reede, 27. september 2013

Tuul pööras, sügis suudles ja raske on olla hea

Poeglapsel homme sünnipäev, täna siis vaja mingit sööginänni kooli viia ja klassis ringi pakkuda.
Mõtleb väga naine eile, et kommide asemel teeks õige ise küpsiseid (ma teen häid küpsiseid, selliseid krõbedaid ja pehmeid, võimaitselisi ja muredaid).
Mõtleb, et teeb siuksi spetsiaalhäid. Vahel teen ju ikka valge suhkruga ka, sest rott, aga teeb siis seekord korralikult pruuni melasssuhkruga ja üldse täiuslikult retsepti järgi. Ja siis veel natuke mandleid ka lisaks.

No teen siis. Veedan eile sellega üle poolteise tunni. Pätsin aga taignakuulikesi, laon ahjuplaadile ja üks pann ahjust välja, teine sisse, tšahh ja tšahh.
Laotan valmistooted mööda kööki taldrikutele jahtuma laiali, et nad kuumalt üksteise peale panduna lössi ei läheks. Siis otsin karpi, kuhu õige kogus sisse mahuks ja mis samas viisakas ja koolikõlbulik välja näeks.
Leian karbi.
Laon küpsised karpi, lugedes ära 12 ja paigutades siis ülejäänud lugematult, sest 12 küpsist oli selgesti alla poole karbi ja kokku oli vaja 26, täis karp peaks niisiis kindlasti üle nõutava hulga olema.
Siis hakkan kõhklema, et äkki sai vähe, võtan uuesti välja, loen üle.
Tõesti, oligi üle 26 küpsise, aga ülejääk on igatahes parem kui puudujääk ja las läheb siis varuga. Panen küpsised karpi tagasi, kaas ei taha enam kinni minna. Võtan välja, paigutan ümber, ikka kaas peale ei lähe. Võtan välja, paigutan ümber, natuke vajutan, siis sulgub ka kaas. Olgu, jee, valmis.
Kilekott karbile ümber. Karp kilekotis lapsele kotti.
Meenutan talle hommikul ka veel, et kuhu panin. Et seal sahtlis on ja õpetajale pakkuda esimesena, onju?

Ja loomulikult unustas ta koolis ära, et tal mingi küpsised kaasas on!

Sellest tulenevalt vaatan hetkel maailma veidi kibestunult.

Lisaks sain pahandada Tütarlapse klassiõe emalt, sest kui tema ei luba oma lapsel haigusehirmus ujuma minna ja mina teen ujumisega sünnipäeva ja tema laps siis hüsteeritseb, et tahab ka ujulasse koos teistega, on see nagu... minu viga kuidagi?
Ta on üsna sümpaatne naine enamjaolt, et selge oleks. Lihtsalt kuidagi väga murelik terviseküsimustes.

Vaatan maailma niisiis ka veidi üleolevalt ja jahedalt, lisaks kibestumusele. 

Nende emotsioonide kütkes siis edasine postitus:
olen juba mõnd aega olnud üsna ebakindlal pinnal oma armuasjadega.

Ühest küljest tahaks väga olla hea ja tark inimene. Teisest küljest tahaks ka väga ise õnnelik olla.
Ühest küljest ma tean, et alati on kõigil tunne, et nemad annavad rohkem ja panustavad rohkem ja üldse. Teisest küljest ma ei näe, mida siis mina ikkagi omalt poolt kaotaksin koos selle suhte kaotamisega - v-o ehk vaid võimaluse ühiste sõpradega iga nädal koos lustida.
Ühest küljest tahaksin vaadata tulevikku ja leppida selle nimel ebakohtadega. Teisest küljest ei ole tulevikku vaatamine minu puhul end kunagi ära tasunud.

Ma ei ole see inimene, kes investeerib tasakesi ja kõhu kõrvalt kokku hoides oma sääste. Ma olen inimene, kes peab võimalust, et pank läheb pankrotti, inflatsioon sööb raha väärtuse või ma ise saan üheteistkümne kuu pärast lennukist langeva jäätunud kuse kamakaga pähe ja suren, piisavaks põhjuseks, et nautida tänast ja muretseda kolmekümne aasta pärast saabuva aja pärast kolmekümne aasta pärast. 
Kui ma hakkaksin täna tegema otsuseid pinnal "aga mis saab kolmekümne aasta pärast", ajaks mure kõigi võimalike halbade asjade pärast, mis selle aja jooksul juhtuda võivad, mind nii murelikuks, et tänase nautimine osutuks võimatuks, ent midagi ratsionaalset tuleviku heaks ikka tehtud ei saaks. Võimalikke hävinguid oleks nii palju, et kõiki ohjata oleks võimatu, aga ma ei ole võimeline otsustama, et vot, jäätunud kusega pähe saamise vältimiseks rauast vihmavarju kandmine ei ole otstarbekas, aga 5% sissetuleku kõrvalepanemine oleks.

Ühest küljest on nii, et keegi pole ideaalne ja armsam on mul ju siiski väga sümpaatne inimene ja puha, tahab lapsi, teeb süüa ning silmad, nina ja õlad vastavad mu esteetilistele nõudmistele ülihästi.
Teisest küljest on ka naa.

Üsna suur osa minust tahaks enda kiiresti lahti rebida ja ära joosta. Mida rohkem leevike püüab, seda rohkem tahaks.
Aga siis on ka mõistus, mis küsib: "Miks sa niimoodi tunned? See, et püütakse, on ju hea?!"

Täna rääkis üks mu vingetest kursaõdedest (meil on kursus lahedaid naisi täis) praktikumis loo, kuidas tema rase sõber oli palunud mehel oma varbaküüned ära lakkida - sest noh, ta ise ei ulata ju. Mees hakanud vastu ajama ja põlglikke häälitsusi tegema, sõber solvunud, kõndinud toast välja ja läinud duši alla.
Kui ta duši alt välja tuli, istunud mees nukra näoga diivanil ja lakkinud oma varbaküüsi.
Mis on ju üleni lahe, tegelikult. Ja üleni awwwww ka. Püüdmine ei ole paha.

Võib-olla, kui ma ise rohkem püüaksin udusuletunde tagasituleku poole, ma ka jõuaksin selleni. Lihtsalt ma ei taha enam eriti, ja raske on end mõistusepõhiselt selleks sundida ka.
Vbla on see ka lihtsalt tunnistus mu iseloomunõrkusest. Lõpuks: oli ju kohe näha, et tal on hallid silmad ja liivakarva juuksed ja et ta on see, kes ta on. Kuidagi alatu on seepärast siis nüüd minema kõndida. Vähemalt ühest küljest võttes on ju nii?
Teisest küljest jälle: teate, et ta isegi ei loe seda võrgupäevikut, kui ma just ei saada talle linki mingi postitusega ja ei nõua, et seda peab lugema? Sest tal on üsna ükskõik, kes ma olen; talle täiesti piisab sellest, et noh, naine, üks pea, kaks tissi, viljakas eas - teeme pere.
Aga mulle ei piisa sellest, et talle sellest piisab.

Ahh.... küll meeldiks, kui saaks nüüd kuidagi sujuvalt ja soojalt vabaks, kaotamata tunnet, et olen hea ja tark inimene. Ja endakujulisi veriseid haavu kellelegi rindu jätmata.
Aga ma kardan, et niimoodi ei saa.

44 kommentaari:

notsu ütles ...

ma ei tea, kas ma tõlgendan valesti, aga kui ma omaenda minevikku meenutan ja mis tunne mul siis oli ja mis tundega ma umbes sarnast juttu rääkisin, siis paistab mulle, et sa lihtsalt ei taha suhet. Udusuletunne on üks teine asi, seda saab tahta ja tunda ka suhet tahtmata.

st mis siis, kui viga ei olegi mehe muudes omadustes, vaid selles, et ta tahab suhet? sellist stabiilset noh, pere kõlab ju väga stabiilselt. ja sellega tuleb ju teadupärast kohe paanika, et appiappi, siis ei saa enam ÄRA, siis ei saa temast enam LAHTI.

nagu ma ütlesin, ma võin valesti tõlgendada, aga mul oli kunagi nii ja siis olid mul umbes täpselt sellised tunded, nagu sa kirjeldasid. et udusuletunnet on kogu aeg vaja, aga suhteperspektiiv paneb kohe paanikaosakonna tööle.

Minu kogemus näitab muidugi ka seda, et kui hästi läheb, võib see paanika üle minna. a ma ei oska küll soovitusi anda, mismoodi käituda, kui ikkagi on päris tõenäoline, et ei lähe üle - et kuidas sellise arvestusega teiste lõhkumist vältida, aga ise ometi proovida saada, kas harjub ära ja kas hirm läheb üle.

vbla kohe alguses hoiatades?

väga väga naine ütles ...

ma tegelt tahaks peret.

Ja veel lapsi.

Ja jagatud vastutust.

Aga mul on vist ebarealistlikud ettekujutuses sellest, kuidas vastutus suhtes peaks jagunema. Mul oli ettekujutus, et kumbki pool annab oma parima ja siis on head tahet rohkem kui ülesandeid ja jääb veel ülegi. Aga reaalsus kipub olema nii, et asjad toimivad, kuni mina end pooleks pingutan ja organiseerin, ja kui ma seda enam mingil põhjusel ei tee (ei jaksa, tekib tunne, et teine pool võiks ju ka, või nihkub lihtsalt prioriteet kõrvale natukeseks) siis ongi lihtsalt tegemata, isegi kui teine pool teeb oma parima.
Sest minu ettekujutus sellest, mis eluvaldkonnad peaks olema arendatud ja panustatud, on ilmselt kõrgemad paljude teiste inimeste omast.

Udusuletunne on muuseas nende hulgas. See on asi, mida saab elus hoida ja arendada. Aga seda on väga nõme elus hoida ja arendada üksi.

notsu ütles ...

Noh, kuna sa samas kirjutad, et see, et teinepool püüab, on "tegelikult hea" - ja "tegelikult hea" tähendab seda, et "tüütu ja käib närvidele, aga ei tohiks käia ja ma peaks selle üle hoopis õnnelik olema", siis paistab, justkui üks asi, mis sulle närvidele käib, oleks just see, et ta püüab ja pingutab liiga palju ja tekitab sellega süütundeid. vbla on asi siis hoopis selles, et sinu ootused ei ole kõrgemad, vaid teises kohas - tema arust peaks arendama ühtesid asju, sinu arust teisi ja tema muude asjade arendamised käivad pigem närvidele.

mis asi see udusuletunne sul muidu täpsemalt on? selle arendamise jutu põhjal järeldan, et tegemist ei ole armumise hormoonilaksakaga, sest seda tellimise peale naljalt ei saa (aga pikema suhte peale tulevad selle asemele teised hormoonid, mis laksavad teistmoodi).

väga väga naine ütles ...

Tegelt ma tean küll, milles asi on, aga et ta siiski on mu kallim ja puha, ma ei taha seda nii detailselt ilmarahva ees lahata. Aga kirjuta mili, kui tõesti teada tahad.

udusuletunne on selline intensiivne õrnus, et muudkui tahad, et teisel oleks hea.

väga väga naine ütles ...

maili*

Anonüümne ütles ...

Kas te olete omavahel arutanud millised valdkonnad peaks olema panustatud? Vahel on nii, et naine on pidevalt mingis kõrgendatud nõudlikusfaasis ja tahab, et kõik juhtuks kohe. Või siis homme. Samas, kui mees mõtleb, et elus on tähtsad head suhted mitte asjad. Kuid naine defineerib häid suhteid läbi panustatud asjade...võibolla?

notsu ütles ...

mul on praegu tunne, et pole minu asi nii täpselt teada - päris põhjalikult ei saaks ma teada ka meilitsi ja nii võiks veel juhtuda, et hakkan selle ikkagi puuduliku teadmise pealt tõlgendama või annan suure tuhinaga koguni nõu. mis ei ole minu asi teha.

väga väga naine ütles ...

