Pisikesed pisiasjad

Puhtalt jonni pärast ei kirjuta enam väga oma viirus-(loodetavasti ikka on. Kui ei taandu, panen esmaspäeval arsti juurde aja kinni, et kiirtest selgitaks, ega äkki bakteriaalseks pole pööranud)haigusest.
Nagu - on muid asju ju elus samuti. Nii vähe, kui neid tunnengi.

Näiteks on minul ja mu pojal diametraalselt erinevad arusaamad, mis on filmides huvitav ja mis mitte. Minu arust on põnev see, kui tegelased räägivad. See arendab sündmustikku, avab karaktereid, lahe. Aga surmigavad on võitlussteenid. Ega ma võitluste vastu ole, lihtsalt need kipuvad jube kaua kestma ning ei anna üldisele plotile midagi juurde. Phmt võin esimese löögi juures uinuda, viimase ajal silmad lahti teha, ning pole filmi sisust midagi kaotanud.
Tema aga ei viitsi kõnelemist jälgida (jaa, saab küll keelest aru), sest siis ei toimu midagi, lihtsalt mingid lõugu liigutavad näod. Küll aega on põnevad võitlusstseenid, sest siis sünnib igasuguseid asju, mida on lahe vaadata!

Ja siis ma mõtlesin viimaks välja, mis värk on heade asjade endale meenutamisega - et mitte ei tule endale ette lugeda kõiki asju, mis mingite näitajate järgi peaks nagu hästi olema, vaid lihtsalt noppida oma mälust hetki, mil oli lõputult hea tunne.
Ääretult erinevad asjad. Kujutasin ette episoode ja detaile oma elust ning mõtlesin muudkui: "Ei. Järgmine. Ei. Järgmine," kuid sain ilusaid värke viimaks ikkagi päris hulgi. Kuigi neid, mille kohta "EI!" mõelda, oli muidugi kordades rohkem.
Kõik need momendid, kus tuli sisse ka mingi valus ja ebameeldiv emotsioon, olid "Ei!" Ainult puhast rõõmu ja õnne võtsin - ning päris jube oli, KUI palju proportsionaalselt sai viimast aastat. Kogu mu kuradi ELU on olnud pidev valestiolek, ning väga olulise osa headest mälestustest võtsid enda alla raamatud, mida olen küsimusteta ja üleni nautinud, isegi kui seal on kohutavaid kannatusi - sest ma ju ei nautinuks, kui seal midagi _lisaks_ kannatusetele polnuks.
Noh, ja siis olid mõned inimesed. Kallistamistunne selle isikuga ja teise isikuga jne. Kogu see nädal, mil sõja- ja katastroofimeditsiini õppisin, kõik need säravvärvilised sügisilmad ja imeline vaade magamistoa aknast, mündikreembrülee maik ja sitaks nägus isane õppejõud. Kohv emamaja trepil. Nunnutamised oma laste poolt. Tütarlapse vanaema käsu all olev mõis, selle lõhn, pliidi all vuhisev tuli.
Mul on endast ikka KOHUTAVALT kahju, et varem arvasin end ainult valesti olevat ja nii palju ilusad-olemise-potentsiaaliga mälestusi on varjutatud selle poolt, et muidugi olen valesti, halvem, kui võiks ja peaks ja oleksin võinud ikka paremini teha, paremini olla, hea, et niigi läits.

Ma ei saa end sülle võtta ja kõike halba olematuks teha. Aga ma SAAN end kallistada, otsida teiste kallistusi ja uskuda, et olen kenade inimeste tähelepanu väärt.



Ei, ma tõesti ei arva, et tähtedel oleks sittagi sellest, mida ma läbi olen teinud, kui isegi mul endal nagu väga polnud =) Ka praegu jagan ära, et on privileeg olla häiritud sellest, mismoodi mu elus on raskused jaotunud ja eriti privileeg see, kuidas saan avastada, et üliempaatilisusest tulenev valu polegi igaühes.
Vaata, see postitus, onju.
Kõik need lapsed, kes pidid hakkama saama ühiskonnas, mis ei arvestanud, et nad on nemad. Kes olid kogu aeg valesti, ilma et keegi oleks neile isegi diagnoosi pannud, tõdemisest, et su probleemid pole haiguslikud, sa lihtsalt oled enda moodi, rääkimata.
Sa arvad, et ongi normaalne, et sul hea pole. Ei peagi olema! Kunagi pole olnud! Leia rõõmu väikestest asjadest - aa, seda ka (enam) ei suuda? Mingi mömm oled siis, jah?
Isegi rõõmu tunda ei oska, nõõ-mee ...
Ja siis elad ka kuidagi ära - oh, muidugi halvasti. Võibolla viiendiku peal sellest, mis Oleks Võinud Olla. Aga elad.
Elati.

Viie päevaga olen oma uue (vana?) reaalsusega suht ära harjunud. Et jah, kogu aeg on rõve olla, nii käibki. Pole nutta midagi, kannatad ära - või sured.
Kui loomulik see tundub, on täiega jube.
Kui pea ei valuta, on juba hästi, jai.
Poeglaps reisib homme koos Tütarlapsega Lapimaale tütre isale külla. (Jaa, see tütre isa on ääretult imeline ses osas, et poeg on ka tema poolt üleni omaks võetud. On imeline.) Nii et olen nädal aega üksi. Üldiselt oleks see tore - aga mul on praegu nii jäle olla, et ootused on kõige halvemad.
Loodan vaid arstile ja et kui parem hakkab, on puhtalt kontrasti pealt juba tore.

Ja noh - see ka ju tõsi, et kui vahepeal pole halb, ei saagi aru, millal on hea. Loodetavasti ei lähe seekord jälle üldse meelest ära, kuidas "hea olla" tundub.
Loodetavasti ei kulu nii kaua aega.

Ei ole seotud vabariigi aastapäevaga - nothing to see here, move along

See on juba teab mis!
No kaua võib?!?!
Nii rõve on olla. Ainsa lohutusena tundub mu rõõmsalt naeratav poeg, kes muu naeratamise sekka ütles mu kaebuste peale: "Mhmh, mul oli täpselt samamoodi."
Ma loodan, et minul ka enam kaua ei kesta. Ta on oma haigusega must 3-4 päeva ees ning nüüd juba teist päeva rõõmus,

Aga nii kuradi rõve on! Meil mõlemil (temal oli, minul on) täpselt ühesugune seisund: kuskilt ei valuta. Nohu-köha on, aga ka mitte kohutav. Palavikku eriti pole. Ei iivelda.
Tohutu jõuetus.
Ja nii halb emotsionaalselt, et tahaks nutta. Vahel saab tahtmine reaalsuseks (minu puhul, tema ei nutnud). Enamasti siiski mitte, aga see, et tundetasandil on nii jäle olla, et niutsud häälega, ei saa ju normaalne olla?! Kõik normaalsed tegevused on hirmsad: lõikasin liha ja noakäepide tegi peopesale haiget. Nii halb ja vastik oli.
Mis, muidugi lõikasin liha lõpuni ja tegin supi valmis. Ma ei ole praegu nii tugev, et oma tundeid ja tahtmist arvestada. Olen NARTS praegu!

Käisin poes (me väga ei söö. Ma ei taha isegi neid asju, mida enamasti ikka söön ja see krmuse Tom Kha supp seisab ka niisama, aga vahukoor sai otsa ja köhasiirup ka). Seisin, korv käes ning panin silmad kinni, sest nii halb ja nõrk oli olla. Siis tegin lahti tagasi, sest no mis ikka paremaks läheb, kui poes seista.
"Kas kõik on korras?" küsis võõras tüdruk, silma järgi arvata nii 12-aastane.
Vastasin natuke aeglaselt: "Jaa. J-j-jaa, tundub küll," ja ta läks edasi. Aga pärast oli mul pikk tänulik mõtlus teemal "Keegi ikka hoolib!" Samas, et oli ka teine, paralleelne mõtlus teemal "Ma oleks ikka pidanud midagi veel ütlema, et oleks selge, kui tänulik ma märkamise eest olen!" vast nii tore pole.
Aga annab pildi mu vaimuseisundist.
Mis on jõle.

Aga kuna tunnen end jõledalt, võin erinevatest jõledustest ka kirjutada, pea on neid täis. Ei kulu natukesekesekesekist pingutust, et neid kokku koguda, ainult kalla nagu ämbrist.
Oh. Nii jäle oli olla, et kraadisin ka.
38.
Ok, paljud enesetunde halbuse jooned saivad seletuse. Muuhulgas hakkas mul kahju, et Poeglast rohkem ei kraadinud. Aga praegu on igatahes tema temperatuur normis.

Vaata, kunagi kirjutasin sellest, kuidas ei suuda "ei" öelda. Päris adekvaatne jutt toona. Aga ma nüüd suurem ja ebadelikaatsem ning võin kohe väga selgelt kirjutada, mis värk.
Ja siis teha ka sõnades ära mõned seostamised, mis jälle lasevad mul ennast veidi paremini näha.

See on mingi üliempaatilisuse erivorm (mul muide on siiamaani meeles, kuidas Hundi ulg kunagi kommenteeris mu heietust kohutava sisuga raamatute teemal, et no kui pole empaatiavõimet, pole midagi teha, nii võib ka. Ei vastanud toona talle, ent meelde jäi: mu probleem pole ju mitte see, et mul pole empaatiavõimet, vaid vastupidi - mu empaatiavõime on niivõrd suur, et ma ei vaja üldse tema kunstlikku ergutamist. Mul ON juba piisavalt rõve mõeldes, mida halba kõik maailmas juhtub. Kui seda veel näkku hõõruma hakatakse, halvun täielikult, sest no nii vastik ja valus ja appi, kui õudne on maailm!), et ma tunnen teiste tundeid oluliselt paremini kui enda omi.
Enda omade teadvustamine võtab aega ja energiat, välja arvatud kui tunded on väga tugevad (vihahood enamjaolt).
Seda ma analüüsin siin võrgupäevikus ennast lõputult - kuni ei mõtle, ei saagi aru, mis värk on.

Teisi tunnetan seevastu lennult. See ei ole teadlik, rääkimata sellest, et pingutav. Ma tunnetan teisi vabalt ja ainus asi, mida ei suutnud (siiamaani päriselt ei suuda) tunnetada ongi, et teised ei tunneta muid inimesi nii. Phmt oli üliempaatilisus mu maailmapildis "kõigil on ju nii" ja kui ei olnud, kui üldse ei olnud, kui no mitte natukenegi ei olnud, oli mul täielik maailmapildi kräšš.
Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et mulle lähedased inimesed võiks mitte näha, kui katki olen. Minu järeldus oli, et neid üldse ei huvita lihtsalt, mis seisus olen, kuni tööd on tehtud.
Pärast Rongi mõtlesin, et ju ma siis väljendasin halvasti.
Ja alles üsna-nüüd taipan, et nad ei saanud aru, sest nad ei taju teisi, nagu mina seda teen. Mõned (Rongimees, olen otsekohene) ei adu ÜLDSE teisi inimesi, mõned aduvad natukene, mõned on normaalempaatilised ja see on tegelikult juba hästi - aga selliseid nagu mina, eriti polegi.
Inimesi, kes tajuvad teisi oluliselt paremini kui ennast.

Ma üldiselt püüan praegu iseennast rohkem tunnetada. Teha nii, et ENDAL hea oleks. Tegutsen sel sihil aktiivselt. Kurat, ja olen ikka päris tubli kohe olnud! (Kuigi ma aint ise end kiita saan selle eest ja kui teised üldse midagi arvavad, siis seda, et olen isekas.)
Aga kui olen haige, väsinud või muidu tasakaalust väljas, mul ei ole enam energiat, et enesest aru saamist saavutada. Siis lähen vana tuttavat teed - pole kindel, mida mina tunnen ja tahan, aga vähemalt tean, mida teine tahab. Noh, teen siis seda, mida tema tahab. Maailm parem vähemalt sellevõrra, et teine saab, mida tahtis!
Teen teiste tahtmist, sest pole jõudu enda omi tuvastada.
Suudlen, sest ma pole päris kindel, kas tahan seda või ei.
Seksin, sest ma pole päris kindel, kas tahan seda või ei.
Nüüd juba lähen, ent varem vabalt võisin ka mitte magama minna, sest keegi teine tahtis minuga netis rääkida.
Ja ärge saage valesti aru - kui ma EI TAHA, kui mu sees on kindel ei, seda ei kallutata ümber, saagu mis saab.
Aga kui ma ei ole kindel ja kui mul samas pole aega järele mõelda ja oma tundeid tuvastada, teen teiste tahtmist. Sest neist saan vähemalt aru!

