reede, 28. detsember 2018

Mõni päev on veel, aga pohh

Kui kokku võtta, siis see on olnud karm ja kange aasta.
Heade aastate otsa jälle üks sihuke ... viisakalt öeldes ere? Üles ja alla ja alla ikka nii, et veri taga ja hambad lendavad.

Ausalt, ma päriselt-päriselt olin kindel, et 2018. aasta lõpuks on mul titt vähemalt kõhus, kui mitte käte vahel. Aga no ma olin ka kindel, et Poeglapse isa on mu päris igavene armastus ja et Rongimehega me ju sõbrad, head ja armsad sõbrad ikka oleme alati edasi ja oeh.
Mul on usk, et kui tööd teha, tuleb ka tulemus. Mitte et ootad ja ootad ja saadki õnnelikuks, aga kui visalt üha teed ja teed, siis on loota.
Jah, noh, loota ongi - aga osades asjades ei toimi see IIAL. Ja ma ei saa tegelt aru, kuidas on sedasi, et ma olen pikka aega nii nunnu, mõistev ja hea, nagu ma oskan olla, ilus ja tantsin nõnda, et ikka on, mida vaadata - ja siis on mingi naine, kes naeratab, mees paneb talle käe ümber ja paari kuu pärast kolivad kokku ja no WTF?!
Oleks veel parem naine kui mina KUIDAGIMOODI. EI, lihtsalt ... ma nagu ei loegi.

Olgu, või ei ole isegi teist naist, ei kolita kokku ega isegi suudelda, seksist rääkimata, aga üksi on ikka parem kui minuga. Isegi natukene koos minuga, kurat, ma ei oota ega oodanud ju kooselu ega midagi, lihtsalt et ma ei peaks küla pealt seksi otsima.

See tita puudumine ... ma arvasin, et lapse saab endale kõhtu lihtsalt osta, aga see päris nii lihtne ikka pole. Nagu sünnitamise kui protsessigagi - MINA ju tean, mis on mulle normaalne ja kuidas on hea, aga meedikud on ÕPPINUD mingeid keskmisi ja kui ma nende mõttes olevasse tervislikku vahemikku ei mahu, on vaja sekkuda, kiiresti ja väga - ja oeh.
Nüüd oli täpselt sama selle kunstliku viljastamisega - ma ise arvaks, et ootaks mu ovulatsiooni ära, laseks sperma tuppe nt kolmel päeval järjest ja mõne kuu pärast oleks loode kasvamas. Aga ei, on vaja mingeid iks imesid teha, ma võtan tablette ja süstin ennast, nii et küpseb mitu munarakku korraga, siis need võetakse välja, viljastatakse kehaväliselt, mina võtan teisi tablette ja lasen iga õhtul vittu mingeid hormoone. Ja siis on siirdamine ja no sada kraadi pingutust - kuid võiks nagu LIHTSAMALT enne proovida äkki?
Võibolla see ei toimiks, ent siis ma vähemalt teaksin ning poleks "aga miks mitte nii?!"

Nojah.
Miski ei lähe lihtsalt. See pole minu elus. Ei "vea".
Ainult töö, töö, töö viib MÕNIKORD sihile.

Ja no see aasta meenutas mulle jälle seda.
Kui ma saan õige tunde najale, "maailm saab hakkama, minul on hetkel hea, järelikult ongi kõik hea, KÕIK ON HEA", ma mitte ei sunni end sedasi mõtlema, vaid nii ongi. See on PÄRIS tunne. Karikate emand saab aru =)
Aga enamasti ma ei saa sellist vaikust enda sisse, TEEN liiga palju, torman liiga kaugele ja siis värisen valust, et see polnud ikka piisavalt kauge veel, ikka on nii halb!
Vahel meenub, et mul ei ole kuhugi vaja minna, ma juba olen enda juures kogu aeg.
Aga ses osas on see aasta ka karm olnud, et ainult vahel. Vahel. Sest ma kurnan enda kogu aeg üle, kui valu või absoluutset jõuetust pole, ma jaksan ju veel? Ja no alles masenduse üle minu pühkides saan aru, et vist ei jaksanud.
Vist kindlasti on üle piiri.

Aga no samas ... Totoro. Esiku kollased seinad. Reis Brightonisse. Kuningad. Tütre grand prix. Vahel saan pai ka seda nõudmata. Legendsi (on sihuke söögikoht mu Mittedepressiivses Väikelinnas) kitsejuustusalat. Bohemian Rhapsody filmina.
Neid üles-asju on ikka ka mitupalju olnud. Neid, mis ütlevad, et tasub elada, tasub!

Kange aasta. Nagu kange kohv - korraga terav ja tugev, kuskil pole pehmust.

16 kommentaari:

  1. olen kah mõne aasta eest selle kadalipu, nimega kunstlik viljastamine, läbinud. kuna mees töötas aastaid välismaal ja minu parim enne kukkus ning siis ühest kojukäigu korrast õnnestus ka, aga ära katkes... siis mõtsin, et no arstid teevad ehk valmis. oi kurat, oleks ma teadnud, mis sellele järgneb... ühesõnaga sain rämeda depressiooni, täiesti selgest taevast. olin enesele ka aru andnud, et õnnestumise tõenäosus väike, aga depressiooni see tulemast ei seganud. kolm nädalat haiglas olemist, kaks kuud täielikku töövõimetust (kusjuures, arvasin, et jäängi selliseks) ning aasta väljarabelemist ning koos sellega tuli teadmine, et neverever, minu kere neid ravimeid lihtsalt ei kannata. punkti panemine oli raske ja on praegugi veel ning ma olen Sinust aastaid vanem, saati mul ei olegi lapsi. õnneks vennal on ja ma rahul tädi staatusega. teinekord lihtsalt ei vea välja, kuigi püüad kõigest väest ja võitlejatüüpidel on sellega raske leppida. see ei ole kellegi süü, lihtsalt shit happens.