Kallis anonüümne, kas sa oled mees?

Asjad?

ASJAD?

Sa nagu päriselt mõtled, et mul on probleem, sest kulda ja karda ei kingita v?

Mul pole sõnu.

Anonüümne ütles ...

Ei, mitte seda. Pean silmas, et vahel võib olla nii, et naine defineerib häid suhteid selle kaudu, kas uued põrandaliistud on pandud, kas tilkuv kraanitihend on uue vastu vahetatud, kas muru on niidetud, kas vajalikud asjaajmaised on tehtud jmt. Ehk siis, naine võib selliste toimingute teostamist või mitteteostamist näha hoolimise või mittehoolimisena. Mingil moel võib ta seda isegi romantika eeldusena võtta. Samas, kui mees võtab igapäevaseid olmemuresid ja sõbralikku läbisaamist kui kahte erinevat asja, mis pole omavahel seotud. Seetõttu ei pruugigi mees aru saada, miks naine on tujust ära ja ebaromantiline -kuigi mees pole midagi halba teinud ega öelnud. Mehe meelest on põrandaliistu vahetamine täiesti teine teema. Liist on liist (see ei jookse eest ära) ja hea läbisaamine on hea läbisaamine.

väga väga naine ütles ...

Me ei ela koos, nii et selliseid probleeme meie vahel ei ole.

Lihtsalt meil on erinevad vajadused armusuhte suhtes. Mina ikkagi eeldan, et kuna ma olen nii sitaks lahe naine, peaks ka mees leidma, et whoa-whoa-whoa ja mind emotsionaalselt vaimustusega söötma, mulle aega pühendama ja mind nägema, minu pärast põnevil olema jne.

ERITI kuna mina omalt poolt teda selle kõigega küll nii entusiastlikult ja vaimustusega söötsin.

Aga minu kallim on veidi autistlik ja ilmselt ei vajagi naiselt muud, kui teadmist, et jee, ta on seal kuskil olemas ja vajadusel võin ta oma ema sünnipäevale kaasa võtta.
No ja ega tal endal ka palju muud pakkuda pole.
Mulle ikka veel meeldib teda kallistada, see on nagu kõige kindlam ja turvalisem tunne maailmas. Aga muidu on igas aspektis miski värin ja habin ja ebakindlus.

väga väga naine ütles ...

A muidu, notsu, armumist saab ka elus hoida ja arendada teadlikult.

Teha koos põnevaid asju ja suhtuda üksteisse mänguliselt ja kirgliselt nt.

Anonüümne ütles ...

Ma küsin teil eelneva jutu valguses veel ühe teema kohta (kuna nii prl Äng kui ka notsu paistavad olevat arukad). Täpsemalt räägin paari sõnaga tähelepanekust, mis mulle endale tegelikult ei meeldi. Kuid ma ei tea ka mida sellega teha või mismoodi mõtelda.

Ma olen vist kaotanud naistesse usu (arusaadavatel põhjustel pole ma meesteteemaga samavõrd tegelenud ega oska lõpuni hinnata kuivõrd lurjused või kelgunöörid nad on).

See tähendab seda, et ma olen hakanud kahtlema naiste võimes olla lihtsalt normaalsed inimesed. Ma arvan, et tunnen isiklikult päris palju väga toredaid ja mõistliku olemisega naisterahvaid. Nad on kaunid, targad, sõbralikud, leplikud jne jne. Kuid imelikult kombel on see nõnda vaid teatud distantsi puhul. Kohemaid, kui tekib vähegi tihedam läbikäimine, ilmnevad tülikad ja koledad asjaolud. Selgub, et enamik neist on kergelt skisofreenilised, mis tähendab seda, et neis heitlevad erinevad vastuolulised mõtted ja tunded, mis tähendab seda, et nendele probleemidele või luuludele puuduvad mõistlikud vastused ja lahendused. Enamik neist püstitavad ise oma peas probleeme ja püüavad neid siis lahendada. Sageli sunnitakse ka kõrvalseisjaid nendes viljatutes "tõeotsingutes" osalema. Eriti hirmutav on tõik, et naised juhinduvad paljuski mingitest hämaratest tungidest (hormoonid, hormoonid) millega pole eriti midagi peale hakata. Seejuures tunduvad nad olevat oma tahtmistes päris enesestmõistetavad ja isegi agressiivsed. Seda ilma igasuguse põhjenduseta.

Ja see kõik muudab nendega pikalt koosolemise vaevaliseks ja närvesöövaks, sest pidevalt tuleb mingeid probleeme lahendada. Olukorda ei tee lihtsamaks ka see, et naised on pidevas omavahelises võistluses, kus püütakse olla tublim, kangelaslikum ja omada eeskujulikumat meest, lapsi või eneseteostust(tegelikult püüavad nad omada seda kõike korraga).

Selle kõige tõttu olen ma kaotanud naiste suhtes oma heatahtliku usalduse. Ma kahtlustan neid. Et mingi hetk hakkavad nad lihtsalt heast peast mingit tüli või probleemi arendama ja adekvaatsed selgitused või lahendused ei toimi. Sest kui püüda kõiki neid kurvastavaid-vihastavaid-pettumustvalmistavaid probleeme lahendada, kaotad sa oma enda mina ja muutud vaid naisele susse voodi juurde toovaks mehikeseks.

Kõige selle pärast olen hakanud naistesse eelarvamusega suhtuma ja ma ei usu enam nende suurimaidki pingutusi. Mulle näib, et see kõik on fassaad. Pettus. Võistlus. Nad ei ole nemad ise, sest kui nad oleksid, põrnitseksid nad kõiki altkulmu ja urgitseksid näpuga hambavahelt lihatükki välja. Tähendab, ma kipun arvama, et see ongi tegelikult nii. Ja sametkleidid, pärlid ja kuld on puhtakujuline butafooria...

Mida selles olukorras teha? Palun aidake...

väga väga naine ütles ...

