab, et asjad juhtuvad, mitte et teen oma parima ja sellest piisab (või osalevad antud küsimuses suuresti ka teised inimesed, NEID ma ei saa kontrollida ja tulemused on seega samuti täiesti minu kontrolli alt väljas), arumaitaipa?
Mis värk on?!

Muidu langeksin võibolla esoteerikasse ja mõtleksin, et olen elus, sest PIDINGI ellu jääma, mingid tähtsad asjad ajada jne, saatus ruudus - aga vat enne seda tuleb minu piir ette. Sest nõnda oleks juba talumatult ülbe.
Olla ülbe, sest ma olen nii lahe, tark ning suutlik?
Ok. See on omamoodi ausus.
Aga olla Äravalitu, Tähtsate Tegude Tegija, kes hukka ei või saada, ning siis Saatus, jumal, karma vms säästsid mu elu?
Ma ei suuda, ma ei saa, ma, kurat võtaks, ei TAHA.
Ma olen mina. Mitte vähem.
Mitte ka rohkem, kurat, kurat, kurat!

Kuna olen elus, ma ei saa öelda, et juhus on väljamõeldis; tee ise, isetehtu tagajärjed on ainus tulemus, mida näed. Ei saa rääkida, et võta need eeldused, mis sul on (ja see on küll puhas loto, millised on, milliseid pole) ning ela nende peal oma parimat elu; midagi ei juhtu, TEE ise!

MINGIL tasemel ikkagi juhtub ka. Aga ...
Aga ...

Aga mu elus on see ellujäämine ainus juhtunud suur asi.

Ma ei tea, mis järeldusi selle pealt nüüd teha.

Elu, eluke

Mul on tütar külas. Kolmat päeva.
Esimese öö järel läks ta varahommikul 3 maja edasi pereõe vastuvõtule.
Nüüd oli teine öö, käis analüüse andmas ära.
On mõnus, selline emalõvi "kõik mu kutsikad on kohal" rahulolu. Ja ta aitas natsa süüa teha. Ja kõik kahtlaseks minemise ääre peal söögid sai ära teha, ta sõi ära ja oli kahe tunni pärast jälle näljane - ergo, ta sööb veel, VEEL süüa saab otsa, nii lahe, uue toidu toomise rõõm kohe eos olemas!

Samas - poja juuksehari on kuhugi kadunud, ilmselt pandi väga valesse kohta.
Kuidas üldse nii palju musti nõusid saab tekkida? Iga võileiva jaoks on uut taldrikut vaja v?
Oma igavese nälja küüsis tegi ta igavese hunniku kahe poolega seemneleibu või ja hallitusjuustuga - kammaan, ega mul kahju ole oma last toita! - aga kõiki neid ta ära ei söönud.
Kaks tükki lähevad nüüd lauanurgal kõvemaks tasapisi.
Oeh, mis te tahate öelda, et MINA peaksin nad kilekotti panema v?!
Mhmh, mu elu ongi liiga lihtne.
Ok, ok, panen ...

No ta on külaline! Olgugi mu tütar.
Ei pane teda graafiku alusel kodutööle! Eriti ta uneajal.

Ise olen (meeletu üllatus) väsinud.
Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud.

Homme lähen jälle kunstliku viljastamise arsti juurde, aga seekord olen tuimaks tehtud ja ei looda midagi.
Sest lootus lõppeb pettumusega ning pettumus on valus. Hei, isegi kui ma ei looda, kohati ikka saan lõuga!
See eelmise korra "saa psühhiaatri luba enne!" meenutas mulle jälle, et lootes saan vastu hambaid. Isegi kui ma ei lootnud, et teeksin kohe häid küpseid folliikuleid, et nende minuse viljastatult istutamine õnnestub, rääkimata sellest, et lapsega on kõik kombes ning tore - ikkagi.
Ükskõik kui vähe loodad, ikkagi on see vastu lõugu saamise koht.

Aga jah.
Üldse mitte lootes ma ei saa aru, miks voodist välja tulla muuks kui kempsus käimiseks. Isegi see tegelikult ei päde - sest kempsu minnes on lootus füüsilise enesetunde paranemisele, kusjuures voodi säilitab loodetavasti kuivuse ning suhtelise puhtuse.
Rääkimata juba joomisest-söömisest. Lootuseta, et see on kuidagi hea millekski, näiteks läheb janu pisemaks, ei tasuks ju!

Ehk siis loota on vaja. Elamiseks. Ilma lootuseta pole midagi.
Aga kui loodan mingeid vähem elementaarseid asju, on see enda juba ette haavatavaks tegemine.
Mida ma KOGU AEG teen nagunii, ei oska teisiti, aga just mitte lootmises olen päris osavaks muutunud.
Tähtsaid ja suuri asju lihtsalt ei usu ilma väga olulise omapoolse ponnistuseta kätte tulevat ja seda omapoolset ponnistust on kah minu eelduste kohaselt tarvis korda kolm katset. Ühe katsega õnnestumine on juba puhas vedamine, ent minul ju ometi ei vea.
Töö. Töö ja pingutus on ainsad, mis sihile viivad.
Aga kui ei taipa kahelda, kui oletan, et mulle öeldi, järelikult nii ka kavatsetakse teha, kui usaldan, näiteks sõnu - saan ikka vastu lõugu, hambaid, mingit valusat kohta.

No ja siis ma ei loodagi, et homme juhtuks midagi enamat kui nt jaanuaris.
Huvitav, kaua ma seal arsti juures käin, enne kui mul üle viskab ja otsustan, et nii ei saa last, proovime teistmoodi?
Ma arvan, juulikuu on endale pädevaks piiriks seadmine. Kui juuliks ei ole midagi saanud, läheb käiku järgmine plaan.

Mis mul on mingi järgmine plaan v?
No juulikuuks on!

Aga seni täidan oma kunstliku viljastamise lepinguid, et nad homseks valmis oleksid.
Ja saadan tolle tütre pead pesema - mis mõttes, ise 16, aga ilma ütlemata pead ei pese? Isegi mu poeg peseb tihemini =P

Teen, mis tahan =)

Pühapäev oli ... väga veider.
Ma tegin umbes nii palju asju tol pühasel päeval kui muidu kahel. Päeval siis. Või kahel ja poolel.
Tegin ja tegin ja tegin. Tegin. Ja siis veel.
Uued asjad, mis peale tulid, võtsin ka sujuvalt teha. Ainus asi, millega varem planeeritutest viimaks mäele ei jõudnud, oli 35 lk toimetatud uue romaani käsikirja ülevaatamist.
Tuli 16.

Ja isegi pea ei hakanud valutama.
Kuigi tuikuma võttis küll.

Ma mõtlen, et - seda ei tasu mooduks võtta.
Siiski.
Kuigi elasin päeva üle.

