Ritsik räägib kannatusest ja see tõi mus pinnale teema, mida ikka kannan endas.
DISCLAIMER: see ei ole süüdistus. Kui midagi, on see vast soovitus "ärge enam ja teistega nii tehke".
Olen sellest rääkinud, aga mitte keskendunud. Selline pool lauset siin-pool lauset seal-värk. Ma ei tea isegi, mida täpselt mõtlesin sedasi üle libisedes. Võibolla olin endagi eest varjatult ikka natuke diskreetne, ei tahtnud haiget teha.
Aga päriselt ka, see ei ole süüdistus. Täiesti arusaadav, et teised aru ei saanud, ma isegi ei saanud ju!
Ma ei karda midagi.
Jaa, jaa, olen selle üle isegi avalikult imestanud, ennast upitanud, uhke olnud - aga see põhiasi on kuidagi kirjeldamata jäänud.
Vaata, ma tegelikult ei ole kunagi surma kartnud. Mu teooria igavikupikkusest elust on ikka veel minuga ning kuigi mul on suremise ees mõningane vastumeelsus, pole ja polnud see hirm.
Aga ma kartsin valu. Füüsilist: igasugust piinamist ja elusalt põlemist, elusalt matmist ja neljastamist. Ega siiamaani neile just innuga mõtle. Ja vaimset: et mu lastega tehakse jubedusi, et olen kasvõi võõra inimese kõrval ning pean rääkima midagi, mis hukutaks paljusid - või ta keedetakse elusalt. Et mu lähedased surevad mu silme all nälga, hoolimata sellest, et teen, mis võin, suren ka ise ning lihtsalt ei jaksagi enam, pean tegema võimatuid valikuid.
Ega ma sellele ka innuga ei mõtle.
Aga ma ei karda.
See on mõnes mõttes väga õudne, ent mulle tajutavalt täiesti lill ja leht ja puu, korraga mõnus ja kaunis.
Õudne ses mõttes, et mul juba oli nii valus, et surra oli kergendus. Ma tean, kuskilt verd ei jooksnud, põlenud kudesid näha ei olnud, lapsed ei surnud mu silme all, aga valu on inimese sees ja minus oli ta olnud nii kaua ning nii suur, et unustasin, kuidas teistmoodi võib ka.
Oligi ainult valu ning et vahel harva valutas vähem, ei hoidnud mind lõpuks enam tagasi.
Ja enam ma ei karda midagi. Tõesti. Sest see oli õudne, nii väga valus, ent - ja see on oluline! - see ei lõhkunud mind laiali. Mina olin ikka mina, ei olnud nii, et keerates valule muudkui vinte peale, tuleb must keegi teine välja.
Mina olin ikka mina.
Rongi alla läksin ka mina.
Selle asemel, et mõelda "kuidas ma võisin?!" mõtlen praegu "täiesti loogiline valik neis tingimustes".
Nüüd tean, et kuitahes valus mul ei oleks, mu isiksust see ei murra, olen ikka mina.
Ja see jätab mu vabaks minna laskma. Mitte "Oo, mida ma teen, MIDA ma teen?!" vaid "Eks ma siis vaatan, kui ette tuleb."
Kui ei tule, tore on. Kui tuleb, eks siis näeb. See ei ole midagi, mille jaoks ette plaane teha püüda, sest valu all kindlasti kaotan mõtlemisvõime ja lähen kellekski teiseks.
Ei. Ma tean kogemuse põhjal, et olen ikka mina, lihtsalt valutav.
Lill.
Ma. Ei. Karda. Midagi.
Natuke on naljakas neid ritsiku mõtisklusi ja sealseid kommentaare lugeda. Mul on see kõik juba seljataga =)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
neljapäev, 31. märts 2016
teisipäev, 29. märts 2016
Edevuse katk vol VI
Tegelikult on siuke leebe, soe (ja väsinud!) olla. Miski ei kripelda, ei aja postitust kirjutama, päike paistab ja sellisele kevadele olen lausa valmis andestama, et ta kevad on. Hoian akna lahti, sealt ei voola sisse mingit võigast külma ning kavatsen minna jooksma, kui päike veel paistab, sest (igal tegevusel võiks olla ikka mitu kasutegurit!) D-vitamiini kogumine füüsilise liikumise ajal on ju tore.
Olgu, tegelikult läksin siis magama (ei, see on HEA asi, et ma nüüd väsimusega ka magada saan!) ja jooksma hoopis siis, kui väljas ei olnud veel pime, aga päikest samuti enam mitte, selline vaikne kevadõhtuhämarus.
Mu ees läks teelt üle must kass, paremalt vasakule.
Jooksin kohe rõõmuga edasi, sest ebausud on absursed, aga siiski kuidagi teada, ning teha asju nende kiuste natuke tore.
Leevikese "väikeste veidruste" sekka kuulub ka räme ebausklikkus. Miks, oo miks ma sellest läbi vaatasin?!
Kui mees on kena, ma ikka olen võimeline talle väga palju andeks andma, ilma et ta teakski, et tegelen andestamise ning asjast läbi ja üle vaatamisega.
Oh-jah. Väline kenadus. Täiega loeb mulle,
Võibolla ma ositi seepärast usungi, et ilu on võti, ilusad inimesed kuidagi tähelepanuväärsed ja püüan end ka võimalikult ilusana hoida? Noh, et kui mina suudan välisele ilule lehed ja lilled ise külge mõelda, suudavad teised mulle ka?
Oot, ja kuna ma olen lehti ja lilli nagunii täis, tulvil, need ajavad igalt poolt end välja, siis ... siis tegelikult on ilu nende varjamine, et kui neid ei nähta, olen ma keskmisele maitsele ikkagi söödav?
Võibolla.
Kui aus olla, olen selle ühele fotograafile isegi sõnadesse pannud. Et väliselt olen üsna tavaline ja üsna ilus, imelik eeskätt seestpoolt, kas ta vahest püüaks selle osa ka pildile panna? Ta oli suht vaimustuses, vaatame, mis välja tuleb.
Sest noh - mul on natuke enam raha kui enne? On, muuhulgas ka seepärast, et pean ülal ainult ühte last ju.
Ma arvan, et rahaga pole midagi mõistlikumat teha, kui anda toredatele inimestele? Täiesti nii.
Ja teha endast pilte, enne kui nägu ja keha täiega ära lõtvuvad ealiste muutuste tõttu veel jõuab? Jõuab.
Teda ma toetan hea meelega samuti. Kui mõni pilt hea tuleb, panen siia ka koos lingiga, kellest praegu jutt. Kui ei tule - noh, elu ongi keeruline, kogu aeg ei saa ka hästi minna.
(Tegelt ma arvan, et tuleb. Tema on hea oma kunstis, mina olen ilus ja üldse läheb mul viimasel ajal nii hästi, et kuigi tagasilöögid peaks nagu tulema, ma ei näe väga, kust.)
Mul on Tütarlaps, kes on hea kõiges, mille ette võtab. Minu sotsiaalne kohmakus on tal ka puudu, tõesti ongi hea kõiges - ning ometi on mul ekstra kohake hinges selle üle rõõmus, et ta nii ilus on. MisMÕTTES, lilli ja lehti on tal kõikjal ja jääb ülegi, muusika, näitekunst, visuaalne kunst, matemaatiline mõtlemine, kehaline andekus, lugemine, kirjutamine - ta on hea KÕIGES.
Aga ei, ikka on mul ta ilu üle hea meel.
Seal on midagi, millest ma veel aru ei saa.
Mis värk selle välise kenadusega on.
Ega, mulle endale meeldivad ju ka ilusad mehed! Mitte need, kes hästi räägivad (naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega? Olen ilmselt mees selle teooria järgi), palju teenivad, võimu omavad. Tõtt öelda mulle võivad mehed meeldida sellest hoolimata, et neil on võimu, aga see nõuab natuke ülevaatamist ja automaatsest reaktsioonist - väkk! - edasi mõtlemist teemal "inimene on inimene, äkki ta on tegelt tore!"
Aga väline kenadus on teema. Võimu omaja puhul täiega see, millele keskenduda ja inimlikkust näha näiteks. (Lisaks sellele, et kui keegi, suvalisest soost, kohtleb mind eriliselt, on see meeletu turn-on, ta muutub mu jaoks kohe ise eriliseks, sest nägi midagi eredat minus!)
Kenad meeldivad mulle ikka ja jälle, ikka ja jälle, see on pluss nii meeste kui naiste puhul ning selgelt mingi mu loomalik osa märkab seda ning see meeldib talle väga.
Aga miks?
Kunagi võibolla taipan.
Olgu, tegelikult läksin siis magama (ei, see on HEA asi, et ma nüüd väsimusega ka magada saan!) ja jooksma hoopis siis, kui väljas ei olnud veel pime, aga päikest samuti enam mitte, selline vaikne kevadõhtuhämarus.
Mu ees läks teelt üle must kass, paremalt vasakule.
Jooksin kohe rõõmuga edasi, sest ebausud on absursed, aga siiski kuidagi teada, ning teha asju nende kiuste natuke tore.
Leevikese "väikeste veidruste" sekka kuulub ka räme ebausklikkus. Miks, oo miks ma sellest läbi vaatasin?!
Kui mees on kena, ma ikka olen võimeline talle väga palju andeks andma, ilma et ta teakski, et tegelen andestamise ning asjast läbi ja üle vaatamisega.
Oh-jah. Väline kenadus. Täiega loeb mulle,
Võibolla ma ositi seepärast usungi, et ilu on võti, ilusad inimesed kuidagi tähelepanuväärsed ja püüan end ka võimalikult ilusana hoida? Noh, et kui mina suudan välisele ilule lehed ja lilled ise külge mõelda, suudavad teised mulle ka?
Oot, ja kuna ma olen lehti ja lilli nagunii täis, tulvil, need ajavad igalt poolt end välja, siis ... siis tegelikult on ilu nende varjamine, et kui neid ei nähta, olen ma keskmisele maitsele ikkagi söödav?
Võibolla.
Kui aus olla, olen selle ühele fotograafile isegi sõnadesse pannud. Et väliselt olen üsna tavaline ja üsna ilus, imelik eeskätt seestpoolt, kas ta vahest püüaks selle osa ka pildile panna? Ta oli suht vaimustuses, vaatame, mis välja tuleb.
Sest noh - mul on natuke enam raha kui enne? On, muuhulgas ka seepärast, et pean ülal ainult ühte last ju.
Ma arvan, et rahaga pole midagi mõistlikumat teha, kui anda toredatele inimestele? Täiesti nii.
Ja teha endast pilte, enne kui nägu ja keha täiega ära lõtvuvad ealiste muutuste tõttu veel jõuab? Jõuab.
Teda ma toetan hea meelega samuti. Kui mõni pilt hea tuleb, panen siia ka koos lingiga, kellest praegu jutt. Kui ei tule - noh, elu ongi keeruline, kogu aeg ei saa ka hästi minna.
(Tegelt ma arvan, et tuleb. Tema on hea oma kunstis, mina olen ilus ja üldse läheb mul viimasel ajal nii hästi, et kuigi tagasilöögid peaks nagu tulema, ma ei näe väga, kust.)
Mul on Tütarlaps, kes on hea kõiges, mille ette võtab. Minu sotsiaalne kohmakus on tal ka puudu, tõesti ongi hea kõiges - ning ometi on mul ekstra kohake hinges selle üle rõõmus, et ta nii ilus on. MisMÕTTES, lilli ja lehti on tal kõikjal ja jääb ülegi, muusika, näitekunst, visuaalne kunst, matemaatiline mõtlemine, kehaline andekus, lugemine, kirjutamine - ta on hea KÕIGES.
Aga ei, ikka on mul ta ilu üle hea meel.
Seal on midagi, millest ma veel aru ei saa.
Mis värk selle välise kenadusega on.
Ega, mulle endale meeldivad ju ka ilusad mehed! Mitte need, kes hästi räägivad (naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega? Olen ilmselt mees selle teooria järgi), palju teenivad, võimu omavad. Tõtt öelda mulle võivad mehed meeldida sellest hoolimata, et neil on võimu, aga see nõuab natuke ülevaatamist ja automaatsest reaktsioonist - väkk! - edasi mõtlemist teemal "inimene on inimene, äkki ta on tegelt tore!"
Aga väline kenadus on teema. Võimu omaja puhul täiega see, millele keskenduda ja inimlikkust näha näiteks. (Lisaks sellele, et kui keegi, suvalisest soost, kohtleb mind eriliselt, on see meeletu turn-on, ta muutub mu jaoks kohe ise eriliseks, sest nägi midagi eredat minus!)
Kenad meeldivad mulle ikka ja jälle, ikka ja jälle, see on pluss nii meeste kui naiste puhul ning selgelt mingi mu loomalik osa märkab seda ning see meeldib talle väga.
Aga miks?
Kunagi võibolla taipan.
reede, 25. märts 2016
Aeg väändub
No nüüd ma puhkan teisipäevast ja kolmapäevast. Kulutasin kõvasti rohkem lusikaid, kui mul oligi, ning ei jõua midagi.
Midagi.
Vähemalt on selge, miks nii kuramuse väsinud olen ja et on vaja taastuda.
Laupäeval on mul teises linnas larp. Selleks ajaks oleks hea natuke jõudu tagasi saada, aga ega kindel pole, et saan.Võib juhtuda, et kahest päevast taastumiseks ei jätku.
Või mis. Paar tundi pärast eelneva kirjutamist läks mul jalge all katki see taburet, mille peale ronides ma suitsu teen, kukkusin, lõin käe, jala ja pea ära, pea hakkas laksust valutama ka, ning nüüd taastun veel sellestki.
Jee.
Suitsetamine olevat tervisele kahjulik? On vist jah.
Elu oli ikka liiga kerge enne. Aga kuna mul tänu valuvaigistitele ja magamisele (see on erand: ma saan magamisega vahel peavalust lahti, kui enne võtan hobuseannuse valuvaigistit) hetkel vähemalt pea enam eriti ei valuta, on maailm siiski hea ning noh - kui see ka saab olema esimene nädal 2014. aasta novembri lõpust, mil ma oma planeeritud trennide arvu täis ei tee, on see rämedalt treeniv periood olnud mu kohta.
Kõvasti üle aasta.
