neljapäev, 28. oktoober 2010

Maainimene jala ei käi


Üks suvest ootele jäänud jäänud postitus:

Olen kuulnud unistav-mõtlikke heietusi, kuidas maal ning väikestes linnades elavad inimesed tervislikumalt, liiguvad rohkem, neil on tervemad väärtushinnangud ning sõbralikumad koolid.

See on selline „ülla metslase” projektsioon linnast maa suunas. Väärtushinnangute koha pealt ma sõna ei võta (ei tunne piisavalt valimit), aga üht võin nüüd küll kohe julgesti ütelda – maainimene jalgsi ei kõnni, linnainimene aga küll.

Inimkatsed ja vaatlused on näidanud, et inimesed, kes soojal südasuvel vants-vants mööda kruusateed järve äärde ujuma lontsivad, on eranditult suvitajad. Maainimesel, kes harjunud pikkade vahemaade ja olematu ühistranspordiga, on auto ja ta ei karda seda kasutada. Kui tal autot ei ole, on tal vähemalt jalgratas. Ja kui tal jalgratast ei ole ja autoga sõidab parasjagu mõni teine pereliige, siis ta lihtsalt ei lähe ja kogu moos.

Kui mina, suures linnas ühistranspordi ja väikeses linnas pikkade jalgsikõndidega harjunud kodanik, maal oma lasteväega kaks ja pool kilomeetrit järve äärde kõmpisin, tulid kohalikud mind nagu ilmaimet akna peale uudistama ja mõni vanamemm võttis ka oma ratta kinni pidada ning küsida, et kuidas ma vaeseke siis sedasi, väikeste lastega? Ja kas poleks parem bussi oodata? Ja nii peab ikka kole raske olema!

Buss, muide, käis kaks korda päevas ja sõitis ainult ühes suunas ringiratast (s.t. et bussiga järve äärde ja tagasi saanuks nii, et sõidad hommikul enne seitset täisringi [umbes 20 km] ära ja oledki järvele teiselt poolt juba üsna lähedal. Siis molutad seal järve ääres kuni õhtul kella viieni, mil buss taas tuleb, ja saad koju).

Pomisesin vastuseks midagi segast teemal "oh, pole midagi" ja kõndisin edasi.


Igal normaalsel maaperel on auto. Muidugi on üksikuid põhimõttekindlaid, lubadeta või siis verivaeseid, aga keskmiste arvude järgi on majapidamises mingisugune ront olemas 90% maa-asukatest, kes otse külakeskuses ei ela. No peab olema, muidu ei pääse ju poodigi!

Ja kui auto juba olemas on, siis kasutatakse seda ka kõige lühematel sõitudel. Istutakse sisse ukse ees ja sõidetakse teise ukse ette. Ka 300 meetrit naabrite juurde kurke või mune tooma käib ikka autoga.

Nii polegi keskmisel maainimesel erilist põhjust rohkem liikuda kui linnainimesel, kes enamasti nurga peale piima järgi lippab ikka jalgsi ja kelle kodupeatusesse tulevad bussid 11 korda tunnis, mitte 2 korda nädalas, nii et ta peatusesse ja peatusest edasi (ning hiljem jälle tagasi) kõnnib sageli omaenda kaunitel jalgadel.

Rattaga sõidetakse maal muidugi rohkem kui linnas. Aga enamasti teevad seda kas väga noored (need, kel veel lube pole e. lapsed) või kanged vanad. Vahepealsetel on - nagu juba mainitud - auto.

Kas maainimestes aga ehk miskit muud romantilisel moel metslaslikumat ja üllamat on, pean alles jätkuvate vaatluste teel kindlaks tegema.

9 kommentaari:

  1. Ma ei tea, kas see nüüd täpselt teemasse istub aga eeline suvi oli kogemus.

    Läksin kraavi äärde grillimiseks pajuvitsu tooma, 300m. Topless. Linased püksid jalas. Paljajalu. Mööda kruusateed. Kirves käes.

    Üks auto sõitis must mööda. Võttis hoo maha ja andis siganaali. Nagu mingi loom oleks teel.

    Arvatavasti olid mingid nolgid. Muidu tundsin end vaatamisväärsusena küll.

    VastaKustuta
  2. päriselt ei usu ma neist väidetest ühtegi: ei seda, et nad tervisikumalt elavad ega seda, et rohkem liiguvad (kuidas keegi, eksole) ja seda ka ei usu, et väärtushinnangud tervemad on. koolid vbl on inimlikumad kuid seda pigem seetõttu, et õpilasi on vähem.

    auto/jala on paljuski sellest kuidas mugavam on - linnas on igavene jant parkimisega ja lühemad distantsid, maal jäta auto seisma kuhu tahad. linnaelanik saab autota väga hästi hakkama - juhul kui ta pole minusugune segane kes kohe peab aegajalt metsa kondama või suuskama saama aga maainimene hästi ilma autota hakkama ei saa. noh ja kui see ratastega raharöövel juba olemas on, miks siis mitte kasutada?

    VastaKustuta
  3. Ehh, linnainimesed, ma võin rääkida, miks mina poodi autoga lähen. Võtame ajastuseks siis ka suvise päeva, tõused hommikul, siis lähed hobustele koplitesse joogivett laskma, ühte koplisse vead voolikuga, teise kahte käib vesi piimanõu ja aiakäru abil. Siis käid ja vaatad üle koplid, et elektrikarjus kuskilt katki või isolaatori vahelt väljas ei oleks. Siis tegutsed aias veidike, teed süüa asjatad mööda majapidamist ringi ja see on veel vaikne päev, kus miskit erilist nagu teha polegi. Kui on heinategu, katusepanek, koplite ehitus või krt teab, mis siin suve jooksul tehtud sai, tuleb päris aukartustäratav sammude hulk päeva peale kokku. Kopliehitusel eriti, sest ühe kopli pikkus on kilomeeter, selle kõnnid sa mitu korda läbi kui mõõdad poste paika, kruvid isolaatoreid või vead linti sinna vahele. Ühesõnaga, õhtuks on jalad päris ümmarguseks kõnnitud ja kui keegi pakuks välja, et teeks nüüd ühe romantilise jalutuskäigu 5 km kaugusele poodi, siis järgneks sellele olenevalt tujust tappev pilk või tsenseerimist vajav lauslõik. Vot sellepärast meie, maainimesed, olemegi ebatervislikud mölakad, kes jala ei käi :)

    VastaKustuta
  4. Tõsi mis tõsi, kopleid linnas ei ole ja heina samuti suuremat ei tehta, aga mainiks saladuskatte all, et katust/põrandat jne pannakse vahel ka linnas, söögitegemisest ja aiapidamisest rääkimata.

    VastaKustuta
  5. Ega ma ei arvagi, et linnas lauakesed ise end katavad, aga võrreldes linnas söögi tegemisega, on vähemalt meil maal küll rohkem vaja liikuda. Suvel kartulid/porgandid/maitseroheline põllulapilt, see ei ole köögi akna all, talvel üle hoovi keldrist. ma ise paadunud linnavurlena maale kolides kannatasin esimese nädala lihasvalusid :) sest kõik oli nii palju suurem, kui koduhoov on juba pool hektarit, siis igasugune pliidipuude, kartulite, porgandite jms toomine võtab rohkem aega ja samme. Lisaks kui on loomad, siis ka nende koplitesse-tallidesse tuleb mitu korda päevas asja teha.
    Ma olen ka tegelikult varem mõelnud, et huvi pärast peaks sammulugeja külge panema, oleks hea oma endistele kontorikaaslastelegi teatada, et 10 000 sammu päevas saab täis x-kellaajaks. Aga see ei olegi kuidagi halvustavalt või süüdistavalt mõeldud, lihtsalt oma vaatenurgast, et miks mina maakana autoga poodi või naabri juurde(nats vähem kui 1 km) sõidan. Mis ei tähenda, et ma jalutamist halvustaks või midagi. Lihtsalt ise juba aja kokkuhoiu huvides käin autoga siin ka selliseid otsi, mida ma linnas raudselt jala tegin. Juba ajast hakkab kahju, sest maakodus on alati järjekorras asju, mida teha on vaja ja kulutada selle asemel tund-poolteist poeskäigule tundub liigne ajaraisk.

    VastaKustuta
  6. Mis ei tähenda muidugi, et ma üldse jala enam ei käiks väljaspool koduhoovi, aga jah, autoga käimist on maalekolimisest saadik kindlasti rohkem.

    VastaKustuta
  7. Njah, sellise elustiili juures on teisest küljest poodi nagunii vähem asja.

    VastaKustuta
  8. Aga mina jõudsin kuueteistaastaselt isaga koos Tallinna ja omameelest sõitsime siin mõistlikkuse piires isegi ühistrantspordiga, aga meie mõistuse piir lõppes selle koha peal ära, kus tuli ühistrantspordi peale ja sealt maha minekuks rohkem käia, kui ühistrantsport ise nende peatuste vahel kasulikkus suunas sõitis, seega lippasime jala ka. Ja kiiresti lippasime. Üks me tuttav hämmastus kord meie kusagil käimast tagasi jõudmise peale,et "ah juba käidud on? No see lõunaeestlane kõnnib ju kiiremini kui kohalik omnibuss!" Ma jäin pikaks ajaks mõtlema, käis see nüüd nonde busside aegluse pihta või jooksime me tõepoolest kiiremini kui kombeks. Võrus on väike kesklinn, aga paljud inimesed ei ela otse selle sees, bussid sinna ei vii, asja sinna on pidevalt. Nii et jalajooksuharjumus oli mul väiksest saadik olemas. Aga kui ma pärast mõnd kuud tudengiaega (ning vaesena polnud mul esialgu kuupileti jaoks raha) kodulinna tagasi jõudsin, olid harjunud vahemaad kellaajaliselt kaks kolmandikku endisest lühemad. Olin oma jalad suuremas linnas pikemalt välja sirutanud :)

    Point being vist, et on teatud liiki inimesi, kes igal pool satuvad jalakäigusundseisu. Mitte, et ma kurdaks!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.