    VastaKustuta
  2. Ei, ole nüüd =)
    Tegelt ei maininud seepärast, et mul sai raha otsa ja siis ma ei läinud ka enam sinna. Ja TEGELT ma mõtlen, et vbla uuel aastal lähen jälle ja siis mainin. Aga mul kulub veel veitsa aega oma üldisest raskest elust toibumiseks.

    VastaKustuta
  3. Ma tean üht juhtumit,kus umbes sinu kirjeldatud meetodiga tehti tita, nii et see pole üldse mingi võimatu variant.

    VastaKustuta
  4. Ma usun, et see on PÄRIS tunne, minu point oli see, et see ei tule sinu tüüpi inimestel loomulikult ja seda ei ole lihtne hoida. See on habras tasakaal, mille tuuleõhk võib ümber lükata. Samas kui minusugused ei mõtlegi tavaliselt teiste arvamuste peale - mõtlen siis, kui avastan, et olen kogemata kellelegi haiget teinud, siis on kahju. Aga niisama mõtlen ma haruharva, et peaksin kellegi teise pärast pingutama, rahulolu lihtsalt on, enamvähem kogu aeg, ja vahel harva lööb miski selle natukeseks kõikuma.

    VastaKustuta
  5. Loen "Kuningaid" jõulupuhkuse raamatuna ja tõesti, nagu kaanel lubatud, on raske käest panna. Nii hästi kirjutad.

    VastaKustuta
  6. Rents: ma ei ole hädas, et inimesed ei ole õnnelikud minu üle. Ma olen hädas, sest inimesed ei ole õnnelikud. Tahaks, et kõik oleks ja oeh ja häda, ma ei saa seda kuidagi teha ja siis ma olen hädas ajuti selle üle.

    VastaKustuta
  7. aha.. No mul arstina on veidi kummastav lugeda teksti umbes et "mina tahtsin nii teha, aga arst tegi teistmoodi!" ja siis selgub, et arstil sellest sinu tahtmisest polnud aimu ka.
    (Ja see väike kommentaarikene ka, et "arstid ja nende keskmise ravi!" - ma ei tea, et mul oleks olnud patsienti, kellele ma EI oleks lähenenud individuaalselt... Aga noh. Eks resstoranis ka on igaüks kriitik vms :D )

    VastaKustuta
  8. Ma kahtlustan meditsiini igast võimalikes keskmistamistes, aga samas ma TEAN, et ega ei olegi võimalik usaldusväärselt ravida vm tervishoivärki teha, arvestamata tõenduspõhisust, tõendused aga tulevad meie teaduses keskmiste pealt.
    Elik phmt ma nurisen selle üle, et asjad on, nagu on, mul konkreetsete arstide vastu ei ole mitte midagi, 0 protestijusugi. Nad vaatasid keskmiste järgi, et sedasi viljastades on õnnestumis% suurem, kuna mul oli ka endometrioos, sai selle haigekassale ette anda kui "meditsiiniline põhjus olemas" ja nad tahtsid parimat.

    VastaKustuta
  9. Aga kust sa tead, et sedasi viljastades EI OLE õnnestumisprotsent suurem? :D

    Aga näe, vaata... sa oled mitu korda postitustes kirjutanud, et miks arstid ei tee teistmoodi, ja kommentaariumis on ka varem arutlusele tulnud see viljastamise asi... ja nüüd siin möödaminnes mainid, et ega sa arstiga seda "teistmoodit" arutanud pole. See on konteksti mõttes suht oluline eristus, vähemalt minu jaoks. Vägisi jääb muidu mulje, et sina nagu tahaks ja sina nagu arvaks, aga paha arst raiub, nui neljaks, teistmoodi teha, ja näe, nüüd sul last polegi.

    VastaKustuta
  10. No keskmisel inimesel ongi, iseasi, et keskmisi individuaalselt on päris vähe =)

    Ja no ei, mina ei arva üldse, et paha arst =) Lihtsalt - lihtsalt algul olin mas "usaldan meditsiini, neil on ju kogemus ja värk, tõenduspõhisus jne" ja kui oleks õnnestunud, mul oleks siiras tänumeel. Aga kuna EI õnnestunud, ma olin sunnitud ise mõtlema hakkama - ja mu ovulatsioonid on tugevad, ma ise tunnen nad kohe ära, nii et tundub väga nagu "andke sperma aint ette, ma teen kõik muu ise" - ja no ma ei saanud ise teha, eks ole, see ei olnud isegi variant.

    VastaKustuta
  11. Me räägime veidi teineteisest mööda, aga ma ei viitsi jaurata siin. Aga lihtsalt nii palju, et arstid siiski ravivad indiviide, mitte mingit abstraktset keskmist, ja indiviidide ravi on lihtsam, kui viimased selles ise ka osalevad.
    Ma kordan: minu probleem on siin pigem sellega, et sa juba mitmendat korda kirjutad, mida arst sinu arust oleks pidanud tegema, aga arstil endal pole sellest su arvamusest aimugi. Ehkki see, et tema teab, mitte suva blogilugejad, oleks ehk tulemuslikum.

    VastaKustuta
  12. Kui ma sinna tagasi lähen, saab ta ka teada.
    KUI.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.