Seda on palju isegi minu, ajatajumatu kohta.
Olen väsinud ning kõik on nii - hektiline, mittelineaarne. Aasta 2008 tundub äsjane, 2016. tuleb ette nagu läbi udu, fakte tean, ent tunded on hetkel nagu hajameelselt ning pausidega filmi vaatajal. (2008. tundub äsjane, sest lugesin Poeglapsele oma "lapsed" sildi alla kuuluvatest postitustest tedapuudutavaid asju ette ja siis vaatasime veel Final Fantasy VII: Advent Children'it. Lahe lugu ikka - ja palju ilusaid joonistatud inimesi.)
Muide, eelmise postituse valguses pole midagi imestada, et ma nüüd endaga nii rahul olen ja kõik klapib. Ma olen ju objektiivselt ka väga erilise asja saanud oma eksistentsi, nimelt jäänud ellu, kui tegelikult see on ikka väga imelik.
Depressioonis suudaks sellest ka halbusi leida, aga ilma vaimse haiguseta on "kui ma väljastpoolt ei saaks neid enda erilisekspidamise inimkinnitusi, näitaks see lihtsalt, et inimesed on lollakad".
Ja kõik on lahe.
Veider ka. Kui see ongi maailm, kus ma ellu jäin ning mujal mitte, kas see võib hoopis mingit sorti taevas olla?! Surmajärgne hea?
Koos katkiminevate suitsetamistaburettide, peavalude ja inimsuhteläbikukkumistega. Mitu sõpra mul nüüd vanast ajast järgi ongi?
Ainus, mis oluliselt selle vastu räägib, on enne antidepressante olnud ülirõvedus. Kui surmajärgne hea oleks selline, võiks pigem olla päris elu =)
Midagi.
Vähemalt on selge, miks nii kuramuse väsinud olen ja et on vaja taastuda.
Laupäeval on mul teises linnas larp. Selleks ajaks oleks hea natuke jõudu tagasi saada, aga ega kindel pole, et saan.Võib juhtuda, et kahest päevast taastumiseks ei jätku.
Või mis. Paar tundi pärast eelneva kirjutamist läks mul jalge all katki see taburet, mille peale ronides ma suitsu teen, kukkusin, lõin käe, jala ja pea ära, pea hakkas laksust valutama ka, ning nüüd taastun veel sellestki.
Jee.
Suitsetamine olevat tervisele kahjulik? On vist jah.
Elu oli ikka liiga kerge enne. Aga kuna mul tänu valuvaigistitele ja magamisele (see on erand: ma saan magamisega vahel peavalust lahti, kui enne võtan hobuseannuse valuvaigistit) hetkel vähemalt pea enam eriti ei valuta, on maailm siiski hea ning noh - kui see ka saab olema esimene nädal 2014. aasta novembri lõpust, mil ma oma planeeritud trennide arvu täis ei tee, on see rämedalt treeniv periood olnud mu kohta.
Kõvasti üle aasta.
Seda on palju isegi minu, ajatajumatu kohta.
Olen väsinud ning kõik on nii - hektiline, mittelineaarne. Aasta 2008 tundub äsjane, 2016. tuleb ette nagu läbi udu, fakte tean, ent tunded on hetkel nagu hajameelselt ning pausidega filmi vaatajal. (2008. tundub äsjane, sest lugesin Poeglapsele oma "lapsed" sildi alla kuuluvatest postitustest tedapuudutavaid asju ette ja siis vaatasime veel Final Fantasy VII: Advent Children'it. Lahe lugu ikka - ja palju ilusaid joonistatud inimesi.)
Muide, eelmise postituse valguses pole midagi imestada, et ma nüüd endaga nii rahul olen ja kõik klapib. Ma olen ju objektiivselt ka väga erilise asja saanud oma eksistentsi, nimelt jäänud ellu, kui tegelikult see on ikka väga imelik.
Depressioonis suudaks sellest ka halbusi leida, aga ilma vaimse haiguseta on "kui ma väljastpoolt ei saaks neid enda erilisekspidamise inimkinnitusi, näitaks see lihtsalt, et inimesed on lollakad".
Ja kõik on lahe.
Veider ka. Kui see ongi maailm, kus ma ellu jäin ning mujal mitte, kas see võib hoopis mingit sorti taevas olla?! Surmajärgne hea?
Koos katkiminevate suitsetamistaburettide, peavalude ja inimsuhteläbikukkumistega. Mitu sõpra mul nüüd vanast ajast järgi ongi?
Ainus, mis oluliselt selle vastu räägib, on enne antidepressante olnud ülirõvedus. Kui surmajärgne hea oleks selline, võiks pigem olla päris elu =)
kolmapäev, 23. märts 2016
Parem nüüd kui ei iial
Käisin lastega juuksuris.
Minu isiklik tulemus pole selle video moodigi, mille kunagi mitte-väga-ammu siia soengusihina panin. Mismoodi ta on, kui olen temaga öö otsa maganud ja võibolla ka kõik selle kraami välja pesnud, mille tulemusena praegu lõhnan nagu väikene roos, ei tea, aga praegu on küll kuni kõrvadeni väga veidralt sile.
Katsudes ja aknapeegelduse peal ühistranspordis on nagu ... ei tea, kohe nagu mina enne Rongi, ainult muidugi teistsugune =D Ma ei ole üldse enam harjunud, et kätt pähe pannes ei kohtu esmalt juustega, vaid juuksed ongi vastu pead.
Juuksed ja pea tulevad korraga. Nii veider.
Ja siis me käisime pärast veel Kamikadzes söömas ja mu Poeglaps sõi vaimustusest oiates oma portsust Ljulja-kebabis ära salati ja kartulid ning ka pool hakkliharullikest (mis talle kaaaaa maitses, aga mitte nii väga kui kartulid ja värske kraam), teise poole sõi oma portsule lisaks Tütarlaps ning järgijäänud kaks hakklihapätsi haarasin lõpuks kilekotti ja võtsin kaasa.
Päris ei näinud kottihaaramine ja kott ise pärast välja nagu koerajunnide pakendamine, päris ei.
Aga lambahakklihast rullid on maitsvad, võrgupäeviku täitmise kõrvale nakitsen.
Mis, muidugi olen väsinud. Tuigun koridoris seinast seina ning olen väga ettevaatlik isegi vasaku käega kohvi tuppa tuues.
Seda väsinum, et mul juba enne pea valutas, aga võtsin ketoprofeeni ning kergem oli juuksur läbi käia kui hakata kolme aega korraga tühistama, kahe lapsega läbi telefoni rääkida, et ei ole vaja kohtuda enne kokku lepitud aegadel ning kohtades (eriti keeruline, sest Poeglapse telefon oli üldse kodus), teise lapse õpetajaga läbi rääkida, et ta ikka ei pea viimasest tunnist 10 minutit varem ära tulema ja üldse ja üldse ja üldse.
Ei, ketoprofeen sisse ja läheb.
Õnneks (ja mu suureks üllatuseks) oli Kamikadzes vähemalt väga normaalne latte.
Tänane päev on läbi, üle elatud, ja kuigi laste soengud on samad, mis enne (= no tasandasid, tasandasid ainult), väga edukalt.
Aga ... homne on veel ees. Siis on plaanis nondesamade lastega ID-kaarte tellida, ühele kiiret varianti sealjuures (= miks üldse on vaja teenindusse minna ja elektrooniliselt ei saa).
Mul on mingid reisvad lapsed. Phähhh.
Muidu: vahepeal tegin teise inimesega vesteldes avastuse, miks mul see tähtis-olemine ja armastus ja turn on ja turn off sellised on nagu on. Teise inimesega vesteldes tulevad ikka head mõtted! Et jaa, autism ja vaimne onanism ja läbimõeldud mõtete taas ja taas läbimõtlemine - ning siis kui kellelegi teisele üritad asju lihtsate sõnadega arusaadavaks teha, saad ise ka aru.
Lõpuks.
Sellepärast mulle meeldib ka inimestega rääkida, et saan endagi suhtes targemaks, mitte ainult teiste suhtes.
Tegelt arutlesin, miks mul mõnede inimestega nii hästi klapib, miks nad mulle nii erilised on, ja teised on "noh, toredad", kuigi reaalselt nad võivad mu jaoks kokkuvõttes isegi rohkem teha. Ja siis sain aru, mida ma üldse teistelt inimestelt tahan, pfuhhhh, võlukunst!
Kammaaan, ma olen titest saati (no ma päris eelajaloolisi mõtteid ei mäleta, kolm olin tegelt täis) sel teemal mõttemänge mänginud ja pooleteist aasta eest surin sest Seda polnud, ja nüüd siis avastan. NÜÜD.
Ei noh, parem 36 kui mitte iial.
Ma tahan kellegi jaoks eriline olla. Seda ma lühikeste juustega püüdsin väljendada. Seda ma ikka ja ikka ja ikka üritasin teha ja üldse ei suutnud. Seda ma üritasin kirjeldada, ent kuna isegi ei mõistnud, ei suutnud.
Vat see "eriline olla", see ei olnud see, et oo, maga minuga - seks on selline normaalne asi, see ikka inimestele meeldib, pole mulle eksklusiivselt. See ei ole kohe kindlasti ja üldse see, et too mulle lilli, ütle komplimente, nunnuta - kui see on su normaalne käitumine vastassooga, jee ma "eriline" olen selle pealt. See ei ole üldse see, et anna mulle süüa, kutsu külla, tule külla, laena raamatuid, aja juttu. Normaalsus ju, niimoodi tehaksegi!
Eriline on see, kui võtad ette midagi oma normaalsusest väljaspool seisvat, ütled midagi oma normaalsusest väljaspool seisvat, kui mul kukub suu lahti hämmastusest, sest keegi tegi midagi täiesti muud, kui temast oodanuksin. Praegu on selliseid momente peaaegu iga kahe kuu tagant, mulle on saadetud pakke, mille saamisel ma ei oska muud teha kui omaette rõõmust naerda, tehtud kingitusi, mida üldse ei teadnud oodata, silitatud pead või öeldud täiesti ootamatuid lauseid ning mu tass on täis ja meel rõõmus.
Aga enne Rongi seda lihtsalt ei olnud. Väga kaua. See, et ma ei uskunud ootamatutesse headesse enam, et ma ei näinud oma tulevikus midagi ootamisväärset, mis ei tule ränga tööga, oli osa sellest. Kõik oli normaalne, sain täpselt seda, mida ootasin, ja mul oli niiiiiiiiiii kõrini.
Sest see, mis oli normaalne, ei olnud midagi erilist, ei olnud see, mida ma elult tahtsin, ei olnud mainimisväärnegi. Ma olen siin võrgupäevikuski saanud kõvasti pähe selle eest, et kuidas ma võisin niimoodi oma lastele teha, nende jaoks ma olin ju nii tähtis, oma ema jaoks nii tähtis, oh kuidas ma võisin?!
Aga neile tähtis olemine oli normaalne, nad ei pidanud ega pea tähtsaks mind, suvaline naisterahvas, kui ta oleks õige inimese tütar või ema, õde või tädi oleks täpselt sama asja ära ajanud. See on positsioon, mis oli tähtis, mitte mina.
Ja ma ei ole oma positsioon.
Ega parfüüm ega suhteseis ega soeng, amet ega pestavate nõude kogus kraanikausis.
Ma olen mina. Ja nüüd siis tunnen, et kui sa mind sellena ei hinda, ega mul pole ka sind vaja.
NÜÜD.
Aa, mingi Belgia oli ka täna v? Päriselt? Mul on suht kama.
Harjunud asi juba, normaalsus. Ega ma ei tahaks küll, et nüüd veel jälgimaid asju hakataks tegema, et ikka shokeeriv olla, aga mis parata - mu jaoks harjunud asjad on harjunud. Esimest korda on "AAAaaaaAAA, kuidas nii saama?!", teist korda "Oo, see polnudki ühekordne!" ja edasi on juba normaalsus.
Minu isiklik tulemus pole selle video moodigi, mille kunagi mitte-väga-ammu siia soengusihina panin. Mismoodi ta on, kui olen temaga öö otsa maganud ja võibolla ka kõik selle kraami välja pesnud, mille tulemusena praegu lõhnan nagu väikene roos, ei tea, aga praegu on küll kuni kõrvadeni väga veidralt sile.
Katsudes ja aknapeegelduse peal ühistranspordis on nagu ... ei tea, kohe nagu mina enne Rongi, ainult muidugi teistsugune =D Ma ei ole üldse enam harjunud, et kätt pähe pannes ei kohtu esmalt juustega, vaid juuksed ongi vastu pead.
Juuksed ja pea tulevad korraga. Nii veider.
Ja siis me käisime pärast veel Kamikadzes söömas ja mu Poeglaps sõi vaimustusest oiates oma portsust Ljulja-kebabis ära salati ja kartulid ning ka pool hakkliharullikest (mis talle kaaaaa maitses, aga mitte nii väga kui kartulid ja värske kraam), teise poole sõi oma portsule lisaks Tütarlaps ning järgijäänud kaks hakklihapätsi haarasin lõpuks kilekotti ja võtsin kaasa.
Päris ei näinud kottihaaramine ja kott ise pärast välja nagu koerajunnide pakendamine, päris ei.
Aga lambahakklihast rullid on maitsvad, võrgupäeviku täitmise kõrvale nakitsen.
Mis, muidugi olen väsinud. Tuigun koridoris seinast seina ning olen väga ettevaatlik isegi vasaku käega kohvi tuppa tuues.
Seda väsinum, et mul juba enne pea valutas, aga võtsin ketoprofeeni ning kergem oli juuksur läbi käia kui hakata kolme aega korraga tühistama, kahe lapsega läbi telefoni rääkida, et ei ole vaja kohtuda enne kokku lepitud aegadel ning kohtades (eriti keeruline, sest Poeglapse telefon oli üldse kodus), teise lapse õpetajaga läbi rääkida, et ta ikka ei pea viimasest tunnist 10 minutit varem ära tulema ja üldse ja üldse ja üldse.
Ei, ketoprofeen sisse ja läheb.
Õnneks (ja mu suureks üllatuseks) oli Kamikadzes vähemalt väga normaalne latte.
Tänane päev on läbi, üle elatud, ja kuigi laste soengud on samad, mis enne (= no tasandasid, tasandasid ainult), väga edukalt.
