teisipäev, 14. juuli 2009

Kuidas tehakse olulisi valikuid

Aeg-ajalt sattub inimese teele valikuid, mille seast ei olegi nii lihtne välja sõeluda seda Õiget ja Ideaalset. Hollywoodi filmides ja telesarjades (näiteks mu armastatud Supernaturaalses) tavaliselt selliseid situatsioone ei esine - tegelased pannakse küll mitmetitõlgendatavatesse olukordadesse ja tambitakse nende peal, et näidata nende "valede" valikute loogilisust, aga olemuslikult on ikkagi kuskil õhus ka Õige Valik, mida tehes kõik imeväel korda läheks. Ja kuna algul autorid ja siis ka juba vaatajad teavad sellest Õigest Valikust, jääb õhku ikkagi tunne, et alati on kusagil see Õige ja Hea lahendus olemas.

Tegelikul elul inimliku loogika järgi toimivat autorit juhtumisi ei ole, ja nii seisame me ikka ja jälle valikute ees, mille erinevad võimalused on rahuldavad erinevates aspektides, aga ideaalset, kokkukõlksuvat, puzzletükina sobilikku lahendust polegi lihtsalt võimalik leida.
Sest millest siis valides ikkagi lähtuda?

Sellest, millest (euroopa-sorti) muinasjutud lähtuda soovitavad elik traditsioonilisest moraalist, viisakusest, teiste huvidest ning heast südamest?

Või elukogemusest, arukusest, teiste eest vastutuse võtmise vältimisest, ning püsida ka muidu tarkuse ette kirjutatud teel?

Või valida hoopis pragmaatiliselt see, mis tundub pisima riski valgel enim kasu toovat?

Üldse, kas valida taoistlik "kulgeb nagu kulgeb" tee või rabada saatusel sarvist ja püüda teda väänata sinna, kuhu sina oma mõistuse ja kavadega teda suunata tahaksid?

Sest ka see on valik, mis tuleb enne ära teha, kui konkreetse juhu kallale asuda.

Ja ma mõtlen siin ühe valimise valgel omaenda valikute olemuse üle, vormin neid peopesade vahel ja leian, et tegelikult mina valin põhimõttel "Kelleks ma end pean" ja mitte põhimõttel "Mis tooks enim kasu vähima kahjuriskiga".
Sest kui mu valikud peaksid mulle kunagi näkku plahvatama, siis on mul igatahes rohkem rõõmu sellest, et "Ma tegin nii, sest see tundus õige, ma olin valmis plahvatamisega riskima, ja kannan nüüd kahjusid sirgel seljal" kui sellest, et "Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati".
Kuigi kui ma oleksin parasjagu seestpoolt hirmul ja ebakindel, ma ilmselt eelistaksin hoopis "Ma tegin nii nagu oli õige ja hea ja ma ei kahetse midagi"-it. Sest muinasjutuvalik on alati turvalisim - mitte et tal oleks garanteeritult parimad tagajärjed, aga põhjust hiljem juukseid katkuda ja kiruda: "Miks ma ometi niiviisi pidin tegema?!" on vähim. Vähemalt hingerahu teemal tegin oma parima on garanteeritud.

Mina isiklikult ei ole muide mingi muinasjutuprintsess. Ega vapper hanekarjus. Püüan küll valida õigesti ja hästi, aga elul sarvist haarata ei ole minu loomuses ja kuni tee kulgeb, ei hakka mina vankrilt väevõimuga maha kargama ja omaenda härjapaariga kuskile uut teed rajama.
See oli nüüd ühtlasi ka selline ümbernurga selgitamine, et miks ma riskin võimalusega osutuda Aasta Sitapeaks selle asemel, et tõmmata tekk üle pea, tegeleda kuskil nurgas oma asjadega ja olla viks ning viisakas.

Ja ma ei väsi kordamast, et see, mis valik teha, on üsna kõrvaline selle kõrval, et valimine ise, valimine kui selline, on oluline. Asjad suuremalt jaolt ei "juhtu", nende taga on mingid meie endi valikud.
Ja lihtsam on elada sellest ise teadlik olles ja valikuid tehes tagajärgedega arvestada.

Kommentaare ei ole: