Teisipäev, 12. november 2019

Armastusest. Taas

Jälle on empaatiavõime-error mu elus.
Ma ei saa aru, kuidas oma võimalik, et ma ütlen ja ütlen ja ütlen üle pooleteise aasta ja EILE siis tuli: "Aa, sa tahaksid SEDA v?!"
Issandjeesusemakemaaappi!!!! Kui pimedad on (paljud) teised inimesed ümbritsejate suhtes? Kuidas nii VÕIMALIK on?!
Kusjuures ma ei saa isegi endale meenutades päriselt rahuga mõelda: "Ma lihtsalt olen selles eriti hea, mitte et teised oleksid halvad, rahu!", sest alailma ujuvad kuskilt välja: "Aga miks sa arvad, et sa hea oled? Äkki said sellest või tollest valesti aru? Kui edev ja ennastimetelev saab olla?!"

Aga ma vist ikka olen eriti hea. Sest mulle ei tule meelde mitte ühtegi korda, kui minule oleks sedasi tagasisidet antud. Noh et: "Ma ütlesin ja ütlesin ja ütlesin ja ikka sa ei saanud aru, mismõttes?!"
On küll asju, millest ma aru ei saanud, aga siis neid ka varjati minu eest hoolikalt. Ja üldiselt ma kipun mõistma. Isegi kui varjatakse.
Ainult ühel teemal olen pime: et mina meeldin. Seda ma ei suuda päriselt uskuda ja mulle peab alailma kordama ja uusi armastusekinnitusi tooma, et mu arust inimene midagi enamat kui mööduvat korraks-sümpaatiat tunneks.
Samas: kui alailma mõni kinnitus tuleb, ma ikka usun ka juba.
Edusammud!

Näiteks saatis mu tütar mulle täna kneedleid.
Tegelikult ma pole kindel, kas need on ikka kneedlid, sest mul ei õnnestunud kinnitust leida google'ilt, aga no mingid ... imelikust taignast asjad. Aga mitte lihtsalt klimbid, vaid ikka täidisega nagu pirukad. Hakklihaga (enda omad sõin ära), šokolaadiga (2/3 sõin ära) ja üks, mis olevat porgandi-ingveri täidisega, on veel puutumata. Aga ma tunnen end nii armastatuna seepeale =)
Poeglaps magab, nii et tema omad on veel kõik alles.
Hämmastav, kui täis sai kõht pärast 2 ja 2/3 vist-kneedli tarbimist.

Totorol on naljakas mälu. See tähendab, muidugi on mälu hea (ma ei tea,kuidas nad neid loomade mälu katseid tegid, aga ma ei usu, et need väga pädevad on, sest Totsik mäletab väga kaugele ja kõige veidramaid asju, aga üldiselt on hea mäluga tuntud elevandid, varesed ja delfiinid, mitte koerad), aga naljakas ka. Ta tekitab selle pealt traditsioonid ja siis järgib neid - näiteks nuusib ta ikka veel huvitatult seda kohta, kus paari kuu eest siili nägi. Mitte mingi valemiga ei usu ma, et seal veel siili lõhna on, on ka ebatõenäoline, et iga kord, kui sealt mööda käime, on taas mingi uus huvitav lõhn just seal kohas maas, aga ta paistab lootvat, et ehk tuleb siil tagasi ja ta saab viimaks uurida seda põnevat looma, kelle juurest ma ta eemale tõmbasin. (Ei, ma tõesti ei arvanud, et ninatäis okkaid oleks hea asi, millega tegeleda).

Armastuse ja koera mälu kohta veel:



Eks ole, 5 nädalat pole tegelikult midagi, aga mulle meeldib see mitteäratundmise draama algul hirmsasti.

Muidu ma liitusin miski positiiivse ja rahumeelse vanemluse grupiga fb-s, et saada tunnet, kuidas on teisigi, kes oma lastega hästi läbi saavad ja kelle jaoks õnnelik laps on põhieesmärk. Aga ma vist eemaldan end varsti grupist taas, sest tundub, et enamasti on grupiliikmed tegevuses asjadega, mille peale ma tahaks lõuata: "See pole ju oluline, armasta oma last, ära ürita teda aina ümber vormida!" Viiekuune jääb magama ainult süles. Üheksakuune ärkab öö jooksul 3-4 korda, et süüa. 3-aastane ei taha hambaid pesta. Teismelised söövad aina nisujahu ja sealiha, vahel paprika- ja porgandiviile ainult juurde. Laps ärkab öösel nutuga. Kuueaastane ütleb: "Sa oled paha emme!" Laps ei talu müra (ei, ei otsita nippe, kuidas ta ellu vähem müra saada, vaid kuidas teda müraga leppima panna). Teine hoiab kõrvu kinni - mida teha, et ta enam ei hoiaks?
On asjalikke küsimusi ja muresid ka - et laps on väga kurvameelne pärast teise lapse sündi või kuidas korrutustabelit pähe saada, kui laps ahastab juba sellele mõtlemisegi peale vms. Aga need on vähemus.
Inimesed ...

11 kommentaari:

  1. Kas sa oled mõelnud sellele, et kas teistel inimestel on mõnikord samasugune üllatus?

    Kui ei ole, siis miks ei ole?
    Kas nad (me) ei imesta teiste inimeste üle?
    Või me ei ütle kellelegi poolteist aastat järjest, et me tahame mingit asja?

    Ma ise arvan, et vähemalt suurem osa meist on leppinud sellega, et inimesed ongi, khm, mitmekülgsed, ja me lihtsalt ei viitsi enam selle üle imestada.

    Ja kas sa ei saa seda üllatus võtta positiivses võtmes?
    Et sa ütled inimesele midagi ja ta ei saa aru ja nii mitu aastat järjest.
    No et kurb küll, aga ju ongi põmmpea.
    Aga siis ta järsku SAAB aru!
    See on ju positiivne areng ja peaks sind (või meid) rõõmustama?
    Mitte pahandama?

    VastaKustuta
  2. Olen mõelnud, aga tundub, et selliseid teisi, kes ütlevad ja ütlevad ja neist ei saada aru, on oluliselt vähem, kui arusaajaid. Kui nt isiklikku tutvuskonda valimina kasutada.

    Ja ma ei saa ju aru, et must ei saadud aru, dohh. Ma eeldan, et ju siis ei taheta anda, kui ma küsin ja küsin ja ei tule vastust, mis kohane oleks, vaid põiklemine ja mitterääkimine ja teesklemine, nagu ma poleks midagi öelnud.
    Ja kui siis inimene on "ma ei saanud aru! Oi!", on mul "FAKKKUIDASSASAIDMITTEARUSAADA, MANIISELGELT?!?!?!"

    VastaKustuta
  3. Ehk phmt ONGI positiivne: ta mitte ei tahtnud anda nii väga, et isegi keeldus rääkimast sel teemal, vaid ei taibanud üldse, mis teema on.
    Aga mul ei ole ja ei oleks olnud mitte midagi teha, et ta aru saanuks. Sest ma ütlesin selgelt välja 7 korda ja vihjasin veel 27 ja no - KUIDAS NII SAAMA?!?!?!
    Ja mul on nüri meeleheide, sest see peaga vastu seina jooksmine näib paratamatu ja lõputuna. Ma ei saa mitte midagi teha, et saada, mida tahan, teiste käest, sest nende aju ei protsessi üldse vajadusi-soove, mis neile endale pähe ei tulnud, vaid mina omalt poolt edastasin.
    Miks ma sedasi üldistan, et "teised kõik" ühe näite pealt? Sest see näide on üleni heatahtlik ja samas arukas ja meeldib mulle tegelt väga, dohh. Aga tema ka ...

    VastaKustuta
  4. Aga siis on ju lihtsam mitte küsida 7 korda?
    Küsid 2 ja kui ei, siis no ei...?

    Teisi inimesi me muuta eriti ei saa, aga ise vastu seina jooksmine ja sellest hoidumine on me enda teha ju?

    VastaKustuta
  5. Mhmh, ma jõudsin ka selleni. Mis sa arvad, kas minuga oldi meeletult hädas ja segaduses ja miks ma nii, kui ütlesin (jälle, mitu-mitu korda, tagajärjetult), et ei soovi enam suhelda, mängi omaette?
    See ka ei jõudnud kohale.
    Ja asi lõpuks päädis sellega, et kui ma seletasin ja seletasin ja seletasin, miks, oli tema viimaks: "Oot, sa tahad SEDA?! Kas ma saan õigesti aru, et SEDA?!?!"
    ja mul ei ole midagi öelda enam.
    Sest no ...

    VastaKustuta
  6. Aa, Kaur, sa mõtlesid, et kui ei anna küsimise peale, siis ära enam küsi, suhtle niisama edasi?
    Ma teen nii, kui tegu ei ole meeletult oluliste teemadega mulle.
    Et kuigi ma võtaksin oma teadet, et ma ei söö lagritsat, ja teine unustab selle hoolimata korduvast informeerimisest ära ja toob mulle JÄLLE lagritsakomme, ka selge "no ta ei hooli must, muidu ta ju mäletaks"-ina, ma korrutan ja siis katkestan suhted, kui tõesti ei anta, ainult tõesti tähtsate teemade peale.
    Et mu jaoks on "ma tahan sellest rääkida" tähtis asi, mille mittesaamise peale ma enam ei taha suhelda, on absoluutne tõde ilma mingi liialduseta. Ma tahan "sellest" rääkida pikalt ja põhjalikult. Kui see ei ole teema, millel sa räägiksid, ka vastutulekuna minule, mul tuleb iga kord su nägu või nimegi nähes meelde, et sa ei taha mulle nii palju vastu tulla, et RÄÄKIDA - ja ma ei taha sinuga enam suhelda, sest ma ei taha kogu aeg kannatada tunde all "a ta ei hooli niigi palju, et RÄÄKIDA".
    Elik kui must ei hoolita, ma ei taha sõprust pidada.
    Aga kui siis tuleb "ma hoolin küll, ma lihtsalt ei saanud aru!" ja nii, et ma usun ka seda mittearusaamist, mul vajuvad käed rüppe ja OEH.
    oeh.

    VastaKustuta
  7. Nojaa, aga vastupidi ka.
    Mul on teema, millest ma ei taha rääkida.
    Ja inimene, kes iga kord HAKKAB sellest rääkima.
    Ehkki ta teab, ei ma ei taha või vähemalt ei taha nii põhjalikult, nagu tema.
    Aga ta ikka hakkab.

    See on ju tema poolt täpselt samasugune ebaviisakus minu pihta ometigi????

    Kaur

    VastaKustuta
  8. Ja kui ta siis ütleb, et ok, ärme suhtle, sa hakkad "miks ometi?" ?

    VastaKustuta
  9. sest minuga suheldes, sry, not sry, tuleb kõik letti laduda, mina ei kannata mittekäsitletavaid teemasid. Ma ei saa aru, miks need olemas on, miks inimesed mingist asjast ei räägi, ja kui asi on lisaks minuga vahetult ja tugevalt seotud ja sellest ei räägita, on mul väga väga väga vastik eemalelükatuse tunne.
    Ja ma ei taha seda. Ja ma ei saa ARU, kuidas saab olla nii, et hoolib, aga sellest minuga otseselt seotud teemast ei räägi.
    Ma ei saa aru ja ma ei taha ja iu, mängigu omaette .

    VastaKustuta
  10. Aa, sa mõtled, et mina nõuan rääkimist sama järjepidevalt, kui tema ei räägi?
    Hei, mis sa arvad, kuidas on saanud pooleteist (tegelt isegi peaagu kaks juba) aastat mööda minna? Sest ma mainin ära, et see on mulle tähtis, ei suru, lihtsalt mainin, ja jään siis ootama.
    Ja ootan ja ootan ja ootan, kuni miski jälle ütleb mulle, et krt, misMÕTTES?! ja küsin siis uuesti.
    Viimased kaks kuud - ei, rohkem tegelt, 3. Mul oli seoses tallitööga murrang, sest see oli NIIII raske ja ma ütlesin talle kuskil esimese nädala lõpus, et mul on halb ja tahan nunnutamist. Tema käitus nagu ikka, ükski mu "tegelt see mulle ei istu, a no ei ole hullu" märkus varasemast [kui ei olnudki hullu, sest ma olin mentaalselt tugevam ja suutsin igasugu pisikesi ebamugavusi vastu võtta] ei leidnud arvessevõtmist, kuigi oli situatsioon, kus ma oleks ise enda teise nimel pooleks ponnistanud, sest tal on ju halb.
    Toona oli minul väga halb.
    Tema ei teinud väljagi, oli täpselt nagu alati. Millega seoses me läksime tülli ja ta viskas mulle kaude sel Rääkimise teemal nina peale, et ta TÕESTI ei taha, ja mul oli seepeale "kui sa tõesti ei taha ja ei ole minuga nunnu, kui mul on maailmaraske, mine ka persse!" Niisis viimased 3 kuud, jah, olen talle öelnud enam-vähem iga paari nädala tagant vaheldumisi sellega, et krt, ära ole pildil, ära tule mu ellu, ära jäta neid videosid messengeri või uuri, mida ma nädalavahel teha kavatsen. KUI SA EI TAHA MULLE RÄÄKIMISE (või kirjutamisega) NÄIDATA, ET MA LÄHEN SULLE KORDA, MA EI OLE SINU SELTSKONNAST, VIRTUAALNE VÕI MITTE, HUVITATUD, SEE TEEB MULLE HAIGET - ja ei.
    Nagu EI. Ta lubab Rääkida, aga kord on peavalu, siis ta jääb magama, siis ta lihtsalt ei räägi, sest on väsinud ...
    Ja MINA olen see paha, kes teeb valesti ja ahistab teisi???
    Tõesti?!
    Fakk ...

    VastaKustuta
  11. Mul on sellised kogemused. Et küsin 7 korda, ei mitään. Lõpuks siis enam ei küsi, elust päris välja ka ei viska, aga et noh, suhtleme siis teistsugusel, pealiskaudsemal tasandil. Aga selle peale tuleb siis, et kuidas nii ja mis mõttes sa isegi ei küsi enam. Leebe meeldetuletuse peale nende kordade kohta, kus küsisin, tulevad põhjendused, miks siis ikkagi ei saanud. Et siis ühesõnaga, ma ei anna sulle, mida sa vajad, aga küsi ikka, siis on mul tunne, et ma olen sulle maru oluline.
    Jah, mingite suhete puhul võib ilmselt muidugi ka nii, aga Olulistes Suhetes ei saa nii, et kellegi baasvajadused on kogu aeg täitmata. Ei õnnestu ennast lõpuni ära petta, kinnitades endale, et ju ma lihtsalt arvan, et vajan seda, mida ma vajan, aga tegelikult vajan valesti vms. Milleks siis pingutada, ju siis inimesed on liiga erinevad ja head nahka ei tule sellest niikuinii.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.