Naljakad viimased päevad on üldse olnud. Igasugused tõed, mida avastustena siia võrgupäevikusse kirjutasin aasta või kahe eest, endamõjutamised ja et miski ei loe peale mu enda heaolu, mis vahepeal omandasid veidi udused piirjooned, tulid taas esile ja õnnestus enda juures taas ära kasutada.
Et ONGI olulisem minu jaoks, kas mina ise tahan rohkem loomaaeda või omaette arvutis istuda, kuigi "õige ema ikka peaks lapsed loomaaeda viima".
Sõber pakkus, et võtab ise lapsed tiigripäevale kaasa, olin tema pakkumisega vaimustusega nõus ja maailm oligi jäälill.
Mitte "see supipära tuleb ära süüa, enne kui pahaks läheb, keema ma ta juba ajasin ja järelikult on söömiseks ka piisavalt soe", vaid kas ma tahan seda suppi praegu? on võtmeküsimus.
Mitte "ta saatis mulle tekstsõnumeid tükki kolm, loen neid kohe, kuigi tegelt tahaksin juba 5 minutit kohvi järgi minna, mis köögis, ja kempsu ka", vaid "kas maailm läheb hukka, kui ma loen sõnumeid kümne minuti pärast? Vist ei. Nii et võin rahuga teha, mis teha tahan".
Mitte "pean poodi jooksma, saan tänase trenni tehtud ning enne oma teisi asju jõuab", vaid "olen  väga unine. Kas ma saan mingi medali selle praegu jooksmise eest v? Lähen hoopis magama, trenni jõuab õhtul teha ning hetkel võib magada enne pärastlõunaseid tegemisi".
Ja JÕUABKI.
Saan aru, et maailm on täis inimesi, kes ei saa asju edasi lükata, sest kui juba lükkama hakata, leiab vabanduse alati. Olin ise ka selline.
Aga enam ei ole. Kui jätan asja sobivamale ajale, teen sel sobivamal ajal ära, isegi mõtlemata, et nüüd võiks jälle edasi lükata. Sest  selleks ajaks juba TAHAN teha, muidu nad jääksid ajju kraapima ning ma ei naudiks ka mitte midagi muud.
Kogu aeg näriksid.
Kui teen ära, ei kriibi miski ja maailm on selge ning puhas kui hästi pestud ning sama hästi kuivatatud klaas.

Teen, mis tahan. Asjad, mis muidu täitmata kohustustena häirima jääksid, enne valmis, kui nad ebameeldivaks mõtteks muutuvad.

Ma ei saa jätkuvalt aru, miks oma tahtmise tegemine paha peaks olema. Kuidas? Kellele? Miks?
Võibolla on selle mõtte taga marca kirjeldatud kannatuse kasulikkuse filosoofia?
Ma ei tea.
Või siis elab inimestes usk, et nad tahavad enda sees peamiselt kahjulikke asju ja ei tohiks neid saada.

Ma ei  tea - minu sees pole tahtmist Pahade Asjade saamiseks. "Ma tahan seda" on üsna kindel märk, et ONGI hea mõte.
Phmt on teema oma aju usaldamine.
Autentsus, nagu ütleks karikate emand.
Me tegelikult teame, mis meile hea on. Aga kuidagi on mooduks saanud selle endale keelamine, mingite väliste reeglite järgimine.

Ja ma misjoneerin, aga maailma ümber ei tee =)

Tõsi, ega ma mingi geniaalne misjonär just pole, kes alati instinktiivselt valiks igaühele sobiva lähenemise. Tähendab, ei tahagi olla, eks ole, ma jutlustan nõnda, et mulle endale mõjuks - aga minu moodi inimesi on ... no mõned ikka on!
Aga alles mõne päeva eest sõnastasin sõbraga rääkides ära, et minu "kõik inimesed on lollakad, ent mõned on lollimad kui teised" tähendab tegelikult "kõik inimesed käituvad vahel lollakalt ja osad käituvad sedasi kogu aeg".
Mina oma moodi karmilt sõnastades eeldan, et see paneb inimesed mõtlema. "Äkki on seal mingi point", arutavad nad mu sõnastamata kujutlustes. "Oot, jah, tõesti!" ning sõnum ei voola neist läbi, nagu etteantud ja puruksmämmutatud ideed, sest nad ISE ju mõtlesid iva välja ja isemõeldu jääb ajju.
No minu ajju minu mõeldu vähemalt!
Aga saavutan hoopis selle, et paljud inimesed lähevad lukku, solvuvad ja mitte lihtsalt, et ei mõtle teema peale rohkem, kui mu leebet sõnastust nähes mõelnud oleksid, vaid mõtlevad, kui LOLL see ideegi on ja kui loll mina olen.

