Kolmapäev, 23. jaanuar 2019

Midagi uut öelda pole, nii et kordan ja kordan

Oo, nii ilus ilm!
Kuna selgus, et mäletasin valesti, kuidas mul on teraapiapäev, ja siis peavalu küüsis saatsin sõnumi, et ei tule - aga mulle vastati, et pold vajagi - on korraga terve päev vaba ja valge helge tunne hinges.
Peavalu magasin ka välja (kolme tableti toel, dohh, muidu ma ei maga midagi kunagi välja ja ohkan alati sisemiselt, kui mul pea valutab ja inimesed on: "Aga heida siis pikali!"), joon kohvi ja võtan vabalt.

Talv on tore aeg. Eriti kui tuul ei puhu.
Külm tuul on üpris karm, aga niisama külm? Kuulge, alla 25 miinuskraadi pole veel külm ega midagi, saab talvesõrmikutega käia (vastandina olukorrale, kui peavad labakud olema, muidu jäätuvad sõrmeotsad kohe ära), pikkadele pükstele ei pea sooje retuuse alla panema, isegi villaste sokkideta saabastes saab toime!
Praegu on just selline ilm, et mulle tundub täitsa hea mõte olevat postkontorisse joosta koos koeraga. Ainult olnud peavalu pärast kõhklen - see võtab nõrgaks. Enne ei saa arugi, kui toast tuppa lähen nii, et ei astu mitte ühe jalaga teisest mööda, vaid toon jala teise kõrvale. Seejärel ponnistan, et esimest jalga uuesti kergitada ja sammu jagu edasi liikuda.
Võibolla tasub hoopis veel magada.

***

Krt, postkontor pandi vahepeal KINNI.
Ma vist olin väsinud.
Ach, postitan siis homme (täna, teile).

***

Tasapisi olen omaks võtnud, et ma pole kogu aeg väsinud mitte seepärast, et ajukahjustus, vaid seepärast, et autist.
Inimesed, uued kohad, uued sündmused, kahesõnaga: info pealtung VÄSITABKI mind. Kogu aeg on väsitanud, aga kuidagi, kui mu aju hakkas end taas ära parandama, ta märkas väsimust palju rohkem. Varem ma olin selle nii omaks võtnud, et pidasingi osaks inimeseks olemisest. Täpselt nagu muud kannatamist, pidevat vaimset valu.
Inimene ongi nõme olla, aga enamik neist (meist) kannab selle mängeldes ära. MINA ent pole maailma jaoks piisavalt hea sellena, kes olen, pean üha teesklema kedagi teist ja ma ei jaksa enam!

Paneme tähele, et olen kõvasti siinsamas pähe saanud selle eest, et mis mõttes ma julgen ja tahan olla, kes olen. Nii isekas, nii ülbe.

Mis paneb mu mõtlema, et elada ikka oligi varem raske. ONGI olemas need inimesed, kes muidu teiste ellu ei sekku (noh, näiteks, et aidata, et lohutada, et paremaks teha), aga süüdistada ning halvaks panna küll võtavad.
 Jah, ilmselgelt on nad ise hädas ja õnnetud, muidu nad ei teeks ju nii. Tõestavad iseendale, et nemad on ikka õigemad inimesed, ründavad, sest neil ongi kogu aeg tunne, et neid rünnatakse. Aga tõsi on ka, et ma saan haiget, kui sedasi tehakse.
No pooltel kordadel vähemalt.
Mul on ikka, IKKA raske uskuda, et inimesed ongi lollakad, ei toimi mitte erilise sisemise tarkuse, vaid väga kurbade ja julmade ajendite peal.
See on lihtsalt nii ebaintuitiivne mõte mulle.

