Peavalumõtisklused

Ma ütleks, et peavalu tõmbab lõpuks tagasi ja jee, ainult eile (toim: üleeile) õhtul arvasin sedasama - ning sittagi.

Aga no praegu on palju heam olla kui päeval, mil nutsin pisarateta ja miski peale duši all istumise ei aidanud - ent õnnetuseks on mul 60 l boiler ja see sai mingi aja pärast soojast veest tühjaks.
Ning kuna mul on nüüdseks 37+ tundi halb olnud, on esiteks pähe hästi palju mõtteid tulnud, mu suhted teistega on valgustavad olnud ning kokku ma arvan, et tean enda ja inimeste kohta midagi uudset - aga mida, päris kindel veel ei ole. Panen kirja, ehk loob sõnastamine süsteemi.

Või siis panen homme kirja, valu taas kasvab.

1. See ei ole mingi uus avastus mul, et enamasti suudan kõigi teiste eest hoolitseda, maailm on täis mu väiksemaid õdesid-vellesid - aga kui mul on halb, siis on üsna vähe neid, kes mu eest vastu hoolitsevad. Et appihüüd mobiliseerib (aitäh raha eest, aitäh ibuka eest! nii nunnu!), ent enamasti arvavad inimesed, et ah, see on ju tugev isegi, mis tast poputada.
Ikka veel! Nagu - mis ma peaksin oma suhtemustreid päriselt muutma, virisema rohkem, siis inimesed märkaks v?
Mul on see mudel sees küll, et ma hädaldan aint siis, kui on juba tõesti halb. Ja olen siis täiega segaduses sellest, et miks mulle ei tehta pai, ei öelda, et läheb üle, natuke veel, kõik saab korda - vaid antakse näiteks külma nõu ainult. Nagu see oleks mu oma süü, et halb on, seda tulnuks vältida juba eos ja mida ma üldse hädaldan.
See, et olen teiste vastu hea, mõistev ja lahke, ei too midagi tagasi. Kes aitab mind, aidanuks nagunii, ka siis, kui ma enne üldse kellegi teise eest hoolitsenud poleks.
Õnneks vähemalt konkreetne appikarje paneb liikuma - aga see on lihtsalt üllatav, kui vähesed ja kui suva on kõigil neil, kellele ma suureks õeks olen olnud.

Peavalu on peaaegu taandunud, no natuke veel!

2. Kuna mu peavalud on selgelt pingepeavalud, mille ainus erinevus klassikalisest "sellised sümptomid viitava sellele" on valu tugevus ning kestvus, hakkasin mõtlema, et kus mul siis seekord pinge oli. Nagu poleks ju - polnud praktikat, seltskondlikku üritust, kuhjuvaid kohustusi - miks?!
Üllatavalt ei läinud üldse kaua aega, et selgus saabuks.

Paar kuud tagasi kirjutasin sellise luuletuse. Ise üleni uskusin.

Mata tulevik maha!
See pole seeme, ega tast ei kasva puud
ega kõrvitsat ega kooki
ega mitte midagi muud,
aga mata tulevik ikkagi maha.
Teda pole,
võimalik, et sellist ka ei tule.
Tegelikult ei tasu
kulutada kahe nädala pärast saabuvat raha
ega jagada laskmata karu nahka
ega õppida trigonomeetriat, lõpetades urri kõhus.
Tee asju täna,
praegu,
kuni münt on õhus.