Aga ... homne on veel ees. Siis on plaanis nondesamade lastega ID-kaarte tellida, ühele kiiret varianti sealjuures (= miks üldse on vaja teenindusse minna ja elektrooniliselt ei saa).
Mul on mingid reisvad lapsed. Phähhh.
Muidu: vahepeal tegin teise inimesega vesteldes avastuse, miks mul see tähtis-olemine ja armastus ja turn on ja turn off sellised on nagu on. Teise inimesega vesteldes tulevad ikka head mõtted! Et jaa, autism ja vaimne onanism ja läbimõeldud mõtete taas ja taas läbimõtlemine - ning siis kui kellelegi teisele üritad asju lihtsate sõnadega arusaadavaks teha, saad ise ka aru.
Lõpuks.
Sellepärast mulle meeldib ka inimestega rääkida, et saan endagi suhtes targemaks, mitte ainult teiste suhtes.
Tegelt arutlesin, miks mul mõnede inimestega nii hästi klapib, miks nad mulle nii erilised on, ja teised on "noh, toredad", kuigi reaalselt nad võivad mu jaoks kokkuvõttes isegi rohkem teha. Ja siis sain aru, mida ma üldse teistelt inimestelt tahan, pfuhhhh, võlukunst!
Kammaaan, ma olen titest saati (no ma päris eelajaloolisi mõtteid ei mäleta, kolm olin tegelt täis) sel teemal mõttemänge mänginud ja pooleteist aasta eest surin sest Seda polnud, ja nüüd siis avastan. NÜÜD.
Ei noh, parem 36 kui mitte iial.
Ma tahan kellegi jaoks eriline olla. Seda ma lühikeste juustega püüdsin väljendada. Seda ma ikka ja ikka ja ikka üritasin teha ja üldse ei suutnud. Seda ma üritasin kirjeldada, ent kuna isegi ei mõistnud, ei suutnud.
Vat see "eriline olla", see ei olnud see, et oo, maga minuga - seks on selline normaalne asi, see ikka inimestele meeldib, pole mulle eksklusiivselt. See ei ole kohe kindlasti ja üldse see, et too mulle lilli, ütle komplimente, nunnuta - kui see on su normaalne käitumine vastassooga, jee ma "eriline" olen selle pealt. See ei ole üldse see, et anna mulle süüa, kutsu külla, tule külla, laena raamatuid, aja juttu. Normaalsus ju, niimoodi tehaksegi!
Eriline on see, kui võtad ette midagi oma normaalsusest väljaspool seisvat, ütled midagi oma normaalsusest väljaspool seisvat, kui mul kukub suu lahti hämmastusest, sest keegi tegi midagi täiesti muud, kui temast oodanuksin. Praegu on selliseid momente peaaegu iga kahe kuu tagant, mulle on saadetud pakke, mille saamisel ma ei oska muud teha kui omaette rõõmust naerda, tehtud kingitusi, mida üldse ei teadnud oodata, silitatud pead või öeldud täiesti ootamatuid lauseid ning mu tass on täis ja meel rõõmus.
Aga enne Rongi seda lihtsalt ei olnud. Väga kaua. See, et ma ei uskunud ootamatutesse headesse enam, et ma ei näinud oma tulevikus midagi ootamisväärset, mis ei tule ränga tööga, oli osa sellest. Kõik oli normaalne, sain täpselt seda, mida ootasin, ja mul oli niiiiiiiiiii kõrini.
Sest see, mis oli normaalne, ei olnud midagi erilist, ei olnud see, mida ma elult tahtsin, ei olnud mainimisväärnegi. Ma olen siin võrgupäevikuski saanud kõvasti pähe selle eest, et kuidas ma võisin niimoodi oma lastele teha, nende jaoks ma olin ju nii tähtis, oma ema jaoks nii tähtis, oh kuidas ma võisin?!
Aga neile tähtis olemine oli normaalne, nad ei pidanud ega pea tähtsaks mind, suvaline naisterahvas, kui ta oleks õige inimese tütar või ema, õde või tädi oleks täpselt sama asja ära ajanud. See on positsioon, mis oli tähtis, mitte mina.
Ja ma ei ole oma positsioon.
Ega parfüüm ega suhteseis ega soeng, amet ega pestavate nõude kogus kraanikausis.
Ma olen mina. Ja nüüd siis tunnen, et kui sa mind sellena ei hinda, ega mul pole ka sind vaja.
NÜÜD.
Aa, mingi Belgia oli ka täna v? Päriselt? Mul on suht kama.
Harjunud asi juba, normaalsus. Ega ma ei tahaks küll, et nüüd veel jälgimaid asju hakataks tegema, et ikka shokeeriv olla, aga mis parata - mu jaoks harjunud asjad on harjunud. Esimest korda on "AAAaaaaAAA, kuidas nii saama?!", teist korda "Oo, see polnudki ühekordne!" ja edasi on juba normaalsus.
teisipäev, 22. märts 2016
pühapäev, 20. märts 2016
Avalikkusjanu polegi päris absoluutne
Olin üleni üllatunud, et nii väsinud. Kuidas nii kaua nii väsinud õnnestub olla?! Aga siis algasid päevad ning kohe oli rahulikum. Kaks päeva olin järelikult väsinud ette võetud lusikate tõttu tekkinud lusikanappuse tõttu ja siis juba seetõttu, et PMS.
Olen piisavalt tuim, et see ei mõjutaks väga meeleolusid, aga kehas ju ikka toimib.
Poeglaps on nii suur, et pole midagi imestada, kui ta vahel täitsa häid nalju teeb, aga kui ta teeb neid kogemata, on hoopis teistmoodi naljakas.
***
Mina korjan maast suure tuusti juuksekarvu ning viskan ära.
- Kuule, ma korjasin maast nii palju su juuksekarvu, prügikast võiks ikka sinu leksikas ka olla!
- Oo, need olid just need juuksed, mis mul kadunud olid!
***
Hommikune riidessepanek.
- Ma ei saa aru, kus mu sokid on! Emme, kas sa oled mu sokke näinud?
- Mis neid, mis sul jalas on, või?
Ja siis on veel tõdemus, et kuskil jooksevad siiski ka minu piirid. Mõnedest oma asjadest IKKA VEEL avalikult ei räägi.
Nii. Asjast endast ei kirjuta, aga miks ei, see on täiesti arutlusteema.
Esiteks: 0 uut fakti, ainult minu uudne hinnang.
Nojaa, aga selline vahekord faktide ja hinnangu vahel on ennegi päris tihti avalik olnud, kusjuures häbenematult avalik. Mu hinnangud ongi selle võrgupäeviku sisu kohati!
Teiseks: ma ei ole kindel.
Vat see võib juba rohkem ei-kirjuta-teemasse olla. Mitte valgustustunne, vaid "Einoh, tundub küll tõenäoline, aga ma siiski võin eksida ja lõpuks on see ainult minu hinnang nagunii." Üsna nõme oleks avastust välja kireda, isegi "vist"-klausliga, ja siis kolm nädalat hiljem "Ei, eksisin," tõdeda.
Kolmandaks: teine inimene ei ole siiski päriselt minu jagada.
See teise inimese ja minu enda privaatsuste küsimus on mulle maailmakeeruline. "Ära tee teisele, mida sa ei tahaks endale tehtavat" ei päde, sest mul on üsna kama, kui must väga intiimseid detaile avalikkuse ette tuuakse ja ise ma ikka pürin ju ka sinnapoole, et võimalikult rohkem.
Olen üritanud siis teiste suhtes väga diskreetne olla, sest nemad ei ole mina, ning olnud üleni üllatunud pärast, kui teised RÕÕMUSTAVAD, et ma neist kirjutasin, neid tsiteerisin, et nad ennast ära tundsid.
See päris-olemine läbi teiste maailma puutumise ei ole siiski ainult minu eripära, ent samas - ent samas ma siiski adun, et mõnikord on avalikkus teisele ok, mõnikord pole. Ning ma ei tunne ära intuitiivselt, millal on, millal mitte. Niisiis olen teistega ettevaatlik, nimetan neid ühtedeks või ühtedeks teisteks või nendeks, isegi mu lapsed on avalikkuse ees eesnimedeta.
Mu loomulik avalikkusjanugi aga vangutab mu sees pead, kui tahan kellegi teise kohta edastada hinnangut, milles ma pole isegi kindel. See lihtsalt tundub nii vale.
Neljandaks ma ei näe kellegi võitu - kas minul oleks selle jagamisest parem? Aga temal? Ilmselt mõnele lugejale meeldiks, aga see oleks nende klatšihimulise külje toetamine, ja mõnele jälle ei meeldiks. Miks siis üldse?
Noh, ja niisiis ma sellest ei kirjuta, nii väga, kui see hinge peal ongi ja kellegagi tahaks jagada, teist arvamust saada, mõista ise kirjeldamise käigus oma mõttekäike paremini, saada teada muid arvamusi.
Aa, et selleks sõbrad ongi?
No ... no ... no ma püüan neid. Mõni ikka lõpuks reageerib?!
Kui ma sulle võin rääkida, anna mulle skaibis märku =)
Olen piisavalt tuim, et see ei mõjutaks väga meeleolusid, aga kehas ju ikka toimib.
Poeglaps on nii suur, et pole midagi imestada, kui ta vahel täitsa häid nalju teeb, aga kui ta teeb neid kogemata, on hoopis teistmoodi naljakas.
***
Mina korjan maast suure tuusti juuksekarvu ning viskan ära.
- Kuule, ma korjasin maast nii palju su juuksekarvu, prügikast võiks ikka sinu leksikas ka olla!
- Oo, need olid just need juuksed, mis mul kadunud olid!
***
Hommikune riidessepanek.
- Ma ei saa aru, kus mu sokid on! Emme, kas sa oled mu sokke näinud?
- Mis neid, mis sul jalas on, või?
Ja siis on veel tõdemus, et kuskil jooksevad siiski ka minu piirid. Mõnedest oma asjadest IKKA VEEL avalikult ei räägi.
Nii. Asjast endast ei kirjuta, aga miks ei, see on täiesti arutlusteema.
Esiteks: 0 uut fakti, ainult minu uudne hinnang.
Nojaa, aga selline vahekord faktide ja hinnangu vahel on ennegi päris tihti avalik olnud, kusjuures häbenematult avalik. Mu hinnangud ongi selle võrgupäeviku sisu kohati!
Teiseks: ma ei ole kindel.
Vat see võib juba rohkem ei-kirjuta-teemasse olla. Mitte valgustustunne, vaid "Einoh, tundub küll tõenäoline, aga ma siiski võin eksida ja lõpuks on see ainult minu hinnang nagunii." Üsna nõme oleks avastust välja kireda, isegi "vist"-klausliga, ja siis kolm nädalat hiljem "Ei, eksisin," tõdeda.
Kolmandaks: teine inimene ei ole siiski päriselt minu jagada.
See teise inimese ja minu enda privaatsuste küsimus on mulle maailmakeeruline. "Ära tee teisele, mida sa ei tahaks endale tehtavat" ei päde, sest mul on üsna kama, kui must väga intiimseid detaile avalikkuse ette tuuakse ja ise ma ikka pürin ju ka sinnapoole, et võimalikult rohkem.
Olen üritanud siis teiste suhtes väga diskreetne olla, sest nemad ei ole mina, ning olnud üleni üllatunud pärast, kui teised RÕÕMUSTAVAD, et ma neist kirjutasin, neid tsiteerisin, et nad ennast ära tundsid.
See päris-olemine läbi teiste maailma puutumise ei ole siiski ainult minu eripära, ent samas - ent samas ma siiski adun, et mõnikord on avalikkus teisele ok, mõnikord pole. Ning ma ei tunne ära intuitiivselt, millal on, millal mitte. Niisiis olen teistega ettevaatlik, nimetan neid ühtedeks või ühtedeks teisteks või nendeks, isegi mu lapsed on avalikkuse ees eesnimedeta.
Mu loomulik avalikkusjanugi aga vangutab mu sees pead, kui tahan kellegi teise kohta edastada hinnangut, milles ma pole isegi kindel. See lihtsalt tundub nii vale.
Neljandaks ma ei näe kellegi võitu - kas minul oleks selle jagamisest parem? Aga temal? Ilmselt mõnele lugejale meeldiks, aga see oleks nende klatšihimulise külje toetamine, ja mõnele jälle ei meeldiks. Miks siis üldse?
Noh, ja niisiis ma sellest ei kirjuta, nii väga, kui see hinge peal ongi ja kellegagi tahaks jagada, teist arvamust saada, mõista ise kirjeldamise käigus oma mõttekäike paremini, saada teada muid arvamusi.
Aa, et selleks sõbrad ongi?
No ... no ... no ma püüan neid. Mõni ikka lõpuks reageerib?!
Kui ma sulle võin rääkida, anna mulle skaibis märku =)
reede, 18. märts 2016
Minu oma leegion
Kirjutamisnõuandeid on leegionides. Mina kasutan neid siin.
Kõige elementaarsemaid päris teistega koos ära ei hakka tooma, need tulevad enne:
* Loos peab olema areng
* ja mõni kaasaelatav tegelane
* ja sisemine loogika. Ka loogikapuudus on mingit sorti loogika.
* Algus ja lõpp ei tee paha,
* rääkimata loetavast keelest
* ning kui see ei ole sinu meelest lahe lugu, miks seda üldse kirjutada?
Nii, nüüd võib peenemaks minna.
Ei tea, kust need täpsemad ideed algselt pärit, ei tea, millised ise mõeldud, millised kohandatud, millised otse üle võetud.
* Alusta hädavajalikust tegevusest - väga võimalik, et selleks tuleb hiljem lehekülg-paar-neli maha kustutada, aga liigliha äralõikamine ongi sinu kui autori teha.
* Lõpetamisel ütle veel midagi tähendusega, ära lase lool visisedes tasapisi välja surra.
* Kui sul on juhe koos, ei tea, mida tegelastega edasi teha, mine maga.
* Ära karda kustutada, muuta, ümber teha. Sina oled autor, sulle peab lugu meeldima!
* Kui jutt on algusest lõpuni tegevusvalmis kirjutet, kasuta testlugejaid ehk inimesi, kes loevad läbi ja ütlevad oma arvamuse - nad näevad, mis on valesti.