Muidu (laias laastus hakkasin sellepärast kirjutamagi) eile selgitasin jälle, mida mina mõtlen "inimesed on lollakad" all ja mulle vastati teemal "a kuidas tema ja enamik inimesi sellest aru saab".
Näe:

mina: kui ma ütlen, et inimesed on lollakad (kõik, ka mina), siis minu jaoks see ei ole hinnang
vaid asjade objektiivne kirjeldus
lihtsalt lollakad = minu jaoks "ekslikud ja eksivad"
lause "inimesed on lollakad" tähendab sama kui "me kõik eksime"
ja see ON ju ometi objektiivne tõde???
tema: Emmm
'Inimesed on lollakad' ei ole sama kui 'inimesed eksivad'
mina: On 😊
tema: Sinu meelest vast jah, aga objektiivse analüüsi vaatenurgast mitte
mina: aga ma ei esinda mingit objektiivset reaalsust vaid omaenda väga subjektiivset
tema: Et inimesed eksivad on järjekordne aksioom, mis tuleneb paljudest inimene olemise poolt kehtestatud piirangutest
mina: see, kuidas asi kõlab, ei ole tema tegelik tähendus ju
tegelikku tähendust ei ole üldse olemas.
sõnad on kokkuleppelised, just nagu tähestikki
see on üks asju, mida olen oma rongisaagast ja depressioonist õppinud: teha nii, tõlgendada niii, püüda olla nii, nagu "teised inimesed" on raisatud vaev
keegi sulle selle eest aitäh ei ütle, aga su oma tõed ja arusaamised on tegemata, süvenemata, olemata
sest energia on läinud üritamisele olla nagu kõik
nii saab aint katki 😊
tema: No puhtalt see sõnastus on otsene põhjus, miks suur enamus sinu filosoofia peale solvunud inimesi solvusid
See on üsna provokatiivne lihtsalt 😛
Ma tooks võrdleva näite, kui tohib
mina: ... mis on nende probleem, mitte minu oma.
Mulle on probleem see, kui nad seepeale minu suhtes sõjakaks lähevad ja ma aru ei saa, miks - aga phmt on see mulle väiksem probleem kui vajadus end "esitleda"
ja mulle on oluline just see nüanss, et inimesed on lollakad - sest kui ma sõnastan nii, et inimesed eksivad, siis see ei leevenda mu ahastust teemal "ise nii tark inimene ja ajab SELLIST jama" sest see ei kõla nagu piisavalt usutavalt, piisavalt reaalselt. See kõlab kuiva teooriana
tema: Nojah, selle võtte nimi on utreerimine 😀
mina: aga kui ma võtan, et inimesed on põhiolemuselt lollakad, lihtsalt mõnikord mõned rebivad end sealt välja, on kõik kohe selgem ja parem
tema: Aga tohib võrdlevat näidet?
mina: tohib
tema: Kõik mehed on munnid!
mina: ma aiman, mida sa edasi ütled 😊
tema: Ja sinna juurde seletus:
1. Enamikel meestel on ju munn ja see on umbes seesama
2. Enamik mehi mõtleb ka päris palju munniga
3. Tegelt võib munn olla väga mõnus asi 😛

mina: naah, ma läheks veel kaugemale: munn on see, mis (transsoolised, ok, kõrvale jättes) teeb mehest mehed, kui munni pole, pole nagu päris mees ka, on selline kahtlane ühik
aga enamik inimesi võtab seda solvanguna
ja minu jaoks on see "enamik inimesi on siis lollakad, ei viitsi mõelda"
tema: Face value on üsna provokatiivne ja ärapanev
mina: no minu jaoks ei ole seda face value't olemas
see on aint "ei viitsi mõelda.
Samamoodi ma ei kannata "armastan sind igavesti" lauset.
Kui inimene tahab öelda "armastan sind surmani ja vbla veelgi kauem", miks ta, kurat, ei ütlegi nii???
Kui tal on meestega halvad kogemused ja silme ees on parasjagu punaselt värelev udu, miks ta ei ütle "ma põlgan (praegu, seda ei pea tegelikult sõnastama) kõiki mehi!"?
"Ma vihkan (praegu) kogu maailma", palun, nii ütlen mina
miks kasutatakse sõnu ... valesti???
ja siis solvutakse, kui mina õigesti kasutan?
tema: Aga kuna keele, eriti vestluskeele esimene funktsioon on info võimalikult efektiivne edasi andmine, siis oodata selle käigus semantilist või lausa semiootilist süvaanalüüsi on natuke palju tahta
mina: mina annan seda
semiootilist süvaanalüüsi vist. ehk ma MÕTLEN, mida ma ütlen
"Ma räägin alati tõtt, nii et kuula hästi, mida ma ütlen"
ja samas mul ei ole probleemi, et ma metafooridest või metonüümiatest aru ei saaks, eks ole.
Ma saan aru ka sellest, et "kõik jalgpalliväljakul tõusid hümni ajaks püsti" (kuigi tegelt mõned inimesed ratastoolis, mõned lapsed ja mõned, kes lihtsalt ei viitsinud tõusta, jäid istuma)
ma lihtsalt ise ei ütleks nii
ma ütleks näiteks "hümni kõlamise esimeste nootide ajal tõusti jalgpalliväljakul püsti"