Ela oma rasket elu nii hästi kui suudad =)

Tegelt ongi inimesed keerulised loomad ja üsna erinevad omavahel ka. ma olen viimasel ajal sõprade seas ohtralt jaganud ühte postimehe naistelisa (jah, on piinlik tõdeda, et selline põnev ajakirjandus on mu pilku köitnud) artiklit pealkirjaga "Mida naised tahavad".
Hoolimata sellest, et asi ilmus naine.24 all, ei ole väga hästi struktureeritud ja kohati järeldatakse seal tomatit kartulist (e. asju, mis omavahel eriti seotud ei ole, üksteisest), on tegu minu jaoks küllaltki valgustusliku kirjatükiga naiste ihamootori kohta. S.t. ma tundsin ennast ära.

Vbla annab soovide vastuolulisuse ja selle kohta, miks on vaja mingit pealtnäha mõttetut tüli kiskuda, mingi arusaadava selgituse.

notsu ütles ...

Ma viskasin põgusa pilgu sellele artiklile ja mulle jäi seal silma üks vbla kõrvaline, aga väga häiriv definitsioon: nimelt et naiste erutumust mõõdetakse tupeniiskusega, mitte sellega, millal nad tunnevad end erutatuna. Eriti kui on mainitud, et tupe niiskumine igasuguste seksuaalsusega seotud ärritajate peale võib olla evolveerunud vigastuste vastaseks kaitsemehhanismiks (olgu soovitud või soovimatu vahekorra jaoks) - ja kui nii, miks me peaks seda üldse erutuseks nimetama? seksuaalse erutuse definitsioon peaks ju olema "tahan seksida", mitte "tajun vigastuseohtu ja mu keha lülitub kaitserežiimile".

Seda on vaimukalt rapitud siin pervokraadi blogis, tsiteerin:

I have a special hatred for vaginal photoplethysmography, and not just because it's very hard to type. This is a device that measures bloodflow in the vagina, and therefore purportedly the sexual arousal of the vagina's owner. Except that study after study shows that subjects' self-reports of their arousal tend to correlate very badly with their photoplethingy readings. The photothingy says they're aroused, the human beings say they're not feeling a thing. Naturally, this is reported in the pop-sci press as "Vaginal Blood Flow Not A Reliable Indicator Of Arousal, New Method Needed."

Haha, I'm just messing with you. I've never seen that headline. It's always reported as "Women Not Aware Of Their Own Arousal." /.../ You couldn't get away with this in other branches of science. If you measured water ice at 20ºC and declared "my thermometer is perfect; this ice must be defective," you'd get laughed out of the lab. But when it comes to confirming gross old "they don't know what they really want" stereotypes about women, anything goes.


Seda kriitikat saaks kritiseerida argumendiga, et "a see erutusekriteerium, et kas naine tunneb end erutatult, ei sobi teadlastele, sest see pole mõõdetav" - ainult et juba mitu aastat tagasi täheldati, et sellel, millal naiskatsealused ise leiavad, et nad erutust tunnevad, ON füüsilised korrelaadid olemas - vt siit või pikemalt ja põhjalikumalt siit - kus on juttu, et naiste välissuguorganite verevarustus on nende tajutud erutusega palju paremas korrelatsioonis kui vaginaalne verevarustus (ja niiskumine).

TL;DR: andmed näitavad, et naiste erutus on sellega, kas neil läheb kõvaks, palju selgemini seotud kui sellega, kas neil läheb märjaks.

väga väga naine ütles ...

Point, aga selle osa paikapidavust, et "ilgelt tahaks end ihaldatuna tunda ja maailma kõige seksikam asi on mõistlik mees enda järgi hulluks ajada" ei muuda.

notsu ütles ...

armumise asja kohta: kas sa pead silmas, et konkreetselt dopamiini üles kütta või ikkagi seda hoolivuse- ja kiindumusetunnet?

Ma ei tunne esimese järele tõtt-öelda väga vajadustki - vanasti olin jah armumissõltlane ja süütasin ühe otsast teise; aga pärast selgus, et on olemas ka teistsuguseid hormonaalmõnusid.

Mitte et ma enam ei armuks, aga pikaajalise suhte üks tore külg ongi see, et saab üksteisele oma crushidest pihtida. See eeldab muidugi, et kumbki ei ole selliste asjade peale eriti armukade.

väga väga naine ütles ...

Saab mõlemat teha, tahtsin ma öelda.

olen ka oksütotsiini jms-ga nõus, aga mingit hormonaalset nunnut ikka tahaks tõega. Muidu ei näe nagu mõtet asjal.

notsu ütles ...

Mis puutub anonüümse muresse, et ei leia naistes normaalseid inimesi - kui sa mõtled "normaalsete inimeste" all mitte enamust, vaid terveid ja teadlikke, siis neid ongi jumala vähe, mingi käputäis pühakuid ainult, sellises proportsioonis, et Eesti rahvaarvu peale tuleb mõni ära ainult erakordse vedamise korral. Suurem osa on ikka neurootikud. või siis kontrollimatud emotsioonipurskajad, peamiselt olenevalt ühiskonnakihist ja vanusest. Neid, kes lapseea kontrollimatust spontaansusest sellisesse enesekontrolli jõuaks, mis on pigem teadlik kui neurootiline, ei ole palju ühegi soo hulgas.

Ma arvan ka, et probleeme ei "mõelda oma peas välja" - st probleem, mida väljendatakse, võib olla muidugi midagi täiesti lambikat, aga kui on juba tung midagi nii lambikat välja mõelda, siis on see juba ise probleem, mis vajaks ise lahendamist.

ja teiste inimeste probleemide lahendamine ei töötagi kunagi. saab teisele tuge pakkuda, kui ta enda problesid lahendab, aga selleks peab see teine neid ise lahendada tahtma.

ja kui ta seda teeb ja sellega tegeleb - siis ei peaks seda võtma isikliku solvanguna, et hissand, ta elab ju MINUGA, mis õigusega tal nüüd kõik probleemid iseenesest maha ei kuku.

notsu ütles ...

oi pagan, nii palju kommentaare tuleb vahele, millele tahaks vastata.

teadliku arendamise kohta - sa pead silmas, et sa hindad sellist arendamistööd ega pea seda liigseks koormaks, aga tahaks, et teiselt poolt kah midagi vastu tuleks?

teoreetiliselt saan aru, praktikas... ma vaatan ise, et mulle mõjub kõige värskendavamalt see, kui teinepool arendab iseennast inimesena. esiteks ajab see ka mind ennast arendama, teiseks tuleb nii kogu aeg uusi nüansse, nii et elu ei lähe rutiini. mul on puhtakujulist suhtearendamist raske ette kujutada. kui sa just ei peagi selle all silmas seda, et kumbki arendab ennast ja selle käigus on teisel poolel kogu aeg huvitavam ja toredam inimene, kellega suhtes olla.