* Kui juba mitut mingi asi häirib, häirivad need asjad iga lugejat.
* See ei tähenda, et iga testlugeja iga kaebust tuleb muutmiseks kasutada, lihtsalt iga rahulolematuse üle tasub mõelda.
* Oma sugu peategelased tulevad usutavamad.
* Mis ei tähenda, et teist sugu peategelased kuidagi keelatud oleks.
* Viimistle. Ma korra ei viimistlenud. Päris jube tulemus oli.
* Ja siis viimistle veel.
* Eelmine punkt.
* Aga mingil hetkel ei lähe lugu enam paremaks, lihtsalt teistsuguseks. Tegelemise lõpetamise koht.
* Ja kirjuta! Kirjutamisest mõtlemine ei anna kirjutamise endata midagi.
Noh, nii lihtne ongi. Kirjutage nüüd kommentaariks üks testlugemata ülilühijutt, kõik nõuanded ju olemas =)
Kõige elementaarsemaid päris teistega koos ära ei hakka tooma, need tulevad enne:
* Loos peab olema areng
* ja mõni kaasaelatav tegelane
* ja sisemine loogika. Ka loogikapuudus on mingit sorti loogika.
* Algus ja lõpp ei tee paha,
* rääkimata loetavast keelest
* ning kui see ei ole sinu meelest lahe lugu, miks seda üldse kirjutada?
Nii, nüüd võib peenemaks minna.
Ei tea, kust need täpsemad ideed algselt pärit, ei tea, millised ise mõeldud, millised kohandatud, millised otse üle võetud.
* Alusta hädavajalikust tegevusest - väga võimalik, et selleks tuleb hiljem lehekülg-paar-neli maha kustutada, aga liigliha äralõikamine ongi sinu kui autori teha.
* Lõpetamisel ütle veel midagi tähendusega, ära lase lool visisedes tasapisi välja surra.
* Kui sul on juhe koos, ei tea, mida tegelastega edasi teha, mine maga.
* Ära karda kustutada, muuta, ümber teha. Sina oled autor, sulle peab lugu meeldima!
* Kui jutt on algusest lõpuni tegevusvalmis kirjutet, kasuta testlugejaid ehk inimesi, kes loevad läbi ja ütlevad oma arvamuse - nad näevad, mis on valesti.
* Kui juba mitut mingi asi häirib, häirivad need asjad iga lugejat.
* See ei tähenda, et iga testlugeja iga kaebust tuleb muutmiseks kasutada, lihtsalt iga rahulolematuse üle tasub mõelda.
* Oma sugu peategelased tulevad usutavamad.
* Mis ei tähenda, et teist sugu peategelased kuidagi keelatud oleks.
* Viimistle. Ma korra ei viimistlenud. Päris jube tulemus oli.
* Ja siis viimistle veel.
* Eelmine punkt.
* Aga mingil hetkel ei lähe lugu enam paremaks, lihtsalt teistsuguseks. Tegelemise lõpetamise koht.
* Ja kirjuta! Kirjutamisest mõtlemine ei anna kirjutamise endata midagi.
Noh, nii lihtne ongi. Kirjutage nüüd kommentaariks üks testlugemata ülilühijutt, kõik nõuanded ju olemas =)
neljapäev, 17. märts 2016
Vaatepunktide vahel
Töötasin oma romaani veel kord lõpuni läbi.
Mulle ikka päriselt meeldibki juba, Võibolla on aastatepikkusel sünnil raamatu puhul mingi eelis kiirestitehtute kõrval - viimistleda, viimistleda, viimistleda saab, kuni kõik veidrad kohad on kadunud, kõik mõttelised küsimärgid hüüumärkidega asendunud, kõik kahtlused olematud ning raamatumaailmas valede kujunditega momendid teistsuguseid valikuid tehes uut moodi kirjeldatud.
Kunagi märtsi alguses saatsin ühe teise teksti testlugejatele laiali ning kuigi paljud neist on öelnud, et loevad, olen seni saanud täpselt null tagasisidet ning natuke mures, et no kas nii halb siis?!
Aga see romaan meeldib vähemalt mulle endale nüüd. Millegipärast arvan, et ta ilmub ka paberil, aga kurat - kui kirjastajatele ei istu, hakkan teda ise siin müüma. Seekord viitsin küll asju ajada, kuni neil reaalne tulem on.
Sest ise usun asja, mulle meeldib, ma tahan.
Aga no esialgu loodan paberi peale ning ainult kui läheb ses osas halvasti, ilmub ta siia tellitavana kunagi 2016. lõpus-2017. alguses.
Kui inimene (mina siis antud juhul, enda pealt vaatan) ei kahtle, ei kõhkle, ei ela pidevas "ma ikka pole piisavalt hea"-usus, muutub ta meeletult palju tõhusamaks. Kui enne oleksin teadnud, kui palju energiat see enda-mitte-piisavalt-heaks-pidamine võtab, oleksin hoopis teisiti elanud - aga naljakas, naera-puruks-naljakas ja samas hirmus traagiline on see, et tegelikult ma ju pidasingi seda tõenäoliseks. Et mittemuretsemine on hea elu alus.
Tegin maailmapalju tööd, et vähem põdeda, jagasin ka siin mõtteid ja meetodeid - ning sellel oli nii vähe tulemusi, nagu nüüd näen!
Kui päriselt mitte põdeda, mitte lihtsalt oma mõtteid niimoodi suunata, et põdemisel pole mõtet, on kõik nii lihtne. Mulle meeldib - mulle ei meeldi. Teile ei meeldi, kuigi mulle endale meeldib? Teie probleem. Teile meeldib, kuigi mulle endale ei meeldi? Jama küll, ma muudan ikkagi endale meeldivaks.
Kõik. Minul on 0 probleemi.
Mis ei tähenda, et ma testlugejaid ei kuulaks - seal on see moment, et ise enam ei näe, mis meeldib-ei meeldi endale. Ma ei suuda teksti näha enam selleta, mis mõtlesin sinna panna. Seda, mida ma ainult mõtlesin, aga mida tegelik tekst ei too välja või vastupidi, mida ma üldse ei plaaninud sisse panna, ent lugejale tundub nagu oleks, ilma abita ei näe enam.
Selleks ongi testlugejaid tarvis - nende jaoks on see värske lugu, nemad näevad kõike esimest korda ning reageerivad naturaalselt.
Krt, aga see romaan meeldib mulle endale nii väga =)
Mulle ikka päriselt meeldibki juba, Võibolla on aastatepikkusel sünnil raamatu puhul mingi eelis kiirestitehtute kõrval - viimistleda, viimistleda, viimistleda saab, kuni kõik veidrad kohad on kadunud, kõik mõttelised küsimärgid hüüumärkidega asendunud, kõik kahtlused olematud ning raamatumaailmas valede kujunditega momendid teistsuguseid valikuid tehes uut moodi kirjeldatud.
Kunagi märtsi alguses saatsin ühe teise teksti testlugejatele laiali ning kuigi paljud neist on öelnud, et loevad, olen seni saanud täpselt null tagasisidet ning natuke mures, et no kas nii halb siis?!
Aga see romaan meeldib vähemalt mulle endale nüüd. Millegipärast arvan, et ta ilmub ka paberil, aga kurat - kui kirjastajatele ei istu, hakkan teda ise siin müüma. Seekord viitsin küll asju ajada, kuni neil reaalne tulem on.
Sest ise usun asja, mulle meeldib, ma tahan.
Aga no esialgu loodan paberi peale ning ainult kui läheb ses osas halvasti, ilmub ta siia tellitavana kunagi 2016. lõpus-2017. alguses.
Kui inimene (mina siis antud juhul, enda pealt vaatan) ei kahtle, ei kõhkle, ei ela pidevas "ma ikka pole piisavalt hea"-usus, muutub ta meeletult palju tõhusamaks. Kui enne oleksin teadnud, kui palju energiat see enda-mitte-piisavalt-heaks-pidamine võtab, oleksin hoopis teisiti elanud - aga naljakas, naera-puruks-naljakas ja samas hirmus traagiline on see, et tegelikult ma ju pidasingi seda tõenäoliseks. Et mittemuretsemine on hea elu alus.
Tegin maailmapalju tööd, et vähem põdeda, jagasin ka siin mõtteid ja meetodeid - ning sellel oli nii vähe tulemusi, nagu nüüd näen!
Kui päriselt mitte põdeda, mitte lihtsalt oma mõtteid niimoodi suunata, et põdemisel pole mõtet, on kõik nii lihtne. Mulle meeldib - mulle ei meeldi. Teile ei meeldi, kuigi mulle endale meeldib? Teie probleem. Teile meeldib, kuigi mulle endale ei meeldi? Jama küll, ma muudan ikkagi endale meeldivaks.
Kõik. Minul on 0 probleemi.
Mis ei tähenda, et ma testlugejaid ei kuulaks - seal on see moment, et ise enam ei näe, mis meeldib-ei meeldi endale. Ma ei suuda teksti näha enam selleta, mis mõtlesin sinna panna. Seda, mida ma ainult mõtlesin, aga mida tegelik tekst ei too välja või vastupidi, mida ma üldse ei plaaninud sisse panna, ent lugejale tundub nagu oleks, ilma abita ei näe enam.
Selleks ongi testlugejaid tarvis - nende jaoks on see värske lugu, nemad näevad kõike esimest korda ning reageerivad naturaalselt.
Krt, aga see romaan meeldib mulle endale nii väga =)
teisipäev, 15. märts 2016
Igal pool on info - ja see on raske
Kui mul olid viimased päevad vana kohvipakiga (milleks oli suvaline Luxus, hea, aga mitte väga hea), rõõmustasin vaikselt juba ette, kui hea saab olema uus kohv.
Ja kuram, on küll hea.
Ikka on mingi vahe natuke odavamal ja natuke kallimal kohvil. Kusjuures "natuke kallim" on ka allahindluse raames ("keegi ei osta normaalhinnaga kohvi, selleks on allahindlused") elik natuke kallima kohvi allahindlusehind on veidi üle euro kallim, kui veidi odavama kohvi allahindlusehind.
Mulle lihtsalt see lugu rõvedalt meeldib - et ta nagu mingil määral mu teemasse ka ulatub: kuidas mida enam sa naerad, seda enam tunned pärast valu (ja mu praegune hea on tõend vastupidise ilmingu kohta), kuidas laulda kaotuselaulu kõigi sõprade üle, keda sa usaldasid, ja unistuste üle, mille sa selja taha jätsid, on lisaboonus.
See laul meeldiks mulle ka siis, kui sõnad räägiks koerte ja kasside sõjast, aga nii on veel toredam.
Olen enda jaoks avastanud fb funktsiooni "peida see postitus". Üldse ei valgu enam iga kord uudistevoogu vaadates silma juba sada korda nähtud pildid sellest, kuidas isik O-le meeldis mingi video ja isik U. jagab midagi nänni saamiseks ja isik M. üldse kettkirja ning lisaks veel artiklid, mida ma ei kavatse iial lugeda ning enesereklaam (mida mõned mu tuttavad harrastavad üldse-mitte-subtiilses vormis ning kuigi ma olen tegelikult selle suhtes väga tolerantne, kui sama teade mulle kolmandast kanalist näkku hüppab, ikka olengi tüdinenud juba).
Ah, kuna ma käisin jooksmas ja jälle mõtlesin selle kirjapanekule (olen päriselt umbes 9, võibolla ka 10 või lausa 11 kuud mõelnud, et niimoodi muutuks mu arusaam endast kui "mu aju ei vaja välist stimulatsiooni üldse teistele arusaadaval määral" ka teistele arusaadavamaks, aga alati arvuti taga ära unustanud seletamise), seekord siis kirjeldan ära.
Vaata. (Seekord on seal pun, kuigi te veel ei saa aru). Olen seda hästi palju enda puhul märganud: ma võin sealjuures joosta, kõndida, peol olla, söögilauas istuda, lihtsalt laua taga istuda.
Kui olen väsinud, ma ei taha silmi lahti hoida.
See ei ole "oi, hirmsasti tahaks magada"-väsimus-unisus. (Päris mind ei ole korduvalt magama saadetud selle suletud silmadega istumise peale laua tagant.) See on "ma ei taha väljastpoolt infot, seega hoian silmad niipalju kinni, kui saan"-väsimus.
Võibolla kõige arusaadavam teile ongi see, kuidas ma joostes panen silmad kinni ning, kui teel ees ei ole ühtegi teist inimest, posti, lompi või muud tähelepanu nõudvat ühikut, teen korraks lahti nelja-viie meetri pärast. Olukorra mittemuutudes sulen silmad uuesti.
See ei tähenda, et ma joostes nüüd hirmasti magada tahan. Lihtsalt see info, mida ma nägemisega kogu aeg olen sunnitud korjama, väsitab. Mõnikord olen nii värske, et suudan pingutuseta ka lõdvestudes silmi lahti hoida - ent enamasti ma nii värske ei ole.
Info, info, info igal pool. Kui veel esimesi perioode haiglas olin, ma ei suutnud raadiost tulevaid laule taluda, sest võtsin nende sõnades sisalduvat infot sisse. See ei olnud mõistuslik "oo, spetsiaalselt minule suunatud sõnum!", lihtsalt ei suutnud end välja lülitada.
Info. Seda on kõik kuramuse kohad täis!
Muidugi muutun tasapisi suutlikumaks seda taluma, toitude erinevad maitsed ning laulude sõnad enam ei kurna, olen vabatahtlikult isegi valmis mõnda filmi vaatama (kuigi arvestan ette, et väsin jubedalt ära), ent see, et inimestel on vaja mänge, raamatuid, muusikat kõrvu ning sarju vaadata, et igav ei oleks, on mulle täiesti tundmatu maa.
Mul ei ole kunagi igav. Lihtsalt vahel on ühesugust infot liiga palju, siis tahan selle eest teistsuguse sisse peitu minna.
Ja kuram, on küll hea.
Ikka on mingi vahe natuke odavamal ja natuke kallimal kohvil. Kusjuures "natuke kallim" on ka allahindluse raames ("keegi ei osta normaalhinnaga kohvi, selleks on allahindlused") elik natuke kallima kohvi allahindlusehind on veidi üle euro kallim, kui veidi odavama kohvi allahindlusehind.