Aga noh - kas ma tahan teistmoodi teha? Kui tahaksin, teeksin ju!

Igatahes tahtsin praegu selle postituse kirjutada. Natuke selgitada, mismoodi mu eneseväljendused sünnivad.

Muutumisest

Päris-talve tunne peaaegu. Mitte täiesti, sest üldse ei ole "võiks juba leebemaks minna", on ainult "täna jälle lumi ning krõbe külm, selge".
Ent peaaegu, peaaegu.
Vaikus on teistmoodi kui ühelgi teisel ajal. Sügavam. Külma eripärane lõhn. Varese kraaksatus kõlab kuidagi valjemalt, eraldi väljajoonistunult läbi õhu. Hingates on vahel nina seest valus. Nii ilus, nii ilus, nii ilus!!!
Nii. Kuradi. Ilus.
Nii ootasin talve, mis talv ka oleks!

Kuigi, mis "krõbe külm".
Valmistasin end ette, käisin jooksmas poolmantli ja oma poja mütsiga - ning higistasin nagu vene juust. Viis külmakraadi, see on ju peaaegu sula juba!
Muidu ma ilmaga alla 8 miinuskraadi väga jooksma ei kipu. Aga möödunud nädalal sai veidi vähe õues trenni tehtud, mõtsin, et no sel tasub, poodi tahaks samuti minna, ja ei vaadanud isegi kraadiklaasi. Ning oli lausa palav.
Uuh.

Olen juurde võtnud. Kusjuures ei näe kuidagimoodigi kole välja, ei ole mul selja taga kogemust, et arulagedalt kõhn ja imekaunis olles oleks õnnelik tunne sees, ei midagi sellist.
Aga ikkagi kuskil sees kriibib iga kord, kui läbi liibuva kampsuni paistab kõhukumerus, mida varem polnud.
"Kõhnem on parem" on nii sügaval sees! Lollus, mille vastu ei paista ükski relv aitavat.
Reied on ju teistmoodi katsudes? Teistmoodi!

Ei, see ei  ole halvem.
Ei. Ole!!!!

See on mitte lihtsalt et normaalne, vaid VÄGA HEA, et keha elu jooksul muutub. Muutumatu ei ole miski, ka puu- või plastmannekeen poeaknal saab vanaks ja visatakse minema. Aja möödudes muutub kõik, eranditult - lihtsalt kui palju aega see võtab, on materjaliti erinev.
Elusad ühikud aga muutuvad lausa iseenesest. Kasv, areng, küpsemine, lagunemine - kõik samad asjad, osad elust.

Kusjuures ei ole ühesuunaline see muutumine.
Et mingi ... saad järjest tervemaks, kuni oled päris terve, näiteks. Ma vahepeal kasutasin oma valuvaigistavat masinat näiteks korra nädalas neljal kohal. Sest ei valutanud piisavalt tugevalt, et valu vaigistamine olulise teemana tundunuks.
Nüüd olen jälle iga päev neljal-viiel-kuuel kohal kasutamise peal tagasi.
Sest miks kannatada, kui saab teisiti samuti.

Juurdevõtmine pole ka ühesuunaline protsess, et kui oled juurde võtnud, võtad nüüd igavesti ja sind peab kraanaga aknast välja tõstma 10 aasta pärast, sest võtsid viimase kahe kuuga 3 kilo juurde. ÕUDUS!!!
Võtsin juurde - kohane oleks leida, et ahah. Nüüd on nii.

Nii on ka ju hea?
Kusjuures on.
Aga kaalu peale ikka ei taha minna. Õige mul vaja teada, palju ta näitab!

Ja kui rasedaks õnnestub saada - mul on vaja seda kirjutada, kuidagi tundub ilma ja kehakaalu teemadel rääkiva postituse lõpus HÄDAvajalik - muutub keha ju nagunii.
Ning see on väga hea, et muutub!!!
VÄGA.