Kõigel on hind.
Tarkusel. Vaikusel. Kevade saabumisel.
Tasume näiteks haavades, kasvamisvalus ja rahas
või ka koerasitas ja murtud luudes-
põhiliselt on oluline mäletada,
et kõigel on hind.
Ilul ja usul ja homsel - ning järgmisel aastal ka.
Lahkel sõnal ja tasuta lõunal...
Nojah, iva sai vist juba välja toodud.
Ja me maksame teades või pimedalt
maksame kurtes või kergelt või karmilt.
Maksame, pöördudes minema,
maksame ja jäävad armid.
Aga tasumata - meilt mingit tolli võtmata - ei tule midagi.
Ei kasvamist, ei kahanemist.
Mitte
midagi.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
pühapäev, 27. märts 2011
pühapäev, 20. märts 2011
Olen sellest juba kirjutanud, aga
Muretsemine on vastik.
Ma suhtun muretsemisesse nagu paljud suitsetamise maha jätnud inimesed suitsetamisesse: suure jälestusega. Selline "püham kui paavst" hoiak on tekkinud.
Ise olen elus muretsenud küll. Küll mitte absoluutselt kõige pärast, aga siiski väga paljude asjade pärast, mis on olemas, ja paraja portsu olematute pärast ka.
Kui ma seda tegin, ei tundunud see muretsemine eriti nõme olevat. See tundus olevat ainus võimalus olla mina, ainus võimalus elada ja mõelda ja olla mina ise.
Lõpuks sai muresid nii palju, et ma ei saanud öösel magama jääda, sest oli vaja nii palju muretseda päevas, et uneaega ei jäänud üle. Lebasin voodis ja muretsesin.
Juhtumisi märkis mu keha peagi, et talle ei meeldi nii elada.
Niisiis võttis aju asja käsile ja töötas välja lihtsa mantra: "See, kui ma praegu ei maga, vaid põen, teeb asjad ainult hullemaks. Nii et ei mõtle sellest, ei mõtle teisest, mõtlen ainult sellest, et mu labajalad on soojad ja rasked. Mu labajalad on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu pahkluud on soojad ja rasked. Mu pahkluud on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil."
Mu sääred, mu põlved, mu reied jne kuni peani välja, kõik on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil.
Omandasin kahe ööga taas võime normaalselt magada.
Suure loogikuna järeldasin, et kui ma suudan muretsemise lõpetada une-eelsel ajal, suudan ma seda ka muidu. Kui muremõtted tulevad, tuleb neile öelda "Teist ei ole kasu! Kõtt! Nüüd mõtlen konstruktiivselt!"
Ja kujutate ette, sellest piisaski.
Kuna see pideva muretsemise lõpetamine oli nii lihtne ja muretsemine ise nii vastik, valus ja nõme ja hoidis mind nii paljudel rinnetel elus nii väga tagasi, ajab teiste inimeste muretsemine mind nüüd kohutavalt närvi.
Tahaks öelda: "Kurat, jätke maha! See on nõme harjumus!!!"
Ma saan aru, et nad ei oska ja ei suuda ja hakkavad veel muretsema ka selle üle, et miks nad on nii nõmedad ja ei suuda muretsemist maha jätta.
Ma ei tea ka, kuidas aidata. Ega miks see mõnedele inimestele on nii raske, kui ta oli mulle ka raske - ja siis, lihtsalt otsustamise mõjul, korraga nii kerge.
Isegi kui ma täna vahel halan ja laisklen ja hädisen, ei ole ühelgi neist asjadest muretsemise halvavat jõudu.
Aga igasugused muretsevad inimesed häirivad mind nüüd.
Kuskil aju allosas on väga vaikne hääl, mis nendega kohtudes hakkab sosistama, et ma ehk peaksin muretsema selle üle, et ma nii vähe muretsen.
