Teisipäev, 2. juuli 2019

Oeh, inimesed on inimesed

Ok, tasakesi saab jälle hingama hakata.
TASAKESI.
Mitte aktiivseks, mitte isegi "tavaliseks", aga mul vähemalt pole igal ärkveloldud hetkel tunnet, et lämbun, miks, miks, miks?!

Vaata, on üks elutegevus, mida mina teen teadlikult, aga inimesed enamasti mitte ja ma HULLUN, sest arvan, et nad teevad meelega mulle haiget.

see ootamatu nunnu olemine, mida sa omateada teadlikult ei tee, oleks minul teadlik tegevus. Mul ei ole kogemata-tegevusi. Mul on "oh, ma tahan, et tal parem oleks ju!" ja käitumine. Või "mul kama, et ta haiget saab, olen aus, see on ainus tee"-käitumine. Mida ma ei tee, sest see on liiga lihtne: "Pirtsutan ja teesklen paha tuju, et panna teda tegema nagu mina tahan"
Muru

Tegevus = teadlik tegevus. Mulle. V.a. väga erandjuhud. Teema "kuidas ma oma lapsi löönud olen, sest katus täiega sõidab pealt ära"

Nojah, aga ma kogu aeg ei jälgi oma reaktsioone

Eksole
Muru

mis on minu jaoks lakkamatu hämming teemal "inimesed"

Enamik ei jälgi, et sa teaksid

See pole loomuses, vaid õpitud oskus 😛







































Ei ole loomulik v?
Maitea, mina ei taju seda küll enda küljest lahutatavana, et no poleks õppinud, ei teeks. Teeksin midagi muud.
See tundub nii absoluutselt osana minust, et kui see ära võtta, pole ka mind. Lusika kasutamine või isegi kõnelemine küll nii lahutamatuna ei tundu.
Tõsi, kui ma noorem olin, tuli mul arutuid raevuhooge tihemini ette. Näe, meenutus.
PR on vähe olnud - mitte täiesti olemata, aga vähe.

Et inimesed enamasti elavadki nii, nagu mina oma kontrollimatu vihastamise ajal? PÄRISELT?
Hämmastav.
Jep, ikka jaksan selle üle imestada.
NII IMELIK!

Õnneks on Frieda, kes tundub täpselt samasugune imelik olevat kui mina. Nii et mul ei ole: "Keegi teine ei ole säärane teadlik, äkki siis ikka mina ka ei ole, mulle ainult tundub?", vaid "Me oleme sellised. Kui ei meeldi, mine ära."
Ma muide kahtlustan mõnda veel siuke olemises. Nt Murcat. Aga nende puhul ma pole nii kindel.

Aga jah. Olen suhtkoht hädas ikka ja aina, kui inimesed mulle meelega haiget teevad. Ja ei suuda seda uskuda ja miks ja ohõudust ja kogu mu maailm tundub kokku langevat, sest ma ei taha olla osa sellisest inimkonnast ometi!
Ning alati selgub hiljem, et nad kas
a) tundsid end ise rünnatuna
või b) ega nad meelega, see lihtsalt läks nii, tegelt nad tahtsid head.

"Selgub" ses mõttes, et ma mõtlen selle välja. Notsu, Tumeni või AbFabi abiga vahel =P
Tegelt on ikka jube, kuidas inimesed tegutsevad, sest "tundus sedasi vaja olevat", tegude alla teadvustatud mõtteid panemata.
Kusjuures ülalolev kirjeldus õudsest mitteteadlikkusest isegi ei ole "inimesed on lollakad" peamine iva ja sisu, eksole.
Aga see osa mantrast küll, mida mul raske on meelde jätta.
Et inimesed teevad vigu, KÕIK inimesed, püsib mul palju paremini meeles. Kuid et inimesed sageli, lausa enamjaolt, ei tea, mida nad teevad, on raske meeles pidada. Nende kõhutunne juhib nad vahel täiesti võssa (minu oma on pädev, tänan küsimast, ja minu "teen, mis tahan" oma päris tahtmiste tegemine, mitte mingite arusaamatute uidude. Nii on ilmselt just seetõttu, et sisetunne on mõistusega enamjaolt suht sama teed astuv ja kui ei ole, on "mõistus ja tunded EI OLE samad, dohh" mulle alati väga selge) ning nad lähevad sinna rõõmsal meelel ja veendunult, et rada on õige - ning kõige tragikoomilisem on, et mina seisan kõval rajal, karjun, vehin kätega - ning tundun täielik lollakas neile võssakõmpijatele, kes ometi TEAVAD, kuhu lähevad.
"Nii ongi kõige parem," ütleks karikate emand. "Nad lähevad enda jaoks parimat teed!"
Ja tal on tegelt õigus. Inimesed teevad, nagu nende jaoks parim on.
Aga mu vahetu reaktsioon on ikkagi: "Hei, rada! Rada on siin ju, vaadake ometi!" sest paraku inimesed samas RÄÄGIVAD (ja mõtlevad) täiesti muud juttu, tahavad teisi asju, kui need, mille poole astuvad, ja ma lähen õnge.
Usun, mida nad räägivad, sest MINA ju räägin aint tõtt ja kaalun iga sõna, dohh.