Pärast mõtlen enamasti, et seda ma nüüd küll ei tahtnud, iu. Tolle mehega enam tegemist ei tee!
See on teine põhjus (esimene on see, et diskvalifitseerisin minu vastu kenad olevad mehed kohe ära, sest ükski täiearuline mees ei saa ju minu vastu hea olla!), miks mul on meestega nii läinud nagu on - kui nad on innukad ja hakkamist täis ja justnagu toredad ka, annan nende tahtmistele järele ja pärast ei soovi neid enam näha. Sest mul ei olnud esmalt aega protsessida, kas ning kui palju ma neid tahan, sain ebameeldiva kogemuse osaliseks ning edasi on juba kindel EI. EI TAHA!

Sama juhtus enne rongi - et ma olin lõpuni funktsionaalne? Sellepärast olin, et olin omadega liiga läbi, et mingeid oma tahtmisi ja huvisid teadvustada. Tegin, mida teised ootasid, täitsin oma funktsioonid ära, sest sellest, mida teised mult tahtsid, sain vähemalt aru.
Ja ma ei jaksanud seda kõike anda, mida taheti. Tegingi järelduse, et teisi huvitab ainult see, et oma funktsioonid ära täidaksin ja kuna ma ei jaksa kõigi soove täita, olen nagunii läbikukkunud inimene, keda pole tarvis. Et mul halb ka veel elada on, on minu enda probleem.
Üritasin probleemi lahendada.

Aga et nad ei saanud aru mitte seepärast, et nad ei hoolinuks, vaid nad lihtsalt ei tunneta teisi nagu mina?! PÄRISELT?!
Kuigi mõni ikka ei hoolinudki =)

Märkan oma käitumisloogikas praegu, et kui ma olen väsinud, haige, jõuetu, üritan kontakti saada kellegagi, kes mulle hästi ütleks. Kes oleks minuga sõbralik, lahke ja ei tahaks midagi enamat, kui ma juba olen.
Varem oli ka nii, ent siis ei teadvustanud seda endale. Olin lihtsalt kohutavalt hädas, kui mult siis ka midagi taheti. Sest ma tegin ju selle ära, mida taheti. "Mul on kergem ise ära teha, kui talle uuesti öelda ja öelda, et tema teeks" nagu lapsevanemad vahel tõdevad.

Mul on PÄRISELT kergem teiste tahmist teha, kui hakata esmalt oma tahtmist tuvastama, siis seda teisele teada andma ja halvemal juhul veel temaga sellepärast võitlema ka.
Mida väsinum ja õnnetum olen, seda vähem otsustan ise ja seda rohkem teen, mis teised tahavad. Kui praegu mingi üritus vms värk on, ütlen kohe ära, et tahan seda, seda ja seda mugavust. Sest kui ära väsin, ma mitte ei hakka rohkem nõudma, vaid kui enne pole midagi oma soovidest sõnastanud, siis enam ei hakkagi.
Väsinud peast on lihtsam ilma mugavusteta läbi ajada, kui neid küsida - või siis ma lihtsalt ei lähe.

See on ka uudne mõtteviis ja käitumine - et võin mitte minna, kui ei jaksa. Varem lohistasin end kohale, ükskõik mis ka juhtuks. Haige? Ainus kõhklus tuleb teemal "kas nakatan teisi". Peavalu? No kui vähegi pilt ees on, söön hobuseannuse valuvaigisteid ja lähen.
Krt, ma murdsin jalaluu ning pidasin 3 tundi hiljem, jalg kipsis, loengut!!! Sõitsin sinna taksoga kohale ja põdesin, et jäin 20 minutit hiljaks.
Nii nõme minust - aga no vähemalt ütlesin telefonis ette, et hilinen.
Muide - kas te arvate, et keegi imestas pärast mu ülemäärase kohusetunde üle, tunnustas, et nii krdi tubli olin, et ma korjasin punkte?
Ha. Fking ha.
Ma ise pidasin seda normaalseks, teised mu lähikonnas ka, ja neid, kes olid kaugemad ja šokeerunud, ma ei arvestanud.
Nad suusoojaks, arvasin.
Mida mina tunnen ja tahan, on keeruline otsustada, mul on valus ja halb ja ei jaksa mõelda, ent lubasin loengut pidada ja teised ootavad seda? Selge, saab peetud.

Kuulge, aga kui mul on rõve olla palaviku pärast, siis selle saab ometi alla võtta?!?!
Haa, kohe.
Enda peale mõtlen, ei teegi teiste tahtmist?! Rämeisekas, selgelt.

Ma tegelt ei võta enam südamesse, et mind isekaks peetakse. Inimesed, kes ei adu, kui raske mul üldse on oma tahtmisi tuvastada teiste soovide mudru seest, võivad mõelda, mida tahavad. MINA tean, milline ma olen ja mis mu liikumapanevad jõud on. Ja kui ma nüüd natukene üritan enda peale ka mõelda ja seda "isekusena" nähakse, näitab see lihtsalt, et nood inimesed ei saa üldse mu põhimootoritest aru.
Noh, on lollakavõitu, teisiti öeldes =)
See, et NEMAD ei näe teiste tahtmisi ja siis kui näevad, püüavad neid täita, ei muuda, et mina näen teiste tahtmisi kohe, enda omi - peale juurdlemist, sõnastamist ja loogika rakendamist.

Aga on korraga naljakas ja traagiline, kuidas ma ei saa lähedussuhet ühegi mehega, kes mind väga tahab, just sellepärast, et nad mind tahavad. Ühest küljest ma pean neid nagunii lollakateks, sest targad mehed ju saaksid aru, et ma ei vääri armastamist.
Ja kui siiski proovin, teen nende innukat tahtmist, saan negatiivse kogemuse ning veendumus, et meestel, kes mind väga tahavad, on midagi olulist puudu, aina süveneb.
Palju õnne, mina.
Hea töö.

Õigesti ja valesti

Mul on nii halb. Nii halb. Nii halb.
Kõik koos: väsimus (emake maa, no OLI vaja end nii ribadeks ajada, kui nagunii öösel ainult 6 tundi maganud?), haigus, üksildus (mitte segamini ajada üksindusega). Käisin pühapäeval isegi kohtamas.
Läheb nüüd veidi aega, et sellest kogemusest toibuda.
Lisaks, et ikka HÄSTI rõve olla oleks, ma ka ei söönud päev otsa.

Tõin ennist analoogia vaimse külma ja ihulise külma vahel? Mu esimene katse rõveväsinuna magada tõi kaasa voodis tuhandeni ja tagasi nulli lugemise, siis sain aru, et sisemine külmus ei anna hoolimata kõigist 11 tekist järele, kui ma ei söö.

Ei saa öelda, et söömine päris maagiliselt aidanuks. Jõudsin ka peale seda lugemisega tuhandeni ning tagasi alla tulles kuskile 300+ kanti. Vähemalt polnud külm.
Aga no vähemalt LÕPUKS ikka uinusin, olles enne ära teinud umbes kõik lamedused, mis end tegema sundisid, vaadanud dr Who episoodi "Blink" (sest poega tuleb ometi popkultuuri alustekstide osas harida) ja söönud seljankat.

Mu nüüdne supitegemisviis on "võta purgisupp, lisa külmutatud köögivilju, vett, soola, küüslauku ja singikuubikuid".
Kui just pole Tom Kha. Seda teen korralikult v.a. et kasutan valmis maitseainesegu.

Nüüd ärkasin ja nii kuradi halb on olla, et niutsun häälega, kuigi isegi pea ei valuta enam - migreenitabletid jee. Kõik on korraga - ka lõputu janu, köha ja mäda maitse suus.
Jee.
Jee.
Nii. Kuradi. Halb.
Ja siis ma peaks positiivselt mõtlema?!

Olen ühe korra sellest juba kirjutanud, aga topelt ei kärise.
Läksin hommikul juba ajulagedalt väsinuna teraapiasse ja mõtlesin selle üle. Et kui ma praegu kukuksin (libe oli!) ja üritaks positiivselt mõelda, siis ma mõtleksin, et luid ei murdnud? Jee! Ja "Jõuan veel rongile? Jee!"
Aga päriselt positiivne oleks hoops, kui tõuseksin püsti ja ei mõtlekski üldse sellele, et näh, kukkusin, vaid hoopis teistele asjadele. Mingi raamatu kaanepildile ja päikesepaistele, et kevad tuleb ning kas sinine kleit oleks parem kui roheline või vastupidi.

Aga kui mul on paha olla, tulevad ainult halvad asjad ajust esile. Mõelda neist seda, et võiks veel hullem olla, halvale veel mõttes halbust otsa keerata, mind küll kuidagi ei aita. Mitte "jee, mu lapsed on terved!", vaid siis tuleb "ja kui neil mingi ravimatu haigus keret näriks, KUI rõve siis veel olla oleks!"
Mitte "jee, ma ei küpse praegu elusalt!", vaid "võiksin ka elusalt küpseda, vat see oleks vast jälk". Üldse ei tööta nii, et praeguses olekus parem olla oleks. Mõte sellest, kui palju ruumi veel halvemaks minna on, on lihtsalt siis ka peas. Ja olla veel viletsam kui enne.

Muidu teraapia oli päris hea ja seda suveni kord nädalas teha tundub täiesti vastuvõetava mõttena. Tegelikult oli mul sealt ära tulles palju parem tuju, kui sinna minnes. Aga siis käisin pojale

Strongarmi otsides läbi kahest kaubanduskeskusest ja väsitusin nii ära, et siga ka ei sööks.
Mind. Vbla mõtleks näiteks: "See ei ole miski tervislik toit, miski kookuvajunud raibe aint. Üldiselt ma surnuid söön, nad on nämmad, eriti mõnusalt pehmeksläinuna, aga see on - imelik."

Terapeut küsis mu heade lapsepõlvemälestuste kohta. Ma kohe lõin letti selle, kuidas me emaga tulime külast koju (mitmest külast palju kordi) ja siis laulsime koos.
"Ja kuidas see tundus?" küsis terapeut.
"See tundus õige," ütlesin iseennastki üllatades. "Et täpselt nii on hea ja midagi muud polegi vaja."
Ta küsis veel, aga ma olin peamise ära öelnud.
"Kas sul on hiljem ka seda tunnet olnud?" päris ta siis.
"Mõned korrad vist," vastasin ebaledes. "Ma täpselt ei mäleta."

Aga nüüd tagasi mõeldes tõden, et krt.
Krt.
Need ongi mu "elu tippelamused". Hetked, kus ma tunnen, et kõik klapib, miski (ka mina mitte) pole valesti. Õiged hetked.
Ja nii õudne on. Kuidas kogu kuradi aeg olen muidu enda meelest valesti. Ebapiisav, ei tea, kuidas just, kuid raudselt valesti.
Mulle jääbki eredusena meelde, et vot siis ei olnud, ja selliseid hetki tahaks elult koguda. Annavad elusolemisele mõtte.

Tegelt ei tea, miks mul praegu sitt tunne on. Praegu nagu "kurat, mitu nädalat juba". Hetkel tundub konkreetselt nii halb, et süda on paha.
Ma loodan, et see on antidepressandi annusekogusega mängimisest ja kõik läheb ka lühikeses perspektiivis jälle paremaks, kui lihtsalt magan.
Mitte et ma nii väsinuna kergesti ka magada saaksin.

See kuradi Strongarm ei tööta samuti korralikult. Vahel trummel ei pöörle ehk ta ei lükka järgmist kuuli ette ja tuleb tühilask.
Tšekk on alles, eks ma lähen millalgi väljavahetamislootusega Juku poodi.

Ega ma ei ole ju piisavalt väsinud, mkmm.

Keegi ei mõista mind

Mul ei ole e-bay mailikastis rämpspostiks märgitud, sest nende mailid teevad tuju heaks.
Täna nt tuli taas kiri, et miskid asjad on valitud "just for you". Seal oli trellpuur, hammaste valgendamise komplekt, käekell, tööriistakomplekt, call of duty mingi asi (MINA ei tea, mis), fotoaparaat, lennureisideks sobiv kohver ja veel mõned esemed, mida ma iial ei kasutaks ega natukenegi ihale. No sportimisel pulsisagedust jmt mõõtev randmepael nt. Ainsad asjad, mis NATUKE minu teema, olid paar kõrvarõngaid - aga need olid ka roooosad!
Ja siis mu tuju täiega tõusis, et olen endast automaatreklaamiprogrammidele nii vildaka mulje jätnud.
Kui nüüd selgub, et kõik saavad ühesugused kirjad, olen natuke nördinud. Mitte palju, sest tuju ju tõusis juba? Ha!