Mulle lihtsalt see lugu rõvedalt meeldib - et ta nagu mingil määral mu teemasse ka ulatub: kuidas mida enam sa naerad, seda enam tunned pärast valu (ja mu praegune hea on tõend vastupidise ilmingu kohta), kuidas laulda kaotuselaulu kõigi sõprade üle, keda sa usaldasid, ja unistuste üle, mille sa selja taha jätsid, on lisaboonus.
See laul meeldiks mulle ka siis, kui sõnad räägiks koerte ja kasside sõjast, aga nii on veel toredam.
Olen enda jaoks avastanud fb funktsiooni "peida see postitus". Üldse ei valgu enam iga kord uudistevoogu vaadates silma juba sada korda nähtud pildid sellest, kuidas isik O-le meeldis mingi video ja isik U. jagab midagi nänni saamiseks ja isik M. üldse kettkirja ning lisaks veel artiklid, mida ma ei kavatse iial lugeda ning enesereklaam (mida mõned mu tuttavad harrastavad üldse-mitte-subtiilses vormis ning kuigi ma olen tegelikult selle suhtes väga tolerantne, kui sama teade mulle kolmandast kanalist näkku hüppab, ikka olengi tüdinenud juba).
Ah, kuna ma käisin jooksmas ja jälle mõtlesin selle kirjapanekule (olen päriselt umbes 9, võibolla ka 10 või lausa 11 kuud mõelnud, et niimoodi muutuks mu arusaam endast kui "mu aju ei vaja välist stimulatsiooni üldse teistele arusaadaval määral" ka teistele arusaadavamaks, aga alati arvuti taga ära unustanud seletamise), seekord siis kirjeldan ära.
Vaata. (Seekord on seal pun, kuigi te veel ei saa aru). Olen seda hästi palju enda puhul märganud: ma võin sealjuures joosta, kõndida, peol olla, söögilauas istuda, lihtsalt laua taga istuda.
Kui olen väsinud, ma ei taha silmi lahti hoida.
See ei ole "oi, hirmsasti tahaks magada"-väsimus-unisus. (Päris mind ei ole korduvalt magama saadetud selle suletud silmadega istumise peale laua tagant.) See on "ma ei taha väljastpoolt infot, seega hoian silmad niipalju kinni, kui saan"-väsimus.
Võibolla kõige arusaadavam teile ongi see, kuidas ma joostes panen silmad kinni ning, kui teel ees ei ole ühtegi teist inimest, posti, lompi või muud tähelepanu nõudvat ühikut, teen korraks lahti nelja-viie meetri pärast. Olukorra mittemuutudes sulen silmad uuesti.
See ei tähenda, et ma joostes nüüd hirmasti magada tahan. Lihtsalt see info, mida ma nägemisega kogu aeg olen sunnitud korjama, väsitab. Mõnikord olen nii värske, et suudan pingutuseta ka lõdvestudes silmi lahti hoida - ent enamasti ma nii värske ei ole.
Info, info, info igal pool. Kui veel esimesi perioode haiglas olin, ma ei suutnud raadiost tulevaid laule taluda, sest võtsin nende sõnades sisalduvat infot sisse. See ei olnud mõistuslik "oo, spetsiaalselt minule suunatud sõnum!", lihtsalt ei suutnud end välja lülitada.
Info. Seda on kõik kuramuse kohad täis!
Muidugi muutun tasapisi suutlikumaks seda taluma, toitude erinevad maitsed ning laulude sõnad enam ei kurna, olen vabatahtlikult isegi valmis mõnda filmi vaatama (kuigi arvestan ette, et väsin jubedalt ära), ent see, et inimestel on vaja mänge, raamatuid, muusikat kõrvu ning sarju vaadata, et igav ei oleks, on mulle täiesti tundmatu maa.
Mul ei ole kunagi igav. Lihtsalt vahel on ühesugust infot liiga palju, siis tahan selle eest teistsuguse sisse peitu minna.
pühapäev, 13. märts 2016
Mõrtsukvaal
Oi, ma olen endaga rahul =)
Vaata, mul on selline 1 km tunnis-süsteem, et ma igal õhtul panen peas kokku ning käsikirjas kirja viis asja, mida järgmisel päeval teen. Need on küll lisaasjad selle juurde, mida nagunii iga päev teen, sest nood igapäevased kuus tegevust oleks nõme iga kord eraldi üles lugeda, aga nad on. Vahel on üks punkt ka "puhata ja mängida", vahel "soe toit teha", vahel "loe seda ilukirjanduslikku raamatut 10 lk", aga enamasti on tegu eredamate pingutust nõuvate tegevustega. Kodulinnast välja viivad minekud on alati mainitud, need on suured asjad, kojutulek on samuti eraldi - aga nõelumine, poeskäik, põranda tolmuimejaga võtmine, sellised asjad on ka "tegevused".
Ma teen need asjad ära, kuigi vahel on kell ka 1 öösel, kui saan kõik tehtud. Aga täna ma üldse ei pannud kirja, et peaks oma praktikatööd tegema, veel vähem, et peaks selle valmis tegema ja ära saatma, aga tegin. Saatsin. Oh, kui rahul olen endaga =)
Mis, muud asjad sain ka tehtud ikka!
Või noh, see nõudis ka kohati rohkem vaeva, kui plaanisin. Poeglaps ei tahtnud päevikut ära täita millegipärast. Survestasin teda ses suunas korduvalt ja teravalt, meie vastuolu kasvas üldiseks "kui sa oled minuga kena, olen mina sinuga kena, kui sa oled minuga nõme, olen mina sinuga nõme" ja kuigi päevik on nüüdseks täidetud, on see-eest mõlema toa põrandad täis loobitud legotükke.
Te ei kujuta ette, kui palju on mu pojal legosid. Selle tagajärg, et mul on rohkem raha kui varem ja samas kiidan legod kõigest südamest heaks.
Aga noh, enne ma ikkagi tegin lõpuni ja saatsin ära oma praktikatöö.
Mul ei ole nende praktikast tulevate punktidega akadeemilise edasijõudmise osas kiire, nagunii enne järgmist talve ei lõpeta, aga tehtud asi on tehtud asi. Ma tegin. Jee!
Nii.
Võiks veel rääkida sellest, kuidas olla ise ja kuidas see lööb vahel ikka väga teravalt vastu.
Vaata, õpetaja Reet Nurmeots (täiega olen teadlikult ebadiskreetne praegu!) on hea näide sellest, kuidas inimene on tema ise viimse kui millimeetrini ja kui palju halba ta suudab niimoodi teha, ilma et ise tahakski.
Sest seda ma usun küll, et ta teadlikult kellelegi halba ei teinud ja temapoolne tunnist tundi ja aastast aastasse kestnud mõnitamine ühe mu klassivenna pihta, pailaste pidamine ja "pahade laste" lõputu tümitamine polnud mitte teadlik halvasti käitumine, vaid ta lihtsalt oli (ja ilmselt on, polnud väga muutujat tüüpi isik) selline.
Ta on mu peas esimene (kuigi kaugeltki mitte viimane) neist särtsakatest kaunistest lühikestest naistest, kes mulle meeldivad, aga kellele mina millegipärast ei meeldi, ning see, kuidas ümber tema rannete helkisid peenikesed hõbekäevõrud, on mind siiamaani mõjutanud mõtlema "peenikesed hõbedased võrud käte ümber on jumalast lahedad, kui neid on palju".
Kui tal oli 50. juubel, kallistas ta valimatult kõiki õpilasi, hambad ta mahepruunis näos üha särasid naeratuses, selliste hetkede eest sai ta algklassiealise minu käest palju andeks.
Aga kuidas ta mõnitas tunnist tundi ja päevast päeva üht mu klassivenda, kes lõpuks keskkooli meie klassis ei tulnudki, võibolla läks üldse kuritegelikku teed ja kui, siis õpetaja Nurmeotsa pärast - see on takkajärgi mõeldes ikka oluliselt tähtsam.
Kui Kaja Kallasele ja mulle endale sündis tema käitumisest "ainult" aastakümnete pikkuseid vaimseid traumasid, sest me olime põhiosas siiski tublid tüdrukud paljude õpetajate meelest, siis tost klassivennast (ning ma ei usu, et ta ainuke oli) ma täiesti usun, et õpetaja Nurmeots muutis ta elu.
Väga.
Palju.
Halvemaks.
Nüüd: ma ise olen torm, olen sõdalane, olen ookean ning vääramatu ning ei tunne üldse, et peaksin olema kuidagi parem, ilusam, teistele mugavam. Kui ei meeldi, mine ära - ning ainus, kes ei saa seda niisama teha, on mu poeg, ning isegi tema, kui ta väga tahaks, võetaks ilmselt mu ema majja elama.
Aga siis mõtlen õpetaja Nurmeotsale ning - ka tema oli ilmselt ka omast arust torm, isegi kui ta seda niiviisi ei sõnastanud. Täpselt selline nagu tuju tuli, nagu talle ehe oli, nagu tahtis. Täpselt nii mõrtsukalik, täpselt nii ohtlik.
Ja vahel oli see väga võluv.
Lihtsalt sinna vahele jäid nende elud, kes ei saanud ära minna, kes olid liiga lapsed, et saada aru, kuidas ei pea õpetaja Nurmeotsa sisse võtma, kes pidid toime tulema sellega, mida tema parasjagu tahtis teha.
Võibolla ei ole see iseolemine siiski absoluut kellegi jaoks.
Võibolla. Ma veel mõtlen selle üle.
Vaata, mul on selline 1 km tunnis-süsteem, et ma igal õhtul panen peas kokku ning käsikirjas kirja viis asja, mida järgmisel päeval teen. Need on küll lisaasjad selle juurde, mida nagunii iga päev teen, sest nood igapäevased kuus tegevust oleks nõme iga kord eraldi üles lugeda, aga nad on. Vahel on üks punkt ka "puhata ja mängida", vahel "soe toit teha", vahel "loe seda ilukirjanduslikku raamatut 10 lk", aga enamasti on tegu eredamate pingutust nõuvate tegevustega. Kodulinnast välja viivad minekud on alati mainitud, need on suured asjad, kojutulek on samuti eraldi - aga nõelumine, poeskäik, põranda tolmuimejaga võtmine, sellised asjad on ka "tegevused".
Ma teen need asjad ära, kuigi vahel on kell ka 1 öösel, kui saan kõik tehtud. Aga täna ma üldse ei pannud kirja, et peaks oma praktikatööd tegema, veel vähem, et peaks selle valmis tegema ja ära saatma, aga tegin. Saatsin. Oh, kui rahul olen endaga =)
Mis, muud asjad sain ka tehtud ikka!
Või noh, see nõudis ka kohati rohkem vaeva, kui plaanisin. Poeglaps ei tahtnud päevikut ära täita millegipärast. Survestasin teda ses suunas korduvalt ja teravalt, meie vastuolu kasvas üldiseks "kui sa oled minuga kena, olen mina sinuga kena, kui sa oled minuga nõme, olen mina sinuga nõme" ja kuigi päevik on nüüdseks täidetud, on see-eest mõlema toa põrandad täis loobitud legotükke.
Te ei kujuta ette, kui palju on mu pojal legosid. Selle tagajärg, et mul on rohkem raha kui varem ja samas kiidan legod kõigest südamest heaks.
Aga noh, enne ma ikkagi tegin lõpuni ja saatsin ära oma praktikatöö.
Mul ei ole nende praktikast tulevate punktidega akadeemilise edasijõudmise osas kiire, nagunii enne järgmist talve ei lõpeta, aga tehtud asi on tehtud asi. Ma tegin. Jee!
Nii.
Võiks veel rääkida sellest, kuidas olla ise ja kuidas see lööb vahel ikka väga teravalt vastu.
Vaata, õpetaja Reet Nurmeots (täiega olen teadlikult ebadiskreetne praegu!) on hea näide sellest, kuidas inimene on tema ise viimse kui millimeetrini ja kui palju halba ta suudab niimoodi teha, ilma et ise tahakski.
Sest seda ma usun küll, et ta teadlikult kellelegi halba ei teinud ja temapoolne tunnist tundi ja aastast aastasse kestnud mõnitamine ühe mu klassivenna pihta, pailaste pidamine ja "pahade laste" lõputu tümitamine polnud mitte teadlik halvasti käitumine, vaid ta lihtsalt oli (ja ilmselt on, polnud väga muutujat tüüpi isik) selline.
Ta on mu peas esimene (kuigi kaugeltki mitte viimane) neist särtsakatest kaunistest lühikestest naistest, kes mulle meeldivad, aga kellele mina millegipärast ei meeldi, ning see, kuidas ümber tema rannete helkisid peenikesed hõbekäevõrud, on mind siiamaani mõjutanud mõtlema "peenikesed hõbedased võrud käte ümber on jumalast lahedad, kui neid on palju".
Kui tal oli 50. juubel, kallistas ta valimatult kõiki õpilasi, hambad ta mahepruunis näos üha särasid naeratuses, selliste hetkede eest sai ta algklassiealise minu käest palju andeks.
Aga kuidas ta mõnitas tunnist tundi ja päevast päeva üht mu klassivenda, kes lõpuks keskkooli meie klassis ei tulnudki, võibolla läks üldse kuritegelikku teed ja kui, siis õpetaja Nurmeotsa pärast - see on takkajärgi mõeldes ikka oluliselt tähtsam.
Kui Kaja Kallasele ja mulle endale sündis tema käitumisest "ainult" aastakümnete pikkuseid vaimseid traumasid, sest me olime põhiosas siiski tublid tüdrukud paljude õpetajate meelest, siis tost klassivennast (ning ma ei usu, et ta ainuke oli) ma täiesti usun, et õpetaja Nurmeots muutis ta elu.
Väga.
Palju.
Halvemaks.
Nüüd: ma ise olen torm, olen sõdalane, olen ookean ning vääramatu ning ei tunne üldse, et peaksin olema kuidagi parem, ilusam, teistele mugavam. Kui ei meeldi, mine ära - ning ainus, kes ei saa seda niisama teha, on mu poeg, ning isegi tema, kui ta väga tahaks, võetaks ilmselt mu ema majja elama.
Aga siis mõtlen õpetaja Nurmeotsale ning - ka tema oli ilmselt ka omast arust torm, isegi kui ta seda niiviisi ei sõnastanud. Täpselt selline nagu tuju tuli, nagu talle ehe oli, nagu tahtis. Täpselt nii mõrtsukalik, täpselt nii ohtlik.
Ja vahel oli see väga võluv.
Lihtsalt sinna vahele jäid nende elud, kes ei saanud ära minna, kes olid liiga lapsed, et saada aru, kuidas ei pea õpetaja Nurmeotsa sisse võtma, kes pidid toime tulema sellega, mida tema parasjagu tahtis teha.
Võibolla ei ole see iseolemine siiski absoluut kellegi jaoks.
Võibolla. Ma veel mõtlen selle üle.
laupäev, 12. märts 2016
Oleme indiviidid
Mõtsin, et seda sõna, mil nagu oleks mingi sisuline tähendus, aga tegelikult on ta peamiselt sümbolväärtust kandev märk, tuleks proovida kõnekeeles-kirjasõnas-filmides vähem kasutada kui sellele sümbolile viitavat ning rohkem reaalsete inimeste kohta.
Ema: kui minuvanusel on ema, siis see on vanaldane ja vähe lollakas, kes ei saa asjadest aru, aga soovib lastele parimat. Peseb nõusid hoolega ja vabal ajal vaatab telekat.
Kui umbes minuvanune või veidi noorem on ema, langevad tal kohe inimlikud väärtused maha ning ta muutub mingiks kantseldavaks-ennastohverdavaks ühikuks ning kõik muud omadused peale emaduse ja töölkäija-omade on kuuendajärgulised.
Kuigi mina tunnen oma ema ja oma põlvkonnast vist ühte sellist kokku, on ema selline sümbolväärtusega sõna.
Paneb päris mõistma neid naisi, kes lapsi ei taha. Noh, mitte et see tähendusväli, mida sõna ema kannab, kuidagi tõene oleks, aga see on päris vastik tähendusväli. Isa ümber, kusjuures, on seda ka, kuigi mitte nii tugevalt. Saad lapse, siis nagu oledki osa neist gruppidest, mil pole eriti palju pistmist grupiliikmete tegeliku käitumisega, aga mis sellest hoolimata eksisteerivad.
Kuskil kellegi mõtetes.
Nagu pagulane. Ma ei saa aru neist, kes suudavad mõelda sõna sümbolväärtuslikes tähendusväljades, ent mitte reaalsetes inimestes. Kuidas kuhugi teise gruppi kuulujad on automaatselt "nemad". See on tase enesepettust, kuhu ma ei taha küündida, aga paneb ikka päris imestama, et selliseid inimesi on ja nad moodustavad lausa mingi ühiskonnagi.
Võibolla on siiski ka mu enda jaoks parem olla autistlike kalduvustega ning vaadata ühiskonda kõrvalt, kulm tõstetud.
See laul sobib siia. Aga eriti see video, sest süda, noh.
Nüüd olen ennastimetlev, võibolla arvateski endast liiga palju. Aga tunnen nii suurt hingesugulust Nadia Savtšenkoga, et seda salata oleks pisut liig. See, kuidas ta on valmis oma tõe eest, selle eest, mis tema arust õige, mida tahes tegema, on mulle nii omane.
Mitte midagi karta - jah.
Me ei karda midagi.
Teeme, mis on vere hääl, mis on südames õige ja mingi elu on üleni sihuke asi, millest oma tõe ees ka loobuda võib. Mingi valu on vastuvõetav. Oma tõde on tähendusrikkam kõigest, konkurentsitult.
Nii väga tahaksin, et ta eluga pääseks. Nii. Väga.
Aga vaatan ennast ja mõtlen, et kui ma oleks tema asemel, ma tahaksin küll eluga välja tulla - aga kui tuleb surra, siis sureksin ja mõtleksin sellest kui viimasest kindast vaenlasele näkku. Ta on juba piisavalt teinud, et kõik senine oleks piisavalt kinnas nagunii, isegi kui ta paindub ja roomab nüüd veidi. Aga kui peab lõpuni vastu, saab välja või sureb, vahet pole, siis on ka minu süda pisut lisakinnitust saanud, et suudan, kui vaja.
Me ei karda midagi. MIDAGI.
Ema: kui minuvanusel on ema, siis see on vanaldane ja vähe lollakas, kes ei saa asjadest aru, aga soovib lastele parimat. Peseb nõusid hoolega ja vabal ajal vaatab telekat.
Kui umbes minuvanune või veidi noorem on ema, langevad tal kohe inimlikud väärtused maha ning ta muutub mingiks kantseldavaks-ennastohverdavaks ühikuks ning kõik muud omadused peale emaduse ja töölkäija-omade on kuuendajärgulised.
Kuigi mina tunnen oma ema ja oma põlvkonnast vist ühte sellist kokku, on ema selline sümbolväärtusega sõna.
Paneb päris mõistma neid naisi, kes lapsi ei taha. Noh, mitte et see tähendusväli, mida sõna ema kannab, kuidagi tõene oleks, aga see on päris vastik tähendusväli. Isa ümber, kusjuures, on seda ka, kuigi mitte nii tugevalt. Saad lapse, siis nagu oledki osa neist gruppidest, mil pole eriti palju pistmist grupiliikmete tegeliku käitumisega, aga mis sellest hoolimata eksisteerivad.
Kuskil kellegi mõtetes.
Nagu pagulane. Ma ei saa aru neist, kes suudavad mõelda sõna sümbolväärtuslikes tähendusväljades, ent mitte reaalsetes inimestes. Kuidas kuhugi teise gruppi kuulujad on automaatselt "nemad". See on tase enesepettust, kuhu ma ei taha küündida, aga paneb ikka päris imestama, et selliseid inimesi on ja nad moodustavad lausa mingi ühiskonnagi.
Võibolla on siiski ka mu enda jaoks parem olla autistlike kalduvustega ning vaadata ühiskonda kõrvalt, kulm tõstetud.
 |
| Järgmise teema sissejuhatuseks |
See laul sobib siia. Aga eriti see video, sest süda, noh.
Nüüd olen ennastimetlev, võibolla arvateski endast liiga palju. Aga tunnen nii suurt hingesugulust Nadia Savtšenkoga, et seda salata oleks pisut liig. See, kuidas ta on valmis oma tõe eest, selle eest, mis tema arust õige, mida tahes tegema, on mulle nii omane.
Mitte midagi karta - jah.
Me ei karda midagi.
Teeme, mis on vere hääl, mis on südames õige ja mingi elu on üleni sihuke asi, millest oma tõe ees ka loobuda võib. Mingi valu on vastuvõetav. Oma tõde on tähendusrikkam kõigest, konkurentsitult.
Nii väga tahaksin, et ta eluga pääseks. Nii. Väga.
Aga vaatan ennast ja mõtlen, et kui ma oleks tema asemel, ma tahaksin küll eluga välja tulla - aga kui tuleb surra, siis sureksin ja mõtleksin sellest kui viimasest kindast vaenlasele näkku. Ta on juba piisavalt teinud, et kõik senine oleks piisavalt kinnas nagunii, isegi kui ta paindub ja roomab nüüd veidi. Aga kui peab lõpuni vastu, saab välja või sureb, vahet pole, siis on ka minu süda pisut lisakinnitust saanud, et suudan, kui vaja.
Me ei karda midagi. MIDAGI.
 |
| Mul on Ukraina vapp ripatsina kaelas. Kingiti. Seesama mõõkadega, mis tema särgil. |
kolmapäev, 9. märts 2016
Vaikselt tuleb (tulen) tagasi
Kas see on see, mida inimesed kevadeks kutsuvad? Päike soojendab selga, mitte pole selge-ilma-külma? Siis on ju kevad?
Ei, muidu mul pole kevade vastu midagi, lihtsalt kogu aeg nõme ilm häirib. Lödi, löga, libe, jõuab üks märg ära kuivada, kui tuleb järgmine lörts peale. Täielik nöök, et on ometi siin Eestis kolm täiesti korralikku aastaaega - ja siis See ka vahepeal.
Ilmast räägitud, rist seinale.
Tervisest: noh, psühhiaater ütles, et olen kombes. Antidepressante peaks küll vähemalt aasta-kaks edasi võtma, ta praegu küll ei tea, millal ma neilt maha võin tulla, nii et 4-5 kuu pärast poleks uut auku - aga muidu on kõik tore ja ma olen terve. Nägemist poole aasta pärast, kui ta uue retsepti kirjutab.
Veel tervisest: kummaline, aga samas nii tuttav, kuidas mu Poeglapse peavalud on täpselt nagu minu omad. Psüühiline pinge viib peavaluni, vahel mõni füüsiline haigus ka. Kui valu on tugev, kaasneb iiveldus ning oksendamine. Pikali ei saa olla, püstiasend on tunduvalt parem. Abivahendid on samad ja sama jõuga, mis minu puhul: massaaž aitab täpselt selle tegemise ajal, vietnami salv ja ibukas siis, kui toimivad, külm märg rätik, kuni see on külm, unega ei lähe valu üle, vaid võib hoopis tugevamaks muutuda (vaata seda, et pikaliolek on vastunäidustatud.)
Nii, rist seinale, tervisest on räägitud.
Nüüd võib niisama heietada, viisakas osa on läbi.
Mul hakkab tundlikkus tagasi tulema tasapisi. Vaata, vahepeal oli aeg, mil tundsingi ainult valu. Et kui oli mingi valus nii tugev emotsioon, et pidin reageerima (viha, kurbus, enamasti mõlema segu), tundsin seda. Ja kui oli nii tugev füüsiline ebamugavus, et see küündis valuks, tundsin samuti. Aga võisin kerget kuni keskmist valu ka mitte tunda, see ei olnud mitte üks ega kaks korda, kus tulin koju ja võtsin verised sokid jalast, ise täiesti hämmingus sellest, et oh! Jalad vist peavad kusagilt päris katki olema, kui nii palju verd on jooksnud! Talusin mitmeid asju paremini, sest ma lihtsalt üldse hakkasin tundma, et midagi on valesti, päris kõva valu puhul.
Tuim. Tundsin tugevat valu, aga muud eriti mitte: nälga, janu, unisust, iha - ei midagi.
Nüüd tasapisi on minusse pugenud võime tunda mingeid emotsionaalseid peenvarjundeid. Ka nälg, janu, isegi iha on olemas, kuigi mitte lõikavate vajadustena vaid sedasi viisakalt õlale koputamas, et khm! Me ka siin, kui lubate!
Aga see tuntav vahe ei tule mitte keha tunnete tasapisi külge kasvamisest, vaid just emotsioonidest.
Mul saab kellestki kahju olla, mitte lihtsalt ei mõtle; "Jaa, see oli sulle vist päris nõme!".
Suudan pahandada, ilma et vihastaks, sellist mitterahulolu tunda, mida varem üldse ei registreerinud.
Päikeseloojanguigatsus, rõõm ja nukrus korraga andmas spetsiifilist emotsioonide kogumit, tuli tasakesi tagasi, tuleb vast veel ja veel ja veel.
Sukeldun tunnetesse entusiasmiga, mida ma võibolla ei peaks tundma. Lõpuks tähendab tuimuse taandumine ka tunduvalt teravamat valutundlikkust - ent nii tore on tunda, nii hea on tajuda maailma värvilisema kui lihtsalt mustvalgena, et ma ei hooli. Siis, kui valu matab nagu hirmus tõusulaine, kui emotsionaalselt on sama raske kui mul füüsiliselt peavaluga, võibolla kahetsen.
Aga mitte veel.
Ei, muidu mul pole kevade vastu midagi, lihtsalt kogu aeg nõme ilm häirib. Lödi, löga, libe, jõuab üks märg ära kuivada, kui tuleb järgmine lörts peale. Täielik nöök, et on ometi siin Eestis kolm täiesti korralikku aastaaega - ja siis See ka vahepeal.
Ilmast räägitud, rist seinale.
Tervisest: noh, psühhiaater ütles, et olen kombes. Antidepressante peaks küll vähemalt aasta-kaks edasi võtma, ta praegu küll ei tea, millal ma neilt maha võin tulla, nii et 4-5 kuu pärast poleks uut auku - aga muidu on kõik tore ja ma olen terve. Nägemist poole aasta pärast, kui ta uue retsepti kirjutab.
Veel tervisest: kummaline, aga samas nii tuttav, kuidas mu Poeglapse peavalud on täpselt nagu minu omad. Psüühiline pinge viib peavaluni, vahel mõni füüsiline haigus ka. Kui valu on tugev, kaasneb iiveldus ning oksendamine. Pikali ei saa olla, püstiasend on tunduvalt parem. Abivahendid on samad ja sama jõuga, mis minu puhul: massaaž aitab täpselt selle tegemise ajal, vietnami salv ja ibukas siis, kui toimivad, külm märg rätik, kuni see on külm, unega ei lähe valu üle, vaid võib hoopis tugevamaks muutuda (vaata seda, et pikaliolek on vastunäidustatud.)
Nii, rist seinale, tervisest on räägitud.
Nüüd võib niisama heietada, viisakas osa on läbi.
Mul hakkab tundlikkus tagasi tulema tasapisi. Vaata, vahepeal oli aeg, mil tundsingi ainult valu. Et kui oli mingi valus nii tugev emotsioon, et pidin reageerima (viha, kurbus, enamasti mõlema segu), tundsin seda. Ja kui oli nii tugev füüsiline ebamugavus, et see küündis valuks, tundsin samuti. Aga võisin kerget kuni keskmist valu ka mitte tunda, see ei olnud mitte üks ega kaks korda, kus tulin koju ja võtsin verised sokid jalast, ise täiesti hämmingus sellest, et oh! Jalad vist peavad kusagilt päris katki olema, kui nii palju verd on jooksnud! Talusin mitmeid asju paremini, sest ma lihtsalt üldse hakkasin tundma, et midagi on valesti, päris kõva valu puhul.
Tuim. Tundsin tugevat valu, aga muud eriti mitte: nälga, janu, unisust, iha - ei midagi.
Nüüd tasapisi on minusse pugenud võime tunda mingeid emotsionaalseid peenvarjundeid. Ka nälg, janu, isegi iha on olemas, kuigi mitte lõikavate vajadustena vaid sedasi viisakalt õlale koputamas, et khm! Me ka siin, kui lubate!
Aga see tuntav vahe ei tule mitte keha tunnete tasapisi külge kasvamisest, vaid just emotsioonidest.
Mul saab kellestki kahju olla, mitte lihtsalt ei mõtle; "Jaa, see oli sulle vist päris nõme!".
Suudan pahandada, ilma et vihastaks, sellist mitterahulolu tunda, mida varem üldse ei registreerinud.
Päikeseloojanguigatsus, rõõm ja nukrus korraga andmas spetsiifilist emotsioonide kogumit, tuli tasakesi tagasi, tuleb vast veel ja veel ja veel.
Sukeldun tunnetesse entusiasmiga, mida ma võibolla ei peaks tundma. Lõpuks tähendab tuimuse taandumine ka tunduvalt teravamat valutundlikkust - ent nii tore on tunda, nii hea on tajuda maailma värvilisema kui lihtsalt mustvalgena, et ma ei hooli. Siis, kui valu matab nagu hirmus tõusulaine, kui emotsionaalselt on sama raske kui mul füüsiliselt peavaluga, võibolla kahetsen.
Aga mitte veel.
pühapäev, 6. märts 2016
Usaldus
See on ilmselt rääkimist väärt, kuigi asjaosaline ise võib haiget saada, kui loeb.
Disclaimer: ole ettevaatlik, t. kui seda lugema sattud!
Mul tuli öine valgustus. Eih, muidugi oma elu osas, mul nii lõikavaid valgustusi ei tule (veel) maailma osas. Ja see ei olnud isegi ootamatu, kõik faktid olid enne teada, aga mu aju kuidagi ühendas nad ära nüüd. Öösel. Voodis.
Jaa, muidugi olin ma enne juba depressioonis ja õrn ja valmis katki minema. Aga see, miks too isane, miks meie lühike kokkusaamine ja siis jälle laialiminek mulle nii rängalt mõjusid, ei olnud päriselt armumise lõhkiminek, seal oli suurem tagapõhi.
Ma usaldasin teda.
See ei ole mulle niisama. Et jaa, ma olen küll üsna alati olnud avameelsem kui enamik inimesi, aga peamiselt olen ma Suur Õde - et olen küll avameelne, aga samas eeldan, et nagunii ei hakka teised selle infoga midagi paremat peale kui ma ise. Hoolitsen enda eest ise - välja arvatud need mõned inimesed, keda usaldan.
Sest usaldus on ühest küljest küll väga lihtne nähtus, aga selleks, et sihukest tunnet minult pälvida, on vaja, et ma usuksin inimese kohta kahte asja:
1) Ta ei taha mulle halba.
2) Ja on ka piisavalt tark, et seda mitte kogemata teha.
Seda teist ma ei usu just paljude inimeste kohta, kuid tema suhtes uskusin.
Eks ole, selliseid inimesi on maailmas kõvasti, kelle hoolde võiksin oma elu usaldada, teades, et nad hoolivad piisavalt, et seda kaitsta ja hinnata. Niipalju ma usaldan ka enamikku täiesti võõraid. Aga et olukorras, kus minu meelest on adekvaatne lahendus kaugele näha, tuleb: "Ups! Pillasin käest, no ei osanud ette näha, juhtus!" usun ka enamikust inimestest.
Temast ei uskunud.
Aga täpselt nii ta tegi.
Ja pärast ta ei hoidnud mu kätt, ei rääkinud, kuidas tal on kahju, et ma piinlen, lihtsalt tõmbus eemale ning ka Pärast Rongi ei olnud tema reaktsioon mitte: "Kurat, mul on kahju, et sulle nii haiget tegin, ei mõelnud selgelt," vaid "*)#¤%*%(/#!%(!!, ole parem vait, ma ei taha sellest teada!" ja ma olen täiesti "Wtf? WTF?! MIKS ma teda usaldasin, miks arvasin tast asju, mida ta ei ole, miks, MIKS?!"
Miks, oo miks?!
Seepärast läksid mul ka põlv ning südamik kildudeks, et maailmas oli väga vähe inimesi, keda usaldasin, ühega neist niigi väga haruldastest hakkas mingi armusuhte moodi asi, ja kurat! IKKA sain vastu hambaid, nii et need kõlinal kõikjale laiali lendasid ning mees astus veel neile pealegi lahkudes. Nagu ... nagu ... kuhu veel? Keda veel? Mida on mul veel oodata elult: ma olin ise nii hea kui vähegi suutsin, üritasin suhet luua sellega, keda maailmas kõige rohkem tahtsin, ja läks täpselt nagu suvalisel pikkade juustega emasel suvalise jorsiga rongipeatusest.
Kuhu veel? Miks üldse pingutada, kui mitte miski ei toimi?
Ah, ma ei jõua ka enam.
Disclaimer: ole ettevaatlik, t. kui seda lugema sattud!
Mul tuli öine valgustus. Eih, muidugi oma elu osas, mul nii lõikavaid valgustusi ei tule (veel) maailma osas. Ja see ei olnud isegi ootamatu, kõik faktid olid enne teada, aga mu aju kuidagi ühendas nad ära nüüd. Öösel. Voodis.
Jaa, muidugi olin ma enne juba depressioonis ja õrn ja valmis katki minema. Aga see, miks too isane, miks meie lühike kokkusaamine ja siis jälle laialiminek mulle nii rängalt mõjusid, ei olnud päriselt armumise lõhkiminek, seal oli suurem tagapõhi.
Ma usaldasin teda.
See ei ole mulle niisama. Et jaa, ma olen küll üsna alati olnud avameelsem kui enamik inimesi, aga peamiselt olen ma Suur Õde - et olen küll avameelne, aga samas eeldan, et nagunii ei hakka teised selle infoga midagi paremat peale kui ma ise. Hoolitsen enda eest ise - välja arvatud need mõned inimesed, keda usaldan.
Sest usaldus on ühest küljest küll väga lihtne nähtus, aga selleks, et sihukest tunnet minult pälvida, on vaja, et ma usuksin inimese kohta kahte asja:
1) Ta ei taha mulle halba.
2) Ja on ka piisavalt tark, et seda mitte kogemata teha.
Seda teist ma ei usu just paljude inimeste kohta, kuid tema suhtes uskusin.
Eks ole, selliseid inimesi on maailmas kõvasti, kelle hoolde võiksin oma elu usaldada, teades, et nad hoolivad piisavalt, et seda kaitsta ja hinnata. Niipalju ma usaldan ka enamikku täiesti võõraid. Aga et olukorras, kus minu meelest on adekvaatne lahendus kaugele näha, tuleb: "Ups! Pillasin käest, no ei osanud ette näha, juhtus!" usun ka enamikust inimestest.
Temast ei uskunud.
Aga täpselt nii ta tegi.
Ja pärast ta ei hoidnud mu kätt, ei rääkinud, kuidas tal on kahju, et ma piinlen, lihtsalt tõmbus eemale ning ka Pärast Rongi ei olnud tema reaktsioon mitte: "Kurat, mul on kahju, et sulle nii haiget tegin, ei mõelnud selgelt," vaid "*)#¤%*%(/#!%(!!, ole parem vait, ma ei taha sellest teada!" ja ma olen täiesti "Wtf? WTF?! MIKS ma teda usaldasin, miks arvasin tast asju, mida ta ei ole, miks, MIKS?!"
Miks, oo miks?!
Seepärast läksid mul ka põlv ning südamik kildudeks, et maailmas oli väga vähe inimesi, keda usaldasin, ühega neist niigi väga haruldastest hakkas mingi armusuhte moodi asi, ja kurat! IKKA sain vastu hambaid, nii et need kõlinal kõikjale laiali lendasid ning mees astus veel neile pealegi lahkudes. Nagu ... nagu ... kuhu veel? Keda veel? Mida on mul veel oodata elult: ma olin ise nii hea kui vähegi suutsin, üritasin suhet luua sellega, keda maailmas kõige rohkem tahtsin, ja läks täpselt nagu suvalisel pikkade juustega emasel suvalise jorsiga rongipeatusest.
Kuhu veel? Miks üldse pingutada, kui mitte miski ei toimi?
Ah, ma ei jõua ka enam.
reede, 4. märts 2016
Ebatasasused, ebakindlused
Kukkusin maha.
Tegelikult on suursaavutus (ja ma ei ütle seda lihtsalt enda ühekordseks kiitmiseks praegu, olen selle üle korduvalt mõelnud), et selle libeduse ja talve-sula-järgmise külma ja järgmise sula ajal on võitmatu tasakaalutunnetus mu seni püsti hoidnud. Hästi mitu korda olen libisenud, aga kuidagi enda ära tasakaalustanud ning vertikaalis jätkanud.
Seekord ei tasakaalustanud.
Mis ses mõttes on naljakas, et tee oli kogu aeg libe, läksin kohta, kus nägin ja teadsin, et seal on kõnniteel asfaldi all kühm. Üks auto oli ka tollele ebatasasusele väga lähedale parkinud, siledat teed ei olnud käimisruumi sees ja ma mõtlesin, et no tere-tore, autost ja ebatasasusest mööda saamine libedal kallakul turnides saab pähkel olema. Aga selleni, et äkki astuks mõned sammud sõiduteel, et ringi minna, ei jõudnud.
Ronisin praeguse libedaga tolle kühmu peale ja kukkusin, nii et osa mind oli võõra auto all, põlv katki, puus valus ning sukkpükstes auk.
Nüüd ma eriti ei saa paremat põlve kõverdada ning põrutus mõjus kogu organismile nii, et magasin pärast kolm tundi, jube väsimus. Väga valus ei olnud, ma enam nii hirmsasti valu ei tunnegi, aga piisavalt, et "Ai!" öelda kõva häälega, ikka. Lonkan päris korralikult.
Jooksma vist ei lähe paar päeva.
Mis, muidugi käib mul pea ringi ka täna! Lihtsalt olen ära harjunud. Õppinud end sellega kohandama. Kui vahel käib vähem, on ekstratore.
Mul on tasapisi tekkimas veendumus, et pikkade juusteni küündimine tähendab siiski liiga palju kasvatamisvaeva.
Eile hommikul peale kammimist peeglisse vaadates hakkasin sponaanselt naerma, sest juuksed on sellised peaaegu-õlgadeni ja kuna neis on see pagana loomulik lokk, olid nad ümber mu näo kõrgemates kohtades pealaega paralleelselt püsti nagu klassikalisel einsteinil.
Ainult nad on pikemad, eks ole. PIKEMAD.
Õhtul, kui minu meelest oli asi juba üpris normaalne, kohtusin oma Tütarlapsega.
"Su juuksed on päris kohutavad," oli esimene asi, mida ta mulle ütles.
Kunagi märtsikuus lähen lastega (kes ka pole kumbki aasta aega käinud, kuigi nende ilmatupikad peakarvad panevad seda vaevu tähele) juuksuri juurde. Ma enda omi päris lühikeseks ei lõika, aga umbes selle video peakangelanna on mu siht:
Üsna realistlik plaan, arvan.
Lapsed on "tasandamise" juures, vbla natuke kolmnurka taas selgade peale ka, aga midagi drastilist ei tule.
Nad on jõhkralt ilusad niigi, kuigi ma nende emana võibolla asja pisut kallutatult näen. Kuni nad ise ei taha, miks muuta?
Oh, selle "miks muuta"-küsimusega seoses: ühest asjast, mis on midagi muud kui kehaga seotu, tahaks ka rääkida.
On selline käibetõde, et meeldid endale ise, siis meeldid ka teistele. Sisemine enesekindlus teeb ahvatlevaks. Ning seda teatavaks võttes on kõik, kes asja ka usuvad, ent arvavad, et nende enesekindlus jätab soovida, jubedas kahvlis.
Sest esmane reaktsioon oleks ju oma enesekindlust kasvatada, et teistele rohkem meeldida, aga samas on enesekindluse oluline tunnus see, et on jumalast kama, mida teised sinust arvavad ning neile meeldimine-mittemeeldimine on täpselt see asi, millest mitte hoolida. Elik tegelt EI tuleks enesekindlust kasvatada, et enesekindlust kasvatada: see oleks hea algus.
Ja kuidas siis teistele meeldimisega jääb? Kas meeldid neile rohkem, kui sul on teistest ja nende arvamusest rohkem kama v?
Appi!
Noh, mul on nüüd katse-eksituse tulemused ette näidata.
Enne ma ikka olin väga tähelepanunäljas ning valmis end kogu aeg selili keerama ja mänguhimulise kutsika poosi võtma suht kelle ees tahes.
Nüüd ... ha. Ma meeldin endale ja tõesti ei ole vaja kõhu alt sügatud saada, aitäh. Sa võid sügada, kui mul tuju on, luban. Aga ega mul alati ei ole tuju.
Nii et kahe oleku vahet saan nüüd jälgida ning teile tulemused ette kanda.
1) Ei ole mul lähedasteks rohkem inimesi kui enne. Ma ise ei viitsi-jaksa nii paljuga leppida, nii palju alla neelata, nii palju omalt poolt suhet sööta, ja sellega seoses on päris mitu vana sõpra kas otse ära kadunud või sellises poolkõvas olekus, kus nad nagu on ka, aga kaebavad üsna tihti, et halb.
2) Aga sellist pooltuttavate tähelepanu-kuule, tule külla-lähme sööma-sa oled lahe (kuigi endale mulle päriselt pakuvad midagi ainult need inimesed, kellega ma kasvõi netis ka rääkida saan, eile ühe sellisega vestlesin nt ja jumalast tore) on rohkem. Ja seda, et inimesed on minu vastu niiiiiiiiiiiiiiiiiii head, samuti. Ei, mulle ennegi saatis üks ilusasi sõnumisi, mille koha pealt on mul ikka rõõmus meel, kui meelde tulevad, aga seda, kuidas võõrad inimesed on minuga kohe täitsa oluliselt lahked ja head, seda on raudselt rohkem.
Kuigi see võib ositi olla kaastundest - "krt, ma üldse ei saanud enne aru, et sul nii halb oli, ega me eriti kokku ei puutunud ju, aga nüüd teen vähemalt midagi!"
3) Kas ise olen õnnelikum - muidugi =) See on jälle paradokslaane olukord, kus tegelikult on lähedasi inimesi vähem, aga kuna mõned siiski on (päris ilma oleks isegi minu enesekindlusega jäle), hindan neid rohkem, saan igast tähelepanukillust rohkem, ja kokkuvõttes tunnen end hoitumana kui varem.
4) Ja mõned sellised suhted on kadunud või tekkinud-kadunud, mida ma ei tahtnud ning nüüd sain viimaks ometi seda ka väljendatud. Enne ikka oli mingi sisemine pidur: "Aga ta ei ole midagi konkreetselt halba teinud, mulle lihtsalt ei meeldi. Kuidas ma siis nüüd sedasi ütlengi, et mulle lihtsalt ei meeldi või?"
Nüüd on "mulle ei meeldi" täiega argument, mu nauding või vastikus määravad tegurid selles, kas üldse pean suhet, ning nõnda on palju lihtsam elada.
Aga et teistele meeldib enesekindel inimene rohkem? Nii ja naa.
Nii ja naa.
Ega ikka ei ole asi päris ühene ja lihtne. Välja arvatud, et endal on õnnelikuna väga märgatavalt parem elada =)
Tegelikult on suursaavutus (ja ma ei ütle seda lihtsalt enda ühekordseks kiitmiseks praegu, olen selle üle korduvalt mõelnud), et selle libeduse ja talve-sula-järgmise külma ja järgmise sula ajal on võitmatu tasakaalutunnetus mu seni püsti hoidnud. Hästi mitu korda olen libisenud, aga kuidagi enda ära tasakaalustanud ning vertikaalis jätkanud.
Seekord ei tasakaalustanud.
Mis ses mõttes on naljakas, et tee oli kogu aeg libe, läksin kohta, kus nägin ja teadsin, et seal on kõnniteel asfaldi all kühm. Üks auto oli ka tollele ebatasasusele väga lähedale parkinud, siledat teed ei olnud käimisruumi sees ja ma mõtlesin, et no tere-tore, autost ja ebatasasusest mööda saamine libedal kallakul turnides saab pähkel olema. Aga selleni, et äkki astuks mõned sammud sõiduteel, et ringi minna, ei jõudnud.
Ronisin praeguse libedaga tolle kühmu peale ja kukkusin, nii et osa mind oli võõra auto all, põlv katki, puus valus ning sukkpükstes auk.
Nüüd ma eriti ei saa paremat põlve kõverdada ning põrutus mõjus kogu organismile nii, et magasin pärast kolm tundi, jube väsimus. Väga valus ei olnud, ma enam nii hirmsasti valu ei tunnegi, aga piisavalt, et "Ai!" öelda kõva häälega, ikka. Lonkan päris korralikult.
Jooksma vist ei lähe paar päeva.
Mis, muidugi käib mul pea ringi ka täna! Lihtsalt olen ära harjunud. Õppinud end sellega kohandama. Kui vahel käib vähem, on ekstratore.
Mul on tasapisi tekkimas veendumus, et pikkade juusteni küündimine tähendab siiski liiga palju kasvatamisvaeva.
Eile hommikul peale kammimist peeglisse vaadates hakkasin sponaanselt naerma, sest juuksed on sellised peaaegu-õlgadeni ja kuna neis on see pagana loomulik lokk, olid nad ümber mu näo kõrgemates kohtades pealaega paralleelselt püsti nagu klassikalisel einsteinil.
Ainult nad on pikemad, eks ole. PIKEMAD.
Õhtul, kui minu meelest oli asi juba üpris normaalne, kohtusin oma Tütarlapsega.
"Su juuksed on päris kohutavad," oli esimene asi, mida ta mulle ütles.
Kunagi märtsikuus lähen lastega (kes ka pole kumbki aasta aega käinud, kuigi nende ilmatupikad peakarvad panevad seda vaevu tähele) juuksuri juurde. Ma enda omi päris lühikeseks ei lõika, aga umbes selle video peakangelanna on mu siht:
Üsna realistlik plaan, arvan.
Lapsed on "tasandamise" juures, vbla natuke kolmnurka taas selgade peale ka, aga midagi drastilist ei tule.
Nad on jõhkralt ilusad niigi, kuigi ma nende emana võibolla asja pisut kallutatult näen. Kuni nad ise ei taha, miks muuta?
Oh, selle "miks muuta"-küsimusega seoses: ühest asjast, mis on midagi muud kui kehaga seotu, tahaks ka rääkida.
On selline käibetõde, et meeldid endale ise, siis meeldid ka teistele. Sisemine enesekindlus teeb ahvatlevaks. Ning seda teatavaks võttes on kõik, kes asja ka usuvad, ent arvavad, et nende enesekindlus jätab soovida, jubedas kahvlis.
Sest esmane reaktsioon oleks ju oma enesekindlust kasvatada, et teistele rohkem meeldida, aga samas on enesekindluse oluline tunnus see, et on jumalast kama, mida teised sinust arvavad ning neile meeldimine-mittemeeldimine on täpselt see asi, millest mitte hoolida. Elik tegelt EI tuleks enesekindlust kasvatada, et enesekindlust kasvatada: see oleks hea algus.
Ja kuidas siis teistele meeldimisega jääb? Kas meeldid neile rohkem, kui sul on teistest ja nende arvamusest rohkem kama v?
Appi!
Noh, mul on nüüd katse-eksituse tulemused ette näidata.
Enne ma ikka olin väga tähelepanunäljas ning valmis end kogu aeg selili keerama ja mänguhimulise kutsika poosi võtma suht kelle ees tahes.
Nüüd ... ha. Ma meeldin endale ja tõesti ei ole vaja kõhu alt sügatud saada, aitäh. Sa võid sügada, kui mul tuju on, luban. Aga ega mul alati ei ole tuju.
Nii et kahe oleku vahet saan nüüd jälgida ning teile tulemused ette kanda.
1) Ei ole mul lähedasteks rohkem inimesi kui enne. Ma ise ei viitsi-jaksa nii paljuga leppida, nii palju alla neelata, nii palju omalt poolt suhet sööta, ja sellega seoses on päris mitu vana sõpra kas otse ära kadunud või sellises poolkõvas olekus, kus nad nagu on ka, aga kaebavad üsna tihti, et halb.
2) Aga sellist pooltuttavate tähelepanu-kuule, tule külla-lähme sööma-sa oled lahe (kuigi endale mulle päriselt pakuvad midagi ainult need inimesed, kellega ma kasvõi netis ka rääkida saan, eile ühe sellisega vestlesin nt ja jumalast tore) on rohkem. Ja seda, et inimesed on minu vastu niiiiiiiiiiiiiiiiiii head, samuti. Ei, mulle ennegi saatis üks ilusasi sõnumisi, mille koha pealt on mul ikka rõõmus meel, kui meelde tulevad, aga seda, kuidas võõrad inimesed on minuga kohe täitsa oluliselt lahked ja head, seda on raudselt rohkem.
Kuigi see võib ositi olla kaastundest - "krt, ma üldse ei saanud enne aru, et sul nii halb oli, ega me eriti kokku ei puutunud ju, aga nüüd teen vähemalt midagi!"
3) Kas ise olen õnnelikum - muidugi =) See on jälle paradokslaane olukord, kus tegelikult on lähedasi inimesi vähem, aga kuna mõned siiski on (päris ilma oleks isegi minu enesekindlusega jäle), hindan neid rohkem, saan igast tähelepanukillust rohkem, ja kokkuvõttes tunnen end hoitumana kui varem.
4) Ja mõned sellised suhted on kadunud või tekkinud-kadunud, mida ma ei tahtnud ning nüüd sain viimaks ometi seda ka väljendatud. Enne ikka oli mingi sisemine pidur: "Aga ta ei ole midagi konkreetselt halba teinud, mulle lihtsalt ei meeldi. Kuidas ma siis nüüd sedasi ütlengi, et mulle lihtsalt ei meeldi või?"
Nüüd on "mulle ei meeldi" täiega argument, mu nauding või vastikus määravad tegurid selles, kas üldse pean suhet, ning nõnda on palju lihtsam elada.
Aga et teistele meeldib enesekindel inimene rohkem? Nii ja naa.
Nii ja naa.
Ega ikka ei ole asi päris ühene ja lihtne. Välja arvatud, et endal on õnnelikuna väga märgatavalt parem elada =)
teisipäev, 1. märts 2016
Meie-nemad
Vaata, mõned päevad tagasi võtsin lühidalt kokku, mis kõikvõimalike sisserändaja-, teistmoodi seksuaalsusega inimeste või teist värvi inimestega seotud eriarvamuste taga on.
Hiljem jäin mõtlema, et tohoh.
See ei ole mingi üldlevinud tõde, mida kogu aeg korrutatakse! Oleks järelikult loogiline oletada, et tegu pole ka mõttega, mis pidevalt inimeste peades loksub! Järelikult võiks selle kirja panna, äkki kellelegi on see "oh, valgustus!"-avastus.
See on lihtsalt piiritõmbamise teema - kes on "meie" ja kes on "nemad". Kui tõmmata mõttes piir heteroseksuaalsete valgete Euroopas elavate või lausa eesti keelt rääkivate inimeste ümber ning otsustada, et need on "meie" ja kõik teised "nemad", ongi arusaamatu nende seisukoht, kelle arust kõik homo sapiens (ja ma ei lisa sinna teist sapiensi) liiki kuulujad on "meie". Ja vastupidi. "Mis mõttes on need inimesed "nemad"?!" küsib inimarmastaja, kel on suhteliselt ükspuha, kas masai sõjamees või SOS-külas kasvav kolmeaastane Eestist. Geneetiline erinevus on väga tühine.
Ega ma ei saa tundetasandil aru, et inimese ja inimese vahel on kellegi jaoks mingi oluline vahe. Mõistusega, jah, inimesed on erinevad, nende "meie" ja "nemad" ka - aga tundetasandil ma ei mõista, kuidas nii saama. Kõik inimesed on ju "meie"?!
Ja siis on need, kelle meelest on loomad-linnud ka "meie", eetilised veganid ning kes nad kõik on. Kujutlen, kui valus on neil elada maailmas, kus sead on "nemad" ja täiesti kombes on seaduste järgi pidada neid hunnikus koos seavabrikutes; kuni neil on ruumi magada ning nad söögi ette saavad, on kõik korras.
Meie-nemad on ses mõttes täiesti kõikehõlmav vastandus, et sellest sõltub nii palju - seisukohad, mis on hea ja mis halb, näiteks.
Ja siis arvatakse, et kuidagi mingid argumendid muudavad inimeste arvamusi. Umbes et ega need teised ei ole ju ka 100% "nemad", mõned on ikka "meie" ka, vaata, kui su arust on sellised inimesed "meie!"
Põhimõtteliselt on asi hästi lihtne - kas inimesed mõtlevad nondest ja nondest kui "meist" või kui "nendest", kohe muutubki nende suhtumine a, b või c küsimustesse diametraalselt. Aga millegipärast räägitakse täiesti teistest asjadest, "argumendid" puudutavad pisiasju, mitte seda, kes on "meie", kes "nemad".
Meeleavaldused, rongkäigud, aiad piiridel, aedadest läbi murdmine - kõik on meie-nemad värk!
Rohkem enam sama asja öelda ei jaksa =)
Kell on ka vähe ja õues nii hele ilm, päike kahvatusinises taevas. Lõpetasin paar päeva tagasi lühiromaaniks kasvanud jutu, nüüd viimistlen seda ja ise arvan, et hea sai.
Tegelt on kõik lill.
Hiljem jäin mõtlema, et tohoh.
See ei ole mingi üldlevinud tõde, mida kogu aeg korrutatakse! Oleks järelikult loogiline oletada, et tegu pole ka mõttega, mis pidevalt inimeste peades loksub! Järelikult võiks selle kirja panna, äkki kellelegi on see "oh, valgustus!"-avastus.
See on lihtsalt piiritõmbamise teema - kes on "meie" ja kes on "nemad". Kui tõmmata mõttes piir heteroseksuaalsete valgete Euroopas elavate või lausa eesti keelt rääkivate inimeste ümber ning otsustada, et need on "meie" ja kõik teised "nemad", ongi arusaamatu nende seisukoht, kelle arust kõik homo sapiens (ja ma ei lisa sinna teist sapiensi) liiki kuulujad on "meie". Ja vastupidi. "Mis mõttes on need inimesed "nemad"?!" küsib inimarmastaja, kel on suhteliselt ükspuha, kas masai sõjamees või SOS-külas kasvav kolmeaastane Eestist. Geneetiline erinevus on väga tühine.
Ega ma ei saa tundetasandil aru, et inimese ja inimese vahel on kellegi jaoks mingi oluline vahe. Mõistusega, jah, inimesed on erinevad, nende "meie" ja "nemad" ka - aga tundetasandil ma ei mõista, kuidas nii saama. Kõik inimesed on ju "meie"?!
Ja siis on need, kelle meelest on loomad-linnud ka "meie", eetilised veganid ning kes nad kõik on. Kujutlen, kui valus on neil elada maailmas, kus sead on "nemad" ja täiesti kombes on seaduste järgi pidada neid hunnikus koos seavabrikutes; kuni neil on ruumi magada ning nad söögi ette saavad, on kõik korras.
Meie-nemad on ses mõttes täiesti kõikehõlmav vastandus, et sellest sõltub nii palju - seisukohad, mis on hea ja mis halb, näiteks.
Ja siis arvatakse, et kuidagi mingid argumendid muudavad inimeste arvamusi. Umbes et ega need teised ei ole ju ka 100% "nemad", mõned on ikka "meie" ka, vaata, kui su arust on sellised inimesed "meie!"
Põhimõtteliselt on asi hästi lihtne - kas inimesed mõtlevad nondest ja nondest kui "meist" või kui "nendest", kohe muutubki nende suhtumine a, b või c küsimustesse diametraalselt. Aga millegipärast räägitakse täiesti teistest asjadest, "argumendid" puudutavad pisiasju, mitte seda, kes on "meie", kes "nemad".
Meeleavaldused, rongkäigud, aiad piiridel, aedadest läbi murdmine - kõik on meie-nemad värk!
Rohkem enam sama asja öelda ei jaksa =)
Kell on ka vähe ja õues nii hele ilm, päike kahvatusinises taevas. Lõpetasin paar päeva tagasi lühiromaaniks kasvanud jutu, nüüd viimistlen seda ja ise arvan, et hea sai.
Tegelt on kõik lill.
Tellimine:
Postitused (Atom)