Ja sis ma usaldan inimeste sõnu ja olen hädas.
Muide, kui üritasin inimeste tegusid usaldada, olin ikka hädas, sest "ma ei mõelnud selle peale üldse, miks sa seda mingi tähtsa asjana näed ometi?!"
Inimesed ...

22 kommentaari:

  1. Ma olen see imelik küll ja kunagi, kui ma su blogijärjepidevalt lugema hakkasin, mõtlesin: ahhaa, tema toimib samamoodi, järelikult peab selliseid veelgi olema, järelikult ma ei pruugigi fundamentaalne viga olla.
    Keskkond ja kasvatus mingeid omadusi selles tüübis kindlasti võimendab (mul nt pole katuse ärasõitmisi, sest mul on raudne enesekontroll alati ja see on kindlasti elu jooksul omandatud (ja see ei ole kindlasti hea)), aga ei, see ei ole õpitud oskus, see on osa olemusest, vastasel juhul oleks võimalik ümber õppida, kuid vaatamata eluaegsele üritusele ei ole mul õnnestunud teistsuguseks saada. Elu muutus oluliselt ilusamaks alles siis, kui sain oma toimimise spetsiifikast aru ja hakkasin lubama endal selline olla (kõlab jõle lamedalt, aga nii on).
    Sestap ajavad ka mind vihale sellised palumata saadud "heatahtlikud" nõuanded "aga ole lihtsalt teistsugune, selline nagu teised, sul on muidu endal raske".

    VastaKustuta
  2. See "ole normaalne" ei ole ju nõuanne, vaid lahtiütlus.
    Sisuline tähendus on "hoia oma probleemid endale ja saa ise hakkama."

    VastaKustuta
  3. Nojaa, loomulikult, aga asja sisu see ju ei muuda. Võib-olla on see lihtsalt suhtlemisstiilide erinevus. Ma ei tea, kui paljud inimesed räägivad oma elus toimuvast pideva eesmärgiga, et keegi selle peale midagi teeks, nende probleeme kuidagi lahendaks, nõu annaks vms, mina seda enamasti ei tee või kui, siis ma seda ka väljendan. Vastasel juhul ma lihtsalt räägin oma elust, sest noh, see on ju miski, mida inimesed teevad, suhtlemine või nii. Ja kui seepeale tuleb hoiak "hoia oma probleemid endale ja saa ise hakkama", siis tuleb mul, et misasja, ma siin lihtsalt suhtlen.

    VastaKustuta
  4. Mina olen üsna osav oma reaktsioone jälgima, aga see on õpitud oskus ja karta on, et paljud korrad, kus ma neid põhjalikult jälgin, on neurootilised. Need korrad, kus ma tunnen ennast ebaturvaliselt, ei julge n.ö lipsu lõdvaks lasta ja lihtsalt olla, nagu ma olen. Niisiis - ma oskan seda teha ja seda isegi automaatipiloodi peale lasta, aga see käib pahatihti komplektis halva enesetundega. Mis võib võtta näiteks vormi "ma olen valesti."

    Ma arvan, et ma olen üldiselt toredam inimene siis, kui ma tunnen end turvalisemalt ja lasen selle kontrolli pealt maha.

    Vihaatakid - mida on minulgi olnud - tulevad pigem selle peale, kui ma olen enne liiga palju enesekontrolli ja enesejälgimisega tegelnud - hoian muudkui kaant peal, kuni plahvatab. Ka see on üks näide sellest, kuidas mul enesejälgimine toreolemisele vastu töötab.

    VastaKustuta
  5. turvaline kontekst = keskkond, kus mul on nii mõnus olla, et ma ei peagi oma reaktsioone kontrollima, sest nii mõnusa olemise pealt tulevad nagunii ainult mõnusad reaktsioonid, pole mingeid vihahooge ega isegi mitte pahurust karta.