Ausalt, see kulus ka ära. Mitte et midagi halvasti oleks või läheks, lihtsalt ei lähe ja ole hirmus hästi, ja häirusin.
Noh, ning maailmasuurune väsimus kõige selle peale, mis pole jube hästi, mu poeg köhib neljandat päeva ja täna hakkasin mina ka, sellised pisiasjad.
Aga e-bays arvatakse, et võiksin osta tööriistakohvri!
Parandab mõndagi.
Võibolla parandaks uni ka? Mul ikka lainetena käib vahel nukrus, et keegi ei mõista mind - kuigi seepeale alati mõtlen, et no kas ma otsisin nende mõistvamate inimeste mõistmist siis v? Ei? Lasen neil ka puhata. Mind kurvastab, et mingid muud ei mõista?!
Kuule, inimesed valisid Trumpi presidendiks ju! Nad ONGI täiesti teistsuguse mõttelaadiga! Nad ei SAAGI minu moodi mõtelda!

Jälle kergem.

On selline lause, mille peale hästi paljud täiskasvanud inimesed muigavad: "Keegi ei mõista mind!" Aga kui aus olla, ma ei saa aru, miks nad muigavad. Sest selleks, et kedagi mõista, on vaja natuke tema moodi mõelda. Mitte üleni, aga ühisosa peab piisavalt suur olema, et ka erinevusi sisse võtta ning nende üle mõelda.
Kui inimene ei mõtle üldse nagu sina, ta ei mõistagi sind. Ja nii ongi.

Sedasi vormuvad näiteks kogukonnad teatud blogijate ümber - inimesed, kes mõistavad, millest nood avalikultkirjutajad kirjutavad, tahavad seda tunnet ikka ja jälle kogeda: "Keegi mõtleb veel ositi nagu mina, loeme taas!"
Mõni inimene leiab palju kaasamõtlejaid, mõni vähem ja alati pole see ka mõistmisega seotud. Lugejad lihtsalt ei tea, et sa olemas oled ja kirjutad, ei suuda su väljenduslaadist läbi närida või mida iganes.
Aga ühisosa peab olema, et nood lugejad su kord avastanuna ka tagasi tuleks. Võrgupäevikud, millel on kindel kommentaatorite ring, on võitnud - need inimesed mõistavad kirjutajat vähemalt ositi ning ka väljendavad seda.

Ok, napakad kommentaatorid välja arvatud. Need käivad ei-tea-miks ja rikuvad vaid teiste tuju.

Aga kui teismelisel pole omavanuseid sõpru? Nood omavanused, keda nad tunnevad, mõtlevad hoopis teisiti, täiskasvanud omal moel, kättesaadavad pärislapsed omal moel? Siis ONGI nii, et keegi ei mõista. Ja mis seal naljakat on?! Täiega traagiline ju!
Hea on, kui vähemalt ise mõistad ennast. Mul näiteks on hapu meeleolu, sest haiglane. Mitte kõrge-palavikuga-pärishaige, vaid olematu palavikuga (36.9) vähehaige. Aga meeleolu mõjutab nii mis kohiseb, tahaks panna kellelegi pea sülle ja ulguda, et mõista mind, mõista mind ometi!

Arvan, et see on mu peamine tung - tung mõistetud olemise poole. Jaa, tung armastuse poole on ka, ent kui mind ei mõisteta, on see armastus ju - noh, ajutine verejooksu peataja, ent mitte pikaajaline muutuste tooja. Lihtsalt sümptomaatiline ravi.
Mis on ka hea. Mu meelest põlglik hoiak sümptomite allasurumise pihta on päris nõme - aga sümptomaatilise raviga samas ikka vähki ei peleta, eks ole.

Avalik vabandus

Kummaline tunne: ma hakkasin eelmist kahte postitust kahetsema. Mitte et nad VALED oleksid, aga oma emast hakkas rõvekahju.
Kaalusin isegi kustutamist, aga mõlemad said eraviisil antud tagasisidet ja tundub, et nad on inimestele midagi tähendanud. Kuidagi nõme oleks nüüd peita.

Ent olin täiesti unustanud, mis tunne on kahetseda. Varem oli see kogu aeg, aga enam eimitte.
Nüüd tuli.
Seda mootorit veel minus pole taastekkinud, mis paneks kahetsema enda pärast ("Oh poleks ma ometi sinna läinudki, poleks võidud mulle ka nii halvasti öelda ja teha, ma poleks nii haiget saanud!"), ent tunnet, et teisele haiget teha ei oleks vbla vaja olnud - jaa, see nüüd on.
Üheainsa päevaga saabus.

Ilmselt suurem annus AD-sid hakkas taas toimima ja ma enam ei ole nii vihane kogu aeg ja kõige peale.
Nüüd on mul kahju. Ma ei tahtnud mõista anda, et olen halvasti kasvatatud ja pähh-milline-elu. Tahtsin oma raskusi lahti kirjutada, ent kuidagi tuli süüdistamine ka sisse.
Palun vabandust.

Nagu lubatud: rahast

Olgu, lubasin eraldi rahast rääkivat postitust. Ja mis lubatud, tuleb ära teha, ses suhtes ma olen suht punktuaalne ja hullun, kui inimesed lubavad, aga ei tee.
Mis oli muidugi üks põhjusi, miks kellelegi ei öelnud, et end tappa kavatsen. Ma ei tahtnud kellelegi lubada, et selle ära teen, tekkinuks kuidagi liiga suremasundiv olukord minu jaoks. Ei tahtnud situatsiooni, kus PEAN end ära tapma, et ennast austada.
Ja siis pärast said inimesed šokis olla, et misMÕTTES, ning mu peale vihased.

Jälle - ma siiamaani ei saa tegelikult aru, mida valesti tegin. Ma ju ütlesin igale poole ja 800 korda enne, et mul on halb?
Algul, pärast Rongi, võtsin kõik süüd ja jamad enda peale, sest mu meelest oli kõik nagunii alati minu viga ja mina ise kõige valem inimene. Pidi olema minu süü, kui aru ei saadud! Aga nüüd ikka juba konkreetselt imestan, et kuidas on võimalik, et polnud mingit üldist mõistmist, kui halb mul oli, kui suvi otsa praktiliselt ainult sellest rääkisingi?! Ma abi ei palunud, ent see oli ka ainus, mida EI teinud.
Hinge välja valamine igal tänavanurgal, kõigil kohtumistel, võrgupäevikus, skaibis? Tehtud.
Avalik nutmine? Oo, kui sageli tehtud.
Päriselukohtumised inimestega, kellega tavaliselt ei kohtu, ning ohjeldamatu jutt oma hädadest? Tehtud.
Kuidas ma veel saanuks näidata?!

Ei ole väga rahast jutt, vabandused =)
Ma ikka mõtlen Rongile tagasi, ent pärast sügisest avastust, et mitte mina üksi pole vaimselt vigane, enam ei mõtle peamiselt ennast süüdistades. Sest ma ütlesin, ütlesin ja ütlesin, kuidas mul on kohutavalt valus ja keegi ei teinud midagi.
Pärast oldi nördinud, et mina tegin.

Vähe nõme ei olnud v???? Ise ei võta midagi ette ja kui mina võtan, siis MINA teen valesti?!
Ma ei tea, minu olemuses ei ole oodata, et miski läheb ise paremaks, minu loomuses on midagi TEHA.
Hästi eluterve.
Välja arvatud, kui ei ole.
Aga olla minu peale vihane võtmes: "Ma ju ootasin, et ajaga läheb paremaks ja siis sina hoopis tapsid ennast?! MisMÕTTES?!" on hirmus imelik.
Krt, oleks siis teinud midagi! Ei! Ja see, et teine teeb, on hirmus ootamatu ja vale.

Olgu, raha. Sel teemal saab ka vihastada, pole mitte muretki. Vihastan täitsa vabalt! Kui see suurem AD-annus, mida nüüd taas võtma hakkasin, jälle toimima hakkab, ehk läheb paremaks. Seni on nagu on.

Vaata, ma käisin kas esimeses või teises klassis, kui sain sünnipäevakingituseks paki vildikaid. Kaheteistkümnese paki. Tollal päris suur asi, klassis paaril inimesel oli nii palju vildikaid ühes pakis ja uued ka ja oo.
Paar nädalat sain nendega kõike värvida (värvisin väga hoolikalt, see oli nii ilus joon, mille uued viltpliiatsid jätsid!), aga siis palus üks tüdruk meid - oktoobrilapsi - juhtivast pioneerirühmast mu vildikaid laenuks, et sünnpäevakaarti teha.
Ma andsin.
Aga vildikaid TAGASI ta enam ei toonud. Käisin küsimas - ema kodus päris, kus mu vildikad on, ja nõudis, et nii teeksin - ta oli andnud nad ühe teise tüdruku kätte (ütles mulle nime ka, aga seda enam ei mäleta) mulle edasi andmiseks.
Otsisin selle teise suure tüdruku üles, aga see ütles, et jaa, on küll, aga praegu pole kaasas.
Käisin veel mitu korda. Kunagi vildikaid ei saanud, küll aga muutus jutt "kohe saad vildikad tagasi"-st jutuks "mina ei tea mingitest vildikatest midagi!"-ks.
Meenutan, et olin kas 7 või 8-aastane.
Kui ema taas ja taas nõudlikult küsis, kus vildikad on, rääkisin ära. Ja minu aitamise asemel oli ta mu peale väga vihane, rääkis, kui kallid need olid ja et uut pakki ma kindlasti ei saa.
Hakkasin siis oma taskuraha kõrvale panema, et uued vildikad osta. 5 rubla, ütles ema. See tähendas kauem kui kuu aega kogumist. Aga ma ju ei teadnud ka, kus neid müüdi, mis värk, kus üldse poed asuvad - nii et kogusin 5 rubla kokku ja kui keegi mult raha ära ei võtnud, et viltpliiatseid osta, lõin kõik selle laiaks jäätise, pirukate, jäätisekokteilide ja gaseeritud vee peale (mis mulle isegi ei maitsenud väga, ent see tunne, et ma saan, kui tahan oli kuldne).

See ei ole mingi "appi, mul oli nii kole lapsepõlv!"-lugu, lihtsalt mu esimene mälestus teemal "raha on  mu perele tähtis".
Ja minule ei ole. Ma saan aru sellest, et mingi väärtuse saamiseks koguda, näha vaeva oma ihade taltsutamisega - ent kui sul on raha, kuid pole seda millegi konkreetse jaoks koguda, ma siiamaani löön ta laiaks lihtsalt seepärast, et võin.
Selle saamine, mida just praegu tahan, on kümnetes kordades rohkem väärt kui raha kuskil kogumiskarbis või pangas "igaks juhuks, äkki läheb kusagil vaja".

Aga selgelt mu lapsepõlveperele see ei ole (või olnud, osad liikmed on surnud) nii. See, et midagi sai odavalt, oli ostmisargument. See, et midagi sai tasuta, väga vaimustus. Kõike hoiti alles, tehti süüa mingi kuu aega külmkapis seisnud marineeritud kurgi vedelikku kaasates, sest toit ju! Ei tohi raisata! Mu vanaema ja isegi vanavanaema rõivaid on alles - mitte et keegi neid selga panna plaaniks, lihtsalt "igaks juhuks". Kogumiskasti läksid ikka viletsamad, aga korralikumaid ei tõusnud mu ema käsi sinna saatma.
Garaaž on TÄIS (päriselt, jalgratastele ja muruniidukile on vaevu ruumi ja seda, et autot võiks garaažis hoida, pole keegi vähemalt 15 aastat mõelnudki) erinevaid vanu asju. Mu boonusisa hoiab linnas, kus elan, üht garaažiboksi eraldi oma kasutuses lihtsalt selleks, et oleks, kuhu asju panna.
Ära ei saa anda, äkki läheb endal vaja ja siis oleks ju tasuta asi!!!

See oleks normaalsus, kui raha pole. Mul on ka titeasju kapis, juhuks kui veel ühe lapse saan.
See oligi minu normaalsus.
Nüüd kuid, kui mul ON natuke raha, konkreetselt NAUDIN seda, et võin sprottidest üle jäänud õli minema visata, mitte välja mõelda, kus toidus seda kasutada.
Aga kui sul tegelikult on raha? Vähe VEIDER pole v?!?!
Muide, kui mõelda, et see on haigus, on mul küll kergem. Tundub intuitiivselt loogiline. Et arvad, et raha ei ole, kunagi pole küllalt - ma ei tea, sama värk kui anoreksiaga äkki? Et eal pole piisavalt rikas ega piisavalt kõhn?!

Noh, jah.

Mis mus lõputut süütunnet tekitas: et kellegi peale kulus, oli mu peres halvaks hinnatud. See oli ka põhjus, miks mu ihale koera saada väga süngelt vaadati - koer ju SÖÖB! Kulutused, ainult kulutused mingi majandusliku kasuta! Paha!
Aga kui olnuks ainult selline ihnsus, ma saanuks aru. Kokkuhoidlikkus äärmuseni ning ega mina ju teadnud, palju varuraha kellelgi oli, võibolla tõesti polnudki teist üldse. Oleme vaesed, selge.

