Miks ma nõuandeid ei talu

Polegi ammu ühtegi nõuandmisevastast postitust kirjutanud.
Omast arust olen kõik sel teemal ära öelnud, mis seal veel, eks ole.  Aga kuidagi --- tundub, et igaüks mu elus ei loegi kogu aeg või ei mäleta enam või midagi?!
Minu tunded ses osas ei ole muutunud.
Eks siis jälle.

Algul PealeRongi oli mul tunne, et KÕIK on targemad kui mina, sest ma ei teadnud, et olen haige. Mõtsin, et kõik elavad samamoodi kui mina, ainult on tugevamad, ei tunne sellist ahastust ja ahistust ja lootusetust kogu aeg.
Aga ikkagi, IKKAGI olin mina ise see, kes arvas, et peaksin psühhiaatrit külastama.
Ja kuna esimeseks korraks, kui mul aeg oli, jäin 39 komadega palavikku, teist korda veel. Ikka ise.
Siis sain arsti juurde ning ravimid peale. Emake maa, kui lahe!!!
Aga see oli minu otsus, mis mu sinnani viis. Nii pooleks, kui ka olin, ikka oli mu oma otsus kõige adekvaatsem, keegi teine ei viinud mind käekõrval kohale.

Siis hakkasin ka mõtlema, et oot.
Päris ma ei olnud enne teinud teiste nõuannete ja soovituste järgi, üritanud end nende abil parema elu peale viia. Ja mida ma sain sellest? Esiteks ei olnud neist nõuannetest abi, ma ikkagi olin enesetapmise joonest üle lõpuks. Ja PärastRongi - kurat, oleks KEEGI mulle öelnud, et neetud, valesti sai nõu antud, valesti tehtud, sul oli hoopis muud vaja!
Ei, mulle tuli korraga paljudest suundadest, sealhulgas ka need varasemad nõuandjad: "KUIDAS sa võisid, nii isekas sinust, sa ikka tegid nii valesti, oleks sa parem, poleks selline mõtegi sulle pähe tulnud!"
Ja kui ma olin endale ära teadvustanud, et depressioonis, nii haige kui üldse saab, hakkasid need avaldused mulle ikka VÄGA pinda käima.
VÄGA.
Mul enam ei ole kahju ühestki suhtest, mis sedasi kaotsi läks.
ÜHESTKI.

Ja veel edasi - teate, et algul ma ei teadnud isegi seda, et riik maksaks mulle toetust, kui taotleksin? Aasta aega elasin ilma. Kuni ISE avastasin, et ehei, ei pea olema tööstaaži selleks, et miinimumi saada, taotlesin - ja avastasin oma üllatuseks, et millegi pealt oli mulle 7 aastat staaži kogunenud. Rohkem kui miinimumi jagu raha! (Laste eest? Õppimise eest? Siiamaani ei tea, kust see staaž tuli.) Kes läkitas mind kooli lõpetama? Kes, kurat, ütles mulle, et mu romaan on hea, seda tuleb avaldada?
(Tegelt üks Tänapäeva romaanivõistluse žüriist, kus ma üldse midagi ei skoorinud, siiski pani mulle fb-sse pildi, mida võtsin tunnustava vihjena.)
Kes ütles mulle, et võta vabalt, sa oled tähtis ja armas, ilma et midagi rohkemat teeksid?
KES?!

Mina.

Ja siis ma peaksin teisi usaldama? Kui nende nõuanded viisid mu hukatusse ja ainus, kes mu välja aitas, olin ise? Jah, oli neid ka, kes ei andnud nõu - aga et keegi oleks mind päästnud ja kaitsnud ja mu eest hoolitsenud?
Nõup. Saa ise hakkama ja kui ei saa, oled ISE SÜÜDI.

Eeeeeee .... miks ma nüüd kedagi peale enda usaldama peaksin? KUI loll ma peaksin olema, kui ikka ei suudaks elukogemusest  õppida, et kuulan enda asjus ennast ja mitte kedagi teist?
Teised inimesed on teised inimesed, neil võivad asjad käia teistmoodi, nemad kujundavad ise oma elu - väga hea ju.
Aga ärgu, raisk, sekkugu minu omasse.
Keegi kurat PRAKTIKAS TÕESTATULT ei adu mind paremini kui ma ise.