Siiamaani usun. 
Aga. Kui ei saa valida asju, mida just praegu tahaksin. Kui mul on raha otsas ja söön seda, mis toidukapis on, kui lähen kooli või sünnipäevale, sest lubasin ja on vaja, kui valikuid peaaegu ei ole ja mu ees on ainult üks tee, siis tulebki pinge lihtsalt sellest, et ei saa valida.
Korraga saan täpselt aru, millest see maailmasuurune kergendus, kui mõnest kindlalt lubatud olengust ära ütlesin, millest see tunne, et kuradile töö, sõidaks rongiga hoopis teises suunas, mis siis, et mu töö mulle tegelt meeldis, miks ma tahan valida oma sukk- ja aluspükse ning kohvikruusi. 
Ma võin, kui tahan on nii oluline! 
Selle valikuvabaduse puudumine, et mida ma süüa tahan, kuhu ma sõita tahan, mis mulle praegu enim meeldiks, ongi pinge. Iseenesest, ilma selleta, et tahaks midagi muud, kui saab. Valikuvõimaluse puudumine ongi pinge!
Jaa, kohustused on ka toredad, aga lasta neil kuhjuda, peab-peab-peab, on jube. Täiesti kombes on, et mõnel päeval on vaja ära teha need kolm asja - aga ma tahan siis ise valida, millal, mis järjekorras, kuidas just. Nädalas kaks päeva kuhgi kella peale minna on hädapärast toimiv. Aga kui ma ei saa valida - ja enamik inimesi ei saa, tööpäev algab siisjasiis, vaja kohal olla, tunnid siisjasiis, vaja kohal olla, ning sedasi viis päeva nädalas - on pinge automaatselt. Isegi kui mulle tegelt meeldib see kohustus, mida teha ja milleks kohal olla!

Hommik. Peaaegu kadunud valu! Jai!
Mitte et ma poleks ikka veel hästi õrn ning väsinud sellest, mis kaks päeva oli. Kuskil mu sees on ka tunne, et noh, nüüd saab kõik need kahel päeval tegemata jäänud asjad ära teha ning pean mõistusega end korrale kutsuma, et ei ole vaja. Oled väsinud? Oled. Puhka! 

3. Huvitav, kas valikuvajadus on tegelt hästi paljudel ning ühiskond ehitatud nii, et enamik meist elab permanentse pinge all?

4. Sellest hoolitsemisevärgist ma tõesti ei saa aru. Nagu tõesti. Ma päriselt-päriselt-päriselt arvan, et kui olen tore, tahavad inimesed mind rohkem aidata, kui mul raske on. Mitte tingimata need, kelle vastu tore olen olnud, äkki aitab hoopis keegi teine, aga põhimõtteliselt jee, nii toimib.
Minu peas.
Ja tegelikult ei toimi. Ma võin öelda, et tee mulle pai, mul on praegu vaja - eih, sedasi tellimise peale olla ebasiiras. Allmõte, mida ma loen, on: "Halda ise ennast ära, seni oled suutnud, suudad ka edasi."

Oot, mis ma ei ole tegelt nii tore, kui arvan? No aga ma ei oska ka enam toredam olla! Enam toredamaks ei saa minna, mult endalt märkimisväärset pingutust nõudmata!
Ja kui aus olla - ma meeldin endale rämedalt just nii.

5. Tegelt ei ole mingit viiendat punkti. Vedru käis maha. Joon kohvi, ei mõtle midagi, las jääda.

Seda värvilist tausta ka ei oska normaalseks muuta.
Las. Jääda. 

Lihtsad valikud

Ei, mul peab ju midagi muud öelda olema, kui et vahel siiski saab kohvist kõrini ja joon hoopis teed, sest tahtsin pigem seda?
Kammaaan ..?

Ma ostsin maitsestatud rohelisi teesid, sest mulle tundusid need kuidagi paremad. Nimed olid ka ilusamad: suvine ja nagu jaapanis ja koidukuma ja mis kõik veel.
Kuni avastasin, et oi. Ma võin osta rohelist teed ja erinevaid taimeteesid ja siis ise segada - esiteks tuleb odavam, teiseks saan täpselt oma maitse järgi tuunida ja kolmandaks on ise teha lahe. Ilusa nime võib ka juurde mõelda.
Nüüd segangi teesegusid ise ja olen paksult rahul.

Ainus asi, mis rahulolu natuke tagasi tõmbab, on see, et ma ei joo nii palju teed, et teesegud ruttu otsa saaksid ja pean seega kaua ootama, et uut luua. Kuna raha sai otsa (Poeglapse trennireis võtab omajagu ja Ruudule ka maksin sel kuul) on mul järgmine kohv ka Löfbergs ja üldse mitte midagi edevamat.
Mis võiks mõne inimese panna mõtlema, et võiks rohkem teed juua, aga mitte mind. Tahan kohvi? Läheb, kohv saab tehtud ja joodud.

Nüüd, kus mul on rohkem raha, on nii kerge ära unustada, mismoodi elasin, kui üldse ei olnud.
Ma viisin oma Pealinnas-käigud miinimumini, sest lihtsalt polnud piletite jaoks raha. (Tollal olid piletid odavamad, näiteks euro kakskümmend üks ots.)
Kannatasin kohutavaid peavalusid ilma tabletita, sest mul ei olnud füüsiliselt seda raha, mida maksis pakk ibukat, kuskilt võtta. (Kui tuli, siis valuvaigisti oli miski, mille varud KOHE ära täiendasin.)
Venitasin tampoone kasutada viimase võimaluseni, sest uue paki jagu - jap - polnud raha olemas.
See seebi riivimine pesu pesemiseks, mille üle siin võrgupäevikus imestati, oli täiesti tavaline raha-otsas-tegevus.
Ja siis jõukamad sõbrad arvasid, et on täiesti normaalne saada kokku ja minna välja sööma. (Facepalm.) Kurat, ma ei saanud endale isegi tee ostmist hästi lubada! Headel päevadel täpselt tee ostmist saingi.

Olemasoleva toidu söögikordadeks arvestamine oli ka normaalsus. Pakk mune ei olnud iialgi "kui tahan keedu- või praemuna, teen". Kaks muna pannkoogitaignasse (üks hukkaläinud hapukoorelõpp ka eeldab, et pannkoogid on teema), kaks muna selle peale, mis makaronidest üle ning praadimisele läheb, neli muna šokolaadikoogi taignasse, sest muidugi tahaks vahel ka Midagi Head, ning kaks muna siis on selleks, et lähevad kasutusse siis, kui tahaks neid kuhugi lisada (milline soov tuli sageli, makaronid ülepraetuna kolme munaga olid näiteks märgatavalt paremad kui kahe munaga).

Eriti koomiline oli mu üritus inimeste vastu hea olla, sest nad ju kurtsid, et raha otsas, nii et ma ikka tegin külla minnes süüa kaasa, sest ma teadsin liiga hästi, mida see "raha otsas" tähendab - ainult et nüüd tagasi mõeldes saan aru, et minu "raha otsas" ja nende "raha otsas" olid oluliselt erinevad asjad. See ei olnud neile kuidagi normaalne, mismoodi mina elasin kõik päevad, kui mul polnud just seda "jai, raha tuli!" hetke, mis mul kaane pealt viskas ning vahel poes lausa magustoidukreeme osta lubas.

Oh, täna on tulemas see jõleda peavalu päev, mil mitte midagi teha ei saa vist - hommikul Poeglast äratades oli õrn-õrn peavalupoeg, võtsin ettenägelikult tablettigi, et ta suuremaks ei läheks - kuid praegu on juba märgatav valu ning pannes kohvile koort peale (veel üks vaestest aegadest pärit harjumus - ma loputan koorepaki alati kohviga läbi enne äraviskamist, sest natuke lisavalgendit kohvi peal on jee) hakkas kergelt ka iiveldama.

Ja paraku - mul on raha otsas ning alles veel 1 ibukas ja neli diklofenakki.
Või kui täpne olla, siis päris otsas ei ole, aga ära planeeritud piima ostmiseks ja rongipiletiks Poeglapsele,
Loodatavasti olemasolevatest tablettidest piisab, ema juures saab valuvaigistivaru täiendada ja sinna sõitmiseks on mul kuupilet.

Sa kannatad ära, sest muud võimalust pole.
Või noh: on. See ei ole mul ka mingi uus mõte, et kui sa just ei ole kinni seotud ning sundtoitmisel, on teine võimalus ikka veel, aga ma lubasin, et kümme aastat uuesti ei proovi ning ega ei taha ka ausalt öelda.
Lihtsalt see mõte, et kannatad ära, sest valikuvõimalused on sellised, mis oleks veel halvemad, on mulle jube tuttav.  See, et alati on valik ära surra, ei tundu mulle üldse võõristava mõttena. Nadja Savtšenko teab seda, mina tean seda. Pea ALATI on valik.