*

mis puutub sellesse "tahaks end ihaldatuna tunda" asja - ühest küljest, kui see nii on, kus on vastuolu? selge tahtmine ju.

teisest küljest ei suuda ma sellele vist ise päris alla kirjutada. fantaseerida võin sellest vahel küll, aga fantaasiamees on ju ikkagi minu peas asuva nukuteatri marionett ja täidab täpselt minu soove, mitte ei ole ettearvamatu. iga kord, kui päris elus on mõni mees ootamatult hakanud liigset obsessiooni ilmutama, on see mul tekitanud tõukereaktsiooni - see ei ole isegi niivõrd häiresignaal "oht-oht-oht", vaid lihtsalt... pettumus ja turn-off.

a kui see tähendab lihtsalt seda, et "tahan, et mees väljendaks seksisoovi, sest keppi tahaks", siis on, nagu ma ütlesin, kõik üsna sirgjooneline ja ebavastuoluline.

no ja kui on korraga "tahan keppi mehelt, kellelt paistab head keppi saavat" ja "tahan, et kuskil oleks mingi turvaline tüüp, kes aitab lapsed üles kasvatada", siis ei ole ka siin vastuolu ja eriti hea õnne korral on tüübid isegi üks ja sama inimene. aga kui ei ole üks ja sama inimene, siis see teine ei pea ju isegi mitte mees olema ja temaga ei pea isegi seksuaalsuhet olema. mingi sõbrannadekommuun näiteks või õed, kes üksteist aitavad. vanasti, kui varandus, mille abil lapsi kasvatada, oli enamjaolt meeste käes, nii ei saanud, aga nüüd enam ju päris nii ei ole.

notsu ütles ...

ma mõtlesin vahepeal, kuidas inimeste vajadused on ikka nii erinevad ja kuidas seetõttu on nii totter rääkida sellst, mida "naised" tahavad või mida "mehed" tahavad - kui üritada kõiki naisi/mehi ühes känkras ära kirjeldada, siis ongi tulemus, et "oi kui vastuolulisi asju nad tahavad, on ikka lollakad".

jäin nimelt mõtlema, et minu jaoks vist ei ole püsisuhtes vaimustuseväljendamine teab mis tähtis. kui on püsisuhe ja paistab, et tal oleks nagu hea olla, siis ma eeldan, et ju ta on natuke ikka vaimustatud ka.

mis ei tähenda, et mul üldse mingit lisavaimustusesüsti vaja ei läheks, aga seda võivad pakkuda ka täiesti kõrvalised meesterahvad (üksvahe, kui üks teine meesterahvas minu vastu tundeid väljendas, tundsin selle peale kohe, kuidas oma mehe vastu tulid suuremad ja romantilisemad tunded). või noh, mulle sobib ka see variant, et kui mul on kiitmist ja imetlemist vaja, siis ma küsin.

Asjad, mida on kindlasti vaja on:

võrdsus - selles mõttes, et ma ei taha alt üles ega ülalt alla vaadata. kui ma vaatan alt üles, tunnen ma ennast ebakindlalt, seda sobib teha ainult selliste crushidega, kellega ei pea koos elama. Kui ma vaatan ülalt alla, kaob vajalik respekt ära;

turvalisus - selles mõttes, et ma ei häbeneks tema ees oma olemist (see on üks põhjus, miks ma ei saa püsisuhtes alt üles vaadata); ja et ma teaks, et kui ma oma asju talle räägin, siis ei kasuta ta neid minu vastu ära.

see viimane kõlab eriti vähenõudlikult, umbes et mulle piisab, kui mees ei ole mölakas.a tglt ei ole NII vähenõudlik: üks asi on, kui ta ei ole mölakas, teine asi on, kas ma seda ka TEAN.

no ja selle mitte-ära-kasutamisega on otsapidi seotud kolmas asi: et ta minu kallal ei vinguks, miks ma olen niuke või näuke. sest kui kaua vinguks, siis mul tekiks küsimus, misasja sa üldse oled minuga, kui ei meeldi.

väga väga naine ütles ...

Oh kui palju vestlust =) Cool.

teadliku arendamise kohta - jah, just nii ma seda mõtlesin.
Samas, tõsi on, et minu "teadlik arendamine" on selline poolteadlik pigem. Baseerub sellel, et õudselt tore on saada komplimente, see üleni ajab mu elevile = kui mul vähegi on midagi head öelda, eriti midagi füüsiliselt head (ilus, lõhnab hästi, tundub erutav (nt seljalihas, ei ole vaja nii ropult mõelda kohe, onjo!)) vms, ma kohe ütlen. Ja mulle meeldib puudutada. Sest puudutus on nagu lubadus.
jne.
Samas, kui ma ikkagi ei tunne mingit soovi puudutada, mida head ei näe ega tunne, ega ma ei hakka mingeid komplimentasju päris tühjast kohast välja ka mõtlema, et teine pool saaks end ahvatlevana tunda mu jaoks.

Nii et ses mõttes ei ole tegu päris üheseltmõistetava "tööga suhte heaks", vaid siiski ka ausa eneseväljendusega.

