Viinamarjad on hapud

Süüa hommikul neli tükki virsikukooki on ju ok, sest siis ma ülejäänud päeva võingi närida porgandeid ja larpida suppi ja üldse pole õhtusi kiusatusi, sest need on hommikul juba nahka pandud, on ju, on ju, on ju?


Veider ebapiisavuse tunne.
Naljakas: ma suudan enam-vähem isegi leppida sellega, et mina kõigile ei meeldi, aga on täiesti võimatu leppida sellega, et mu lapsed kõigile ei meeldi. Sel juhul olen loomulikult mina süüdi (sest see, mis neile ei meeldi, on minu ebatäiuslik emadus: see, et mu lapsel jäävad reisile minnes koju kõik sokid ja aluspüksid, sest ma panin need eraldi kotti, koti armastavalt tooli peale ja seljakotti see ei jõuagi, või see, et mu teise lapse nõiakostüüm koosneb vanema õe väikeseks jäänud rohelisest kleidist ja rätikust, mitte mustast karnevalipoe keebist, sest ma tõsiselt pole kunagi sellele mõelnudki, et osta neile mingeid asju karnevalipoest) ja ma ju püüan saada paremaks vanemaks, aga ei suuda, ei oska, ei tule toime... ja siis on kräsh.
Kõik tundub mõttetu. Ma püüan, aga ei õnnestu. Üritan teha valikuid, mis oleks Õiged, aga selgesti mul lihtsalt puudub tunnetus ja õige mõtlemine. Jätkuvalt.
Jätan oma lapsed täiesti kogemata, aga perioodiliselt hätta ja kardan suht paaniliselt juba nii nende sõpru kui nonde sõprade vanemaid. Ja kui mina ise võin visata nina püsti ja leida, et sitta mul on vaja mingite Tavaliste Inimestega läbi saada, kes mul nt naabriteks on ja sissesõiduteede pärast muretsevad, siis millegipärast ma ei taha sama oma lastele. Ma tahaks, et nad saaks kuulumise ja normaalsuse tunde kätte juba enne 27. eluaastat, ilma teisi lapsi või nende vanemaid kartmata.
Aga kui ma ise ei suutnud omal ajal iseendale lastekollektiivides head positsiooni tekitada, miks, pagan, ma ette kujutasin, et suudan seda oma lastele anda?!
Idioot.

Selle kohatise raevuka võimetustunde pärast meeldib mulle suitsetamine (kuigi ma olen mitte eriti kangelaslikult sellest juba 4 kuud eemale hoidnud). Suitsetamine väljendab suhtumist - jah, ma tean küll, kuidas on hea, aga valin halva, sest ma tahan ja kuradile kõik, kes aina head tahavad olla ja mind ka hea olema sundida!
Niipea, kui ma endale sigareti alumise huule külge kleebin, on kõhus vapram tunne. Saan kuidagi vabamalt hingata. Otsustada, et ma ei tahagi olla õige ja hea, tahangi valida valesti ja destruktiivselt, ja kuradile kõik peale selle, et mina tahan nii.


Õigus enesehävitusele. Baasõigus - kui sa selle kaotad, kaotad ka võimaluse ise otsustada, mis just on sulle oluline ja mismoodi sa, see ainulaadne sina, just elada tahad.
Hiljuti on samast asjast - mitte väga hästi, aga siiski enam-vähem arusaadavalt - kirjutanud siin Peeter Helme.

Kordamine on tarkuse ema e. otse vestluskastist

 ("Otse" tähendab siinkohal "ainult natuke toimetatud," eks ole.)

Ma ju tahaks, et mul kõik õnnestuks!
Kui mitte alati
siis vähemalt siis, kui ma tõesti püüan =D
Ja ma mõistusega annan endale aru,
et mitte kellelegi ei õnnestu kõik alati, kuidas nad ka püüavad.
Ei ole olemas inimest, kuitahes, rikas, kaunis, suurepärase kallimaga, andekas ja võrratu suhtleja ta ka oleks, kel alati kõik õnnestuks. Igaühel on mingi sitt kaelas üle päeva.
Madonnal on kortsud ja nõme komme neid salata, Neil Gaiman saab kohati sõimata ebapiisava feminismi eest ja ta vanem tütar on paksuvõitu. Indrek Sammul sai Ugala kunstiliseks juhiks saades eelmise näitejuhi reetmise eest nuuti nii avalikkuselt kui loodetavasti iseendalt.
(...)
=P
(...)
Ma näitan keelt küll, aga tegelt oli väga hea see pai saada.
Sest täiega raske on leppida sellega, et inimene olemisest ei päästa ükski katsetus olla parem inimene.



Isegi sel tshikil on sittasid sette, nõmedaid hetki ja temagi võtab vahel nädalas neli kilo juurde. 

Inimene olemine. Võiks nagu arvata, et sellega harjub.

Aa, ja siis on veel see, mida ütlesid Hesse ja irve ja mida ma hiljaaegu ka fb-s linkisin, sest oli parasjagu väga vaja.
Selgesti on jätkuvalt väga vaja.

"How much have you lied! A thousand times, even in your poems and books, you have played the harmonious man, the wise man, the happy, the enlightened man. In the same way, men attacking in war have played heroes, while their bowels twitched. My God, what a poor ape, what a fencer in the mirror man is - particularly the artist- particularly myself!”
H.Hesse

Stiilimutt

Ühesõnaga, daamid ja härrad, selgesti hakkasin ma ennast liiga tõsiselt võtma, mis on ühest küljest lollus ja teisest surmapatt ning päädibki sellega, et tahan olla Tartu poetess, sest jubedalt ajab ju kadedaks, kuidas keegi võtab mingid triviaalsused ja tekitab neist elu mõtte sedasi, et lugeja jääb uskuma kah veel.
Eriti ajab see kadedaks siis, kui tahaksid ise ka muudkui kirjutada Elu Mõttest, aga tähtsad asjad elus on juba pikemat aega samad ning pisiasjad tunduvad nii tähtsusetud, sest Elu Mõte on ju see, mis loeb!

Aga  pisiasjad ei ole tegelikult tähtsusetud. Kui koostada elu ainult tähtsatest asjadest, poleks selline elu üldse elamist väärt.
Lisaks poleks tulemus ühele õigele elule üldse sarnane ka mitte.

Niisiis, pisiasju: läksin mina täna üle Pärnu maantee.
Õigupoolest veel ei läinud, ootasin alles rohelist tuld. Ja korraga tuleb minu ligi mingi eideke ja sõnab: "Vabandage neiu, aga ma lihtsalt pean seda ütlema. No kuidas küll inimesed tänapäeval riides käivad!"
Esimese hooga mõtlesin, et ta peab mind silmas. Mõtlesin kiiresti üle: punased sametpüksid, pruunid saapad, must mantel vihjega 19. sajandi sõjaväemundritele nii lõike kui vasksete nööpide osas, punased seemisnahksust teesklevad kindad (täpselt pükstega ühte värvi, seepärast ma need ostsingi), tumeroheline kunstnahast kott ja rohkem ei midagi, mida mantli alt näha oleks.
No misasja! Väga hea on ju!
"Keda te silmas peate?"
Eideke teeb põlgliku viipe inimeste poole, kes koos meiega rohelist tuld ootavad. "Neid! Neid kõiki!"
Vaatan üle. Tavalised Eesti inimesed tavalistes jopedes ja sinistes, mustades ja hallides pükstes v.a. üks noor naine, kel on must nahkjakk, kandadeni seelik ja punased kingad. Kandadeni seelik on mu lemmiklõikega, see, mille saab kangast poolringi lõigates. Värvid on veits mõttetud (mingi beež, mingi kreemikas) ja nahkjakk ei istu kõige paremini, aga üldiselt tunnen temaga hingesugulust juba selle healõikelise seeliku pärast.
"Nagu inimesed ikka," vastan veidi üllatunult.
"Mhhh," ütleb eideke. "Ma ei nimetakski neid inimesteks!"
Mis on faas, kus ma lõpetan vestluse ja vaatan, mis eidekesel siis endal seljas on, et nii jõulisi väljendeid kasutada võtab.
Eideke ongi ilmselt vaeva näinud. Tal on seljas beež poole sääreni seelik, helehall (vähemalt pealtnäha) villane vöötatud poolmantel ja peas helelilla karvane barett, kelmikalt ühele küljele viltu keeratud. Jalas on väga kulunud ja pragulised, aga siiski üsna kena lõikega helebeežid kingad umbes kolmesentimeetrise kontsaga ja ihuvärvi sukkpüksid. Kaelas tumepunane sall.
Kena, kuigi ma ei ütleks, et kuidagi oluliselt parem rõivastus kui enamikul põlastatud teeäärsetest.
Lisaks ei saa ta aru, et ma lõpetasin vestluse. "No ma olen ikka igasugu moodisid näinud," ütleb eideke ja mõõdab pika seelikuga naise selga sünge pilguga. "Anno Domini 1923. Aga ega praegu parem ei ole, nüüd on vaat et inetumgi veel! No vaadake neid!"
Foorituli muutub roheliseks ja ma põgenen. Aga oma saatuse eest ei pääse. Moepolitseinikust eideke tuleb samasse poodi, kui mina, maksab samas kassas. Siis suundub samasse bussipeatusesse, ronib samasse bussi ja väljub sealt ka samas peatuses, kui mina.
Mingil hetkel bussis olles saab mul kõrini vastikust tundest, et keegi kogu aeg mu riietust, käitumist ja olekut endamisi mõõdab ja arvustab ja et ma peaksin kogu aeg selja hästi sirge hoidma ja tõeline taam olema.
Võtan kotist paki rasvaseid Rakvere juustupihve (mida ma üldiselt üldse kunagi ei söö ega osta, aga vot täna tahtsin midagi lihasarnast kohe süüa, enne koju ja pliidi juurde jõudmist) ja löön neist ühte hästi avalikult hambad sisse, lehvitades hammustamise vahele pihviga laias kaares enda ümber, et kõik ikka näeksid.

Kohe hakkas kuidagi kergem ja parem =)

tahaksin olla Tartu poetess

täiega vihastab,
et mu viimane postitus on mingi iba
ja ikka veel pole midagi paremat kirjutada.

olen ju ometi nutikas, huvitav,
elan tihedat põnevat elu ja
mul on Mõtted, sukad ja pitsiga pesu,
raamat käekotis
koos lusika ja kodujuustutopsiga
ning viis erinevat huulepulka ka.

Aga ikka mõtlen põhiliselt sellest,
et kas kassikuse lõhn siis tegelt pääses kuidagi läbi seina
või mis värk.