    VastaKustuta
  6. See kõige läbi mõtlemine ja teadlik tegutsemine on minu jaoks kahe otsaga asi. Ühelt poolt tundub ju hea ja mõistlik... Aga. Kunagi pole võimalik kõike teada ja kõigega arvestada, eriti kui mängus on teised inimesed. Sest me kõik kipume lähtuma eeldusest, et teised inimesed on nagu mina, samasuguste (hetke)emotsioonide ja reaktsioonidega, aga nad ei ole, mis võib ka kõige põhjalikulmalt läbi mõeldud plaani õhku lasta (vt nt vvn ja rong). Ja inimeste tähelepanu keskmes võivad olla teistsugused asjad. Blogiomaniku tähelepanu on tugevalt inimestel, mõni teine inimene võib keskenduda rohkem asjade harmooniale, sotsiaalsetele normidele või muule.

    Teine oluline asi on mu meelest soov vältida ootamatusi, mida selline hästi teadlik ja kõike läbi mõtlev tegitsemine endas eeldusena sisaldab. Ja sellega on ka nii, et inimesed on erinevad. Mulle määramatus ja ootamatused üldiselt sobivad ja pigem on liigne rutiin ja turvalisus see, mis võib depressiooni viia. Ja no lusikate hulk on piiratud isegi neil, kellel on neid palju rohkem kui sinul, nii et milleks siis raisata ressursse kõige läbimõtlemise peale (mis nagunii pole võimalik), kui enesetundele mõjub palju paremini pea ees tundmatus kohas vette hüppamine. Sest üllatused on head.

    VastaKustuta
  7. ep lusikate point on väga hea. Just nimelt: enese jälgimine võtab mult lusikaid. Mul on enamasti palju lusikaid, nii et ma saan seda endale päris sageli lubada, aga kõigil, kellelt see samamoodi võtab, ei ole nii palju.

    VastaKustuta
  8. No aga point ongi, et ma ei saa sellest kõige läbimõtlemisest loobuda.
    Mul tuleb see loomulikult, selline ma OLEN lihtsalt. Ja nt Frieda samuti. Meil ei ole VÕIMALIK mitte mõelda.

    Mulle nt ka rutiin ei meeldi ja et maailm pole kontrollitav, tean ka hästi. Isegi TUNNEN seda.
    Aga see ei tähenda, et mu peas ei elaks meeletu hulk võimalikke juhtuvaid maailmu, mis hakkavad hargnema igast hetkest. Kogu aeg.
    Sellepärast ma armastan nt otsuseid - ütleme, et ma teen otsuse sõita maale nädalaks, teha seal aiatööd ning ujuda.
    See tähendab, et mu ees on võimalikud maailmad, kus mu ette kerkivad enne sõitmist erinevad takistused (kas jään nende mõjul koju? või on ikkagi sellised, et lähen kohale, raskustest hoolimata?) või vastupidi, pakutakse tasuta küüti ja maja ette kohaleviimist.
    Siis on tohutu hulk variatsioone mida maal teen, kui tore või halb mul on, mismoodi aiatööd kulgevad, kuidas järve äärde ja tagasi saan, põlen ära või saan märjaks korduvalt, sest keeldun vihmaga toas püsimast, saan tule pliidi alla esimesel või kolmandal katsel või sussutan viis tundi. Ja siis tagasisaamisvõimalused.
    JA see kõik ei hõlma veel jalaluumurdu vms päris ootamatut asja, millega tegelen siis, kui juhtub - mitte et ma eraldi mõtleks kõige muu peale, mis VÕIB juhtuda, see lihtsalt on mu ajus vaikselt olemas. Et nii või nii või niii või nii või nii või nii jne võib juhtuda.
    Aga kui ma ei otsusta isegi seda ära, kas lähen maale või ei, on mu ees nii krdi palju võimalusi, et mul on otseselt halb ja püüan seda olukorda, kus mul ei ole plaani, meeleheitlikult vältida. Mitte seepärast, et tahan kõike kontrollida, vaid just seepärast, et tean: ma ei saa kõike kontrollida. Juhtuda võib miljon asja, teeme nii, et vähemalt mu enda teod on seal maailma muutumise keskel kontrollitavad ja maailmu mu ees selle võrra vähem!
    Ma näen maailmu mitte seepärast, et otsin, eraldi mõtlen neile, vaid ma lihtsalt näen neid.