Et see ehk ei ole normaalne, kui ma ei muretse lõppeva raha ja tuumakatastroofi ja oma laste tuleviku pärast. Kui ma ei muretse selle üle, mis võib juhtuda koeraga, kes on poe ukse taha posti külge seotud või selle üle, kas porgandites on liiga palju nitraate. Et ma peaksin püüdma valvata kõigi teadus- ja tarbjainfo artiklite üle, üldse kõige üle, sest maailm on nagunii keerulisem, kui ma kontrollida suudan ja naiivne on arvata, et piisavalt aedvilju süües teen ma õigesti. Ka porgand on ohtlik! Lillkapsas on alla aastase neerudele nagu pomm! Harrrrr! Muretse! Kontrolli! Muuda oma harjumusi iga uue uurimuse järelduste põhjal! Hullu!!!!!
Ausalt öelda on see hääl mu meelest täielik idioot.
Kas talle ei ole siis ilmne, et jah, muidugi on maailm suurem, kui mina hallata suudan, nii et tuleks välja noppida mingid üldised ideed, millega ma nõustun ja siis nende põhjal elada ja krdile need uuemad uurimused?
Jah, ma annan endale ka aru, et see mõtteviis on laias laastus süüdi kõigis maailma hädades - et inimesed valivad endale välja mingi info, mis neile meeldib, ja siis kaitsevad seda fanaatiliselt, sest neil ei ole paindlikkust ega uudishimu midagi uut oma pähe vastu võtta.
Aga ei pea ju pidevalt äärmustesse kalduma. Kui uus info tuleb, siis võib ju selle vastu võtta. Pole sellest nii väga katki midagi, et ma seda uut asja seni ei teadnud. Elu ei ole täppisteadus. Kõik ei pea olema viimseni timmitult paigas.
Elus on tegelikult lubatud tohutu hulk vigu, eksimusi, kõrvalekaldeid ja veidrusi - ja ikka on kokku tegu päris pagana hea eluga.
Kuid muretsemine - see mürgitab elu palju efektiivsemalt kui lausa tohutu hulk tehtud vigu.
Kui ma ka suren nitraadirikaste porgandite tõttu 68-aastasena vähki, kuigi mul oli plaanis elada vähemalt 88 aastat vanaks, olid need vähemalt lõbusad ja meeldivad 68 aastat.
Raudselt parem kui elada ikkagi 68-aastaseks, sest süda ütleb parasjagu sel ajal lõputu muretsemise peale üles, ja enne ilgelt põdeda ja vaevelda ja ajurakkudesse sõlmi kruttida teemal "Aga mida siis ikkagi süüa, mis mind ei tapaks?!"
Vat.
Ma suhtun muretsemisesse nagu paljud suitsetamise maha jätnud inimesed suitsetamisesse: suure jälestusega. Selline "püham kui paavst" hoiak on tekkinud.
Ise olen elus muretsenud küll. Küll mitte absoluutselt kõige pärast, aga siiski väga paljude asjade pärast, mis on olemas, ja paraja portsu olematute pärast ka.
Kui ma seda tegin, ei tundunud see muretsemine eriti nõme olevat. See tundus olevat ainus võimalus olla mina, ainus võimalus elada ja mõelda ja olla mina ise.
Lõpuks sai muresid nii palju, et ma ei saanud öösel magama jääda, sest oli vaja nii palju muretseda päevas, et uneaega ei jäänud üle. Lebasin voodis ja muretsesin.
Juhtumisi märkis mu keha peagi, et talle ei meeldi nii elada.
Niisiis võttis aju asja käsile ja töötas välja lihtsa mantra: "See, kui ma praegu ei maga, vaid põen, teeb asjad ainult hullemaks. Nii et ei mõtle sellest, ei mõtle teisest, mõtlen ainult sellest, et mu labajalad on soojad ja rasked. Mu labajalad on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu pahkluud on soojad ja rasked. Mu pahkluud on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil."
Mu sääred, mu põlved, mu reied jne kuni peani välja, kõik on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil.