Aga kahjuks ma nägin ka seda, mida avalikkusele näidati. Kuidas pidudel olid lauad lookas, kuidas kuhugi külla minnes asju kaasa osteti, kuidas sündmustesse panustati - kasvõi näiteks matustesse, pulmakinkidesse, sünnipäevadeks mõeldusse.
Ja see kontrast oli põrmustav. Avalikkuse ees pidi olema rikas ja helde, omaette äärmuseni säästlik ja kõiki vanu kingapaare alleshoidvalt ning aukudega linu parandavalt, noh - ütleme otse välja - ihne.
Ei, see ei olnud ajastu Mil Midagi Ei Olnud Saada eripära. See kestis ja kestis ja kestab ositi siiamaani.
Ja mina võtsin selle omaks, sest see oli ainus reaalsus, mida tundsin.

Varjasin alati oma majanduslikku seisu, sest see oli ometi häbiasi, avalikult pidi ju olema rikas ja helde?
Ainult et kui minu puhul oli see reaalne vaesus, mis painas ja mida varjata, siis mu lapsepõlveperes oli ihnsus. Ma ei julgenud neilt raha küsida peale mitmeid noomitusi, sest mul oli ju ette nähtud ise hakkama saada. Ei ole tudengki, mismõttes ma ikka veel kulutusi tootsin?! (Mitte et mulle tudeng olles pudrumäed ja piimajõed kuhugi kokku oleks voolanud.)
Aga nüüd on tagasi mõeldes ikka tõsine wtf, et ma nädal aega ei söönud muud, kui varastatud kuldrenette ja kaerahelbeid ühe pausiga, mil mu sõber ostis mulle paki frikadelle, sellal kui perekonnal oli raha küllalt, lihtsalt see oli liiga armas, et välja anda.

Vahemärkus:

Oot, mis paljastan teiste kohta liiga palju v? Vaata postituse algust - mulle on varjamine ja valetamine arusaamatud. Olengi avalik naine.
Varjamine ei tule üldse, kuigi oskan, kui vaja on.
Oma loomuliku suhtlusena praktiseerin hella ausust. Ütlen pehmelt, mida arvan. Tunnustan, kui midagi tunnustada on (välja arvatud, kui asi on nii hirmus hea, et mu meelest peaks tegija ise ka sellest aru saama, aint pooleli - ning selle mittetunnustamisega siis ka orki lennanud), kui mitte midagi hästi öelda pole ning tõesti ei meeldi, siis "mulle ei meeldi".
Kui meeldib, kiidusõnadega ei koonerda.
Aga terve kuramuse elu olen elanud "teistele ei näidata, mis päriselt on" õhkkonnas - elagu nüüd teised natuke minu õhkkonnas. Miks mina pean end aina kohandama või olen "isekas"?! Minul ei ole mingit probleemi sellega, et minu kohta öeldakse, mis teistele päriselt tundub. Ainult kergendus, et "see asi on nüüd selge".

Kui aus olla, osad mu eluraskused ongi sellest, kuidas teiste väljendatud arvamusi sõnasõnaliselt võtnud olen. Mul tõesti pole keeruline piltlike väljenditega (selline tavaettekujutuse tüüpautistist, kes ei saa aru, mida võiks tähendada "varga peas põleb müts" või et "küüsi närima" tähendab mõnikord "närveerima"), ent on suuri probleeme sotsiaalsete mängude ning sellega, et inimeste juttu ei tohikski otse võtta.
Mina võtan. Olen alati võtnud. Ilmselt jään ka eluks ajaks selliseks, pole nagu muutust näha.
Kui te ei taha, et millestki teid puudutavast kirjutan, võtke ühendust, kustutan. Aga "igaks juhuks tsenseerin end"-värki enam ei tee.
Kas tunnustati ja tänati, kui tegin?! Ei, ainult mina ise kaotasin.

Vahemärkuse lõpp.

See oli alles eelmisel aastal, kui mu ema rääkis mulle tõsimeeli sellest, et raha tegemine näitab inimese mõistust. Et hea sissetulekuga inimene ikka ei saa rumal olla.
Tõesti - kui arvata, et raha on mingi tähtis asi, võibki nii tunduda.
Jama küll, et mulle see kunagi kuigi oluline pole olnud.

Raha ainus võlu minu jaoks on see, et saab asju osta. Et teda peaks palju olema millekski?
Nagu ... milleks?! Et kui magan 8 õhukese teki all ja külmetan enne uinumist, ent mul on arvel 60 eurot rohkem, on mul kuidagi parem, kui 4 eurot arvel hoides, uus laekumine tuleb ülehomme, ja peale on võtta soe uus tekk?!

Ma ei saa sellest aru.

...ja NÜÜD siis näen...

Oi, jälle on valentinipäev ning saan taas armastusest kirjutada ning seda ka avaldada.
VIIIIIMAKS. Sügelen tegelikult selle postituse otsas juba tükk aega.

Taustaks pakun laulu. Kunagi, kui veel noor olin (jestas, ma olen 37 nüüd!) ja Kuku-raadios tuntud inimesed koostasid edetabeleid oma 25 eesti lemmiklaulust, mõtlesin korduvalt ka oma edetabeli välja ning see laul oli alati seal sees.
Seal on tekstis "homme valentinipäev". Peaaegu oleksin sõnade ahvatlusele järele andnud ning ära ilmutanud, aga no pidasin vastu. TÄNA on valentinipäev.



DISCLAIMER: mammutpost!
DISCLAIMER 2: mul on tegelikult "A mine persse!" ainult nende suhtes, kellelt ma ei ole ei enne ega pärast Rongi armastust tundnud ning kes nüüd avaldavad arvamust, et mina olen pähh. 

Armastus.
Oijah.
OIJAH!
Pikaajalisemad (või ka uued, ent võrgupäeviku ajalukku kaevunud) lugejad teavad, et ma ei uskunud armastusse selle traditsioonilises mõttes. Misiganes ka too traditsiooniline mõte ka oleks, kas see hõlmaks vaid innukaid seksuaalsuhteid või samuti sõbra-pereliikme-lähedusvärke või olekski nondele viimastele viitav, ma ei uskunud midagi.
Sest minu jaoks kõik see oligi usuküsimus. Mu elukogemus üldse ei toonud mulle näiteid ette, et vot käib sedasi, on inimesed, kes mind hoiavad, kuigi neil must mingit kasu pole.

Nii kaua kui mäletan (ja mäletan umbes vanusest kaks ja pool aastat), olen elanud teadmises, et mind pole vaja. Mu ema ja isa, vanaemast ja vanaisast rääkimata, elu oleks palju kergem ja parem, kui ma ei tahaks mingeid asju ja tähelepanu, süüa, kui ma ei tahaks magama jääda varahommikuti ning üles jääda hilisõhtuti, kui mind poleks tarvis lasteaeda viia, kui ma tube segi ei ajaks, põrandale kriipse ei veaks, ei teeks kõvu hääli, ei tahaks taskuraha, ei jääks oma vildikatest ilma, juneimit you name it.
Ma lugesin liiga palju, kui juba lugema hakkasin, koristasin liiga vähe, mu sokid määrdusid rekordkiirusel. Vahel lugesin taskulambiga teki all, kui hilisõhtul ning öösel lugemine väga ära keelati, see oli veel eriline patt. Kirjatehnika oli nõrk elik käekiri kole, palli ma ei osanud visata, ei saanud teistega ideaalselt läbi ehk olin sita iseloomuga tüdruk ja ma lihtsalt olingi tülikas nähe.

Juba koolieelikuna mõtlesin enda äratapmisest. Et kui ma surnud oleksin, oleks neil seal peres kahju ja mu head omadused tuleksid meelde - mitte vaid, kui tülikas olen. See polnud mingi ühekordne mõttemäng, vaid ikka ja jälle aastate ja aastate jooksul välja töötatud ühe kindla momendiga (ma olen surnud) teema.

Nüüd, korraga avastanud, et hei, armastus on olemas, seisan peaaegu 40 olles selle tõdemuse serval õrnalt õhetades nagu 15-aastane neiu. Oi, päriselt ongi v? Maailm on äkki mu ees hoopis teistsugusena valla!
Muidugi on endast rämekahju, et mulle lapsena eriti armastust (nagu hellitusi, hoolitsemist, usku, et olen kellelegi peale iseenda tähtis) ei jagatud. Sest ma pürgisin kellelegi vajalik olemise tunde poole ikka väga palju aastaid, varasest lapsepõlvest peale, ning nüüd alles asetuvad tollased ihad mu silmis arusaadavasse süsteemi.

Ma tahtsin koera. Nii väga tahtsin. Selle kohta pole isegi sõnu kui väga. Laias laastus mõtlesin, et siis mul oleks keegi, kelle kaela ümbert kinni hoides nutta, kes hindaks mind alati, isegi kui keegi teine mitte, kellega koos suudaksin ülejäänud maailmale vastu seista.
Sellist Tjorveni ja Pootsmani värki ihkasin, aga olin noorem kui Tjorven, kui seda tegema hakkasin.
Aga ma ei saanud koera. Ma ei saanud. Ma ei saanud - ning natuke enne 14 sünnipäeva tõin lihtsalt kutsika koju, sest ei jaksanud enam oodata.

Olin tema üle õnnelik küll, kuigi ta pidamisele seati hunnik reegleid, mida siis vaikselt rikkusin (näiteks oli keelatud koera voodisse võtta. Talle oli ette nähtud lasteaedik, too puust varbadega, magamiseks ja siis ma õhtul panin talle sokis oleva sooja pudeli, et oleks midagi mõnusat kaisus, öösel käisin pudelit vahetamas, ainult vahel väga-väga väsinuna loobusin ja võtsin koerabeebi lihtsalt endale sängi). Ma olin hirmus paljuks valmis, et omaenda kutsut pidada tohtida, öösel ärkamine oli täiesti rahulikult üks neist asjust, mida teha võisin.

Aga tegelikult teadsin ise ka, et nii väikest koera poleks veel tohtinud emast lahutada. Ma ju lugesin, pagan võtaks! Mina oleksin rahulikult 6-8 nädalase vanuseni ära oodanud, mis normaalne olnuks, aga emakoera perekond (mu klassiõe vanemad) oli: "Me vaene koer, sünnitas ÜHEKSA kutsikat, imetamisest kurnatud ja enamik poegi on juba ära viidud. VII ÄRA VÕI ANNAME MUJALE!"
Ja nii sain koju kutsika, kes polnud veel kolmenädalanegi.

Sel hetkel polnud sest mulle väga midagi, sest no OMA KOER!
Aga lõpuks jäin tollest koerast seepärast ilma, et ta oli veidi väärastunud mõtte- ja tundeeluga seoses väga varase emast lahutamisega. Nimelt oli ta täielik seksmaniakk. (Jaa, kirjandus ütleb, et see on varase emast lahutamise tulem, ei mõelnud sidet kahe asja vahel ise välja.)
Muidu väga armas ja sõbralik ja kuulekas, aga phmt üritas vahekorda astuda kõigi teiste koertega, soost olenemata, minu jalga korduvalt ja korduvalt keppida ja kui siis innaaegne emane ette sattus, ta lihtsalt ei kuuletunud enam ÜLDSE.

Kuna tollal olid koerapidamisreeglid lõdvemad ja ma ei pooldanud väga rihma otsas jalutamist, oli ta rihmast lahti, kui kodu lähedal selle emase peale sattusime ning minu koer lihtsalt lahkus minust ja jooksis emase kannul minema. Kutsusin ja vilistasin, mis tahtsin, tema ei hoolinud. Takkajärgi - oleks võinud järele joosta, lõpuks ikka kätte saanuks, ning rihmaga koju tuua. Aga ilm oli lörtsine, mina õuesolekust külmunud, nii sooja maja lähedal, ja ma olin LAPS.
Läksin tuppa ära, eeldusel, et koer ikka lõpuks koju naaseb.
Ei.
Riputasin ümbruse kuulutusi täis, andsin varjupaigale teada ja lootsin parimat. Ent keegi muu kui varjupaik ei helistanud ning nende kahel korral soovitatud paigad ("minge vaadake, äkki on teie koer see!") sisaldasid ainult võõraid penisid.