Ja ma tahaks sama asja vastu. Ausat eneseväljendust ühtlasi sooviga mind elevaks ajada.
Kui ei tule midagi, siis on halb.
Aga kui tuleb mingi kompliment, mida tehaksegi "suhte heaks", aga ilma tegeliku positiivse emotsioonita seal taga (ja ma saan aru, sest ma olen tark ja tunnen inimesi ja järeldan päris loogiliselt), on tegu nii hirmsa situatsiooniga, et ma tahaks kahmata oma koti ning kingad ja põgeneda. Tagasi vaatamata.
Mis mõttes sa ei leia minu puhul midagi, mille kohta _siirast_ komplimenti teha? Miks sa oled minuga siis?!

***

Meil muidu see asi on nii värske ikkagi, et inimesena märgatavalt arenemine nii kiiresti oleks natuke imelik üle 20-aastaste puhul. Aga põhimõtteliselt on sul muidugi õigus. Muutumine ja arenemine, uus pilk ja uus reaktsioon = täiega elev.

***

See hulluksajamise elevdusvõime küsimus on ses mõttes väga trikikas, et see noatera on väga kitsas, millel elevus toimib - see, et ajan targa tugeva mehe kire põhjal üle tema piiride eeldab, et
* mees on tark
* mees on tugev
* mees on mulle sellisena teadvustunud
* tegu on võrdsete kire, mitte nt lapseliku vajadusega emme järgi (vajamine ei ole ahvatlev)
* tal on mingid piirid, mis on talle olulised
* need piirid on mulle teadvustunud, ma tean, et need on
* ma suudan aktsepteerida nii neid piire (noh, mingite lollide piiridega mees ei tundu mulle eriti tark, onju, ja kohe kaob ahvatlus)
* kui ka nende ületamist (kui ta hakkaks piiride ületamise käigus tegema mingeid piinlikke lollusi, siis ta lakkaks ju olemast tark ja tugev mu silmis, ja ikka oleks mittetöötav kombo)

Nii et reaalelus seda kõike kätte saada on üsna haruldane võimalus.

Aga kui sa mõtled sellele, millel siis tegelt töötavad naiste seksilood, on see tõesti kas see, et konventsionaalne mees läheb üle oma normaalsete piiride mingi naise pärast (Mark Darcy nt)
või siis ebakonventsionaalne mees lööberdab mingite piiride sisse tagasi naise pärast (Rhett Butler).

Et see polegi niivõrd seksi tahtmise peal kui just see, et ta on lihtsalt nii võrgus. Aga samas ikkagi tark ja tugev ja ise ka otsustusvõimega ja otsustav!
Vat siis on kohutav ahvatlus temas naturaalselt olemas.

Liiga varmalt jalge ette põlvitav ja saapalakkumist pakkuv pole ju ka huvitav...

notsu ütles ...

tglt on see viimane kokkuvõetav sellega, et ise nii äge, aga ikkagi tahab mind - no järelikult paistan mina siis talle vähemalt sama äge, ohoo, mis kompliment.

Aga ma ei usu, et kõik sobimised on sellesse malli surutavad: ma arvan, et muist sobimisi ei passi nii kenasti romantilisse komöödiasse (sellel su kirjeldatud mallil on ju suur narratiivne eelis, et sise- ja/või muidukonflikt on loo arenemisse juba sisse programmeeritud) ja seega neist ei räägita nii palju. Kesse viitsib lugeda või filmi vaadata sellest, kuidas inimestel on kohe algusest peale omavahel lihtsalt mugav. Lugu ei ole.

notsu ütles ...

selline oluline asi jäi veel ütlemata, et üle-piiride-minek töötab vähemalt minu jaoks võrgutavana ikkagi ainult siis, kui ma selle mehe vastu algusest peale ise huvi tunnen. Kui ei tunne, siis on igasugune üle piiride minek ainult, ainult, ainult hirmutav ega pane mind rohkem huvituma. Isegi kui ta on tark, huvitav ja otsustusvõimega.

kusjuures ma pole isegi kindel, et see üle piiride minek mind ka siis põgenema ei ajaks, kui mees alguses huvi pakub. Sellega tuleb ju kohe mingi võlgnemisetunne - "ta on minu pärast hulluks läinud ja kui nüüd mina sama hulluks ei lähe, siis ma olen Halb".

mis näitab vbla, et ma olen tglt suhtefoobik edasi, mulle meeldib, kui isegi suhte puhul jääb küllalt ruumi ja kogu mehe mõistus, süda ja tunded pole minu päralt ega vastupidi.

väga väga naine ütles ...

Aga defineeri "lihtsalt mugav"?

Minu probleem ongi selles, et kui ei ole midagi peale mugavuse, mul tekib küsimus, miks üldse. Sest nii mugavat inimest, et mul oleks temaga mugavam suhelda kui suhtlemata olla, ei ole ju olemas.

S.t. paratamatult peab ju ikkagi külastama (mis on pingutus - üks teist peab reisima kohast kohta) või siis tuleb elada koos teise inimesega (mis eeldab, et tuleb temaga klapituda, ruumi on kodus vähem ja ilmselt on teil vähemalt mõnevõrra erinevad korrastandardid, lisaks tekib korraga keegi, kes hoiab silma peal, kas sul on arved maksud vms ja siis issake, peab vastutama hakkama ja...).
Üksi on igal juhul mugavam!

Nii et ainult paljas mugavus ei mängi ju suhtepõhjusena välja, midagi muud peaks ju ikka ka olema?

notsu ütles ...

noh, vanasti oli üks hea põhjus, et ega naisterahval (ja mõnikord ka meesterahval) peale abiellumise üldse mingit normaalset äraelamisvõimalust ei olnud. ja sellises olukorras on suurem osa inimesi rahul sellegagi, kui on mugav ja ei ole erilisi jamasid. Kui kaua neid armastusabielusid maailma ajaloos ikka on harrastatud. Praegugi vist globaalselt võttes erandlik nähtus.

mul tänapäeva inimesena, kellel on ka muid eluvõimalusi, on vaja, et oleks ikka armumine või muidutõmme, muidu ei ole tõesti motti. ja ma tundsin suur oma elust isegi armumiste peale just nagu sina: et kellegagi koos ei saa kindlasti mugavam olla, sest siis peab mõtlema, kuidas istuda ja astuda.