Lähen ilma provotseerimata, lihtsalt mõttest, tigedaks inimeste peale, kes ei saa aru, et kui ma tegin valiku ära surra, oligi see minu jaoks parem valik! Kaasa arvatud valu, mida põhjustan oma perele, kaasa arvatud kõik poolelijätmised ja jamad - kui see oli minu jaoks parem valik, siis mul pidi ikka päris rõve olla olema!
Kurat, kurat, kurat! Peavalu on täpselt nii palju kontrolli all, et saan veel suitsu teha selle vihastamise peale,

Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei saa aru, et kui ma tegin valiku teised õnnetuks teha, ja see oli ikkagi minu jaoks parem valik, oli mul järelikult endal kirjeldamatult halb!

Jagatud mure

Rääkisin ühega ja ta meenutas mulle, et inimestel on maailmakerge end minu suhtes süüdi tunda - kui ikka oleks toona taibanud ja midagi teistmoodi teinud, äkki oleks kõik teistmoodi läinud? Rongi poleks mu ellu tulnud, see koorem oleks neist ja minust mööda läinud ning üldse võiks olla kuidagi parem.

Ja kuna mina reageerin neile, kes mind süüdistavad, saavad pihta tegelikult need, kel nagunii on rõve.
Teen siis ühe eraldi postituse sel teemal.

Tegelikult on ju loomulik, et kui selline vastik asi juhtus, on inimeste sees tahtmine kuhugi süü panna.
Sel juhul on kaks võimalikku adressaati. Võib võtta "süü" enda peale: mõelda, et polnud arusaaja, lohutaja, ajapühendaja, tegin ikka nii valesti. Või võib panna pahaks teo tegijale: kuidas sa võisid, kas sa teiste peale üldse ei mõelnud, nõrk, isekas, ebausaldusväärne, ise oled "süüdi"!
Mina end süüdi ei tunne ning hakkan aktiivselt vastu neile, kes üritavad "süüd" minu peale panna. Aga need, kes nagunii ennast süüdistavad, saavad ainult pihta sellest, sest mina ka nagu kinnitan, et nende viga, nende otsused või otsuste tegematajätmine on selle halva aluseks mu elus.

Ei.
Ei.
Ei.

Minu maailmas ei ole keegi "süüdi".
Küll natuke imestan Rongimehe pimeduse üle, aga isegi tema ei ole kuidagi "süüdi" mu peas, teistest rääkimata. Kurat, ma ei saanud isegi aru! Mõtlesin, et see on halb nagu ennegi on olnud, enesetapumõtted tõesti ei olnud mulle kuidagi uudsed, arvasin, et mõtlen ja elan üle nagu ennegi.

Mis oli teistmoodi: olin endale sisse harjutanud küsimuse "milline inimene ma tahan olla, kas see, kes ainult mõtleb, või see, kes teoks ka teeb"? Ja sellele oli vastuseks paraku, et teokstegija.
Kas ainult mõtlen jooksmaminekust või lähen ka? Kas ainult mõtlen allavõtmisest või võtan ka? Kas ainult mõtlen kursusetöö tegemisest või teen seda? Kas ainult mõtlen enese äratapmisest või tapan?
Ma ei tahtnud olla see, kes ainult mõtleb-plaanib-kunagi teoks ei tee. "Sul on plaane palju, kuid ühtki neist/ iial täide sa ei vii - miks on see küll läinud nii?"

Ja see ei ole kellegi süü. Ei olnud siis, ei ole praegu. Ma olin haige ja katki ja keegi - ka ma ise - ei saanud aru, kui haige ja katki. Verd ju ei jooksnud, näha midagi polnud ning isegi ma ise ei arvanud, et "mul on halb" oleks kuidagi enneolematult halb. Nüüd, antidepressandid peal, on vahe määratu, ent siis ma ei saanud aru, et hambad ristis edasi pressida ei ole enam mõistlik.
Kuidas oleks pidanud teised mõistma, et midagi on kapitaalselt paigast ära, kui mina ei mõistnud?! Nad ei ole kuidagi süüdi. Te ei ole kuidagi süüdi.

Vahel juhtub halbu asju, ilma et keegi süüdi oleks. Maa väriseb, puud kukuvad teele, meri tõuseb tavalisest tasemest 2 ja pool meetrit kõrgemale. Inimesed jäävad haigeks ja keegi ei märka. No juhtub!
Mis teha.



Laul ei ole tegelikult milllegagi seotud - otsisin Heldur Karmo laulu "Murtud lubadus", kust see palju-plaane-värk pärit on, aga seda juutuubist ei leidnud. See-eest leidsin selle Pühajärve-loo, mis oli mu lapsepõlvelemmik.