Ei saanud aru?! Et mul nii halb oli?
Ma rääkisin terve 2014 suve, kui kohutavalt halb mul on.
Jah, enesetapust mitte, sest mul on kindel veendumus, et kui millestki räägin, teen ka ära - ja ma ei tahtnud endale moraalset KOHUSTUST end tappa. Niisiis ma sellest ei rääkinud. Aga et halb, halb, halb ja kõik metafoorid - ojaaa.
Igale kuradi poole.
Ei saanud aru? No selge, teised ei saagi must aru, väljendan kui hästi oskan.
Mis tähendab, et enda osas ongi mul usaldada ainult ennast.
Ma võin kohati end halvasti mõista, jaa.
Aga teised mõistavad veel halvemini.
Tõestatud.

Ja siis tulevad inimesed mulle oma tarkust jagama, kuidas elama peaksin?!
Minge. Persse.
Kuidas üldse saab nii küündimatu olla, et mulle ikka veel nõuandeid jagada?!?!?!

Väljaspool ühiskonda

Olen natuke pahviks löödud, et eelmise postituse alla tuli nii vähe kommetaare.
Mis ma olen normaalsusest nii eemal, et kellelgi pole midagi öelda ka enam v?
Mitte et kurdaksin. Lihtsalt üllatus.
Ootasin - midagi.
Nüüd on lausa kergendunud tunne. Et nojah. Viimaks on keegid aru saanud, et ma käigi neid radu, mida --- noh, paljud. Et "originaalitsen", sest sry, not sry, aga ma ei oskagi mõelda "nagu kõik".
See lihtsalt pole minus.

Sellest olen ka pahviks löödud, kui hästi mineraalvee joomine mulle on mõjunud.
Võingi olla öösel üleval, ilma, et järgmisel päeval peavalu murraks. Miks kõik migreenikud vee vahetamisega oma probleeme ei lahenda?!
Ei saa öelda, et mul üldse enam migreene poleks. Aga niiiiii palju vähem! Igasugused tegevused, mille varem enda jaoks "neidmaeisaateha-ks" arvasin, on jälle tehtavad. Elu on - hoopis teistsugune korraga.

Lihtsam.

Mul on vahel söömisega imestus, kui palju lihtsam nüüd on.
Varem ma arvestasin et söögiasi, mida ostan, peaks olema
a) päris toit, mitte midagi väga lisaainelist
b) võimalikult vähekaloriline
c) tervislik
d) nii odav, kui saab
e) maitsev
f) sobiks mõne asjaga, mis juba olemas, nii et saaks normaalselt süüa valmistada
g) ideaalis ka seisaks mõnd aega halvaks minemata
h) ning et vaheldust toidulaual ka oleks

Nüüd vaatan, et toit oleks
a) maitsev
b) mitte päris üle mõistuse kallis
c) üldse, kas ma tahan seda?

Kõik.
Nii palju lihtsam.

Ma teen süüa, mida TAHAN, mitte mida SAAN. Panen selga, mida tahan, mitte "kõige vähem halb komplekt olemasolevate valikute seast".
Üks ütles kunagi, peale kogu oma raha korteri alla panemist, nukralt, et "rahavaru lülitab mingi rotiaju välja". Kuna mul oli see rotiaju kogu aeg, KOGU aeg sestsaati kui olin umbes viieaastane, töötanud, mõtsin, et eriti nõrk. Tunda puudust vabadusest, mida pole enamikul Eesti inimestest, misasja?!
Aga nüüd tunnetan seda vabadust.
Mitte "mida saan", vaid "mida tahan".
Ja nüüd tunnen seda ka, et peavalu mitte tulles ... VÕINGI öösel neljani üleval olla ja civilit mängida, kuigi juba keskööl tegelikult oli tunne, et jääksin magama küll, kui voodisse läheksin.
Oi.
OI!
(Ma muide kaotasin tookord, aga kuna ühtlasi tean, miks, võtan mõne seivi lahti hiljem ja mängin samal põhjal mängu uuesti - sõjaliselt ja religiooni levitades läks mul ju nii hästi!)

Hoopis teistmoodi maailmatunnetus.
Saan valida, mitte ei püüa end maailmasse sobitada. nagu mahub. Saan teha, mis tahan, mis tundub õige, mitte mida "peab".
Täiest teistmoodi.
"Orkaani südames on vaikus"  ehk karikate emand on ka täpselt sellesama tõdemuseni jõudnud. Et tunneta ennast läbi - ja sa tead, mida teha. Teadmine on sinus endas, leia see üles - muu on ebaoluline mudru.

Tee, mida sina tahad.
Lihtne.
Ja miski muu ei loe, miski muu ei loe ... Ma ei saa Noizmakazit jagada, sest muusikaliselt on nad minu jaoks liiga piinarikkad kuulata, ent ma mõtlen neile. See krdi käega löödud värav ja sitt ilmaennustus jaanipäevaks ja briti poissmehed ja - ühesõnaga, sõnad oli kohati ikka väga armsad. 

Olgu, aga Toe Tagi võib ikka kuulata!
Nende nr 1 hitt on ikka veel ja ilmselt kogu elu minu jaoks imeline.

Teemaareng, mis vast isegi on huvitav jälgida

Sain täna kätte spermadoonorite nimekirja.
Taanlased, see oli enam-vähem ette teada (sealt), aga et 8 üheksast on blondid siniste või sinakasroheliste silmadega, ma küll oodata ei osanud.
Mul oli isegi ebamäärane idee, et kui saab rassi valida, valin asiaadi - aga aga aga ... nojah, ei saanud.

Ei, see on saatus.

Blond. Siniste silmadega.

Sest noh. Päris elusaid mehi mainimata on Sanji, blond, sinakat tooni silmadega isane, ainus väljamõeldu, kellega olen oma peas oma lapsetahtmisest rääkinud.
Kellega last teinud.
Ja siis veel 6 korda, sest no ... hakkas meeldima.
Talle. (Kammaan, minu isiklikud võlud isegi välja arvata, pole kerge olla vanuses 21 süütu, kui sulle samas naised väga meeldivad.
Mida, ta elas kaks aastat drag-queenide saarel, kus ühtegi naine-naist polnud! Ja üldse, minu kujutelmad: MUIDUGI talle hakkas meeldima!)
Mulle. (Sest mu võimetus orgasme saada ei muuda mind siiski mitte huvituks seksi suhtes, isegi/eriti kui see toimub vaid minu peas.)

Meil on (minu pea sees vähemalt) üksteisega hell, aus ja väga huvitav.

Nii et lapsele on isafiguur välja valitud, vaja ainult ära otsustada, millise numbriga doonor sellega kõige täpsemalt klapib.

Päris äge ikka =)

Oli tunniajane nõustamine ämmaemanda juures ja tundub, et minu protseduur saab olema väga erinev Oliühe omast.
Ent suurt vahet siiski pole.
Tulemiks on ju laps! Et ma ei võta tablette, vaid süstin ennast enne iga päev?
Mis see on mingi oluline erinevus või?!

Nii mõistetamatult lahe.

Lisaks - natuke ka lapsevanemluse teemas - mul eile oli päris valus. Kuidas inimestel on nõnda halb elada ja mina olen väike ühik, ei saa kõike ära parandada.

Jõulude ajal saatsin ühe paki. Tundus, et neil on vaja, kes saajad olid. Pleed ja riided ja taldrikud ja kruusid ja piparkoogitainas ja käterätikud ja ...
Ja eile ... noh, ma olin natuke lahke kunagi, eks ole. Ja kui kelleltki enam abi küsida ei ole, siis meenusin ka mina.
Ma tean enda pealt, mis tunne on, kui usud üleni ja vähimagi kahtlusevarjuta, et maailmal on sinuta parem. Aga kui keskteismeline paneb käe oma elu külge, on ikka hirmus.
KUI valus tal olema peab!
Seekord jäi ellu.

Ta õde küsis mult bussiraha laenuks, et too enesetapjast õde psühholoogi juurde viia.

Ma mõtlen, et ükski lapseealine või veel selle ligidal inimene ei peaks sedasi kannatama kui nemad.
Ma mõtlen, et nüüd, kus ma ise vaene pole, pakun neile mingit kevadvaheaja - spapuhkust, teen välja.
Ma mõtlen, et maailma küll ära parandada ei jaksa, aga mul endal on NII halb, kui tean, et kellelgi on halb!
Ja raudselt on see parem koht, kuhu raha panna, kui raamatud ja kinoskäigud ja ainult oma lastega väljas söömine.
Kunstlik viljastamine osutus ka odavamaks, kui ootasin - 2018 jaanuarist haigekassa hüvitab palju rohkem.

Ma oletan, et nad ei taha vastu võtta. Sellised sirgeselgsed "saameisehakkama"-tüdrukud on. Väike vend, kes elab tädi juures, on veel liiga väike.
Aga neil on vaja tunda, et keegi maailmas hoolib natukenegi, kas nad elavad või surevad, on neil hea või halb.
Ma mõtlen, et kuradile. Midagi igatahes teen.
Võibolla on neile üks poodlemiskäik - nagu, ka pesumasinat ju ostetakse - vajalikum? Ja siis välja sööma.

Olgu neil vähemalt midagi toredat oodata!

Maailm TEGELIKULT saab hakkama. Aga vahel tahaksin inimkonna peale ikka oksendada

Huvitav, kas sellest oleks kellelegi kuidagi rõõmu, kui ma ütlen, et naisepeksjad, minge persse? Ja sama hooga võiksid minna ka kõik need, kelle arust see kombes käitumine on?
Et sotside "me ei reageeri teadlikult" käitumine läheb "naisepeksu kombes-käitumisena hindamisena" kirja, ei ole vist vaja öelda.
Või on?

Mul on suht sama õudus mis Trumpi valimise järel.
Et see ongi võimalik, mis toimub.
SEE ONGI VÕIMALIK!
SEE TOIMUB!
Päriselt toimub.
Inimesed ONGI sellised, nii ONGI nende arust hea.

Ridamisi ilmub artikleid "mehed on etemad kui naised", "naised, jääme ikka naisteks", "olla naiselik ja olla õrn nõuab tänapäeval suurt julgust".
See toimubki päriselt, siinsamas Eestis.

Muidu oli mu arust iseenesestmõistetav, et naisepeks ei ole ok? Et probleemi tunnistamine on selle lahendamise esimene samm ja probleem on, kõik ju teavad seda?
Seksuaalse ahistamise osas ka arvasin, et jai, viimaks ometi räägitakse jamast, mis on mu eluaeg otsa kestnud! Toimub üleüldine vabanemine, kurat, oleks ma ometi 20 aastat tagasi aru saanud, et toimuv pole normaalne!!!
Aga ei.
Ikka arvasin inimesest liiga hästi.
Ja ma ei oska ja ma ei tea ja ma ei oska ja MISKURATTOIMUB?!

Lisaks, mine persse, Endel Talvik (juba teine jabur artikkel ta klaviatuurilt mõne kuu sees loetud, kusjuures see on tegelikult mõistlikum neist kahest, ja kuna ma teda isiklikult tean, on mul üsna täpne ettekujutus ta vaimsetest võimetest). Jah, muidugi on tal teatud määrani õigus - et solvumine on solvuja sees.
Aga kui solvava liigutuse teinul samas puudub emotsionaalne intelligents nii täielikult, et ta ei NÄE, kuidas tema käitumist tõenäoliselt tõlgendatakse solvavalt, on see tema juhmus.
Dohh.
Ei, oleme juhmid edasi, nii ongi hea ja õige ju!

Muidu MINU elu on hea, tänan küsimast.

***

Läksin magama, tuli täna ja kõik läks umbusaldamisega täpselt nagu oli oodata, ent olen nii krdi väsinud, et ei jaksa sel teemal enam erutuda.
Inimesed. On. Lollakad.
Eriline üllatus.

Mina tegelen sellega, et jääda jalule. Ei, libe oli ka, aga ei räägi sellest.

Selgelt, SELGELT teen liiga palju. Aga kuni pea ei valuta (jee, mineraalvesi!) ja magu ei märatse (jee, Rennie!), seni on mul natuke nõrk motivatsioon teha vähem, kui kõvasti üle oma jaksamispiiride.

Väsinud? Topeltnägemine? Kadunud koordinatsioon ja saabunud täiesti teadvustamatud liigutused? Krdi pissi ei saa ka päris kinni hoitud, kui vastu mingit nurka kõnnin, mis selgelt näha? Raevukas post võrgupäevikusse?
Aga ei valuta ju.
No siis nii palju ikka võis veel. Napilt.

Aga päriselt, päriselt hakkab titendus reaalsuseks saama. Mis on rämedalt lahe.