Teisipäev, 16. juuli 2019

Seltskonnaelu

Mõtlen folgile.
Kohe hakkab sisemus röökima, et eijaksa, eijaksa, eijaksa!
Aga kaua aega ei olnud ju sedasi? Mul oli palju aastaid täitsa siiras tunne, et Viljandis pärimusmuusikleda on NII LAHE ja mu põhimure oli, kuidas hoida kokku nii palju raha, et passiks piisaks - sest ses osas olen ma küll alati selge suunitlusega festivaliline olnud, et mulle meeldib muusika, mulle meeldib hullunult tantsida ja tantsida ja tantsida ja vahepeal raugelt musta laega saalis istuda ja kuulata, aga see "melu" on mulle mittemeelitav faktor olnud. Ja suhtumine "mulle meeldib, milliseks linn muutub, kontserdid on ükskõik, võin ka lihtsalt vaba lava ees istuda ja nautida", omaksvõtmisvõimatu.
Et ma mõistan seda tunnet ja vaatepunkti tegelt.
Aga ei suuda kuidagi endale oma kaasaegses minas kohandada.

Mõistan vaatepunkti, sest lapsena Vanalinna päevi armastasin samamoodi melu pärast - et mul küll oli tahe näha kõiki lastelavastusi, mis erinevates õues etendati, rahaliste võimaluste tekkides kolm korda, ja ma olin ka valmis mõneks laste tantsulavastuseks, aga mulle meeldis ka see, et kõikjal toimus midagi. Ostsin "iga loos võidab" loteriipileteid ja võitsin plastmassist ilukammi, käisin kõik laadatüüpi kohad läbi, lasin end lihtsalt rahvavoolul kanda ja nautisin.
Juba tollal polnud mul tunnet, et sõber peaks kaasas olema. Jaa, kui keegi tuli ja saime kokku, mulle meeldis, aga praegu mälestustes elab peaaegu ainult üksinda kogetu.
Üks erand on. Pöörane vihmasadu tabas meid Avega koos ja siis jooksime kallavas vihmas mu isa töö juurde Olevimäest alla. Olime täiesti märjad, aluspüksid ka, kui sinna jõudsime (ja juba ennegi, aga siis me ei peatunud, et kontrollida, kas aluspüksid on ikka päris läbi ligunenud juba) ja mu isa vaatas meid ja pani kuskile asju täis kambrisse, kus oli ka lahtikäiv diivan, oma sealolnud magamiskoti alla puhkama.
See on väga vinge mälestus, sest mulle meeldib paduvihm ja olin koos Avega isa juurde tormates eluvaimustuses. Nii lahe! Ja ta kuivatas ka suhtkoht me riided ära, nii et väga jube polnud ka pärast koju minna.
Isa ise oli juba meie perekonnast lahknenud ja elas kuskil omaette.
Võibolla seepärast oligi tal magamiskott töö juures ja teadmine, et seal toas (mis oli formaalselt "tema kabinet", kuigi peamiselt oli seal kola ja ma ei mäleta ühtegi korda, kui seda kabinetina oleks kasutatud) saab diivanil magada.

Enne Rongi oli mul folgi osas juba selge "päevapass, kõigil päevadel ma ei taha - või ostan üldse piletid eraldi kontserditele, ma ei jaksa väga palju". Mis tekitab küsimuse, kas ma olen vananedes vähemtaluvaks muutunud - või hoopis, kas olen ehk enda osas oluliselt tundlikum ja teen-usun vähem, mida PEAKS inimene tegema ja tundma. Keskendun endale ja oma tunnetele, mitte hüpoteetilisele keskmisele inimesele, kes ilmselt tunneks NII.

Aga muide, see populaarne kohalkäimispõhjus "folgil näen tuttavaid!"-värk on küll mulle KÕIGE JUBEDAM OSA folki. Tegelt. "Melu" oleks ok, see oleks üsna talutav, kui kogu aeg poleks õudset "Oi,tšau! Noh, kuidas läheb?" ohtu, mis realiseerub ka alalõpmata.
Brrr.
Jah. Nii ongi. Täiesti võõrad inimesed, kes mult midagi ei oota ega taha, on ok. Aga tuttavad on jubedad =P
Virtuaalselt on kõik hea, siin ma võin tohutut tutvuskonda pidada ja suhelda ja värki. Aga näost näkku on sõbrad head, väikestes kogustes harva ja ettemõeldud kohtades ka tuttavad kombes, ent ootamatult ette kerkivad tuttavad on rasked - ja minna kohta, kus neid on eeldatavalt palju? Eeee ... kas ma olen loll v?
Kusjuures olen küll. Käisin nädalavahel sellisel sünnipäeval, mis tuttavaid tuubil täis. (Oli küll kurnav, ei salga). Järgmisel jälle lähen vabatahtlikult Estconile.
Kusjuures sünnipäeval olid enamasti sümpaatsed tuttavad. Estconil ... mu paremad tuttavad seal on sümpaatsed ja on hunnik selliseid, kes väga lähedased pole, aga ka ok-d. Aga sealne mölakatekontsentratsioon on ikka päris suur. Purjus meeste kohalolek, kes ennast "vabalt tunnevad" ja sellega seoses inetult käituvad, on alati märgatav.

Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, sest no mis - ainult mina ju, võib nõme olla, minu enda asi on õlgu kehitada ja seda nõmedust mitte südamesse võtta. Aga nüüd väärtustan end juba nii palju, et kui minuga nõme ollakse, ma ei luba seda ja kargan nõmetsejale kõrri.
Millega seoses ka märkan, et mida paganat. Miks ma ISE ronin sinna, kus kaklema peab, et eneseväärikust säilitada? Kus rämedad peavaluhood tulevad, nii et isegi migreenitabletid ei aita, sest pinge on nii hull?

Aga Estconil on hea järv, maitsev toit, voodis magamine ning alati ka mõned ettekanded, mis on toredad, mõned inimesed, kes on nii armsad - ja ikkagi lähen.
Võtan seekord Totoro kaasa, olen temaga omaette teistest eemal ja siis on vast enam-vähem.

 Lapsed seekord ei tule. Tütarlaps on Etnol ja Poeglaps ei tulnud eelmisel korral kõige selle kuumaga toast praktiliselt väljagi, sest võõrad inimesed. Seekord mõistetavalt ei taha toonast elamust korrata.
Kuigi üleeelmisel aastal oli tal täitsa tore.
Inimesed muutuvad ka. Hämmastav.
Mul selle teooriaga on tutvus olemas, aga elus üritan aina leida mingeid seaduspärasid, et kuidas just muutuvad. Peab olema loogika, mis mõttes lihtsalt muutuvad?!
On olemas inimesed, kes pole täna, kes olid eile ja kogu aeg muutuvad (hei, Murca! lehvitan!), aga mina küll tunnetan, et olen seesama kaheksa-aastane, kes vihma valades Olevimäest alla jooksis, valjusti naerdes ja kiljudes.
Aeg on üks ja mina seal sees kogu aeg ühe ja samana olemas, lihtsalt mõned asjaolud mu ümber ja sees muutuvad.

Aga inimesed on ka erinevad. Mõned muutuvad nii, mõned teisiti, 89 eri viisi vähemalt, ja mõned inimesed kasutavad neist KÕIKI vaheldumisi.
Oeh.
Mul on keeruline huviala =P Loomade käitumine, eriti inimloomade käitumine, ei ole lihtne teema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.