Kolmapäev, 6. november 2019

Kehaliselt

Mul on külm ja halb.
Väsinud, selgelt.
Totoro käitus täna nii halvasti õues, et ma ei läinudki temaga jõe äärde. Käisin poes ära ja tulin koju. Mis mõttes ma teel poe poole pidin teda neli korda mitte lihtsalt ohjeldama, vaid oma jooksu katkestama ja ta pead käte vahel hoides "EI! Kui ma ütlen EI, sa kuulad!" kinnitama ja neljandal korral ta päris pikali väänama, sest oli vaja haukuda ja üritada eemale hüpelda, kuigi endal rihm kaelas ja ma juba kuri!

Aga neljapäeva hommikul räägin Terevisioonis NaNoWriMost ehk romaanikirjutamiskuust ja kuigi "kuu ajaga romaan" on TÄPSELT see, mida mina ei taha ega üritagi teha, telepurki pääsemine on tähtis. Sest igasugune reklaam on hea reklaam ja võibolla mõnele jääb jälle mu nimi rohkem meelde. Äkki ostab või laenutab raamatukogust mõne mu raamatugi?
+ ma saan mõelda, mis selga panen!
Mitte midagi liiga normaalset. Kammaan. Kui mul on eelis mitte olla normaalne, pole ju vähimatki mõtet seda rõhutamata jätta.

Vahepeal magasin. Hirmus külm lahkus kerest, elu taas elatav.
Väsimus? Ikka alles, aga mitte enam nii "kõik süsteemid lülituvad välja, oht, oht!", vaid lihtsalt pehme ning aktiivsusvaba olek.
Oletatavasti oli Totoro nii vastik, sest tal on kõhu täis söömisega ikka veidrad suhted. Koerakrõbuskeid sööb ta näiteks siis, kui ma serveerin neid segamini supist välja õngitsetud või tooreste kontidega, muidu võivad kausis oodata, teda ei huvita. Ja kuna minul on samas "kui kausis on toitu ja ta ei söö, pole ta järelikult väga näljane", läheb ta vahel (loe: täna läks, aga seda on vähemal määral olnud ka enne. Kui kunagi kutsikakoolitusel käisime, oli seal süsteem, et koer peab saama ainult poole hommikusööki - ja minu koer oli seega eriti pättust täis ja sõnakuulmatu alati, kuni mainisin seda treenerile ja ta oli: "Las ta sööb siis kõhu täis, tal ei ole maiuse järgi minekuga vist probleeme") suht pöördesse.
Või ei, krt, mu varbad ikka külmetavad.
Sussid, sussid on siis teema, eks?
Ühtlasi kraadisin.
37.
Nojah.
Umbes selline tunne oli ka. See väsimus on TEISTMOODI.
Mina: iseendaasjatundja.

Isver, ent see Terevisioon on ju nii hommikul, et phmt öösel veel?
Oeh ja aeh ...
Aga noh - ühekordsete sündmustega saan hakkama, isegi kui need on täiesti hullumeelsetel kellaaegadel ja sisaldavad uusi inimesi ja kohti jne - aga üle päeva kaheksaks tööle minna ja kohtuda seal 60 erineva patsiendiga, kes kõik tahavad eri asju?
Pole ime, et permanentselt väsinud olin sellest hoolimata, et mulle meeldisid patsiendid, töö, töökoht, teised töötajad ja eriti tore oli kolm tundi järjest vereanalüüse võtta.
Verd võttes ei pidanud vähemalt iga kord uue probleemiga tegelema, mida patsient mulle esitas, vaid aset leidis ühtlane voog tegevusi, milles ainsa takistusena esinesid pisikesed lapsed - sõrmest pigistades ei saanud ma pea kunagi sellist analüüsi, et linnast tuleks muu vastus kui "hüübinud materjal, ei saanud analüüsida". Aga ülejäänud töötajad leppisid sellega umbes kuu järel ja hakkasidki pisikesi lapsi linna analüüsidele saatma.
Kui sai soonest võtta, laps oli juba nii palju suur, olin osav.
Jap, verd ei võta ma enam ku-na-gi ...
Niuts.
Samas: aga saan nüüd kirjutamise eest rohkem raha kui 200 eurot aastas. Some lose, some win.

Poeglaps räägib K.ga läbi arvuti. Mängivad koos, räägivad ja ma oma poja juttu kuulen ju.
Ühest küljest olen natuke kade, et temal K. sõbrana alles on. Samas on hirmus tore, et on. Ja mul võiks ka olla, kui ma tahaksin, eks ole. Lihtsalt ei taha.
Ei taha sõpra, kelle peale ei saa loota, et ta aitab, kui mul jama on.
Mul on selliste sõprustega ajalugu ja no ei taha rohkem.
EI taha.
Noh, ruum on nüüd mu elus vaba järgmise kena välimusega meessoost sõbra jaoks, jah =P?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.