Tõsi, ma ei olnud tema ära joostes nii murtud, kui võinuks oletada selle põhjal, kuidas koera igatsesin.
Nimelt juhtus mu koeravõtmise ja tema kadumise vahel igasuguseid asju. Näiteks me (mina, vend, ema, esialgu ka koer) kolisime ära. Me kolisime ära phmt minu pärast, sest ähvardasin venda liigse õppimasundimise eest kaitstes oma vanaisa triikrauaga, mis polnud küll enam juhtmega elektrivõrku ühendatud, kuid ikka veel kuum. Mispeale too vanaisa läks täiesti pöördesse, surus triikraua nurga vastu mu käsivart ning teatas, et tema majas ma igatahes enam ei ela! (Hiljem oli ta pigem leplik, aga õnneks vähemalt seekord ja ses asjas oli mu ema otsustav.)

Siis me kolisime, kolisime veel ja viimaks mu boonusisa juurde (aa, jah, vahepeal oli isa ära läinud ja boonusisa ilmunud. Sisulist vahet ei olnud minu jaoks: mõlemad olid imelikud. lihtsalt eri moodi, ja praegu ma ei saa kummagagi läbi. Kuigi kriminaalselt juhmiks pean vaid boonusisa), kes aga koera oma majapidamisse ei tahtnud, ja koer kolis niisiis tagasi vanaisa ja vanaema juurde.
Ma käisin temaga jalutamas ikka, kaks-kolm-neli korda nädalas, ent sellist "meie kahekesi, kuradile kogu muu maailm!" ei tekkinud, sest koer ELAS mujal.
Õues, muidugi, ega siis mu vanaisa ja vanaema mingit peni endale TUPPA ei lasknud.
Ja kui ta siis ära kadus, olin kurb, aga mitte murtud.

Olen vist nüüdseks neile, kes varasemat mäletavad, juba üsna selgelt mõista andnud, et mu vaade vajadusele olla vajatud on muutunud? Hei, aga alles alustasin ju!

See oli mulle väga ränk aeg. Janu armastuse järgi, et keegi hooliks, kas elan või suren, võttis kõik mus enda alla, ent kodus mind peaaegu ei märgatudki. Kuni ei seganud. Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega.
Ma arvasin, et nii ongi normaalne. Mis oleksin tahtnud vanemaid, kes käsivad mul kella peale koju tulla nagu kaheksa-aastasel või?
No ei!
Ainult et - ema, kes uuriks, miks ma kooliaasta algul kaks ööd järjest kodust ära olin, mida tegin, mis värk, oleks vist tegelikult tunduvalt pädevam olnud. Seda enam, et sõitsin tegelikult meie suvekoju (teadsin, kus võtit hoitakse) end ära tapma ning takistuseks sai, et veenide sõikamine žiletiga oli valus. Proovisin mitu korda, sain ainult mõned armid kätele ja mis seal ikka - sõitsin koju tagasi.
Seda olnuks nii kergendav rääkida, kui oleks uuritud. Mul oleks tunne olnud, et loen, et olen tähtis ja appi, appi emme! Muidugi tulnuks natu pingutada, et teada saada, aga takkajärgi mõtlen, MILLINE kergendus see olnuks.
Mõistagi kui järgnenuks mingi muu reaktsioon kui karistus koolist puudumise pärast, mida tollal oma põhimureks pidasin ja kodust teadasaamise järel ootasin. Et keegi hooliks, et tahan end ära tappa?! Hah, sellele variandile ma isegi ei mõelnud.
Ent jah, kedagi ei huvitanudki, mu ühekordne ebamäärane vale külas ööbimisest oli piisav.

Ükski noor mees ega poiss ka ei võtnud minusse meeletult armuda ning vanuseks 16 olin juba veendunud, et kui NII VANANA ka ei ole keegi mind tahtnud, ega ilmselt ei tahagi.
Ma olen kuidagi valesti. Ise ei tea, mismoodi just, aga selgelt kuidagi olen.
Liiga korratu.
Liiga paks.
Liiga inetu.
Liiga nõudlik.
Liiga igav.
Liiga lapsik.
Liiga isekas.
Liiga tavaline.
Liiga midaiganes.
Mu ema ju rääkis oma poistest, keda tal selleks vanuseks oli mitu tükki juba olnud. Ma olin enda meelest mingi paaria, et 16 aastasena veel süütu olin ja kuskilt ei paistnud ka sellest seisundist vabanemist.
Mu esimene seksuaalkogemus oli jõle, aga noh - vähemalt ma polnud süütu enam. Kui nüüd minna voodisse kellegagi, kes tõesti meeldib, ta vähemalt ei avasta, et mind pole keegi sinnamaani tahtnud.
Mis te arvate, et mõtlesin pärast seda esimest sitta seksi, et teine pool tegi midagi valesti (30 ümber meesterahvas)? Oo ei. Ma mõtlesin, mida kõike mina valesti tegin. Sest valesti olin ju mina! Mind ei saagi keegi raamatumoel armastada, hellitada ja tähtsaks pidadada, sest olen nii tülikas ja üleni vale ja kõik halbused oma elus kuhjaga ära teeninud!

Olin veendunud, et ma ei ole armastust väärt.
Ei sõnastanud seda, ent veendumus jäi ning ainult tugevnes aastatega. Hei, loogiline on ju oletada, et kui mind ei armastata, on probleem minus, mitte mu erinevates meestes ja peres?!

Aaei. Olen ebaõiglane. Mu vend armastas ja ilmselt armastab ka praegu mind.
Temast on mul nüüd, takkajärgi, kohutavalt kahju. Ennegi oli, sest ma olin ka temaga nõme, aga nüüd on vingerdamavõtvalt.
Sama pere, samad suhtumised. Kui sul on probleem, tasub seda kodus varjata, sest kui probleem ilmneb, sind mitte ei aidata, vaid karistatakse veel lisaks selle eest, et sa nii närune oled, et probleemil lasid tekkida.
Varjasime kõike, välja arvatud üksteise eest.
Aga minagi hakkasin oma vennaraasu päris inimeseks pidama umbes tema kümenda sünnipäeva eel või nii.
Oh taevas. Mul on NII KAHJU!!!
Vend, ma armastan sind!

Nojah, aga ta oli ainus ja pealegi väike. Ositi ilmselt tema pealt oletan nüüd, et väikesed lapsed ikka armastavad, olgu muuga kuidas on.
Õde ma üldse siin ei arvesta, sest olin just keskkooli lõpetanud, kui ta sündis. Minu lapsepõlv oli läbi =)

Aga oma üldises armastusväärsusetuses ei suutnud ma toime tulla avastustega, et see või teine mees võib mind samuti mitte oma ellu tahta. Iga kord mingit päris suhet alustades lõi mus hubisema lootus, et vast tema nüüd armastab mind?!
Kui tõdesin ise, et näh, ei, ei, ei tasu vaeva, oli see kuidagi pikaajalisem, vähehaaval saabunud adumus, et eih.
Aga kui teine pool mind hülgas ja halvasti kohtles, sellal kui mina lootsin, et me vahel on suur hoolimine, ma olen ometi kellelegi tähtis, tõestas see mulle taas, et ma pole armastust väärt. (Või pole seda üldse olemas, mis muutus üha eelistatavamaks variandiks. Vähemalt pole probleem ainult minus, lihtsalt kogu teema on väljamõeldis, mhmh!)
Ma olen vale, valesti, sellisena ma ei saagi kellelegi midagi tähendada.
Vale inimene põhjani.
Kõik teised on paremad kui mina, sest nemad on päris inimesed, mina ainult mängin inimest. Seda ka kehvasti. Üritan armastusväärne olla, aga valesti üritan. Ei tunne reegleid, ei saa aru, kuidas päriselt käima peaks, olen valesti, olen vale. Mitte selline, nagu tegelikult ollakse.

Olles enda suhtes sellisel seisukohal, võtsin kõiki helluseterakesi, kõiki enda vastu kena olemise detaile kohtuvalt hinge, rõõmustasin, et näe, tähendan ikka kellelegi midagi - ent põdesin samas, et ei paku midagi samaväärset vastu. Mida küll teha, kuidas teiste vastu veel parem olla nüüd?! Mida anda?! Ma pole ju kuidagi ära teeninud, et minu vastu hea ollakse ..?
Õnneks mul mõni sõber oli ikka selline ka, kelle meelest minuga suhtlemine tähendas ka mulle vahel hästi ütlemist, mitte ainult kõigi nende-meelest-puuduste pärast jalaga peksmist. Aga neid jalaga peksjaid pidasin enda ümber täiesti hirmutavalt palju, hirmutavalt visalt ning ise ei saanud üldse aru, et miks mul halb on. On ju sõpru ometi?!

Selle kohta, kui ebaterve oli mu lapsepõlvepere suhe rahasse ja kuidas ma hullusin selle skisofreenilise olukorra sees, teen eraldi postituse. Idee - "raha on tähtsam kui inimesed, kuid keegi ei tohi seda teada" - võin siiski ära tuua.

Ma tegelt siiamaani ei mõista, mis on nende inimeste kujutluses, kes mind isekaks ja lolliks nimetavad enesetapmisega seoses. Ma ei arvanud, et võiksin kellelegi teisele tähtis olla, minu peale ju ainult kulus, mul endal oli kohutavalt valus - minu meeles on enesetapp nende eeldustega täiesti loogiline valik. Üldse mitte loll.
Või ok, loll olin mõne meelest ses mõttes, et ei näinud, et kellelegi olin ikka tähtis? Sellest veel saan aru. Olid need inimesed tegelt olemas, muuhulgas ka mu ema, muidugi lapsed ja nood hoolivust endas kandvad sõbrad ja ... Too ema ikka pidas ning peab mind oluliseks tegelt, lihtsalt ei näidanud seda välja.
Et ma olengi talle tähtsam kui raha, on nüüd tasakesi selgunud,

Aga kuidas saanuks ma olla korraga loll ja isekas, arumaeitaipa. Ma kas sain mitte mõista, et olen kellelegi oluline või sellest, et olen oluline, mitte hoolida - ent ma ei saanud teha mõlemat korraga! Need on üksteist välistavad asjaolud ju!
Nojah.

Teate muidu, miks mul meestega läks nagu läks? Isetäituv ennustus.
Neid mehi, kes olid mu vastu lahked, õrnad, hoolitsesid algusest peale, ma ei võtnud tõsiselt. "Nad ei näe, kui halb ma tegelikult olen," oli mu sõnadeta, hormoonide tasemel antud hinnag. "Ei adu, et ma pole tegelikult hellitamist, nunnutamist, tasutud arveid ega kingitusi väärt. Ilmselt läksid välimuse õnge või on lihtsalt lollid!" Ja neid ma isegi ei arvestanud meestena.
Küll aga vaatasin neid, kes minusse külmalt, kalgilt ja "saa ise hakkama, mind küll ei huvita!"-suhtusid. Sest nemad ju nägid läbi, et ma pole armastust väärt! Nendega tasub vaeva näha, nemad mõistavad tõelist mind!

Ja nii läkski. Ma pole armastust väärt, vaatan vaid neid, kes seda ei ilmuta -> Need, kes ei saagi aru, et kedagi teist võib armastada, kellel puudub üldse arusaam, et teisest võib päriselt hoolida, mitte vaid vastavad liigutusi ja nägusid teha, ei kohtle mind armastusega ning rebivad mult nii muuseas näiteks naha kogu kehalt maha. -> Mina veendun üha rohkem ja täielikumalt, et mind polegi võimalik armastada.

Kirjutasin aasta 2014 suvel luuletuse ka selle kohta - loomulikult ma ei näinud asja päris nii, vaid mõtlesin, et mulle tundub ju valesti, sest olen ise valesti - aga vähemalt TUNDUS.


***

on teatud asjad, mida ikka öelda,
kui hästiütlemisel pole enam mõju
kui teine ei vasta
sooja liibuva samaga

kuidas sa võisid, kui ma usaldasin sind,
kuidas sa said nii teha, kui enne ütlesid, et

sa oled voodis päris halb
on ka alati hea

ma tahaksin nii väga öelda,
et sa jätsid mu armastamata
mitte mu puuduste
või kohmakate suudluste
või liigse uudsuse
pärast
vaid sa lihtsalt ei oskagi
kedagi
kunagi
nagunii
võib-olla peaksid õppima?

aga kuna sinna otsa,
päris kohe, ilma pausi ja hingetõmbeta,
kipub tulema
tahad ma õpetan sind
jääb vähemalt see julmus
must kasutamata

olen mina ikka hea inimene
näe mind

***

Oh, ma olin nii vale, et tahtsin tunda, et tähendan teistele midagi! Normaalsed inimesed ju ei taha, neil on kama kaks, võibolla seksi jaoks on teist inimest tarvis, ent mitte millekski muuks!
Ja ma tõesti uskusin seda. Aastad ja aastad ja aastad arvasin ennast mingi värdjas olevat, et tahan teistest avalikult hoolida ja et minust vastu hoolitaks, tahan hästi öelda ja et mulle hästi öeldaks, tahan teha pisikesi teeneid ja et neid mulle vastu tehtaks. Et oleks selline hoolimise võrgustik, mida nüüd normaalseks peaksin - aga tollal arvasin end väärakaks, et seda ihkasin üldse. Ja kuna mu meelest armastust polnud olemas, tahtsin nii teha kõigile ja ootasin ka kõigilt, sest ega ma ju mingit eksklusiivset tähelepanu siis ei soovinud! Lihtsalt pai ja tunnustust endale kui sõbrale, kui lihtsalt teisele inimesele! 

