kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Vahel peab inimesel mõni lühiajaline eesmärk ka tekkima

Pärast jõule ja aastavahetust räägivad õiged tibid muidugi kehadest ja nende erinevatest vormidest. Ma päris õige tibi ei ole, aga mõnes punktis tahaks ikka traditsioone ka järgida.
Nii et see postitus on midagi ihulist ja hingest räägime jälle teine kord.

Kaaluinfo kõrvalveerus on jälle vale, seekord juhtumisi teistpidi vale (natuke suurem, kui peaks). Aga mõtlesin, et enne ära ei vaheta, kui see näitaja on juba pool aastat paar-kolm kilo liiga suur olnud olnud.
Siis vast hakkan uskuma, et kohe jälle 69 ei kaalu =)

Igatahes, kui keha otsustas, et teda enam söök nii väga ei huvitagi, ja kehakaal sellest tulenevalt vaikselt kaduma asus, tekkis mul kuskil kuu aja pärast korraga tohutu füüsiline võimekus. Loogiline ka - lihased, mis olid harjunud liikuma ja treenitud saama 73-kilose koormusega, said korraga oluliselt hõlpsamini hakkama ja ma jaksasin äkitselt igasuguseid naljakaid asju. Joosta oli nagu lennata ning varbseinal rippudes asendus "kuskil 12 kõhulihast" mingi pingutuseta "kuskil 20-ga". (Sealjuures ei olnud jaksamist piiravaks teguriks kunagi mitte kõhulihaste jõudlus, vaid see, et ma ei jaksanud rippuda kauem. Käed andsid järele, sest keha on ju raske!)

Noh, mõistagi tekkis selliste imeliste muutuste peale hasart. Ei taha lasta lihastel ära kaduda, treenides samamoodi edasi, kui seni! Kui keha kaalub vähem, tuleb tõsta treeningmahte! Hoiame lihased alles, sest lihased on lahedad!


Alguses tõstsin koormust jaksupõhiselt. Kui enne oli normaalne teha 19 kätekõverdust, siis nüüd tegin 25 ja las ta olla. Kui enne jooksin 3,5 km, siis nüüd 5.

Aga siis juhtus nii, et koolis üks hurmav daam arutas, et tal on tulemas üldfüüsiline test ja suhtus sellesse maru rahulikult, maininud seejuures mingeid täiesti müstilisi kehalisi tulemusi, mis peaks nagu 300 punkti andma.
Ja võluv noor mees, kelle käest ma seepeale uurima läksin, mis pagana moodi kaitseväes siis elatakse, et kõike seda suuta, tutvustas mind üldfüüsilise testi punktitabeli ja sealtkaudu minuvanuste naiste normidega.
Need normid aga - need tundusid tegelikult peaaegu täidetavad! S.t. 200 punkti peale kohe kindlasti täidetavad, kasvõi kohe, aga ma vaatasin ja vaatasin... ja mus ärkas auahnus.

Kui natuke vaeva näha, mõtlesin omaette, võiks ka 300 saavutatav olla.
Kõhulihaseid suutsin kahe minutiga õigesti (jälle nägus noor mees abiks - ütlemas, kuidas on õigesti) teha kuskil 68-69. Paar tükki jäi 100 punktist ehk siis 70-st keretõstest puudu, aga see tundus nii väike vahe, et ei tohiks eriliseks probleemiks osutuda.
Jooks 3200 m tuleb 100 punkti saamiseks minuvanustel naistel ära teha ajaga 19:36.
Mis te teete nalja või?! Ma ei ole mingi väga suur jooksja, aga sellest ma jooksen kohe kindlasti kiiremini. 20 minutit on aeg, millega ma arvestaks kuskil 4 km mõnusat rahulikku jooksu. Vbla päris nelja täis ei jõua, aga 3200? Issand, kui ma pingutaks, siis selle jookseks kuskil 16-17 minutiga ära!
Jäid veel kätekõverdused.
100 punkti saamiseks tuleks mul teha 48 kätekõverdust järjest.
Jaaa.
Vaat see juba kvalifitseerus väljakutseks!

Mitte kunagi elus polnud ma teinud üle 35 kätekõverduse järjest, ja neist 35 oli möödas palju palju aastaid. Siis olin ma noor ja tugev, tõstsin kogu aeg last ja kaalusin veel vähem, kui praegu. Ning ikkagi tegin ma need 35 sedasi... poole teraga, viimased 3 pumpamist selgelt alamõõdulised, ja siis surin kõhuli põrandal veidi aega, armetult ähkides, ägisedes ja viiksudes.
No aga kurat. Üle 25 peab ju ikka saama!

Nüüdseks olen asjaga tegelenud juba oma 5-6 nädalat vist. Vahepeal olid jõulud ja peod ja aastavahetus ning kaalu tuli vahelduse mõttes jälle natuke juurde - krt, riideid kandes näevad kurvid ikka oluliselt kenamad välja, kui see, kuidas kampsun lihtsalt tolkneb õlgadelt alla nagu mingi reha küljes! - aga 40 kätekõverdust teen juba ära. Ilmselt, veremaitse suus ja pisarad silmas, tuleks ka 42-43, aga ma seni panustan pigem rohkematele seeriatele kui ühe seeria jooksul vere pooridest välja pingutamisele. 
Kõhulihaseid jaksan nüüd veel natuke vähem - 66 viimatise kontrolli käigus, aga enne seda olin ka vahetult 5 seeriat kätekõverdusi teinud - ja jooksmas pole viimased 2 kuud käinudki, aga kui ma saan kätekõverdused nii kaugele, et suudan 50 teha, võtan ka need näitajad viimistlemisele.

Mida ilusat endale pärast 300 punkti eest harjutuste tegemist lubada võiks, on veel lahtine küsimus. Aga saavutus ise ongi ju preemia, polegi tarvis sinna midagi veel lehviks juurde siduda =)

20 kommentaari:

  1. mis sa arvad, millised tunded su blogi lugevad meessoo esindajad valdavad peale selle posti lugemist? :)

    tibinlusest rääkides oli juba eelmine aasta selline lööklause liikumas, et 'sporty is new skinny'.

    Esteetika esteetikaks, aga tervise mõttes võiks sportlikkus olla veelgi rohkem hinnatud.

    Nii et tubli.

    PS. Kaalulangus tekitab motivatsiooni sporti teha jah. Mul endal tekkis eelmine hooaeg see probleem, et spordiga tuli söögiisu tagasi (lihas tahab huumust) ning sellega ka kahe aastaga kadunud lisakilod. A see selleks. Edu '300' saavutamisel.

    VastaKustuta
  2. huvitav, mul käivad kõik asjad tagurpidi - mu curriculum vitaes puudub punkt "kaalulangusega tuli suur isu füüsilise koormuse järele", vaid elu kõige suurema füüsilise koormusega aastal tuli just kõige suurem kaalutõus. a eks mul olid siis kurjad reielihased ka, hullemad kui Nanny Oggil, aga teise koha pealt.

    kas kätekõverdustega on ka mingi nõks, kuidas neid õigesti teha? ma kahtlustan, et ma teen valesti, sest igast muid asju jaksan ma päris kenasti, aga kätekõverdusi ainult 0,5 tükki - see esimene pool, kus käed kõveraks lähevad. sirgu tagasi enam ei lähe. kas ma teen liiga madalale või?

    nt "lauda", millest muist trennikaaslasi vähem kui poole minutiga kõhuli kukub, jaksan ma vabalt üle minuti teha, jaksaks kasvõi kaks minutit järjest ja rohkemgi, aga ebamugav hakkab ja siis ei viitsi. a kätekõverdusi ei jaksa.

    VastaKustuta
  3. ma loodan, et meessoo esindajad tunnevad end inspireerituna =)

    Kätekõverduste nõks on phmt "ära loobu ponnistamast". Ka minu elus oli periood, kus küünarnukki ja õlavart sirget keha langetades täisnurka saada ja siis uuesti üles kergitada tundus täiesti võimatu. Siis oli abiks see, et tegingi pisikesi kätekõverdusepoegi (või võid nt ka põlved maas teha) kasvõi kaks-kolm tükki.
    Kui oled mõned päevad nii teinud, siis hakkab keha mõtlema, et tegelt vist on tõesti neid rinnalihaseid ka millekski tõsisemaks vaja, kui piimakruusi tõstmiseks, ja hakkab tasapisi harjuma mõttega, et sa paned nende peale oma keharaskuse.

    Ja varsti, kuskil nädala jooksul või nii, peakski tulema arenguhüpe, kus korraga kümme kätekõverdust normaalse sügavusega ei ole üldse nii võimatu, kui varem.
    Raske on ikka, aga võimalik.

    Mis on veel oluline - kätekõverdus koos üritusega hoida ka pead kehaga ühel joonel on raskem. Kui pea tahab ette vajuda, las ta esialgu vajub. Kui ma hoian praegu pead õiges asendis, siis jaksan vähem teha kui 35.

    Kätekõverdus, kus sa jääd natukune - kasvõi natunatukene - enne täisnurga saavutamist küünar- ja õlavarre vahel pidama, on kergem, ja kui see vahe on väike, siis väljastpoolt vaataja ei pruugi arugi saada, et teed pisut sobi.

    Kätekõverdus liiga kitsalt asetatud kätega koormab rohkem tritsepsit kui rinnalihaseid ja kuna tritseps teatavasti on oluliselt pisem lihas, on niimoodi käsi kõverdada palju raskem, isegi kui sul on phmt vinge tritseps ja nõrk rinnalihas.

    Liiga laialt asetatud kätega võib esialgu proovida küll: kui küsimuse all on, kas 0 või kaks kõverdamist, on kergema käteasendi variandi otsimine täiega õigustatud. Kui asi juba edenema hakkab, avastad isegi, et pikalt nende väga laiali aetud kätega pumbata on tegelikult ebamugav ja kuskilt võib hakata krampi vedama.

    VastaKustuta
  4. ** Seda kõike räägin mina, kes ma pole tegelikult õpetatud, vaid iseõppinud, ja võin mõnes punktis teooriaga rämedalt mööda panna. Praktika osas peaks nagu kõik enam-vähem õige olema. **

    VastaKustuta
  5. kätekõverdusi on väga palju erinevaid variante. Käte asend, käelabade asend (sissepoole pööratud, väljapoole pööratud, otse), näppudel, rusikatel), jalgade asend (kitsalt, laiali, üks jalg teise peal, jalad kõrgemal alusel jms). Mulle endale meeldib rusikate peal teha - kõrgus on hoopis teine.

    Aga seda ma ei suuda: https://www.youtube.com/watch?v=7JkjmNNvFiU

    VastaKustuta
  6. No rusikate peal ma küll ei soovitaks alustada =P
    Ja üldse on kõik need muud asjad edasijõudnute teema, millega ma ei tegele =). (kuigi käelabade asetust võib proovida küll muuta, kui eesmärgiks pole mitte kõverduste arv, vaid mitmekülgsem treening)

    VastaKustuta
  7. Haa! You made mu day!
    Hakkan kohe pihta.

    Ole hea, kirjuta ka "teie kooli" selili istesse tõusu õpetus. Selline, nagu selle testi jaoks oleks vaja. Kätekõverduste osa tuli küll nagu füsio õpikust kohe;) Kätekõverdust annab jah seitset eri moodi teha- kui küsimus on ärategemises, siis saab vaheldada.

    Me teste oleme palju teinud koolis, paraku ma teen isegi oma puuduliku kehalise vormi ja 10 kg ülekaaluga need peaaegu kõik 100% ära. Varsti hakkame koormusteste tegema, seal vast selgub tõde.

    VastaKustuta
  8. Mitte meie kooli vaid kaitseväe kõhulihased.
    Meie koolis tehtis just võimlast raamatukogu ja tervist tuleb hoida omast vabast ajast.

    Aga õpetus on järgmine: (tsiteerin)
    T: lamades asendist istesse, küünarnukid peavad reied/põlved ära puutuma, jalad sealjuures 90 kraadi kõverdatud, tallad maas. Turi peab maas ära käima kordade vahel, sõrmed peavad pea taga seongus olema.

    VastaKustuta
  9. No selge.
    Meie kooli kõhulihased käivad nii, et aint naaaatukene tuleb tõsta.

    VastaKustuta
  10. Mingi kõhulihaste koolkond on jah, et hästi natukene tuleb tõsta, kusjuures samal ajal tuleb üritada selga vastu maad litsuda. Kui kõhulihaseid pingutades peab selga vastu maad litsuma, ei saagi istesse tõusta.

    pmst nii, et tõstad kõhulihastega ainult ülakeha umbes abaluudest saadik üles ja samal ajal hoiad ristluid ja alaselga kõvasti vastu maad.

    See pidi esiteks seljale ohutum olema, aga treenima vist ka teisi kõhulihaseid kui hooga istesse tõustes.

    Mis kätekõverdustesse puutub, siis ma olen neid alati püüdnud teha puhtalt kätelihastega, rinnalihastest ei saa isegi aru, kust ja miks nad seal mängu peaks tulema. Ju siis liiga lähestikku kätega. Proovisin rohkem laiali, oli teine tunne küll, aga ma ei ole kindel, kas lihas, mis tunda andis, on rinnalihas. Kas rinnalihased on need, mis hakkavad kaenla alt ja millega saab naljaviluks oma rinnapartiid üles ja alla liigutada? ma teen vahetevahel sellist rinnalihaste harjutust, sest see on naljakas, ropp naine nagu ma olen.

    VastaKustuta
  11. balletitantsijad pidid tegema just neid selg-vastu-maad kõhulihaseid, mingil põhjusel on neil neid rohkem vaja. vbla ka sellepärast, et nad peavad kostüümiga siledad välja nägema ja niiviisi tehes pidid tulema sellised kõhulihased, mis liiga palju ei punnita.

    VastaKustuta
  12. Need istessetõusud vist kõige ergonoomilisem viis kõhtu treenida pole jah. Ma isiklikult pooldaksin pigem midagi "aeglaselt, vähe, rasked ja õigesti tehtud" kõhulihastele oma treeningprogrammis, aga mõõdetavuse nimel pealt võin ka sihukesi tõsteid teha ju vahepeal. Õnneks on selg terve ka.

    Kaitsevägi muidu arvestab ju ka kontingendiga, kes on füüsiliselt terveks tunnistatud (suuremalt jaolt vähemalt). Ja kuna nad ei treeni seal ka päris sportlasi, siis ilmselt metoodika "vana ja hea" kõlbab küll.

    Rinnalihased on need kaenla alla ja õla ette ulatuvad jah =)

    VastaKustuta
  13. kui need hästi suured ja tugevad kasvatada, pole rinnahoidjat enam üldse vaja. lähen poksiringi ja nokauteerin vastase vasaku rinna sirgega.

    VastaKustuta
  14. Esiteks, kui sa täägid "tibinlusus", siis ma loen "tibinuss". Alati. Midagi pole teha.

    Teiseks, need väga vähe istesse tõusvad istessetõusud on väga tõhusad. Ega hakka selja peale. Teiseks, igasugused staatilised plank- ja toenglamangud on väga ässad. Ega hakka selja peale.

    Kolmandaks, mul on sihke lordoos (ehkki pealt ei paista) ja mingi erikrdivärdja kujuga sabakont, et ma pmt ei suuda neid "normaalseid" istessetõuse üldse eriti teha. St suudan, aga väga valus on. Seda siis ka aegadel, kui ma ratsutasin JA jooksin pikka maad, mis siis veel praegusest rääkida, kui trenni saab peamiselt vasaku käe biitseps (poole kilo harv või tihem tõstmine).

    VastaKustuta
  15. See kaitseväe istesse tõus on nii enam-vähem, üldiselt näitab ära nii kõhu- kui seljalihaste tugevuse. Kui selg on nõrk, siis seda palju ei tee.
    Kõige hullem istesse tõus on nõuka-ajast- sirged jalad, hullem veel kui varbad kapi all- siis töötab peaaegu ainult puusapainutaja (m. iliopsoas e. niude-nimmelihas), aga mitte kõhulihas.
    Üldiselt füsioteraapias ja mõistlikus spordis üldse on kõhulihaste harjutuse sooritamine maksimaalse suutlikkusega (kordade arv nii palju kui vähegi jõuad) keelatud kui suure riskiga harjutus. Testi puhul peaks olema nt. aeg piiratud või kui testitav ei jõua nii kaua aega teha, ei tohiks ta viimast välja panna.

    Aga laia haardega kätekõverdusel töötavad muuhulgas ka õlalihased märgatavalt rohkem.

    VastaKustuta
  16. oijah, kondid, jah.

    on terve hulk harjutusi, mida ei saa teha, sest sabakont, ja terve hulk, mida ei saa teha, sest häbemeluu. puurivad põrandasse augu ja lihal, mis sinna kondi ja põranda vahele jääb, on jube valus. Huvitav, kui rasva peaks ennast sööma, et oleks juba piisavalt pehme harjutusi teha?

    istessetõusu kohta olen minagi kuulnud, et suure riskiga. st point pole isegi niivõrd selles, et "normid ongi ette nähtud tervetele, mitte santidele", vaid selles, et niisuguse harjutusega võib ennast kergesti vigaseks teha.

    ohutusnõuete kohta oli see artikkel päris hea:; 8. slaidi peal on muide just need selg-vastu-maad kõhulihased positiivseks näiteks toodud.

    VastaKustuta
  17. http://myprojectisme.blogspot.com/2011/10/vatsatreenia.html

    sellest tibist tasub ka eeskuju võtta :D
    (Mitte et ma võtaks eriti tihti)

    VastaKustuta
  18. Rusikate peal kätekõverdused on minu meelest just kergemad, ei vaeva randmeid. Aga mis mina ka tean - ega ma neidki eriti teha suuda.

    VastaKustuta
  19. Seljahaigetele on kenasti ohutu alustada "nähtamatute harjutustega": viskad selili maha, käed-jalad laiali nagu meritäht ja proovid siis suruda maha käed, siis jalad, siis nimmekoht, turi. Hoiad, mõnda aega, siis lõdvestud. Kordad nii palju, kui tunned, et su treenitus lubab. Uskumatult väsitav. Kunagi ravivõimlemises käies õpetati, mäletan oma jahmatust, kui võhmale need võtta saavad ja kui higiseks teeb "mittemidagitegemine". See siis eelkõige seljalihaste harjutus, aga mõjub hästi ka kõhule ja mujalegi.

    VastaKustuta
  20. mul on randmed nii viletsad, et ainult rusikatel saabki. Ka perioodidel, mil ma kätekõverdusi ei tarbi, on toenglamangut sagedasti vaja, ikka proovin ka, kas randmed kannatavad ja kas neid annab treenimisega harjutada. Aga kui kestvust vaja on, siis rusika asendis on randme jaoks kergem kogu keha kanda. Alles pärast seda tulevad küsimuse alla käte ja rinnalihased.

    T.R.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.