    VastaKustuta
  9. (ja mult ei võta see lusikaid. Seevastu katsed mitte mõelda on jubedad. Hoobilt läheb nii palju lusikaid, et ma tahan lihtsalt surra)

    VastaKustuta
  10. St et see ei ole miski, mida peaks spetsiaalselt teadlikult tegema või kuidagi sisse lülitama, see KÕIK lihtsalt on kogu aeg ajus olemas, muidugi mitte kogu aeg teadlike mõtetena, aga tunnetusena alati taustal olemas ja kohe käepärast.
    See oli üks mu suurimaid avastusi, et kõigil inimestel ei ole üldse nii. Või et isegi enamasti ei ole. Ja sellepärast osutuski võimatuks selgitada, et kui ma ütlen, et ma mõtlen kõigele kogu aeg, siis see täpselt seda tähendabki.

    VastaKustuta
  11. Ok, vist mitte, ju siis mu viimane kommentaar oli liiga pikk, ei läinud läbi.

    VastaKustuta
  12. Blogger sööbki vahel kommentaare, mulle tundus vahepeal, et see oleneb brauserist.

    VastaKustuta
  13. Muide, mul tuli ette, et ettemõtlemise vältimine võib olla keeruline ka siis, kui ettemõtlemise komme ise on sisse õpitud (mitte kaasa sündinud). Ma käisin näiteks klounaadi-impro kursusel, kus põhiasi, mida õpetaja kogu aeg rõhutas, oli see, et see, kuidas lavale minna (klounil on kõnnak oluline väljendusvahend), tuleb võtta viimasel hetkel otse kehast - vaatad, mis asend sul on, vaatad, mis tunne sellega seostub ja selle tunde pealt lähed ja tegutsed edasi. See oli õudselt raske. Ja ilma planeerimise väljalülitamiseta üldse ei saanud: niipea, kui hakkasin ette mõtlema, ei olnud vaatajatel enam naljakas, liikumine kaotas voolavuse, edasiarendused läksid igavaks (sest selgus, et otse kehast võib tulla nii üllatavaid asju, mida välja ei oska mõelda).

    Üks raskus oli see, et ebaturvaline: kui ma ei saa ette planeerida, kust ma siis tean, et "otse kehast" ei tule midagi piinlikku? Aga selles point oligi: klouni jaoks pmst ei olegi midagi piinlikku, kõik on okei.

    Ainus asi, mille me ette võisime planeerida, oli see konkreetne tegevus, mille ainel me improviseerime. Noh, et üks otsutas, et tema tegevus on banaani koorimine, teine: brokkoli söömine. Mul oli ninanuuskamine. Kui see tegevus oli välja valitud, tuli mõtlemine välja lülitada, ennast väikelapseks teha (võimalik, et kõne-eelseks väikelapseks).

    VastaKustuta
  14. Ma saan aru, et sa üritad vaiksel leebel viisil öelda, et äkki ikka ei minulgi loomulik.
    Aga ma lihtsalt - noh, ei ole nõus.
    Ja ma ei karda ju midagi, ei ole "kui ma ette ei mõtle, juhtub SEE". No las juhtub. Mul kama. Ma ei ürita maailma kontrollida ega millegi endaga juhtumist vältida. Ma üritan lihtsalt selles juhtuvate asjade hulluses kuidagi pinda jalge all hoida ja ma ei oska teisiti. Täiesti ilma pinnata olemist tajuda kui elu loomulikku olekut.

    VastaKustuta
  15. Ei, ma ei ürita sinu kohta midagi öelda. pigem ehk enda ja minusuguste kohta seda, et me ei viibi päris kogu aeg selles seisundis, kus sina pimestavate raevuhoogude ajal.

    VastaKustuta
  16. Õpitud oskuse unustamisraskuse illustreerimiseks - kujuta, kuidas oleks unustada oma kõnevõimet ja keelest arusaamise võimet.

    VastaKustuta
  17. Ma hakkasin mõtlema, et äkki on see pidevalt kõigi võimalustega arvestamine seotud ajatajuga, nimelt tugevalt tulevikku suunatud nägemisega. Ma olen mingites kuuride võrdlustest lugenud ühte mudelit, millega püüti selgitada lõunamaalaste tähtaegadest mitte kinni pidamist ja üldist muretust tuleviku suhtes. Nimelt et nad paiknevad oma isiklikus ruumis otse ajatelje peal, näoga mineviku poole (st nad näevad tähtaegu alles siis, kui need on jõudnud minevikku), samas kui protestantlikel põhjaeurooplastel on ajatelg enamasti kaarena nende ees, st nad näevad nii mineviku kui ka tulevikku ja enda paiknemist sellel teekonnal. Sellest võiks arvata, et sellised pidevalt kõiki tulevikuvõimalusi kaaluvad inimesed paiknevad samuti ajatelje peal, aga näoga tuleviku poole.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.