Natuke kirjutasime veel, aga asja uba on siin ära toodud. Minu vaatenurk sai pisut rohkem selgitatud, sest see on ikka minu võrgupäevik, eks ole.
Et - et - keelest arusaamise erinevused häirivad?
Ka mu "tee, mida tahad" on mu meelest üsna täpselt seesama, mis mindfulness. Aga kuna on teisiti sõnastatud, on mindfulness inimeste meelest hea, minu "tee, mida tahad" aga paha.
Krt, veider =)
VEI-DER.

8 kommentaari:

  1. Selle postituse järel nägin und. Ja arvestades, kui suur jubedustundega ärkasin ja veel pool tundi hiljem olen täiesti raputatud, oli see minu vaste õudusunenäole:

    läksin mingile õdede täienduskoolitusele. (Mitte Päris Täienduskoolitusele, mis kestab aasta, vaid sellisele mõnepäevasele, kus toiminguid ei tehta. Teoreetilisele.) Kolmandik mu vana kursust oli ka seal.
    Ja tunde oli varahommikust õhtuni jutti ja vahepeal polnud söögipausigi ja kui mu teadvusse jõudis, et kell on pool 8 õhtul (seni olin arvanud, et umbes 1 või 2 on), ütlesin õppejõule, et jube pikad päevad ja te oleksite võinud meile vähemalt söögipausi anda - või noh, meid sööma lubada.
    Siis ärkasin üles ja siiamaani on väga raputatud tunne.
    Issssand kui jube!

    VastaKustuta
  2. Kui sa küsid, miks kasutatakse sõnu valesti, siis selle vastus on tglt sama, mis su dialoogis ülalpool - inimesed kajastavad omaenda subjektiivset reaalsust. Lihtsalt mõne subjektiivne reaalsus allub rohkem impulssidele kui sul - on see reaalsus, mis tuleb vahetult, esimese asjana kätte. Mis tähendab, et "miks ta ei mõtle siis" on tglt soovitus olla _objektiivsem_ (sest mõtlemine on ikka objektiivsem kui esmane taju).

    Sulle tuleb nähtavasti pigem subjektiivsus töö ja vaevaga kätte.

    iseküsimus, mida tähendab "sõnu kasutatakse valesti", kui, nagu sa isegi ütled, sõnade tähendus on kokkuleppeline.

    Mulle meeldib see keeleteooria, et keel ei ole mitte kindel kood, kus on raudsed mõisted, vaid igaühe-eksperimentaalteadus: "üritan leida mooduse, kuidas panna inimene X mõtlema/tegutsema nii, nagu ma tahan". nt mooduse, kuidas inimese X pähe tekiks teadmine, et ma tahan temaga Y kohas kokku saada ja et ta ka teaks, mis see Y koht üldse on ja kuidas sinna samal ajal sattuda. Kui see mul õnnestub, siis olengi ma keelt õigesti kasutanud, ükskõik, mis väljendeid ma kasutasin.