Ma siiamaani pole päriselt omaks võtnud, et tunnustamine ja lahkus peaks nagu eksklusiivselt väga lähedaste teema olema. Mina annan ju igale poole küsimata, miks siis mulle ei anta?! (Vahemärkus: antakse, antakse nüüd küll, ma selle rongiallaminekuga ehmatasin hulga inimesi liikuma. Aitäh!) Ilmselt olen ikka valesti, mõtlesin igatahes ka pärast Rongi. Need, kes annavad, lihtsalt ei näe, kui halb tegelikult olen!

Ega ma ei tundnud, kui mu vanaema ja vanaisa surid, ka muud kui: "Nojah, surnud. Oleks vist vähe vale rõõmustada? Ma siis suhtun ükskõikselt."
Sest neilt ei tulnud mingit armastust ning kuna nemad seda mulle ei andnud, ei saanud nad vastu ka mitte midagi. Ma mõtlesin, et sedasi nagu nemad, ülejäänud inimesed teistesse suhtuvadki - neil on mingid omad kriteeriumid, millele teised peaksid vastama, ning kui ei vasta, halvustatakse. Tagaselja eriti, aga lähedasemaid ka otse näkku.
Nojah, ega mina neid ka armastanud. Kohe üldse. Nad ei saanud minult mitte räbalatki. Kuigi muidugi märkasin, et teised inimesed oma vanavanemate suhtes tunnevad teistmoodi - ent see, et mina ei tundnud, oli mulle vaid tõestus, et mina olen valesti. Mitte et näiteks nood vanavanemad.

Jah, ja see on selgelt põhjus, miks veel ja rohkem ja veel rohkem lapsi tahan. Sest isegi kui olen loll ja kole ja valesti, oma lapsed vähemalt väikesena ju ikka hoolivad, sest ma olen nende EMA ja hoolitsen nende eest! 

Kuigi peab tõdema, et mu poeg küll hoolib ikka veel, suur nagu ta ongi. Üleeile, kui tekihunniku all lõdisesin ja mul oli nii kohutavalt külm, tõi mulle küsimata kuumaveepudeli kaissu. Täiesti awww. Meil on koos nii tore =)
Tütar elab mujal, sessamas majas, kus ennevanasti vanaema ja vanaisa (nii et mõnes mõttes jube paralleel koeraga). Temapoolse armastuse kohta ma nii kindlalt ei tea, ent midagi ikka on. Meil on üksteisega hea. Ta on mu semu =)
Muidugi on ta pojast palju vähem kogenud Uut Lahedat Mind, nii et vbla meievaheline rõõmus sõbralikkus, samas maailmatäit lähedust kaasamata, on ositi ka selles, et ta lihtsalt ei tea, kui tore olla võin =)

Ja ma mõtlen nüüd - ainult mõtlen veel, teha midagi ei jaksa - et äkki võiks ikka meestega ka proovida. Noh, et kui nüüd usun armastusse ja sellesse, et olen seda väärt, äkki valin veidi paremini? Äkki ei disklahvi inimesi selle eest, et nad minu vastu lahked on? Muidugi on armastuse olemasolu sõnastamise järel mul palju probleeme alles, aga - väga oluline osa neist on siiski kadunud!

Äkki - äkki sobin kellegagi veel peale omaenda laste?!

Nukkerhabras

Mu poeg, kes hakkab magama jääma, on voodis ja natuke veel tahvelarvutis, palus mul see lugu mängima panna.
Olen võlutud tema heast maitsest.



Ja mu tütar läks esimest korda ilma minuta kahepäevasele täiskasvanute larpile. Nii loodan, et tal on seal tore!
Taevad ja maad, kui suured ja targad nad juba on!
Olen natuke nagu hämmingus, et mu lapsed on nii krdi toredad ja ometi ei toimu minu ümber raevukat rebimist, kelle lapse emaks veel võiksin saada. Aga sügavalt järele mõeldes olen sunnitud tõdema, et ongi teatud kvaliteedinäitaja mehe puhul, kui ta tahab oma last ise kasvatada. Ning viletsat meest ei tahaks jälle mina =P

Meeleolu on ikka selline nukkerhabras ja kuigi veebruari lõpus kohtun terapeudiga (me temaga pole iial enne töösuhtes olnud, aga ma mõtsin veel proovida, et äkki terapeut ikkagi ON millekski hea, kui õige leian), mõtlen tõsiselt, kas mitte suurema ravimiannuse peale tagasi minna juba 15.
Muidugi ma kannatan välja ka väiksema, see pole probleem. Ma kannatan nii kole palju, et endalgi jube. Aga just seepärast ei arvagi enam, et üldse tasuks - kui on halb, on halb ja miks peaks halb olema, kui teisiti saab?
Kui poleks kahte positiivset ilmingut, ei ootaks ka 15.-ni. Aga on. Esiteks pole nii keerulise plotiga põnevaid unenägusid juba pool igavikku olnud. Ja teiseks ei ole unes seksi ka pool igavikku näinud. Lahedamad unenäod ON argument.
Lõpuks magan ma ju olulise osa oma eluajast.

Kui aus olla, on mul ju kõik heasti. Üks toimetaja ütles mu jutu kohta, mis tema kätte läks, väga vingelt, augustiks lubasin talle viimase osa ka ja kui kõik läheb plaanide kohaselt, ilmub mul raamat.
(Vahemärkus: päris ma ei taha omaenda proosaraamatut ilmutada, kui see mulle endale ka veel hea tundub!)
Raha mul väga puudu pole hetkel. (Mitte et teda liiga palju oleks, aga kui mul jääb kuu alguses uue laekumise eel 30 eurot üle, on: "Vau, ma olen ikka päriselt jõukas!") Ma pole kunagi mõistnud, mis võlu rahal on (peale selle, et teda võib kulutada),  ent õdendamine meeldib mulle.
Nii et saatsin ITKsse ausa kirja oma võimiste ja suutmiste kohta ja nad vastasid 2 tundi  hiljem tänuga otsekohese kirja eest, mille lubasid oma õendusjuhtidele edasi saata ning mulle tagasisidet vähemalt järgmiseks reedeks.
Rõõmustasin juba sellegi üle mõlemal juhul, et näe, inimestele tundub see, mida teen, ikka tore!

Aga nukkerhabras on olla ikka.
Kui mõtlen ühele või teisele hiljutisele paile, on rõõmus - aga palumata tulevad erinevad jalalöögid ka meelde ja meenutavad mulle, et inimesed on lollakad. Ongi sellised, see on inimene olemise põhiolemus - ning siis on taas kurb olla.

Aga on samas ka palju toredaid!
Vast tuleb see tagasi rohkem tunde ja vähem vaid teadmisena, kui jälle rohkem antidepressante võtan.

Kogemusnõustamine ja muud asised asjad

Esmalt (enne kui jälle ära unustan) panen lingi oma kogemusnõustamisest rääkivale lõputööle. See pole siin, et te, armsad lugejad, saaksite ilkuda, mis kõik valesti on, vaid selleks, et tulevased seda temaatikat puudutavad uurimistöölised võiksid eesti keeles loetavat materjali kasutada.

https://drive.google.com/file/d/0BwZvqVU8ozlRZkRZNU9tMlVhTFE/view

Siis võiks veel öelda, et kogemusnõustamine ja kogemusnõustamine ja võibolla ka kogemusnõustamine, et otsingumootorid õigesse kohta tooksid.

Nii, tehtud.

Siis lubasin aru anda, kuidas kodune seenekasvatus edeneb.
Võtsin esimese saagi, lisasin need supile ning nüüd pakk puhkab, nagu juhendis ette nähtud, kümme päeva. Külmkapis.
Peab tõdema, et austerservikud maitsevad hästi, neil on sihuke mõnus tihke viljaliha (mida ei tohi üle keeta, muidu läheb lausa vintseks!) ning hiinapärase supi tegid nad veel eksootilisemaks - ent.
See krmuse saak oli umbes 70-80 grammi seeni.
Üldiselt neist supile isegi jätkus.
Aga see pakk peab jube kaua edukalt vilja kandma, et tasa teha 13 eurot, mille tema eest maksin. Värsked austerservikud on head küll, aga kui peale umbes nädalast kasvuperioodi saab 70 grammi seeni ja siis peab pakk kümme päeva "puhkama", enne kui järgmist satsi võib kasvatama asuda, kaua läheb, et 2.60-se kilohinnaga šampinjonide asemel austerservikupaki ostmine ära tasuks?

Vaevalt see pakk üldse nii kaua saaki annab. Loen enda õnnelikuks, kui õnnestub oma 13 euro eest 700 grammi seeni saada.
Aga noh - poleks proovinud, ei teaks.

Oehh. Kell on 2.02. Miks ma ei maga? Sest ma, kurat, sõin jälle liiga vähe ja siis ei saa magada. Kusjuures ei ole tunnet, et kõht tühi, mine söö! Lihtsalt uni ei tule ega tule, kuigi voodis on nii mõnus olla ja peas ükski muremõte ei keerle, ning paratamatult hakkan siis mõtlema, et MIKS.
Välja mõtlesin.
Kusjuures oleks siis nii, et mulle see vähesöömine mingit allavõtmiskasu tooks! Ei, ma vahepeal jälle proovisin. Nädala jooksul 3x päevas süüa ja pärast 22 ainult puu- ja köögivilju tõi kaasa pool kilo kaalutõusu.
Aju soovitas vähemsöömist proovida, sest on ju üldlevinud tõde, et vähe ja tervislikult süües saab õndsaks! "Ei. Tasu. Vaeva." ütleb Organism ikka ja jälle, ohates tülpinult, et teda jälle ei kuulatud. "Ma ju räägin sulle, eideke, kogu aeg, et me ei ole mingid keskmised, ei saa õndsaks üldlevinud tõdesid järgides!"
Eks ma nüüd natuke aega jälle usun.

Pealegi on mul magamist takistavaks asjaoluks ka, et põlved katki ning tuikavad kergelt. Kui laps olin, olid katkised põlved mu normaalseisund, kukkusin, nutsin, tõmbas korba peale ning tund peale põlve(de) lõhkumist polnud mälestustki, et need mul kunagi terved ka olid ja siis oli kõverdamine ja sirutamine teise tundega.
Aga enam ma sellega nii harjunud pole. Ega ma teab mis tundlik valude suhtes pole, aga just see "ei tohiks valutada, aga valutab, näe!" segab.
Põlved sain katki nii, et käisin jooksmas. Muidugi oli libe, talv ju. Kui oma väikest paarikilomeetrist ringi sörkisin, libisesin oma tosin korda, ent sain tasakaalu tagasi - mu tasakaal on jätkuvalt päris hea, kui mitte silmanägemisele, vaid tunnetusele loodan.
Nii, jooksin paar km maha ja siis enne koju minemist käisin poes ka ära. Sa jutas, kaks kilekotitäit toitu! Aga no koduni oli mingi 600 meetrit, selle jooksen ka kahe kilekotiga koormatult maha!
Väljas oli jätkuvalt talv ja libe. Võtsin tempo üsna alla, sest kotid, üks üle vasaku õla seljal tolknemas ja teine paremas käes, segasid kõvasti. Libisesin. Sain tasakaalu tagasi. Libisesin. Sain tasakaalu tagasi. Siis ületasin jooksuga pisikest teed, kus polnud pea üldse jääd - ja komistasin kõnniteeääre vastu, mida ma ei näinud (kurat, allpool ju, kurat!).
Lendasin käpuli ja oli küll selline jõuetusehetk, et krt, ei tõuse kohe püsti, ootan momendi. Ootasin momendi. Ütlesin kõva häälega AI, vedasin end jalule ja läksin järgmised 100 meetrit kõndides.
Ent siis hakkas igav ja jooksin ikka koduni välja.

Seda, et põlved verised, nägin alles toas, retuusid jalast ära võtnud. Oli jah maa vist seda graniitliiva täis, mis kukkujat päris rõvedalt lõhub. Õige-õige.
Aga retuusid jäid terveks. Kvaliteetne kraam!

