Ma ikka veel ei suuda päriselt uskuda, kuidas sain ÄRA UNUSTADA, et ma ei vastuta maailma ega teiste inimeste eest, ei ole minu asi neid ümber teha.
Ja kui kerge ja hea on nüüd, kui see meelde tuli.
Selgelt ikka midagi väga olulist on mõtlemisviisis kinni, sest oma suuremat annust antidepressante võtsin ja võtsin ja see omakorda võttis kõige hullema valu maha - ent kirvendas ikka, kogu aeg kirvendas. Inimestel on minuga halb, pean paremini tegema - aga ma juba olen nii hea, kui suudan, ma ei saa ju rohkem teha, end täiesti ära lammutamata - minust ei jätku, ei jätku, ei jätku, kõik on nõmedad, tahavad arutult palju ... - kuni tuli meelde, et ei peagi jätkuma kellelegi teisele kui mulle endale.
Jah, ma ei jõua soojaks kütta ilma.
Jah, maailm (täpsemalt inimesed selles) tahab alati rohkem. ALATI, ükskõik kui puruks enda teen, ikka pole piisavalt. Kontrollitud.
Ja mis siis?
Ma ei pea andma.
Krt, endalgi vähe =P
Ma saan vaid iseenda eest hoolitseda, minu enda tunded on ainsad, mis mu kontrollile alluvad!!!
Millega seoses annan ka uusaastalubaduse.
Ma nimelt tasapisi muutsin ära süsteemi "plaanin päevaks viis asja ja siis teen need ära". Sellest sai esmalt "plaanin päeva viis asja, teen need ära ja siis veel mõned, sest ma ju jaksan", siis "mis ma ikka plaanima hakkan, nagunii teen viis + midagi" ja viimati juba "teen kaheksa-üheksa-kümme ette kavatsemata asja ja mõtlen õhtul, et SEDA ja SEDA oleks veel teha võinud, aga noh - homme teen".
Nii et mu esimene uusaastalubadus on: hakkan jälle järgmiseks päevaks plaane tegema ning EI tee krooniliselt üle normi.
Olgu, viis asja on mulle juba liiga raske saavutada, teeme kuus.
Ja vahel võib normi ületada ka. Aga VAHEL.
Mitte kuramuse seitsmel päeval nädalas, neist ühel, olgu, tegingi kuus asja. Puhkepäev phmt.
Nii et kuigi mul kuhjuvad kirjutatavad jutud (""Loomingus" tuleb ulmenumber, vast sa aprilli keskpaigaks ..?", "Ulmejutuvõistluse tähtaeg on 31. märts, lõpetame enda oma ära ja saadame sinna, onjo" - ütlesin muide MINA ISE) ja ma ootan iga päev toimetatud tekste "Kuigi sa proovid olla hea" päris valmis tegemiseks, see on ikkagi hetk, kus endalt küsida: "Kas maailm läheb hukka, kui mu jutt sinna "Loomingusse" ei lähe?"
Nii.
Maailm ei lähe hukka - ja vast ei ole ka mõtet panna mõnd pooleteralist teksti, mille varem hülgasin kui "pole küllalt hea" lõppu kandma ja anda sisse raha pärast.
Raha on tore asi, aga mu nimi on mulle kallim ning "käib küll"-asju ikka väga ei tahaks (rohkem?) teha. Teadlikult teha veel pealegi. Sest korralikult kahe jutu tegemiseks + raamatu toimetamiseks ei ole aprillini lihtsalt aega.
Teen ulmejutuvõistluseks nii hästi, kui suudan ja ei üritagi rohkem.
Minu heaolu on rohkem väärt kui MISKI muu. Ja kas ma tahan teha midagi keskpärast, kiirustatut? EI.
Ja mina ka ei vastuta, kui nimetet "Loomingu" ulmenumber on piinlik ja suvaline. See ei ole minu asi, sellega tegutsevad teised, las nemad vastutavad ka. Minu komme korjata enda peale vastutust, mis pole minu, on nii mind ennast kahjustav, kui ÜLDSE saab.