    Loomulikult olen nende sõnumite adressaatide hulgas ka mina ise, st ma kasutan keelt ka selleks, et iseendale kuidagi mõjuda (sinu näitel: see, kui sa otsid õiget väljendit, et leevendada oma ahastust).

    Aga see, mis minu enda peal töötab, ei pruugi mõne teise peal samamoodi töötada. Ja ega seda ette ei tea, mis töötab, alles kogemustega tekib mingi ettekujutus, et "seda tüüpi inimestega töötab selline kood, seda tüüpi inimestega hoopis selline, kolmandat tüüpi inimestega võin lipsu lõdvaks lasta ja kasutada keelt samamoodi nagu iseenda peal". Kõige vähem väsitav on muidugi nende kolmandatega.

    Mille kõigega ma tahtsin öelda, et kui üks annab üht sõnumit edasi ja teine saab teise, siis pole see tingimata üldse kellegi SÜÜ, vaid lihtsalt... suhtlemisakt ebaõnnestus. Kurb lugu, aga süü ei tule siin mängu (kui just keegi teadlikult ei häma, et teistel oleks raske aru saada, või kui keegi just ei jonni ega keeldu sõnumit vastu võtmast, kuigi tglt sai aru küll).

    VastaKustuta
  3. "tee, mis tahad" kohta tegid sa kunagi siinsamas või kellegi kommentaariumis hea tähelepaneku, mis probleem paljudel sellega on - et kuna väga paljud inimesed on impulsiivsed, siis kukuks "tee, mis tahad" neil välja suvalise lahmimise ja laamendamisena ja mindfulnessist oleks asi kaugel - kuna tahtmisi tuleb kogu aeg vahetult ja kohe kätte, aga mõtlemine võtab aega, kukuks "tee, mis tahad" nende puhul välja "teen ilma mõtlemata" ja siis olekski tulemusi stiilis "ups, ma magasin kolleegiga, kuidas küll nüüd nii juhtus, et ma olen sellega ühtlasi oma abikaasat petnud".

    VastaKustuta
  4. Awwww =)
    S.t. kõik on õige, mhmh! Ja ositi ikka pool sammu kaugemal, kui mu enda peas, ja jõuan edasi ja jee!

    VastaKustuta
  5. Phmt kokku võetav üsna tuttavasse tõtte =)
    Ma ei räägi valesti. Inimesed ei saa valesti aru. Igaüks mõistab iseenda pinnalt. Kui ei meeldi, saab alati ära minna =)

    VastaKustuta
  6. a külmataluvuse koha pealt veab sul. Mul muidu pole hullu, aga kohe esimeste miinuskraadidega (või tuulega isegi enne) hakkavad silmad niimoodi vett jooksma, et mõnikord ma lausa ei näe enam ringi käia. Siis pigistan nad korraks kõvasti kinni, et suurema vee välja lükkaks. Liiklemist see lihtsaks ei tee. Jäätuvad pisarad põskedel ilmselt kah väga hästi ei mõju.

    Ja ka sõrmikutest hakkab külm varakult läbi võtma - käsi peab õues kogu aeg taskus hoidma, muidu üsna varsti ei tunne neid enam korralikult ja pärast lähevad paiste. Varbad on seda nagunii enam-vähem talv otsa.

    VastaKustuta
  7. Jah, see-eest ei kannata ma palavust: mul tekib spetsiifiline uimasus ning halb enesetunne.

    VastaKustuta
  8. ma võin enda kohta tglt öelda, et kannatan mõlemat, lihtsalt külmaga on mingisugused jamad igasuguste väikeste kehaosade - silmade, sõrmede, varvaste, ninaga. Aga teisest küljest ma ei tunne enamasti, et ma tervikuna eriti külmetaksin.

    A. elu on kõige raskem - ta väidab, et ta tunneb end hästi nii 21-24 C kraadi vahemikus. Vähemalt toas olles. Alla selle külmetab, üle selle on palav.

    Ometi käib ta ka praeguste ilmadega jalutamas, nii et nähtavasti on õue-enesetunne midagi muud kui toa-enesetunne.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.