See juhtum näitas mulle taas, et minu valulävi on natuke kõrgem kui inimestel üldiselt. Et seal, kus teised vbla lonkaks ja nuriseks, ma jooksen lihtsalt maa lõpuni.
"Mitte Matty pole probleem, vaid see, et ma ei tea, mis on teistele kerge või raske." (Väga vaba tsitaat, notsu tõi kunagi selle mind mõistes näiteks ja see jäi minuga, mis siis, et raamat üldiselt mulle ei imponeerinud.)
Sest arvasin alati, et olen teistest nõrgem, viletsam, abitum ja treenisin end muudkui tugevamaks. Visamaks. Suutlikumaks.
Ja mis krdi kasu mul sellest oli? Kas keegi vaatas lõpuks, et liiga raske koorem tal, võtame vähemaks?
(Valentinipäevapostitus nõrutab jätkuvalt sappi.) Nah, ei. Loogika oli hoopis "Ta veab selle ära?! Noh, siis võib ka juurde laduda!"

Süü

Teate, et mul ei juhtu KUNAGI seda, et veerand tundi seisab tühi, blogiposti ootav leht mu ees ja viimaks panen kinni, sest no ei ole midagi öelda?
Ok, seda ei juhtu kunagi, aga praegu, enne eelnevate ridade kirjapanemist, peaaegu läks nii. Mitte krdi midagi pole öelda.

Oh, ühe asja mõtlesin välja! Enne antidepressante ning peale Rongi oli nõnda kogu aeg. KOGU aeg. Nüüd, peale annuse vähendamist, nii palju, et tuleb meelde, kui korraga ränk ja koomiline see oli. Vahepeal on ka olnud, mõnikord ja natuke. Aga kui koomiline ja samas valus see algul oli, kuidas ma sain ise aru, et koomiline - ja ometi iga kord vaimset piina tekitav, seda pole mitte kunagi siia kirja pannud.

Nimelt. Kui ma lasen kraanist kannu vett, on üsna võimatu parema käega hoida nii kannu kui keerata kraaninuppu. Ma pean ühte neist asjust vasemaga tegema - ning süütunne ja vaimne piin, kuidas ma ikka paremat ei arenda, kuidas ikka PEAKSIN kõike paremaga tegema! on täiesti reaalne, hoolimata sellest, et mõlemat asja ei saa ühe ja sama käega teha samas rämedalt vett raiskamata - aga seda ma muidugi ka ei taha, siis oleks süütunne seepärast, kuidas lasen veel ilmaasjata valamust alla voolata.

Kui olla nii varmas kui mina süüd üles korjama ja enda peale võtma, võib seda kõikjalt ja alati leida.
Seepärast vihastasingi boonusisa peale, kes kaevas prügikastist üles kassitoidupurgi ja tuli mulle eraldi näitama, et näe, seal põhjas on veel pea teelusikatäis toitu, ma ikka tegin halvasti.
Õige, ma tunnen end nagunii liiga vähe halvasti seepärast, et ei tee seda või toda täiuslikult, võiks veel sellepärast, et ma ei näinud purgi põhja, end ka süüdi tunda. Hästi mõistlik oleks. Mis ma julgen öelda, et mul pohhui see lusikatäis kassitoitu?! Täiesti nartsissistlik ja teistega mittearvestav!

Oh, näe =) Jälle on mul midagi öelda siis, kui vihastan.
Ma olen tema peale ikka veel vihane. Või ei, vihane pole õige sõna. Olen nördinud, et tema mõtleb ainult endale, sest TEMA on ainus, kes seda lusikatäit äravisatud kassitoitu tähtsaks peab, samas süüdistades MIND, et MINA olen nartsissistlik ja mõtlen ainult endale.
Ei, ma tunnen end liiga vähe süüdi, ikka võiks rohkem!
Kusjuures nördinud olen peamiselt enda peale, sest ma siiralt pidasin teda targaks inimeseks. Nüüd nähes, kui rumal ta on, kuidas alati on teised (näiteks mina, aga see on ainult üks näide väga paljudest võimalikest) süüdi ja tema vaene ohver, on mul tahtmine nägu kätes ka tema kohta taeva poole huilata: "Miks, oo miks?!"

Miks ma olen üleni neid uskudes lasknud end halvaks pidada inimestel, kelle halvakspanu ütleb midagi ainult nende endi, mitte minu kohta?!?!

Oi =) Teate, selle jutuga paralleelselt kirjutan valentinipäevapostitust armastusest, ning sama sapp, mis seal, lekib ka siia =) Sest mu arusaam armastusest on revolutsiooniliselt muutunud. Aga milliseks, seda saate siis lugeda, kui päev käes.
Päris pikk postitus tuleb.
Ei, tasus ellu jääda, et teismoodi nägema hakata.

Oi, kui juba annuse vähendamine niimoodi mõjub ...

Ei olnud asi eesmärgipuuduses.
Ma hakkasin vähem antidepressanti võtma, kui kooli läbi sain, ja see annuse kahandamine mõjub. Mitte vähe. Kusjuures ma ise ei oodanud seda üldse, unustasin isegi arvesse võtta, kui oma pideva paha tuju põhjuste peale mõtlesin.
Aga no nii on.
Tahan nt plokki samuti kirjutada siis, kui millegi peale vihastan, muidu mitte.
Krt, kui paremaks ei lähe, pöördun veebruari keskel suurema annuse juurde tagasi. Ei, ma rääkisin psühhiaatriga läbi küll, tema soovitus oligi peale kooli lõppu pisemat annust proovida, ent sellest on umbes 6 kuud möödas. Ja noh - "proovida" kõlas täpselt sedasi, et kui on halb tunne, pöördume esialgse juurde tagasi, mhmh.

Aga ma vihastasin, mõistagi. Mida siin muidu heietan praegu.

Põhimõtteliselt vana teema: olen selle üle siin korduvalt vihastanud, arutanud ja tõdenud, et ma olen mingi imelik vist, et mul üldse nii ei tööta, nagu mõnel teisel. Autistliku mõtlemise võlud ilmselt vms.
Aga siiski.
Aga ikkagi.
Aga ...
No minu peas nii üldse ei tööta teoreetiline haridus! Nagu nii üldse! Ei ole absoluutselt nii, et õpin midagi selgeks ja siis tean - kui praktikas ei kasuta, on mõne nädala pärast räbalad, poole aasta pärast üldse väga üksikud detailid alles. Ja kui praktikas kasutan midagi-kuidagi, siis see, et enne polnud teoreetilist põhja, üldse probleem pole. Ma praktika jaoks ja jooksul omandan ka selleks vajaliku teooria ning siis mäletan seda edaspidigi.
Aga mingi praktikas rakendamata teooria ununeb kohe, kui teda enam vaja pole. Päriselt. Või noh, mingid räbalad säiluvad, ma oskan tegusõna faire jätkuvalt pöörata, kui seda meenutan. Aga võimalusel ma ei kasuta prantsuse keelt, sest nii keeruline. See-eest inglise keel, mida õppisin umbes 30 korda vähem koolis (prantsuse keelt alustasin esimeses klassis ja igal aastal oli 6 tundi nädalas, inglise keelt 10. klassis ja seda oli siis 2 tundi nädalas), ent ise kasutan ja alguse tegingi iseõppides The Lord of the Rings'i lugemiseks, on peaaegu nagu teine emakeel.
Miska mulle on formaalharidus paberi ärateenimine ja muud midagi.

Ja siis vihastan end roheliseks, kui leidub inimesi, kes haridust päriselt tähtsaks peavad. Ei, oletan, et nende mõte lihtsalt töötab teismoodi, neile jääb tõesti meelde - aga mulle jälle tõesti ei jää! Kõik, mida ei ole praktikas kasutanud, hajub. Mida ma anatoomiast (mida õppisin ja õppisin ja õppisin) mäletan? Et kolp on ladina keeles cranium ja ... eee ...musculus on lihas? Luu on os.
Suht kõik.
Kuidagi on veel meeles, et on vertebra, aga kas see ongi nüüd selgroog või tuleks üks sõna veel panna?
Oot, anatoomia ja füsioloogia on muudki kui ladinakeelsed nimetused?!
Eeeee ... no seda, et peaaju käib kolba sees ja veri kehas ringiratast, teadsin ennegi ju?

Mulle päriselt, päriselt ei mõika haridus. Teoreetilised teadmised ununevad kohe, ainult praktikas kasutatav jääb meelde. Või põnevas raamatus tekstis sees olevad ning lugemise käigus ajju vajuvad ja seal talletuvad teadmisekillud. Need ka jäävad - ja siis olen hiljem "kurat küll!" kui selgub, et nood teadmised olid täiega valed.
Mis teistel ei ole nii v?
Või on, ent nad ikkagi on selgeks õppinud, et haridus hea, ja nüüd jagavad seda usku valimatult, sest no haridus peab ju hea olema, kui seda nõutakse nii paljudes kohtades? Ja mina olen nende meelest rumal, et haridust paberiks pean?!

Noooojah.

Olgu, viha välja lastud, mida ma nüüd veel kirjutan?

Aa, seoses antidepressantide annuse vähendamisega ning halva tujuga tahaks igalt poolt pai norida. Nagu neilt inimestelt ka, kelle olen enda omade hulgast välja arvanud, sest äkki nad ikkagi on toredad,lihtsalt olid kuidagi emotsionaalselt rebestatud vahepeal? Ainult siis, kui fakte meenutan, tuleb taas tõdemus, et ei. No ei. EI!

Süda on ka paha. Nagu sedasi lainetena - kui midagi olen söönud, on parem, aga kui kõht jälle tühjaks läheb, tuleb ka iiveldus tagasi.
Kõik. On. Halb!

Paistab, et täiesti kaugema eesmärgita olla on mulle ikka liiga keeruline

Hei, reede õhtu? See peaks ju olema mingi lõõgastumise hetk!
Nii et lõõgastu, naine, lõõgastu!



Eip, ma ei toimi nädalapäevade kaupa, tundub. Nii ära stresseeritud ja jõuetu ja enda ning maailma peale kuri pole ammu olnud.
Vähemalt kolm päeva!
No tegelt on üsna selge ka, mis mul viga on - mitte et hirmsasti kaugete eesmärkide nimel liigutada tahaksin, aga tore oleks teada, et nad on seal. Et igapäevane minieesmärk korda 68 või 196 viib pikas perspektiivis kuhugi.

Aga nüüd polegi ühtegi suuremat tulevikutahtmist peale omaenda väikese armsa uuslapse ja sinna suunas teadlikult pingutada lihtsalt ei soovi praegu. Süda läheb pahaks, kui mõelda, et peaksin kellegagi seksima ainult lapse saamiseks.
Töö? No rahaliselt oleks kergem, kui oleks. Aga ma väsin niigi nii ära täiesti ennustamatult, vahel ei saa öösel magada, vahel tahan päevas kolm korda lõunaund võtta - ning tegelikult me ei sure Poeglapsega ka nälga riigi toetuste peal. Tuleb lihtsalt jälle vaadata, mida osta ja kuidas mõistlik oleks.
Nagunii on rahaliselt lihtsam kui enne Rongi ja vahetult enne seda võetud ning kvartali jagu kestnud ametlikku tööd.

Phmt olen nõus praegu tööle minema väga osalise ajaga ning omadel tingimustel. Mul ei ole seda otseselt vaja teha.

Ja - ja -ja kool läbi? Möödas-tehtud-lõpetatud?
Nojah.
Appi.
Õnneks on mul üks lugu, mida pole vist augustist saati näppinud, pooleli. MidagiGI.

Sest no - romaan ootab veel veidi parandusi pärast seda, kui sinna sisse vaatasin viimati-jaanuari-lõpupäeval, aga kui lasta taas natuke aega mööda, on parem. Alati on kasuks natuke oma teksti pandud kavatsusi ära unustada ja värske pilguga vaadata.
Üks Teine Lugu vajab uut avaldamiskohta, sest senine kukkus ära (mitte et minu töö oleks kõlbmatu, see kogumik lihtsalt ei ilmugi). Kolmandat peaks natuke mudima ja krt temaga: ta küll ei ole omaetteseisja, ent las läheb võistleb teistega natu.
Aga no phmt on kaks lugu ja romaan valmis, onju, ainult viimistlus veel. Aga avaldamisega suurt tööd teha ma ei taha. Tasapisi, natukehaaval ainult.
Issand, luuletused võiks ka koguks teha.
Kas ma võin sundimatult otse põrandale oksendada?

Kirjutamine mulle meeldib. See osa, mis jäle on, on seda kuidagi teistele pähe määrida, nii et veidi raha ka saaksin.
Nojah, aga lubasin vähemalt midagi ilmutada sel aastal? Lubasin.

Ok, paistab, et mu uus prioriteet (lapse saamise järel, aga see lapseteema on hetkel veidi allasurutud olekus) on enam-vähem valmisolevate tekstide avaldamismasinasse lükkamine. Jaa, kõlab küll kuidagi rahustavalt - on teada, mida teha tahan, võin sinnapoole liigutama hakata.