Omandasin kahe ööga taas võime normaalselt magada.
Suure loogikuna järeldasin, et kui ma suudan muretsemise lõpetada une-eelsel ajal, suudan ma seda ka muidu. Kui muremõtted tulevad, tuleb neile öelda "Teist ei ole kasu! Kõtt! Nüüd mõtlen konstruktiivselt!"
Ja kujutate ette, sellest piisaski.
Kuna see pideva muretsemise lõpetamine oli nii lihtne ja muretsemine ise nii vastik, valus ja nõme ja hoidis mind nii paljudel rinnetel elus nii väga tagasi, ajab teiste inimeste muretsemine mind nüüd kohutavalt närvi.
Tahaks öelda: "Kurat, jätke maha! See on nõme harjumus!!!"
Ma saan aru, et nad ei oska ja ei suuda ja hakkavad veel muretsema ka selle üle, et miks nad on nii nõmedad ja ei suuda muretsemist maha jätta.
Ma ei tea ka, kuidas aidata. Ega miks see mõnedele inimestele on nii raske, kui ta oli mulle ka raske - ja siis, lihtsalt otsustamise mõjul, korraga nii kerge.
Isegi kui ma täna vahel halan ja laisklen ja hädisen, ei ole ühelgi neist asjadest muretsemise halvavat jõudu.
Aga igasugused muretsevad inimesed häirivad mind nüüd.
Kuskil aju allosas on väga vaikne hääl, mis nendega kohtudes hakkab sosistama, et ma ehk peaksin muretsema selle üle, et ma nii vähe muretsen.
Et see ehk ei ole normaalne, kui ma ei muretse lõppeva raha ja tuumakatastroofi ja oma laste tuleviku pärast. Kui ma ei muretse selle üle, mis võib juhtuda koeraga, kes on poe ukse taha posti külge seotud või selle üle, kas porgandites on liiga palju nitraate. Et ma peaksin püüdma valvata kõigi teadus- ja tarbjainfo artiklite üle, üldse kõige üle, sest maailm on nagunii keerulisem, kui ma kontrollida suudan ja naiivne on arvata, et piisavalt aedvilju süües teen ma õigesti. Ka porgand on ohtlik! Lillkapsas on alla aastase neerudele nagu pomm! Harrrrr! Muretse! Kontrolli! Muuda oma harjumusi iga uue uurimuse järelduste põhjal! Hullu!!!!!
Ausalt öelda on see hääl mu meelest täielik idioot.
Kas talle ei ole siis ilmne, et jah, muidugi on maailm suurem, kui mina hallata suudan, nii et tuleks välja noppida mingid üldised ideed, millega ma nõustun ja siis nende põhjal elada ja krdile need uuemad uurimused?
Jah, ma annan endale ka aru, et see mõtteviis on laias laastus süüdi kõigis maailma hädades - et inimesed valivad endale välja mingi info, mis neile meeldib, ja siis kaitsevad seda fanaatiliselt, sest neil ei ole paindlikkust ega uudishimu midagi uut oma pähe vastu võtta.
Aga ei pea ju pidevalt äärmustesse kalduma. Kui uus info tuleb, siis võib ju selle vastu võtta. Pole sellest nii väga katki midagi, et ma seda uut asja seni ei teadnud. Elu ei ole täppisteadus. Kõik ei pea olema viimseni timmitult paigas.
Elus on tegelikult lubatud tohutu hulk vigu, eksimusi, kõrvalekaldeid ja veidrusi - ja ikka on kokku tegu päris pagana hea eluga.
Kuid muretsemine - see mürgitab elu palju efektiivsemalt kui lausa tohutu hulk tehtud vigu.
Kui ma ka suren nitraadirikaste porgandite tõttu 68-aastasena vähki, kuigi mul oli plaanis elada vähemalt 88 aastat vanaks, olid need vähemalt lõbusad ja meeldivad 68 aastat.