Kohustused ja nende puudumine

Mulle meeldivad kohustused, ikka veel. Nad annavad päevale raamid. Neid sedasi väiksemaks hakkida, et nad rasked ei oleks ning niisamaolekuks ka aega jääks, on tore.
Kui kohustusi on kogu aeg, neid tuleb teiste kohustustega ühendada ja siis ideaalis veel kolmeks-neljaks koondada, et vähegi muud aega ka jääks, on kahtlemata jube elada. Aga kui on see, mis mul praegu - mitte ühtegi kohustust-vajadust pole, ongi neli tundi täiesti täitmata aega, millle jooksul mitte midagi ei pea - on teistmoodi vastik.

Ei, suudaksin midagi välja küll mõelda, mida teha, üks raamat on teise lugemise peal pooleli, õmbluskorvis 28 asja umbes ja phmt võiksin järgi teha tolle nädala trenne, mil mul 5 päeva pea rohkem või vähem valutas ja ainult 52 90-st tehtud sai. (13 on järele ka tehtud tegelt).
Aga see absoluutne vabadus valida, millegagi ei ole kiiret, midagi ei pea, kõik vajalik on ära tehtud, aknad pestud, soe toit valmis, on nii - keeruline ära hallata?
Keeruline ära hallata.
Mul on ära teenitud lapsevaba aeg, peaks sellega vähemalt midagi mõnusat tegema, kui ka mitte kasulikku - ning mul ei tule midagi paremat pähe kui lebamine ja lae vaatamine.
Netis ka keegi minuga ei räägi, uäää!

Ah, aga ma võin edasi vaadata Fight Clubi, olen 45. minuti peal (kuhu jõudsin nelja päevaga ka) juba ligi 2 nädalat pooleli.
Oh, kohe kergem olla, kui mingi kohustus on konkreetne =) Seepeale võiks ka kaks seeriat trenni teha, poodi vahukoore ja piima järele minna ning maailm tundub hoobilt lihtsama kohana, kus elada.

Nüüd olen Fight Clubiga 53.-s minutis.
Ma ei tea, miks filmide vaatamine on raskem kui raamatu lugemine.
Või ei, tegelikult tean küll. Raamatut lugedes on peamiselt aktiveeritud mu kujutlusvõime, info tuleb sisse ainult silmade kaudu ja sealt tuleb ka tegelikult ebaoluline osa, peamise töö teeb mu enda aju pea sees. Aga filmid!
* silmade kaudu tuleb pilt
* kõrvade kaudu tuleb tekst (ja see annab ka lisa-ajutööd, sest ma ka tõlgin ju kogu aeg enda jaoks, kui on võõrkeelne film)
* igasugune visuaalne detailirikkus, muusika, mehelikud kõhulihased jms viib tähelepanu loolt mujale
* aga kui lugu jääb jälgimata, on tulemuseks segapudi, ma ei saa enam aru ja pean uuesti vaatama-kuulama, et järje peale saada.
* Fakk!

Ja siis inimesed reisivad, et saada lisakogemusi?! See oleks üleni naljakas, kui ei näitaks mulle, KUI imelik ikka olen sellega, et kõik kohad mu ümber on uut infot täis ja selle ära haldamine keerukas.
Kurat, mulle ei meeldi isegi seks enam! Või noh, pole just väga palju pärast Rongi proovinudki - aga iseseisvalt ma orgasmi igatahes ei saa, nii osav mu vasak käsi paraku pole. Ning kellegi teisega pole pärast Rongi ka saanud.
Olen imelik. Olen. Imelik.
Tõsi, ses pole midagi uut. Ma ei ole mingi keskmine, isegi ei püüa enam keskmine olla, olengi imelik. Lill =)

Selle rõõmsa mõttega lähen poodi vahukoore ning piima järele.

Võibolla, muide, meeldivad tited mulle seepärast ka, et nad söövad aja ära. Kui sul on titt, sul ei ole kunagi täitmata aega. Võib peale tulla kohustuste üleküllus, kindlasti tulebki, aga seda, et midagi ei pea, midagi ei taha, lihtsalt tühi aeg - seda ei ole. Vabadus on alati kingitus, mitte koorem.