Ütleme, mu uue aasta teine lubadus on teha täpselt nii palju, kui mu enda heaoluks tundub vaja olevat ning mitte millimeetritki rohkem.
Nagunii on selleski lubaduses lõtk: nagu TUNDUB vaja olevat. Aga ega ma ole mingi kõiketeadja, et võiksin kindlalt öelda: "Seda on heaoluks vaja, seda mitte."
Ma täiega empatiseerin sellega, sest mul on ka eesmärkide seadmisega nii, et hakkavad kergesti käest ära minema. Näiteks eesmärk võtta ronireisiks alla sending weighti - võtan isegi rohkem alla, kui plaanin, aga hiljem kurvastan, kui normaalse eluga natuke tagasi tuleb. Mis sellest, et sending weight ongi mõeldud ajutiseks nähtuseks ja kaal on jätkuvalt enda jaoks ettenähtud vahemikus. Ja kusjuures peeglist tundun endale täiega püss, kahju kättesaadud numbrit minna lasta lihtsalt.
VastaKustutaVõi luban endale, et "iga päev mediteerin natuke". Sellest saab kibekähku "no 6 minutit ikka võiks", millest saab omakorda 10. Mis oleks ju väga kena, aga siis olen varsti olukorras, kus tunnen end süüdi, kui 8 teen - ja siis ei taha sellele mõelda ja jääb üldse tegemata. Kuigi peaks olema "tee täpselt nii vähe, et mõnus oleks". Nii et ma sarnasel lainel.
Ma teen seda kogu aeg, aga natuke suuremas mastaabis. (
VastaKustutaKümme aastat tagasi põletasin ennast läbi sellega, et mitu töökohta ja magister korraga. Sain sellest enamvähem üle, põrutasin jälle ülikooli ja tööle korraga. Jälle ütles tervis üles. Sain ennast napilt korda ja jälle tekkis see mõte, et oh võiks ju töö kõrvalt teise magistri teha.
Minu puhul tuleb see väga selgelt sellest uskumustest, et kui ma iga hetk ennast lolliks ei rabele, siis ju ma olen laisk ja raiskan aega ja no üldse mõttetu.
Aga no kellele mul seda enda väärtust tõestada on vaja ja miks... Ja no lõpuks vedelen mulla all või tuhaurnis niikuinii ja paarisaja aasta pärast ei mäleta keegi. Võiks ju siis nii elada, et vähemalt hea olla oleks. Aga ei oska.
Mul tuleb sellest, et igav hakkab. Aga siis avastan, et täiskoormusega on raske. Tahaks kuldset keskteed, aga seda hetkel tasuta ei saa.
VastaKustutaSee hakkab nüüd algsest teemast veidi kõrvale kalduma, aga mul on see ülepingutamine osalt ka isiksuses kinni selle nurga alt, et ENFP isiksusetüübina (https://www.16personalities.com/enfp-personality) on mul küjes häda, mida sel eelpool viidatud lehel kirjeldatakse kui "If there’s a challenge ENFPs face when selecting a career, it isn’t that they lack talent or options or drive, it’s that there are so many things out there that are just cool."
VastaKustutaMis omakorda tähendabki seda, et ma tahan teha kõike ja korraga ja maksimaalselt hästi. Ja see tahtmine tundub mulle endale väga normaalne. Et noh, nii peabki ju. Ja kui ma siis ei saa kõigi asjadega ülihästi hakkama, siis olen endaga väga karm. Palju karmim kui ma oleks ükskõik kelle teisega.
Sellest, et see päris vist normaalne ei ole sain ma alles siis aru, kui tutvusin oma praeguse elukaaslasega, kes sellele tähelepanu juhtis.
Tuttav =) Kuigi mina saan neis testides alati ENFJ
VastaKustuta