praegu on mul lisaks tõmbele veel see hea asi, et on keegi, keda ma kõigis asjades usaldan ja ta on peagu alati käepärast. ma võin isegi kõige lollakama põdemisjutuga tema juurde minna. Teisest küljest saan sageli pidada tuliseid filosoofilisi vaidluseid, mis on samuti tore. pmst kõige parem sõber. ja probleemitu parima sõbraga olen ma kunagi varemgi koos elanud, selleks pole mul isegi suhet vaja.

ja mis mugavusse puutub, siis kui on tõsiselt hea klapp, ei võta teine inimene seda ära, vaid annab juurde. sest mingeid asju on kahekesi lihtsam teha, kas või süüa: üks koorib ja teine hakib; või üks mõtleb, mida täna süüa teha ja teine teeb ära mehaanilised abitööd. või vaipu kloppida. või üldse koristada. mul ei ole ju midagi selle vastu, et tuba korras on, lihtsalt see on tavaliselt nii suur töö, et üksi viitsiks ma seda palju vähem ette võtta kui kahekesi.

mis vastutusse puutub, siis arveid peaks ju nagunii maksma, kui ei taha, et elekter või vesi kinni keeratakse. ja konkreetselt mina olen saanud mugavasti osa vastutust hoopis kaelast ära lükata. nt ahje viitsiks ma ise kütta alles siis, kui on alla 15 kraadi, aga kuna ma elan külmavaresega, siis saab tuba kuidagi võluväel soojaks enne, kui mina jõuan liigutamagi hakata. või siis ma ise võiks vaatama jäädagi, et maitseainetes valitseb täielik kaos ja midagi ei leia üles, aga nüüd tekib aeg-ajalt justkui iseenesest seina õhukesi riiuleid, kus maitseained on ilusti ja mugavasti kätteleitavalt reas, mis tegelikult meeldib ka mulle, mul lihtsalt ei ole sedasorti mõtlemist, mis hakkaks sellistele probleemidele kohe tehnilist lahendust välja mõtlema.

pluss veel hulk asju, millega ma saaks küll hakkama, aga mida ma eriti ei viitsi teha ja siis on õudselt mõnus, kui keegi need minu eest ära teeb. puude või sibiauto tellimine näiteks. või kas või puude ladumine.

ma arvan, et paljud ebamugavused, mis võiks suhtega kaasa tulla, käivad mul sinna häbenemiserubriiki, mis oli mul juba nagunii kolme tähtsa vajaduse all kirjas. et kui ma häbenen teise ees seda, kuidas ma elan, siis järelikult mul ei olegi temaga tore.

Seda, kuidas on siis, kui minu korralikkusestandardid oleks kõrgemad kui teiselpoolel, ei ole ma eriti kogenud, nii et seda ei oska ma ette kujutada. Mul endal on üldiselt üsna suva, kuidas asjad on - seepärast oligi mul vajaduste all kirjas, et teine ei näägutaks (nt sellepärast, et ma nii vähe koristan), eks ole, mitte see, et "teine ei tohi räpakas olla ja oma lagaga mulle jalgu jääda".

Muide, A. arvab, et üks asi, mis meie elu omavahel kergeks teeb, on ka meie erinev unerütm - nii et kummalgi on päris palju aega, mil ta on majapidamises omapead, sest teine magab. ja piisavalt pikergune elamine, et kui üks ühes otsas magab, võib teine teises otsas kasvõi trummi lüüa.

väga väga naine ütles ...

nojah, tegelt point on sul täiesti olemas.

Vastassoost parima sõbra ma võtaks küll meheks, kui ta peaks kunagi lahutama nt.

A mu ei ole oma leevikesega seda ka mitte. Ta on sissepoole-inimene, selline, kes naljalt mingitesse minu kirglikesse teemadesse ei sekku ja kelle oma teemadega mul on üsna vähe sidet samas. S.t. ponnistan huvituda küll, aga kui samaga ei vastata, siis see jälle kibestab.

notsu ütles ...

ma just hakkasin mõtlema, et kooselamiseks on sõprus mulle tähtsam kui armumine või muiduerootika. koos elada saaks ka sõbraga, kellega mingit seksi- ega romantikasuhet ei olegi. a ainult seksi või romantika pealt küll koos ei saaks elada, kui muud ei ole. sest ma ei tegele ju kogu aeg seksi ja romantikaga ja mida ma temaga siis muul ajal pihta hakkan.

nojah, vbla töötaks asi sellisel juhul, kui teda ei olekski muul ajal eriti jalus.

Anonüümne ütles ...

Ma vist saingi oma vastuse...

väga väga naine ütles ...

Ma nüüd tahaks ka teada, mis see vastus on siis. Palun?

Anonüümne ütles ...

Tark inimene saab aru, milline tema suhe teise inimesega on. Süda ju räägib ja mõistus kõneleb, kuula ainult. Ja siis teeb inimene otsused, nii- või naasugused. Ise teeb ja ise vastutab. Kui võtame midagi luubi alla ja uurime-puurime, kipume unustama, et kauaks luubi alla jäänud paber lahvatab päikese käes põlema. Jääb vaid tuhk.
Analüüsimine on tore asi, kuid kusagilt läheb ka piir. Nautigem, mis meile antud. Asjalood on täpselt nii nagu need on, nagu me oleme neid kujundanud.
Jõudu selgelt nägemiseks!
R.

väga väga naine ütles ...

=)

Mulle see vestlus siin väga meeldis. Esiteks oli huvitav, teiseks sai endast rääkida, kolmandaks sai sünteesida erinevaid mõtteid, mis küll ei olnud oluliselt uued (v.a. see kõvaksminemise ja märjaksminemise erinevus naistel), aga kuna mul on tegelikult lineaarne mõistus, mitte süsteemne, siis mul sageli ise mõeldes lähevad osad aspektid kaduma - ei tule meelde, et _see värk_ on ju ka olemas, näen ainult konkreetset näidet ja see ajab segadusse.

