esmaspäev, 19. oktoober 2009

Heietab halli (jutu)lõnga


Ma armastan sügist.
Esiteks on see selline elegantne aastaaeg, mis esile tuua, kui keegi tuleb järjekordselt välja vaimuvaese küsimusega lemmikaastaaja kohta.
Teiseks meeldib mulle see küpsemine ja valmimine, õunad ja päikeseloojangute värv - ja muidugi lehtede värvimuutus.
Kolmandaks meeldib mulle olla soojas toas ja juua kuuma teed ja süüa kuumi saiakesi, kui õues valab vihma ja kõik on hall ja saapad lirtsuvad tänaval.

Olgu, see kõik meeldib mulle ühel tingimusel: kui madalrõhkkonnad ei vajuta mu vererõhku ligi maad ja mul ei ole peavalu.
Praegu elan nii, et 800 mg ibuprofeeni päevas võimaldavad mulle normaalsega küllalt sarnase elu. Sarnase, mitte samaväärse. Ei saa kiirelt kummarduda ega tõusta, arvutiga tuleb ettevaatlik ja seal veedetud ajaga kokkuhoidlik olla ning suhkrut ei tohi süüa. Ei saa eriti kehaliselt liikuda, v.a. peale kella 7-t õhtul. Ja iga kõva heli on riskifaktor ja kõik pinged ja mured panevad ajud kõrvadest välja pressima.
Maailmas on inimesi, kelle jaoks valu on pidev ja vältimatu elukaaslane. Vat neile ma ei oskaks küll mingit "maha äng" nõu anda. Minu puhul toob valu alati kaasa ka masenduse ja maailm näib vähemalt 3 kraadi hallim ja halvem kui tavaliselt.

Mulle ei meeldi madalrõhkkonnad. Mulle ei meeldi kiirustamine. Üheskoos meeldivad need asjad mulle veel vähem.

Ja mul ei ole üldse aega. Seoses töödega, mida on mulle juba pakutud, ja töödega, kuhu ma veel kandideerin, paistab majanduslik seis küll kiiresti paranevat, aga ajanduslik seis hakkab muutuma võikalt kitsaks. Mu lapsed hakkavad ilmselt nägema minust eeskätt selga ja kuulma aeg-ajalt röögatust "Koristage tuba ära!"
Ja nad pole isegi teab-mis-suured veel. Päris kurb - aga... aga ma olen proovinud teistmoodi.
Nii, et mul on aega, aga ma elan sotsiaaltoetustest ja oma vanemate armust. On ilmselge, et see viimane eluviis ei too mulle ei minu enda ega ka kellegi teise poolset austust ega head imagot. "Ja millega sina tegeled?" -"Olen ema."
Tekitab kohe tunde, et tegu on põneva inimesega, kas ei? Jah?!
Oh, raske on see üksikvanema elu =P

Pildi tegi keegi, kes varjub netis Raulino nime taha, ja seal peal on Toila sügis.

Kommentaare ei ole: