teisipäev, 15. jaanuar 2013

Ebakindel laps keeldub vähemalt ühes eluvaldkonnas ebakindel olemast

Ei tulegi meelde, millal nii tobedal moel nii õudne oli viimati.
Kuu aega koolivaheaega - ja jälle kooli tulla oli täiesti vabisemavõtvalt kohutav, nagu oleksin jälle põhikoolis ja peaksin peale pühapäeva esmaspäeva hommikul kehalisse, matemaatikasse ja vene keelde lonkima.
Võib-olla vahepealne koolimälestuste üleskeerutamine tegi seda. Sest õigupoolest ei ole mu praegune kool ei õudne ega kohutav ja rahvaste palli me seal ka ei mängi. Ei tea, milles asi.
Aga mul oli täiesti vastik ärevus kõhus täna hommikul ja siis ma hoidsin kõvasti oma poja käest kinni, võtsin bussis stressist vabastavaid poose ja tegin mõtteharjutusi "just praegu on just praegu - mitte tunni aja eest ega tunni aja pärast - ning kas mul on just praegu mingi põhjus end halvasti tunda?"

Kooli kohalejõudmine aga üldse ei päästnud, kohutav ärevus oli alles ja niipea, kui ma teda aktiivselt peitu ei kõssitanud, ajas mulle haarmed rindu ja süda hakkas kiiremini lööma, kuklas tõusid karvad turri ja pähe tuli vaikne halisev mõte: "Tahan koju..."

Päeva peale vaikselt kogunevad saavutused asusid seda närvlikkust siiski jupphaaval lahustama ja juba tundus, et kõik saab korda - kuni mul oli vaja kolme eri bussiga sõita. Vantsisin niisiis läbi lumesaju 4 eri kohta, kust teoreetiliselt võinuks ühiskaarti hankida, ja kuskil polnud.
Kohe hakkasin endale jälle küündimatu inimesena tunduma, kuigi, pagan võtaks, ega see minu viga ole, et nad ei suuda inimesi kaartidega ära varustada!
Sõitsin vihaselt jänest, sõin poest ostetud kapsasalatit ja lugesin raamatut.
Raamatus esines poetess, kes oli ühtlasi keelegeenius, planeetivaheline superstaar (ikka luuletustega) ja nii piltilus, et kogenud armeekindral, vanus 50+, armus kohe kolinal ära ainult peale vaatamise põhjal.
Vihastasin veel enam. Võimalik, et mõnel muul hetkel oleks ükskõik olnud, aga täna ei olnud.

Minu seisukohalt on sedasorti poeetide, kirjanike ja laulikute kirjanduses haipimine sigadus.
Neil ülibardidest raamatutegelastel ei ole mingit sarnasust päris poeetide, kirjanike ja laulikutega (kes on samasugused õnnetud ahvid, samasugused ebakindlad lapsed nagu kõik teisedki), küll aga paistab neist läbi nende autori soov "Vaadake MIND! Ma olen peaagu nagu too väljamõeldud pooljumal, ma ka kirjutan! Mina loon teile maailmu! Mina vormin teie mõtteid! Ma sõnastan teie tunded paremini, kui te ise suudaksite, ma näitan teile hõbedast ja virtsast peeglit, kust te näete palju tõelisemat iseennast, mõistke seda! HINNAKE SEDA! USKUGE, ET MA OLEN HIIGLANE!!!"

Ja noh, kuna see on minu eluala ka, siis ositi käib see endahaipimine minu pihta samuti. Miska ma vihastasin.
Sest tegelikult ma arvan, et olen päris lahe juba sellisena, nagu olen, ja püüan kogu aeg saada paremaks kirjanikuks, et edaspidi veel lahedam olla. Mul ei ole sinna juurde vaja kuldkrooni, aupaistet ega prohvetistaatust, ma arvan, et kirjutamine ongi maailma peaaegu et lahedaim asi, ja seda ei pea teemantite ja planeetidevahelise staariseisuse abil vingemaks haipima.
Phmt meil on nii kõva toode, sõbrad poeedid-kirjanikud-sõnakunstnikud, et jõuline reklaam jätab sellest halvema mulje, kui asi tegelikult on. See on toode, mis peaks ennast ise müüma ja kui teda niimoodi superstaar-missPäikesesüsteem-koodimurdjageeniuse väljamõtlemisega peale suruda, jääb mulje, nagu me ise ei usuks sellesse.

No maitea. Mina küll usun!
Pfft.

11 kommentaari:

  1. üldse on täna siuke päev, mil saab kogu aeg jalaga - tõsi, ei või ka eitada, et ma olen ise käinud eri kohtades jalaga seina peksmas enne, et oma väsimusfrustratsiooni välja elada.

    Nagu internetis ikka, lööb sein vastu. Mida erudeeritumat seina peksad, sest halvem tunne on, kui sein vastu lööb.

    Jamps. Vbla peaks vait jääma ja jalad paigal hoidma, kuni hing on haige ja kakelda ei kannata.

    VastaKustuta
  2. ... "just praegu on just praegu - mitte tunni aja eest ega tunni aja pärast - ning kas mul on just praegu mingi põhjus end halvasti tunda?"...
    Tegemist on tehnikaga. mina teeks sellesse korrektiive - sõnastus keskendub end halvasti tundmisele. Ise kasutan positiivset rõhutavat - "mul on hea, ma olen rahulik, see kõik on tühiasi...".
    Eks tead vist isegi.

    VastaKustuta
  3. jah, nagu tean jah =)
    "just praegu on just praegu ja mul on praegu ju hea" on tegelt parem.

    aga mina ei saa mõelda siuksi asju nagu "see jõik on tühiasi" - momentaalselt tuleb pähe "see kõik", samas kui asja point on see, et "see kõik" üldse meelde ei vilksataks, sest tal pole selles hetkes kohta.

    VastaKustuta
  4. Kui ikka tunned tõeliselt halvasti, ei aita ümberveenmine nii äkki. Korrata "kõik on imetore", kui sisikond parasjagu sõlmes, on lihtsalt ebausutav. Ega enese veenmine ei ole lihtne - küllalt kaugelt tuleb pihta hakata ja sujuvalt meelitada, sammhaaval.

    VastaKustuta
  5. Pratchettile annaks sellise tegelaskuju andeks, sest tema looks luulejumalanna ilmselt läbi eneseiroonilise prisma.
    Aga mul tuleb ka enamasti kerge ahastus peale, kui kusagil minu erialavaldkonna inimestest kirjutatakse. Sest tõepoolest, me oleme ju kõik läbibõlemise äärel, ennast rahajumalale maha müünud haledad kokaiinivuntsidega wannabed.

    VastaKustuta
  6. Kõik! Eranditult! Viimseni!

    Aga see autor ei ole mingi Pratchett ja ta on lihtsalt püüdnud asja tasakaalustada sellega, et daam on enne läbi teinud midagi Leningradi blokaadi taolist ja tal on lisaks üligeniaalsusele ka raske emotsionaalne pagas.

    Mis noh, teeb asja veel hullemaks, kui aus olla.

    VastaKustuta
  7. ...taas enesesisendusest...
    "Selle kõigega" ei ole vaja tegeleda, piisab emotsioonide kehalisest väljendusest - soojustunne, lõtvus, hingamise rütmi alla surumine...
    Ja õige emotsioon tuleb ise järele (pärast seda kui keha on ees rahulikuks ja meeldivaks läinud).

    VastaKustuta
  8. Ümberveenmisega on veel see häda, et see võib kergesti muutuda mahasurumiseks, mis loomulikult töötab ainult pinnapealselt.

    Ma olen vahel edukalt rakendanud vastupidist teed: noh, et kui juba nagunii on hirm vms paha tunne, siis lasen tal olla. Noh, et kui ta juba on, siis vähemalt ei pea ma ennast selle eest materdama, stiilis "küll ma olen nõme, et mul hirm on".

    Ja siis võib hakata enda meelt lahutama vaatluste tegemisega: oi, kui huvitav, näe, misuke hirm.

    Mul on konkreetne mälestus, kuidas kurbus läks väiksemaks, kui ma lubasin endal kurb olla.

    VastaKustuta
  9. Mul tekkis selle peale tahtmine esimeses loengus kooki pakkuda.

    VastaKustuta
  10. Notsule - jah, see ka töötab täitsa hästi. Jälgin paanikas käte värisemist, tähelepanu läheb füüsilisele reaktsioonile (mida on ootamatult huvitav jälgida), psüühiline jääb tahaplaanile ja tasapisi tuleb ka rahu tagasi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.