Midagi põlema ta küll ei ajanud, mis juba enne läbi kärsanud polnud.

notsu ütles ...

huvitav, et see kõvaksminemise ja märjaksminemise asi justkui saladus oleks... ometi on karjakaupa naisi, kellel on mure, et pauk jõuab enne lahti minna kui märjaks läheb, vt kasvõi delfi naistekast üht või teist või noh, guugelda "erutus on, ei lähe märjaks", seda juttu on ikka lademes.

Anonüümne ütles ...

to anonüümne 30. september 2013 16:23

"Selle kõige tõttu olen ma kaotanud naiste suhtes oma heatahtliku usalduse. Ma kahtlustan neid."

Õige, tulebki kahtlustada. Igat intelligentsemat naist, kes paistab seejuures ka kahtlaselt naiselik. Sest ainult kujutlusvõimeta emased lepivad tänapäeval veel naise traditsioonilise sotsiaalse rolliga. Targa naise puhul on leppimine vaid mäng, isegi kui väga üritatakse.

Mida teha?
- Otsi endale lammas.

:D

(ei, päris tõsiselt kohe)



yxdraakon

Absolutely Fabulous ütles ...

Mina lugesin, et see: "Sest tal on üsna ükskõik, kes ma olen; talle täiesti piisab sellest, et noh, naine, üks pea, kaks tissi, viljakas eas - teeme pere.
Aga mulle ei piisa sellest, et talle sellest piisab."

ja mõtlesin, et mis siin enam analüüsida...

väga väga naine ütles ...

(tegelt ma selle R.-i, kes sa ka poleks =P, kommentaari peale juba kirjutasin, et see pole analüüsi- vaid eneseõigustuse post, aga siis hakkas piinlik ja kustutasin ära.)

Kaur ütles ...

Kas te selle koos veinijoomise olete juba ära teinud? Või teile lihtsalt MEELDIBKI internetis teksti veeretada?

väga väga naine ütles ...

/näitab notsu peale näpuga

Tema kunagi ei võta vedu!

Anonüümne ütles ...

Jah, just! Mis tüüp see notsu selline on? Võiks arvata, et ikkagi raamatupidaja? Mingi huvialaga raamatupidaja?

notsu ütles ...

raamatupidajat oleks mul hoopis vaja, kui ma talle maksta jaksaks... a seda, mis tüüp ma olen, ei ole tglt netis vedeleva pealt väga raske kindlaks teha, kui huvi on.

Põhja-Eesti on raske sattuda, eriti väljapoole Tallinnat ja eriti, kui raha ei ole parajasti. Kui liigelda konventsionaalselt ühistransaga, siis läheb juba Tlnas käik üle kahekümne euro, ja kui liikuda ebakonventsionaalselt häälega, siis on jälle raske midagi kindlat kokku leppida. no ja jällegi, pääseda kuhugi Tallinna ümbrusse, mis ei ole Tallinn, on häälega raudselt raskem kui Tallinna.

mul on võib-olla suurem internetisuhtluse vajadus kui inimestel, kes töötavad kuskil kontoris või muidu kodust väljas. a teisest küljest ei ole mul FB-kontot, nii et vbla läheb teiste netiaur kõik lihtsalt sinna ära.

a siinkommenteerimine ei võtnud enivei teab kui palju aega. Ma loen kiiresti ja ka kirjutan kiiresti.

Unknown ütles ...

sügistuuline lugemus ...
Seda pikka ning põnevat kommentaariumit oli väga-väga hea lugeda - aitäh osalistele ! .."laiendab silmaringi ning ühtlasi võitleb lampsjalgsuse /ja põikpäisuse/ vastu" - ma loodan .. Tänud VVnaine, et nii huvitavat blogi pead ning Anonüümsele ja notsule hea mõttearenduse eest .. Huvitav oli /ja on/ lugeda ...

väga väga naine ütles ...

Aitäh sulle huvi ja selle eest, tunnustavad sõnad maha jätsid.
Neid on mõnikord väga vaja.

notsu ütles ...

oh, sattusin artikli peale, mis ei ole postituse teemasse, aga riivab õrnalt üht-teist, mis siin kommentaariumis jutuks tuli - nimelt seda topost, et "naised tahavad sitapäid, isegi kui ütlevad, et ei taha" - selgus, et tugeva sotsiaalse turvavõrgu korral nad ei tahagi sitapäid (õigemini on küllalt enesekindlad, et neile alandavate võtetega saba alla ei pääseks), nii et sitapäisust hoolega treeninud pick-up artist pidi pettunult koju minema.

väga väga naine ütles ...

Jap, ma ka lugesin seda õnnelikult eile.

Kuigi muidugi vaeste USA naiste pärast hakkas kohe kurb. Et neil on siis NII SITT ELU, et hakkavad nii ebameeldivad mehed meeldima suisa.
Kuna need the game'i juhendid ei tööta naudingu- vaid piitsapõhimõttel naiste suhtes, ja niimoodi leitud kepp on üsna minimaalselt vägistamisest ülalpool mu moraalsete väärtuste järgi, siis on tore teada, et õnnelikud naised ei lasegi endale piitsa abil ligi.

See, et need, kes nagunii on juba korduvalt maha pekstud ja hirmul, saavad lisaks endale ka mingid kõige ilgemad naisepõlglikud kepikütid kaela, on muidugi jälle traagiline.

notsu ütles ...

Kurb jah. See on ehk samast rubriigist, et vaesus vähendab IQ-d (nagu nad India talurahva peal välja selgitasid - mõõtsid sellise ühiskonnagrupi IQd, kus inimesed on hooajati kord rikkad, kord vaesed - ja said kätte, et ühe ja sama inimese IQ kõikus olenevalt sellest, kui jõukas ta parajasti oli. seletus oli vist see, et ajuressurss läheb vaesel ajal kopika poolekssaagimise peale ära, jõukamal ajal jääb teist üle ka.

no ja vbla on sitas seisus naistega sama lugu, et kogu aeg peab mingit akuutset probleemi lahendama ja pole ressurssi pikema perspektiiviga plaane teha.