Raudselt parem kui elada ikkagi 68-aastaseks, sest süda ütleb parasjagu sel ajal lõputu muretsemise peale üles, ja enne ilgelt põdeda ja vaevelda ja ajurakkudesse sõlmi kruttida teemal "Aga mida siis ikkagi süüa, mis mind ei tapaks?!"
Vat.
teisipäev, 15. märts 2011
Liigub ainult tahte jõul
Ei saa aru, miks mul sitad ajad nii sageli peal käivad viimasel ajal.
Täiesti masendav on nende juures see miski, mida ma teen, kui tunnen, et ei saa üldse mitte millegagi hakkama ja ei oska ja ei jaksa ja aega ka ei ole.
Nimelt loobun ma sel juhul enese säästmiseks mõnest kohustusest, kus mulle endale ka midagi antakse (noh, sest alati on halb tunne midagi sitasti teha, kui sealt mingit tasu ka saad) - ja võtan samas selgest meeleheitest kukile hunniku teisi asju, mis on lihtsalt kellegi "aita hädast välja" või "tee see ära, sa ju oskad seda".
Sest selliste asjade juures võib nõtkuda: kui mina ise mingit kasu ei saa, ei saa keegi mult ju ka väga briljantset esitust ja 100% pühendumist nõuda?
Juurde üldse võtan aga neid kohustusi muidugi seepärast, et siis ma tunnen end hea inimesena. Kui on ilgelt sitt olla, siis tahaks ju hea olla (nii enda kui kellegi teise silmis), sest see parandab enesetunnet. Ju?
Ja ilma naljata nii ma võtanGI neid asju ja teenGI neid asju ja nutanGI sinna juurde, sest selliseid vanu asju, mida juba tehtud ka, veel võib kuidagi ära öelda, aga vast-antud lubadus on tugev, toores, värske ja nõuab pidamist.
Aga ei aega ega jaksu juurde ei tule ja vanad tegemata asjad, mille nimel sai üldse üldkoormust koomale võtma hakatud, on ikkagi tegemata ja kuhjuvad. Tagasi saadav tasu (olgu sotsiaalne või rahaline) väheneb.
Enesehinnang nii lollide otsuste tegemise tagajärjel ka.
Api.
Ei tea enam, mida endaga peale hakata.
On hägune lootus, et kui suudan end jälle jooksma lohistada regulaarselt, äkki läheb paremaks.
Pilt sai võetud siit, kust tema selle võttis, ei tea keegi peale tema.
pühapäev, 13. märts 2011
Kummitab-ei kummita
Korteril on paha karma küljes.
Tema see endine perenaine, kelle asjad igal pool on ja kes mõni aasta tagasi ära suri, kannatas verevarustuse häirete all ja ta käed ja jalad külmetasid pidevalt.
Ühed temast järele jäänud randmesoojendajad on nii kaunid, et ma kannan neid koos oma parima pidukleidiga vahel.
Nüüd olen ka mina jõudnud sinnani, kus lihtsalt sokkidega magamisest ei piisa, jalas peavad olema villased sokid.
Ja trükin praegu arvuti taga, parem käsi kinda sees. Vasakuga pole nii hull, aga hiirekäsi kipub ära jäätuma.
Tema see endine perenaine, kelle asjad igal pool on ja kes mõni aasta tagasi ära suri, kannatas verevarustuse häirete all ja ta käed ja jalad külmetasid pidevalt.
Ühed temast järele jäänud randmesoojendajad on nii kaunid, et ma kannan neid koos oma parima pidukleidiga vahel.
Nüüd olen ka mina jõudnud sinnani, kus lihtsalt sokkidega magamisest ei piisa, jalas peavad olema villased sokid.
Ja trükin praegu arvuti taga, parem käsi kinda sees. Vasakuga pole nii hull, aga hiirekäsi kipub ära jäätuma.
Tellimine:
Postitused (Atom)