Vahetevahel polegi midagi arukat öelda

Vahel jääb mõnest kontaktis teiste inimestega vastik maik suhu isegi siis, kui ma olen veendunud, et mina tegin kõik õigesti ja olen tore inimene.
Siis ma lähen ja kirjeldan juhtunut kolmandatele inimestele ja kui need ütlevad, et ma tegin kõik õigesti ja olen tore inimene, on päev (nädal, kuu, aasta) päästetud ja jälle hea ja kerge olla. Phmt otsin karja seisukohta - kelle poolele kari asub? Kas kriitiline mass kaitseb mu seljatagust, kui kakluseks läheb?
Kui kaitseb, siis on hea ja lahkarvamus nii väga ei piina. Võin isegi minna ja pakkuda omapoolse vabanduse, sest ega see mulle raske ole ja vbla teeb midagi kellegi jaoks paremaks.

Ülemine lõik tegelikult puudutas seda, kuidas ma eile haiglas kolleegil verd võtsin ja jumalast ära ehmatasin, kui ta karjuma hakkas. Hiljem püüdsin asjast naljaga üle olla ja ta lihtsalt põrnitses mind ning ignoreeris püüet kommunikatsiooni alustada täielikult - aga muidugi kõlab jutt kaasa ka eelmise postitusega. Mitte et ma kavatseks kassitapmisplaaniga proua ees vabandada, aga võin naeratada, mitte sisiseda ja mõelda, et ma sulle endale uputan varsti kedagi!
Ühe lausega: aitäh toetuse eest!

Midagi muud huvitavat pole öelda. Ikka on kiire, ikka on raske, ikka on huvitav, ikka on helge.
Eriti helge on see, et ikka veel on huvitav pikki minuteid järjest lihtsalt suudelda ja suudelda ja suudelda.

Aa, ja siis ma mõtlen veel, et keegi semiootik võiks korraldada kursusi "juuksurite ja klientide vahelises suhtluses kasutatavad märgisüsteemid ja omavahelise mõistmise loomine". Neist oleks palju kasu, ma usun: tahtsin ja küsisin tagant kohevat soengut, ent sain sellise väga lühikeseks lõigatud juustega väga sileda kõrge kukla. Selja tagant näeb natuke tulnuka moodi välja, aga eest on kena. Kuidagi sõjaväelaslikult lühike.
Õnneks kasvavad juuksed varsti nagunii tagasi ja ega ma ei tahagi kogu aeg ühesugune välja näha.

Kui kellelgi on veel kaebusi korterile kaheksa, arvestage, et mul on jumalast pohhui

Mul on tunne, et viha korralikuks väljavalamiseks tuleks olukord hoolikalt lahti kirjeldada. Aga ma pean homme enne 6 tõusma, nii et selleks pole nagu eriti aega.

Põhimõtteliselt on asi selles, et ma ei ole korralik inimene ja kuna ma ei ole korralik inimene, olen mina meie majas alati süüdi, väga süüdi, kõiges süüdi ja kui ma juba milleski süüdi olen, on sellel ka ilmselgelt katastroofilised tagajärjed, ja kui mu maja peaks homseks maamunalt kaduma üüratusse kraatrisse, siis ilmselt on see minu süü.

Millega seoses leiab majanaaber, et tal on täielik moraalne õigus soovitada mul kass ära uputada, sest tema korteris teist päeva järjest haiseb kassikuse järgi. Teda ei sega see, et kui ta hommikul mul külas (torumeest laenamas) käis, siis minu juures ei haisenud. Teda ei sega ka see, et ma ei ole hull kassidaam ja mul on ainult üks väga elegantne ja kaunis kass, kelle liivakasti puhastatakse üle päeva. Loomulikult ei sega teda see, et mu kass pole üle-linna-Vinski ja ei oska läbi seinte käia. Kui tema korteris haiseb, on see minu süü ja mu kass tuleb ära koristada.

Sealjuures, pange tähele, ei saa ma isegi õlgu kehitada ja mõelda, et maailmas on igasugu hulle, sest see naaber on seni näidanud end igati heast küljest, teinud mu lastele jõulude ja 1. septembri puhul kinder-munadest koosnevaid kingitusi ja ka mulle endale šokolaadi toonud. Mina olen temaga jaganud küpsiseid, saiakesi ja kooke ning arvasin, et me saame suht hästi läbi.
Nii palju siis sellest läbisaamisest.

Muidugi võtsin ma pärast kassiuputamisesoovitust raevunult kätte ning avaldasin oma armasmale arvamust korralike inimeste kohta, kel on kogu aeg midagi viriseda (sealjuures teades, et tema on ka korralik inimene, aga ilmselt lootes mingile imele, et ta suudab mulle selle olukorra kuidagi ära pehmendada), ning läksin ka temaga korralikult tülli.

Kusjuures ma ei ole ka selle üle ikka veel kurb, vaid ainult lõhkemiseni vihane.

Et siis: mind absoluutselt ei koti, kas minu kortermaja väraval on lipid puudu või kas sissesõidutee tuleks katta killustikuga, kas see peaks olema peen või jäme killustik ja mida arvab Vähedepressiivse Väikelinna aastapäeval meie sissesõiduteest rongkäik, kui selle liikmed meie majast mööduvad. Ma ei viitsi kuulata ühistukoosolekul neid arutlusi selle üle, kas panna koridori praeguste lülitite asemel liikumisanduriga lamp või ei, mul on POHHUI.
Ma saan ka pimedas trepist üles ja mu eluaeg on liiga kallis, et millegi sellise üle vaielda.
Mind kopka eestki ei huvita, kui sageli suvel aias muru niidetakse, ma nagunii ei käi seal rohkem kui kord kolme nädala jooksul kompostiämbrit tühjaks viimas ja vahel ka pesu kuivatamas. Mind ei sega kassid kompostihunniku ümber, mind ei sega ka parmud, kes sobravad prügikonteineris.
Mind ei sega isegi vaglad sessamas prügikonteineris, sest palju ma käin seal? Või kas ma järsku plaanin prügikontenerisse elama kolida? Ei plaani! Ma külastan seda kord pooleteise nädala jooksul kolmeks sekundiks, et oma olmeprügi sinna sisse visata. Tihemini mul prügi ei teki, sest ma olen koos korratu inimene olemisega ka ainuke naiivik, kes siin majas prügi sorteerimisse usub ja oma pakendid linnavalitsuse taha pakendikonteinerisse viib.

Aga mu majanaabreid huvitavad siuksed asjad ja minu ilmselge huvipuudus + keeldumine seista neli tundi koridoris ja kuulata, kuidas nad selliste asjade üle arutlevad (keegi mäletab mu eelmise postituse juurest kommentaari, kus ma edastasin oma päevaplaani? Vot nii, ja nüüd mõtleme koos - kas mulle peab tunduma mõttekas seista neli tundi koridoris ja kuulata, kuidas majarahvas vaidleb surmigavatel teemadel, mis mulle kopka eestki korda ei lähe?) on mu nähtavasti märkinud ära kui asotsiaali ja automaatse süüdlase kõiges kurjas.
Einoh, tõesti! See on ju ikka tõsine küsimus, et kes sel aastal prügikonteinerit seestpoolt pesema peaks, sest seda ikka peaks pesema, sest ikka peaks, sest peaks ju.

Fakit.

Mina tahan ainult, et mind rahule jäetaks. Ja kui see ei õnnestu, ma varsti annan neile midagi, mille üle tõesti on vaja kaevata.

...ja kui ma kellelegi soojale ja armsale sellisena ei sobi, siis nii lihtsalt ongi.
Nutan kaks nädalat ja elan edasi. Lõpuks, ega ma pole ka leevikese eest kunagi varjanud, et ma ei ole korralik inimene. Vbla oligi vaja šokiteraapiat, et see viimaks tema võluvast tihkest pealuust läbi ajuni jõuaks.

Loll postitus, mida ei tohiks olla, aga kurat temaga

Kui ma väga ära väsin, siis tahan kellelegi peksa anda. Kakelda. Tülitseda.

Vihkan kogu maailma tervikuna ja osadena samuti.

Ilgelt on kopp ees sellest, et mu väsimusskaala algab hommikuti punktist "praegu pole väga hull, ainult roidumus kehas ja silm kipub kinni vajuma, kui kuskil tegevusetult istuda" ja ulatub siis kujuteldamatutesse väsimussügavikesse, vahepeal kusagil pinnal käimata.
Puhatakse hauas ja mulle hakkab tunduma, et tegelt ei ole sinna sattumine üldse nii halb mõte. Vähemalt saab rahus lamada, keegi ei sega ning ükski sisemine kell ei aja kell 4.47 ärevile ja ärkvele. Kunagi notsu rääkis midagi väsimusdeprest - nojah, see mul ainult veel puudus.

Ning siis ma näen inimesi, kes tegelevad aianduse ja koduremondi, puhaste põrandate omamise jms-ga ja mõtlen: "KUST SEE AEG?!" Mida nad siis ei tee, mida mina teen, et nad jaksavad siukse värgiga sehkendada? Ja kui nad ei tee samal hulgal lahedusi, mida mina, siis miks? nad lihtsalt tahavadki selle asemel lage värvida ja koertele "Fuu! Ei roni seina mööda, Topsi!" öelda?
Kas keegi meist on teinud vale valiku ja kui, siis kes?

Eh, ah, oh. Nagu ma ütlesin, kui väga ära väsin, tahaks kellelegi kaussi sõita ja valimatult tümitama hakata.
Ja natuke nutta ka, võib-olla.

Aa, miks ma trükin ja ei maga? Sest kui ma väga ära väsin, siis ma söön liiga palju ja liiga täis kõhuga on väga vilets magada.
Organismi nõuded on kurnavad.

Sisuga postitus e. kainelt ja praktiliselt ilusatest asjadest

Mõtlesin hoolega järele ja otsustasin, et kirjutan ühe sisuga postituse ka vahelduseks.
Põhiliselt mitte seepärast, et hing ihkab, vaid seepärast, et enamasti nii ei tehta.

Kuidagi on nii, et keskmine avalikku võrgupäevikut pidav naine (tingimusel, et ta on viljakas eas ja tundeline) halab oma kirjutistes muude teemade vahele vähemalt paar aastat, kuidas ta on nii üksildane ja armastus ei leia teda kuidagi üles, keegi hea teda ei taha, ette sattuvad mehed on kas hullud, lollid, koledad, naisega või seda kõike korraga, Liiva Annus ka ei võta, oh, kus ma jään. Siis leiab (enamasti mitte kuigi neitslik) kirjaneidis suurema blogis nähtava mürglita mingi kallima - ning kas jätab blogimise pooleli või elab-kirjutab edasi nagu ennegi, ainult meesteteemalist hala päevikus jääb veidi vähemaks.
Miska jääb justkui mulje, et armsam ei ole mitte midagi tõepoolest head ja meeldivat inimese elus, vaid lihtsalt keegi, kes sealt elust ühe halva asja maha võtab. (Ehk siis tunde "keegi tore mind ei taha".)

Aga tegelikult ju ei ole nii.

Tegelikult on armsamatel - tingimusel, et nad ikka tõega armsad on - veel hulganisti voorusi. Näiteks on nad sageli soojad ja lõhnavad hästi ja täidavad sind õnnehormoonidega lihtsalt oma olemasolu toel, veel enam oma kohaloluga. Nad annavad võimaluse mõelda kellegi/millegi meeldiva peale, kui sul ka esineb tagasilööke eluvaldkonnas X, K või Ü, sest on mis on, vähemalt eluvaldkonnas A on hästi. Kohati rabavad nad sind sellega, et on õrnad ja head moel, mis sulle endale pähegi poleks tulnud, ja vähemalt esialgu õnnestub neil alailma sind üllatada sel lihtsal põhjusel, et sa ei tunne neid ju väga hästi (veel).

Kuna mulle täiesti arusaamatul moel on lisaks sattunud kallim, kel on kalduvus mind (metafooriliselt) kätel kanda, kes lidub öösel kell kaks kööki mulle pärnaõieteed tegema, sest ma köhisin kolm korda järjest, masseerib mind mitte lihtsalt et igal kohtumisel, vaid ka siis, kui ta ise on päev otsa mingi raske kotiga põlvini lumes ringi lipanud ja kuku-pikali-väsinud, ning loeb raamatuid, mida ma soovitan, siis see täiega mõjub ka mu üldisele stabiilsustundele - ma saan juba eeldada, et isegi kui ma mingi jama kokku keeran, ei jookse ta kohe minema, vaid mul ongi tema näol olemas mingisugune uus seljataguse-kindlustaja-inimene. Ning sellised inimesed on erakordne väärtus isegi siis, kui sa nendega ei maga.
(Kuigi need, kellega magada saab, on muidugi eriti väärtuslikud. Muidu ma meelega ei jauranud siin eraldi armunud seksi vapustavuse teemadel, sest nojah, kas see osa pole enesestmõistetav? Aga mainida vast siiski võib.)

Raske osa on muidugi ka - kõigel siin ilmas on oma raske osa.
Nagunii polnud mul mitte millekski aega enam ja ma varastasin seda pidevalt uneperioodidest. Nüüd on mul veel üks väga ajamahukas eluala A, mis on küll äärmiselt nauditav, aga tähendab ühtlasi, et samasse 24 tundi päevas tuleb mahutada senisest veel rohkem tegevusi. Vajadus veel enam teha põhjustab omakorda mitte senisest rohkema suutmist, vaid lihtsalt rohkem süütunnet ("Mis mõttes sa istud siin ja loed raamatut, jalad leevikese süles soojas, õhk hellusest tihke, kui sa peaksid hoopis möllama elualadel X, K ja Ü või vähemalt magama täis oma puudlikku und?!") ja tegelikult pole süütunne üldse mu prioriteetide seas ning selle arendamine ei anna mulle midagi juurde.
Ses mõttes on tegelikult raskem kui varem - tuleb kas loobuda meeldivustest ja ütleda "EI!", kui üldse ei tahaks, või tunda, kuidas ma aeglaselt, aga kindlat kaotan elualadel X, K ja Ü ning paljude ilusate ja heade inimeste juures varem visalt kätte võideldud pinda, sest mul lihtsalt pole suutlikkust kõiki seni omandatud valdusi ära hallata.

Aga kuna ma olen visa ängivastase võitluse tulemusena loomult heauskne (sõna otsese mõttes), loodan asju siiski aja jooksul tasakaalu nihkuvat. Pealegi ma ju tean, et tegelikult mulle meeldib palju teha palju rohkem, kui istuda, käed rüpes, ja tunda, et kuskil mind ei vajata, olen mõttetu inimene.

Nii et tegelikult on ikkagi veendumus, et elan oma parimat võimalikku elu ja teie terviseks, mingu teil vähemalt sama hästi!
________________________________________________________________

Muuseas - taastasin netiühenduse. Temaatiline muusikapala sel puhul:

Vahearuanne

Peale ligi kolmenädalast enam-vähem haiget perioodi võtsin jälle toenglamangu sisse.
Paistab, et igavese 45 kätekõverduse probleem on omamoodi ka õnnistus, sest 45 on jätkuvalt tehtav =) Seda hoolimata tõsiasjast, et treeningute vahepealne katkemine jõudis eile kohale mu seljale, mis esimest korda haiglas praktiseeritud aja jooksul võttis kätte ja asus valutama. Seni ma tundsin küll, et ajuti kisub natuke valusaks, aga kui siis taas ergonoomiliselt olla, tõmbas kohe tagasi. Eile aga läks valusaks ja siis kohe valutaski, õhtuni välja.
Ikka veel tuikab pisut.

Ning õues on kevadised loojangud, kevad ja sügis on hullude loojangute ajad, ning jooksmaminek tundub vähem nagu talisuplus ja rohkem nagu lihtsalt õues luusimine ja looduse imetlemine, selline natuke erksam jalutuskäik.
Mitte et ma pärast viimast korda kunagi veebruaris pikemalt kui 500 meetrit rongijaama joosta proovinudki oleksin.
Aga tunne jooksumõtte osas on hea vähemalt.

Et ma läbisin vastselt oma kliinilise praktika esimese mooduli (sisehaiguste õendus), on vast hetk panna kirja vahekokkuvõte. (Mitte praktikamappi, vaid siia, kuna olen mapiga nagunii hilinenud ja enam vahet pole - sama hästi võin oma amtelikke dokumente ka homme hommikul täita. Hilinemine 4 või 5 päeva on juba ebaoluline erinevus.)

Õendustoimingutest suudan üsna vabalt:
* teha lihasesiseseid süste 
* lahustada ravimeid, kui on ette antud, mida millesse ja mis vahekorras
* mõõta vere glükoosisisaldust glükomeetriga
* täita tilgutisüsteeme
* panna tilgutit külge ja võtta jälle maha
* süstida läbi kanüüli
* vahetada plaastreid
* vahetada (või ära võtta või panna) port a cathi nõela
* mõõta vererõhku
* võtta vereanalüüse läbi subclavia või eelpoolmainitud pordi
* panna valmis inhalatsioone
* määrata veregruppi
* vahetada vere(elementide)ülekandel süsteemi ühe koti küljest teise külge
* sorteerida prügi

Mõningase raskusega (loe: tekib veel ärevus ja/või tulemus on ebakindel - vahel läheb miski nässu) suudan ka

* panna veenikanüüli
* võtta veenivere analüüsi nõelaga
* puhastada ja siduda pindmisi haavu
* puhastada ja siduda diabeetilisi haavandeid
* puhastada ja siduda lamatisi.


Vahetult toimingute juures tundub kõige raskem teha mingit endale juba rutiinsena tunduvat tegevust mõttega. Pidada meeles, et alati on risk anda valele patsiendile vale ravimit või muidu mingi kole segadus kokku keerata. Pidada meeles, et alati tuleb kindaid kasutada. Pidada meeles, et alati tuleb nime küsida. Pidada meeles, et (NB!) seljavalu vältimiseks tuleb alati tõsta voodi toimingute tegemise ajaks oma puusa kõrgusele.

Põhimõtteliselt tundus praktikal kõige raskem mu rolli ebaselgus - ühest küljest sebisin ma seal ringi nagu täieõiguslik töötaja, pihud täis ravimeid ja nõelu, ning patsiendid küsisid minult kõikvõimalikke asju, eeldades, et ma tean. Ma ise ka leidsin, et minu asi oleks ju teada. Teisalt aga teadsin tegelikult ainult seda, millest hommikusel koosolekul räägitud oli ja natuke ravimiinfo lehtedel kirjas olnut samuti. Inimesed tahtsid teada oma haiguste ja hädade kohta, mina aga sain öelda ainult seda, et sellest räägib arst - ega teadnud isegi seda, millal arst näole annab.
Oleksin meeleldi asju, millele õed vastata ei osanud, otse arstide käest uurinud - vähemalt koolis räägiti meile, et patsiendiga suhtlemine, tema hirmude hajutamine ja tema informeerimine on õe ülesanne - aga vastupidiselt sellele koolis räägitule selgus haiglas, et õde on see inimene, kes kogu aeg jookseb ja kel on alati kiire, aga arst see, kel on aega ka inimesega tema muredest rääkida. Õed tegelevad ravimite ja protseduuridega, patsiendiga suhtleb arst.
Arstidega aga minul, õendustundengil, õigupoolest mingit otsesidet polnudki. Vahel ikka nägin, aga ei teadnud, kas on ok rääkima ja küsima minna - ja siis ei läinudki.
Raske oli aru saada, mismoodi on õige käituda - kas nagu päris õed või nagu keegi arstitaoline, aga palju-palju lollim? Mis üldse oli tegelikult minu kui praktikandi eesmärk? Kas õppida kohalikku töökultuuri või püüda teha läbi seda, mida koolis õpetati?

Aga kokku mulle ikka väga-väga-väga meeldis mu sisehaiguste praktika.

Kirurgia oma natuke kardan - alles ma õppisin ühed asjad ja inimesed enam-vähem selgeks, nüüd muutub kõik jälle. Ja kuna see praks oli nii tore, vaevalt see uus parem või sama heagi olla saab.
Aga noh - raskused on selleks, et neid võita. Vähemalt pole mingit ohtu vaimselt lubjastuda =P

Pildi varastasin netist, tegu ei ole minupoolse patsiendi delikaatsete isikuandmete lekitamisega.

Kuidas reisida introverdiga

Veel vahepeal mälupulgale kirjutatud tekste. Üksinda netivabas kodus viibides muutun ma tavalisest veel selgemalt introvertseks.

DISCLAIMER: Aspergeri-postitus, taamid ja härrad. Väga autistlik ja nabauuriv. 

***

Enamasti, kui ma loen raamatuid, millest jäävad muljed nõuavad jagamist, jagan neid Loteriis või BAASis.

Sagedamini ei jää raamatutest muljeid, mis nõuaksid jagamist.

Noh, nt lõpetasin eile raamatu Julie&Julia ja ainus mainimistväärt asi selle kohta on, et tegin selle raamatu lugemise mõjul kolmel päeval järjest õhtusöögiks kahte erinevat rooga ja vist võtsin nende kolme päevaga ka kilo juurde.

Aga see viimane pole kindel, sest lõpuks olen ma ju naine, mu kehakaal sõltub menstruatsioonitsüklist ja vbla võtsin ma juurde lihtsalt seepärast, et kogusin vedelikku, mis hiljem jälle välja voolab.

(Emake maa küll, kuidas kõht valutab! Kui ma trenni ei tee, on päevad lihtsalt kohutavad. Valu ei suuda otsustada, kas olla kõhus või seljas ja siis pendeldab edasi-tagasi, ja kui ma olen samal ajal väsinud ja natuke haige ja depresseerumise serva peal, on eriti halb.)

„Julie&Julia“ raamatul, muidu, pole häda midagi. Täitsa muhe ajaviitekas, tegelased mõjuvad isegi usutavalt. Ja mulle meeldisid kirjeldused sellest, millise laga keskel peategelane elab, sest tal lihtsalt pole mahti koristada. Elu on liiga huvitav.

Nojah, aga kui ma lugesin täna hommikul koristamise ja söögitegemise vahel läbi teose, mida on möödunud aastate jooksul soovitanud vähemalt 5 inimest, nende hulgas ka mu isa, nimelt „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“, adusin niisugust samastumist peategelasega (kelleks on 15-aastane poiss), et ei suuda seda raamatut võtta nagu kirjandust. Pigem oli see nagu süsteemikirjeldus ja süsteem olen ma ise, seega jagan muljeid siin, kus ma saan süümepiinadeta rääkida eeskätt iseendast, mitte raamatust.

Või noh, ainult mõõdukate süümepiinadega.

Muidugi ei suuda ma matemaatikas hiilata, sest selle osas mu aju ei tööta nagu minategelasel nimega Christopher, ja metafoorid ei ole mulle ka rasked. Aga samas tekivad mul piltlike väljenditega raskused, kui need on liiga vähe pildilised, liiga sarnased sellega, mida öelda tahetakse, nt „ühesõnaga“ (millele tavaliselt järgneb mitu sõna) või „igavesti“ (mitte miski ei kesta ju igavesti. Kui sa tahad öelda, et „surmani ja loodetavasti veel kauem“, miks siis mitte nii öeldagi?)

Ja ka mulle ei meeldi reisida. See tõsiasi on olnud minu jaoks pikaajaline alaväärsustunde allikas.

Tähendab, KÕIK armastavad ju reisida! See on enamiku noorte jaoks lausa mingi eesmärk omaette („täiskasvanuna tahan ma ilusat boyfriendi, katusekorterit ja palju reisida“), see on esiletoodud põhjus, miks paarid ei saa lapsi („Me ju tahame veel teineteist nautida ja reisidel käia“), see on inimeste jaoks eesmärk, mille nimel hoida raha kokku ja ülejäänud aasta otsa kasinalt läbi ajada – et saaks kaks nädalat kuskil Teises Kohas olla ja tunda, et Reisin.

Ja siis olen mina, kes ma hädavaevalt talun seda reisimisevärki. Et kannatan välja, kui on vaja, aga see kindlasti ei ole miski, mida ma teha tahaksin. Mõtlesin, et olen ilmselt kuidagi nõme järelikult, aga selgub, et tegu on lihtsalt taju eripäraga.

See raamat andis mulle õigustuse. Tõepoolest, nagu Christopher mõtleb:

„Ja kui ma olen mõnes uues paigas, on mul sellepärast, et ma näen kõike, samasugune tunne nagu siis, kui arvuti teeb korraga liiga palju asju ja protsessor ummistub ja pole enam ruumi teiste asjade üle mõtlemiseks.“

Ühel teisel leheküljel tõdeb ta, et tegelikult on juba ühes majas piisavalt palju erinevaid asju, millele mõelda, ja pole mingit põhjust neid veel mujalt juurde otsima minna. (Tegelt otsin ma juba 30 minutit raamatust seda kohta, kust saaks teda korrektselt tsiteerida, aga mind ajab segadusse küsimus, kas ma teen seda autistlikust soovist olla täpne, või seepärast, et ma parasjagu aspergerivaimustuses tahaksin, et mul oleks autistlik soov olla täpne. Või mingil kolmandal põhjusel. Pealegi on see koht kavalasti teksti ära peidetud ja seda pole sugugi nii kerge leida, kui ma arvasin, ning jääb niisiis täpselt tsiteerimata.)

Igatahes põhimõtteliselt olen ma Christopheriga selles uue info asjas üsna sarnane, v.a. et ma ei hakka end õõtsutama ja kõva häälega oigama, kui mu aju enam sissevoolavat infot protsessida ei suuda, vaid saan lihtsalt peavalu ning kaotan ¾ mõistusest. Ning erinevalt Christopherist on mul haiglane kihu olla vapper ja seetõttu ma teen meelega asju, mille kohta on ette näha, et need mulle absoluutselt ei meeldi. Nt käisin Drachenfestil.

Vabatahtlikult. Sest see oli ettevõtmine, mis tundus mulle nii-nii kaugel igasugusest mugavustsoonist väljas, et ma lihtsalt pidin seda tegema, et mitte tunda end ara mömmina.
Mul on selle käimise üle ka jätkuvalt hea meel. Mis siis, et kogu aeg pea valutas ja ma käisin iga päev dušikabiinis üksi olemas ja aju ülepingest pisaraid valamas.

Ma nüüd üritan selgitada ka, miks reisimine minu jaoks mõttetu on. See ei tarvitse olla huvitav lugemine. Sõnastan asju eelkõige endale ja vast ka neile teistele, kes samuti on salaja reisimist mitte armastanud ja end seepärast halvasti tundnud, eks ole.

Reisimine on nagu seks – kui sulle üks neist ei meeldi, oled juba imelik.

Kui sulle ei meeldi kumbki, oled ilmselt nii imelik, et sul on väga raske ühiskonda sobituda.  
Mulle muidu meeldib seks väga, kui see infokild kedagi huvitama peaks,
aga tagasi reisimise juurde nüüd!

S.t. „liiga palju uut infot“ on hea põhjendus küll.

Aga samas ei ole see päriselt ammendav ega ka täpne.

Alati ei ole uus info ju halb. Teatud koguses on see väga ergastav, vaimustav ja üldse mulle tegelikult meeldib oma kogemuste ja mugavuste piire laiendada. Ja tegelikult ei ole ma ka reisimise kui sellise vastu. Lihtsalt ma olen selle vastu, kuidas enamasti reisitakse – moel, mis uue kogemuse saamise minu jaoks hoopis välistab, sest ma pean kogu aeg tegelema ellujäämisega pidevalt muutuvas keskkonnas. Pean tegelema enesekaitsega.

Ehk siis, ma olen täiesti valmis ning vaimustunud reisima, kui

* Igas „oh, see tundub põnev koht, läheme sealtkaudu“-vaheetapis veedetakse vähemalt 4 ööpäeva.
* pikemates peatuspaikades, nö. sihtkohtades, veedetakse vähemalt 2 nädalat.
* seltskond, kes reisib, on väike – maksimaalselt 6 inimest, keda ma kõiki enne tundma pean – ja ei vahetu.

Sest minu jaoks eriti vahet pole, kuhu ma reisin. On sügavalt ükskõik, kas see on Lilli küla, Kalahari kõrb või New York. Reeglid on ikka samad:

1) Minu teadvuse kõige olulisema segmendi võtab reisil enda alla oma uue elupaigaga tutvumine. Sealjuures on küllaltki ebaoluline, mismoodi see uus just uus on – kas see on mingisugune hõre onn, kus tuul puhub sisse ja putukad kukuvad pähe, või auto või palee.

See on igatahes uus koht. Niisiis läheb mul umbes 3 päeva, et selle uue kohaga harjuda, selle reeglid ära õppida, ja mitte olla kogu aeg rünnaku- ja kaitsevalmis. Uus ööbimiskoht on mulle täiesti piisav seiklus ja seega sõita nädalalõpuks kuskile võõrasse linna ja käia seal vaatamisväärsusi vaatamas on täielik ajaraisk.

Sest mul on uus hotellituba, mis ongi mu vaatamisväärsus, ja tirida mind sealt välja VEEL ROHKEM MULJEID SAAMA on juba julmuse alla kvalifitseeruv tegevus. Lisaks ka täiesti mõttetu, sest vaevalt mulle mingi võõras suur maja või minuga isiklikku suhet mitteomav maal elamuslikum tundub kui mu uus elupaigakoridor, võõras padi, millega ma magan, või hotelli lähedal asuv nurgapealne pood, kus on kõik teistmoodi, kui mu koduses Säästumarketis.

Nii tundub minu jaoks täiesti arutult tobe nädalaks kuskile teise ilma otsa kolistada: kaks päeva sõidab, viis saab olla kohapeal. Neist viiest üks kulub reisist puhkamisele, 3 uue kohaga leppimisele ja üks tagasireisiks vaimselt ettevalmistumiseks. Eriti mõttetu ressursiraisk, ausõna.

Kui ma tahan uue koha kogemusi, tuleb lihtsalt otsida kõige odavam turismitalu kuskil võimalikult lähedal (sest nii on odavamad transpordikulud) või üldse mõni ööseks külla lubav tuttav, ja siis saada oma reisikogemus niimoodi.

2) Päris uusi, põnevaid ja ka omaksvõetavaid reisikogemusi saan ma siis, kui olen ühe uue koha peal nädala. Parem, kui kauem.

Olles kohaga ära harjunud, suudan tasapisi hakata huvi tundma ja avastama. Infot otsima, selle asemel, et end info eest kaitsta. Laiendama oma tuttava ala piire ja õppima uusi inimesi, kohvikuid, bussi- (või rongi- või eesli-)liine. Kui ma olen kindel, et lähiümbruses ära ei eksi, suudan hakata märkama ka sealseid helisid, lõhnu ja tekstuure. Ja siis hakkab reisimine lõpuks ära tasuma ka.
Tõsi, see nõuab, et minu ümber ei oleks liiga palju uusi inimesi. Uus koht ja uued inimesed korraga nõuavad neli korda rohkem aega, et harjumuspärasteks saada.

Sest liiga palju uut jooksutab protsessori kinni, noh. Ning inimesed on ühed kõige keerulisemad asjad üldse, sest neil on nii erinevad näoilmed ja intonatsioonivarjundid ja nad ütlevad ühte ja mõtlevad hoopis teist, ja oh, OH!

Nagu ka Christopher märkis. Raamatus.
Võrratu on tunda end mõistetuna  =) Miks minna reisima, kui elu on nagunii täis pidevaid uudsusi, mis nõuavad, et nendega kohanetaks? See on tüütu. 

Eriliselt tüütu on see osa, kus ma olen tegelikult juba uue olukorraga (nimetame seda nt -X ehk miinus X) kohanenud, aga mingi teadlik ratsionaalne osa minust nõuab, et tuleb teha veel uusi asju, et taastada ikkagi endine olukord (nimetusega nt X ilma miinuseta).
S.t. tegelikult olen ma juba kohanenud sellega, et võrguühendus kodus puudub, skaipi ei pääse ja pangatehinguid tuleb teha haiglast. Samamoodi, nagu ma kohanesin külma veega nõudepesuga ja pea pesemisega pesukausis, kui boiler katki oli. Boiler oli katki umbes poolteist aastat, muuseas.
Kui harjumine uue olukorraga on toimunud, näib vajadus kulutada veel ressurssi ja teha veel uusi asju, et olukord tagasi pöörata, paradoksaalsel moel kohutava raiskamisena, sest ma olen ju juba harjumisele kuluva ressursi hakkama pannud! Olen olukorraga toime tulnud! Miks ma pean veel oma kalleid õrnu närve uudsustele raiskama?!

Aga tundub, et mul ikkagi on vaja varsti mingit netirevolutsiooni. Telefonitsi õrnusi vahetada on nagu noaga puud raiuda – ja sõbrad, kus on sõbrad? Minu kohtumisulatuses kindlasti mitte =/