Oh, nädalavahetus on viimaks tähenduslik! Esmaspäevast hakkan liigutama, sest enne on kõik tööinimesed pausil =)

Inimesed ja õnn

Disclaimer: seekord ma olen vihane. Kes on hell minu enesetapmise suhtes: olge ettevaatlikud!
Diclaimer 2: kisub mammutpostituse poole, tehke vast endale kohv, tee või midagi, kes lugema jäid. 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas pärast Tänapäeva romaanivõistluse üldse kohatuks jäämist olin murtud naine. "Ma tegin ju nii hästi, kui oskasin," mõtlesin. "Ja see polnud neile küllalt hea! Maailm on nii loll! Oh, kui raske on sellega leppida!"

Pakkusin seda romaani üle lugemata veel kahte kohta, kuskilt ei saanud tagasisidet, harjusin mõttega, et maailm ongi nõme - aga paari nädala eest võtsin oma töö taas ekraanil ette, et vähemalt üle vaadata, vbla mõnest kohast ka parandada, enne kui järgmisesse kohta saadan.
Algus oli nagu ikka, paaris kohas parandasin lausestust, aga oli sama lugu, mida mäletasin, sama lugu, mille kallal nii kaua nii hirmsasti tööd olin teinud. Mõni lisatud sõna üldmuljet ei muutnud ning mus polnud erilist entusiasmi edasi söösta. Paar lehekülge päevas, nii ta läks.

Olin täiesti ette valmistamata selleks, et sügavamale lukku jõudes lugesin korraga oma peategelast käitumas nagu puuhobust, täiesti empaatiavõimetult, nurgelisena. Mitte lihtsalt kalgina, vaid otse ebainimlikuna.
Ja kui olin selle stseeni elusamaks kohendanud, tuli peale väikest pausi järgmine, veel hullem.

Ma ei mäletanud seda nii. Kohe üldse. Mina omast arust olin kirjutanud normaalse inimese jäledates olukordades, aga lugesin nüüd mingist puutükist, kes teiste kannatustest üldse ei hooli.
Ning siis hakkas mul lugedes endast erikahju.
Sest mina olin kirjutanud selle, mida teistes inimestes nägin, sellise normaalse inimese, nagu mina inimesi tajusin.
Viimase parandamise ajaks enne praegust ei olnud ma veel perekondliku psühhopaatia avastust ega seda, et ümbritsesingi end selliste teiste inimeste suhtes hästi tuimadega, teinud. Ma siiralt, siiralt ja üleni arvasin, et inimesed käivadki sellised, lihtsalt mina olen oma halemeelsusega teiste osas mingi kipakas versioon. Et mina hoolin avalikult teistest ja ootan, et teised ka minust hooliksid, oli mu meelest minu jabur iseloomunõrkus, terviklik inimene nii ei teeks!
Kui ennast tapsin, oli see väga oluline faktor mu mõtlemises: ma olen valesti, tunnen valesti, olen aint koorem teistele.

Parandasin edasi, lehekülg lehekülje järel täiesti jubedad, ja endast oli nii kahju, et pisar tuli ka silma. Et ma päriselt, päriselt, päriselt arvasin: nii käibki. Mulle tuli jälle meelde, mida ekssõber I. ja ekssõber K. (neist kõige normaalsem, ilmselt intelligents päästis) ja ekssõber T., tuntud ka kui Rongimees, on öelnud ja teinud, ning siis sain vihaseks.
Nagu päriselt, väga vihaseks.
Ega mul ei olnud ka seni tunnet, et midagi neist ilmajäämisega kaotanud oleksin, ikka võitsin ju. Elu läks paremaks.
Aga kui nüüd mõtlesin, kui väga nad mind tuima ükskõiksusega väärkohelnud on, kuidas ma sellega leppisin ja arvasin, et inimesed käivadki sellised, mul tuleb okse kurku.
Ei saa midagi teha ka. Nad pole juba ammu mu elus ja üldse, kui inimesel on must ükskõik, ega ma ei suuda ka talle haiget teha teisiti kui füüsiliselt. Ok, boonusisale vähemalt võin vastu öelda, ta on jätkuvalt mu emaga abielus ja seega kättesaadav.
Igaks juhuks ütlen, et ma pole kellelegi füüsiliselt haigettegija. Esiteks ma ei jaksa ja teiseks ma ei taha. Mul hakkaks enda pärast halb. Sihuke olengi vä? ÖÄKKKK.

Kui kõik jätkuva aususega ära rääkida, tuleb tõdeda, et ma pole ka hea vaimselt haigettegija. Ma nüüd seisan rohkem enda eest, kuid vahel hämmastavad mind ennastki laused, mida ka täna täiesti heatahtlikele ja lahedatele sõpradele ütlen. Lausete sisu on, et sa ei pea vastama, see ei pea sulle korda minema, pean sind nagunii toredaks - ja siis rõõmustan nagu lumekuningas, kui vastatakse.
Nagu - kui ebaoluliseks ma ka ise end pean, ei ole üleöö ümbermuudetav. Seisan enda eest rohkem, aga võiks veel palju rohkem - ning ikka nimetatakse mind mõnikord isekaks.

See on eraldi vihaallikas.
Kuidas on üldse võimalik, et teine inimene niivõrd, niivõrd midagi aru ei saa?!?!?!?!
Aga Trump valiti presidendiks, inimesed ongi juhmid, rahustan ennast.
Ja noh - mina ka arvasin, et mu romaan on hea. Et seal on adekvaatne sisekaitses töötaja siseelu kirjeldus. Inimesed ongi sellised.

Mulle oli nii suur avastus sügisel, et mitte mina pole imelik, vaid teised mu ümber. Minu individuaalne kogemus tuligi selle pealt, et lubasin inimestel endale peale astuda ja suhtlesin nendega ikka rõõmsa entusiasmiga edasi. Normaalsed inimesed vihastanuks või vähemalt tõmbunuks eemale, aga mitte mina.
Kui mul on halb, mõtlesin, on viga ju minus. Püüan parem olla!
Nüüd näen, kuidas mina olen väärastunud peamiselt selle poolest, et kannatasin kogu väärkohtlemise välja ning süüdistasin tagatipuks veel ennast, et ei suuda veel rohkem anda, mingi eriti nõrk ilmselt. Aga enne - enne üleni uskusingi, et olen nartsissistlik ja nõrk ja arg ja paksuvõitu ja pean ikka pingutama, et teiste vastu parem olla, sest loomupäraselt olen ju halb.

Krt, nagu ülitüüpiline koduvägivalla ohver.
Ja kedagi pole jalaga lüüa ka, pean omaette trampima!

Nõnda, teema lõppes. Sujuv üleminek järgmisele ei tule praegu. Tavaliselt tuleb, ent täna kuidagi mitte. Ilmselt olen liiga vihane.
Elik siis: teine teema, mis tegelt on seotud, aga no ei tule seda ühenduslüli hetkel.

Hiljuti kirjutasin õnnest, inimesed ei olnud minuga nõus ja mõtsin, et ahhhh, lollakad, ma ka ei viitsi. (Ei, päriselt, siil ja tasakaalukunstnik on kenad inimesed, ent sellest, millest rääkisin, nad küll aru ei saanud). Aga siis Tasakaalukunstnik postitas veel ja lubasin seal kommentaarides taaskord arvamust avaldada.
Seekord kirjutan hästi pikaldaselt ja asju lahti seletades, vbla saadakse paremini aru.

Niisiis. See, mis on kellegi jaoks õnn, ei olegi mu meelest oluline. Üldiselt ollakse ses ühte meelt, et kui on halb olla, ei ole õnne, ja eriarvamused tulevad sealt, kas õnn on siis, kui on väga hästi, või siis juba, kui miski ei kraabi ja inimene end halvasti ei tunne.
Mis minu vaatekohalt ei ole üldse tähtis. Keskendun nagunii sellele, kui palju tuleb õnne seestpoolt ja kui palju väljast ning ütlen juba ette ära, et kumbki pole mu meelest absoluutne.

Üldiselt on analogiseerimine (on olemas sihuke sõna v?) kõige nõmedam viis millestki rääkida. Paralleele võib tuua kõiges ja kõigele (miks on elu nagu lamp? aga vann nagu kõht? aga ronk nagu kirjutuslaud?) ning keerukas on pigem leida asjad, mis pole kohe üldse sarnased, no mitte raasukestki.
Aga kui rääkida inimese enesetundest, on paralleeli leides asju oluliselt lihtsam selgitada, sest hing on pime maa. Keegi ei näe ega kuule seda, isegi maitsta pole võimalik ning alles hea analoogia peale tuleb: "Aaaaa! SELLEST ta räägib!"

Minu analoogia inimese vaimse enesetunde kohta on tema keha külmatundlikkus.
Ei ole uus.
Aga leian, et päris hea analoogia. Sest see põhineb sellel, mida TUNTAKSE, midagi pole näha - ent samas on kõik tundunud nii külmust kui soojust ning saavad aru, millest jutt. Ei pea kobama elevanti, üks hoiab sabast, teine katsub külge ja järgneb üleüldine segadus.

Kui inimesel on külm, ei ole probleem väline ega sisemine, seal on mõlemad mängus. Ei saa ainult välisele loota, kuhja endale nii palju riideid ümber kui tahad, kui su kehasoojus neid seestpoolt ei küta, võibki kuhjama jääda. Need ei tee olemist soojaks.
Minul oli ju enam-vähem kõik, mida inimesed üldiselt tahavad - lahedad lapsed ja meeldiv töö, katus pea kohal ning kõht täis ja kuigi ma püüdsin kuhjata veel ja veel, olin sportlik, ilus, kirjutasin ehk tegin loovat värki ka, ikkagi surin külma kätte.
Sest ma ise ei tootnud enam üldse soojust ning need olid nagu tänaval vedelevad riided, kõik täpselt sama külmad kui ilm õues.

Aga ainult sisemisega ei mängi välja samuti. Sa võid ju sooja toota, ent kui alasti käid, hajub see kõik su ümbert niipea, kui ilm vähe külmemaks muutub. Külmetad ning võid külma kätte ka surra.
See on koht, kus veel vihasemaks lähen - et kui sa ei ole õnnelik, on see nagu paljude meelest su oma süü, ei oska ennast õnnelikuks mõelda. Eriti loll! Count blessings või midagi!
Aga sellele nagu ei mõelda, et isegi kehatemperatuuri hoidmiseks on vaja kõhtu täita regulaarselt. Nii, nagu inimene vajab toitu ja jooki, vajab ta ka vaimselt asju (lähedustunnet teistega, tunnet, et ta on vajalik, et keegi teine ka hoolib, kas ta elab või sureb). Ja pealegi: see head asjade endale üles lugemine on täpselt samamoodi välistest asjadest endale temperatuuri loomine kui nende puudumisest külmetamine. Ikka loeb väline!

Kui mulle antaks valida, kas ma elan oma terve katusega, ent tunnen end halvasti või on mul katuses augud, aga hea tunne, mis te arvate, kumma valiksin?
Välised asjaolud on nagu riided - kui seestpoolt sooja toodad, aitavad seda hoida ja üleni tähtsad. Aga kui sa seestpoolt sooja ei tooda, täiesti ebaolulised.
Aga. Kui ma peaks valima, kas keegi teine hoiab mu ümbert või ma ise toodan sooja, ma kõhkleksin. Enda kasuks paneks otsustama ainult tõsiasi, et keegi teine on teine ja võib minema minna. Ent kui ta on soe ja soojendab ka mind, kui ta on korraga riided ja kütja, paneks ikka mõtlema küll.
Sest kui kehas on soojus, peab see külmale ka kauem vastu. Võrdle, mis tunne on saunast talveõhku minna ja sealsamas talves lihtsalt pool tundi oodata.
Ei ole päris sama.

Mul on kogemus, et ainult väline ei aita, kui su sees on jää. Mul on ka kogemus, et tugevda sisemust palju tahad, keskendu sellele, mis on hästi - kui ikka mantel ja püksid puudu on, ei tee see, et sul on müts, sall, saapad ja kindad, olemist soojaks.

Jaa, inimesed on erinevad. Mõnel on külm kampsuniga, kui teisel sealsamas t-särgis pole nagu midagi. Aga täpselt nagu me kõik vajame perioodiliselt toitu, et mitte surra, vajab inimene kui karjaloom karja. Mitte et ta tahaks nendega kogu aeg ninapidi koos olla, ent tunne, et sa oled täiesti üksi ja pole kellelegi vajalik, on täpselt samamoodi tappev kui toidupuudus. Kui sa aga suhtled lähedalt lausa kellegi toredaga, kes toidab sind talvel, on see väga suur pluss.

Ok, aitab kah. Olen kommentaarides mõttevahetusele avatud.