Reede, 15. november 2019

Raskused, mõned

Totoro nüüd on selle "teise pubekaea" peal, millest epp rääkis.
Mõneti tüütu. Aga ei midagi hullu.
Eile tiris oma vägevuse näitamiseks välja mingi väga noore puu või väikest kasvu põõsaridva maast, ise lõrisedes. Koos juurtega. Ja kuna ta on aru saanud, et on mõttetu minuga tüli norida, kui ta on rihmas (sest ta kaotab kohe), norib ta nüüd, kui on lahti. Kuna ma ometi ei ole nõme ning ennasthävitav ega teeskle sõbralikkust, et tast siis kinni rabada, olen sunnitud koeraga phmt võitlema, et enda ümber kargav, haukuv ja lõrisev koer kätte saada.
Eile sain kaks korda. Siis ta veetis natuke aega selili, käpad püsti, mina tema otsas.
Ta oli vagur ja rõõmus hiljem. Tegelt on ju selge, et kui ta ei tahaks salaja enda sees, et ta kinni võetakse ja paika pannakse, ega ma ei saaks teda kuidagi kätte.

Aga muidugi on veits tüütu, et igasugused jamad, mis ammu ajalukku jäänud, näiteks rihmast tirimine või inimese peale hüppamine (tema põhiline tülinorimisviis minuga on mulle korraks esikäppadega mantli vastu karata) on tagasi.

Tõden nukralt, et mõned muudki ajalooliselt ületatud mured on tagasi - aga kuna tunnete lainetena käimine on loomulik ja hetkel on mind tabavad lained "keegi kurat ei taha mu kirjutatut lugeda!" ja "keegi ei mõista ega armasta mind" ja "kui ma ootamatult une pealt ära suren, on teil küll kahju, kuid minul on mõnus, te vajadused ei puuduta mind enam!" siiski väga lauged ja leebed ning ei lükka mind üldse ümber.
Toimetan oma Raamatut läbi ning vähemalt selle tegevuse AJAL ei mõtle, et kellelegi pole toda kaante-vahel teost vaja. Kes on minu lugejad, on juba võrgupäevikust enamikku lugenud, kes pole, need nagunii ju polegi minu lugejad.

Juttu võimalikku uude jutukokku pole juba kolm päeva edasi kirjutanud. Aga täna vist tahan jälle. On siuke enesetunne.
Tegelt ma isegi tean, mis on mu ängipuhangu põhjuseks.
Vaata, olen hoolega õppinud käsi üles viskama ning ütlema: "Pole minu probleem, vastuta ise!"
Aga kui on mulle armas inimene, on tema probleem ikka minu probleem samuti. Ja kui ma siis tahan aidata teise probleemi lahendada, kui vaikselt ja pealetükkimatult kogu aeg teen talle asjade ettevõtmist kergemaks, aga ta ikka ei võta, mul tuleb ahastus.
Sest korjasin selle probleemi natuke oma vastutuseks, natukene endagi lahendada, aga ei saa kõike ise ära teha ning samas ei saa ka teist kontrollida ja teda sundida (peaasjalikult seepärast, et ma ju ei taha kedagi sundida, kõige vähem inimesi, kes mulle nii palju korda lähevad, et nende probleemide lahendamisel abiksolemist üritada).
Ja siis mul on abituse tunne. Sest teen, mis ma teen, otse tema eest ma asju teha ei saa.
Krt, ei tasu ära, eks? Tegelegu ise oma probleemiga, miks MINA sinna sekkun?! Ise olen loll!

Vana tõde, ah? Et kui mina inimest armastan, ma tahan teha talle asju kergemaks ja elu mõnusamaks ning muudkui aga teengi. Et saan ise ära kurnatud sellest, panen tähele alles siis, kui asi on väga äärmuslik ning tema samas ei KASUTAGI mu enesesalgamisega tehtut.
Aga minu enda suunal tehakse lahkusi täiesti sõltumatult minu tegudest kellegi teise probleemide lahendamisel ja enamasti teevad üldse poolvõõrad, mitte need, kelle kätt ma hoian ja muresid kuulan.
Ei, muidugi armastan ma peaaegu kõiki inimesi ja üritan aidata samuti, aga katki teen enda ikka konkreetsete tuttavate, mitte Ukraina sõdurite pärast.

Keegi pole mult ju abi palunudki, eks? Keegi ei MÄRKAGI, et ma üritan asju kergelt ja pealetükkimatult lihtsamaks teha, sest see ongi asja mõte, et PEALETÜKKIMATULT ja et keegi tähele ei paneks, et ma teen seda teadlikult.
Kurat.
Nüüd saan enda peale vihaseks. Jälle, JÄLLE ma trügin ise sellesse lõksu!!!!

45 kommentaari:

  1. Oi, ongi Totorol käes teine pubeka-iga? Tunnen kaasa! (sulle, mitte koerale =). Kannatust, mis muud kui kannatust. Tuleb see karjajuhi staatuse kehtestamise raske töö uuesti ette võtta jah. Koer selili, käpad püsti, sina tema otsas – tubli töö. Jätka samas vaimus.

    Abiandmisest. Siinse kohaliku põlisrahva tarkus ütleb, et küsimata nõu ja palumata abi ei maksa anda. Ma olen nüüd mõnda aega seda tarkust rakendada püüdnud, mulle igatahes sobib. (Muidugi ei pea ma siin silmas äärmuslikke olukordi, nagu kukkunud ja teadvuse kaotanud inimene, et siis ootad, kuni meelemärkusele tuleb, ja küsid, kas abi vaja.)

    Mis puudutab sinu mainitud märkamatu, pealetükkimatu abi andmist... kartes ninatark näida, pakun, et on täitsa loogiline, et kui abi jääb saajal märkamata, oled oma tööd hästi teinud =)

    Tegelikult mul oleks sel teemal palju öelda, eelmise postituse juures ka oli (+1 Kauri kommentaaridele), aga ma ei taha siia vastalise ja/või vaidlejana tulla. Koerateemadega on ses mõttes lihtne ja ohutu =)

    VastaKustuta
  2. No mul ei ole ka tunnet, et ma isikusuhete pealt nõu vajaks natukenegi =)
    Mu jaoks on kõik hästi lihtne tegelt: kui mul ei ole inimesega toredam, kui ilma temata, olgu ta kuskil mujal, minu elus tal kohta pole.
    Aga ma olen vahel loll, noh. Arvan, et ei, aga ta ju tahaks tegelt teha nii, et mul tore oleks, aga ei oska ja no ma natuke aitan ja .... ja lõpptulemusena ei ole keegi õnnelikum, mul on maru paha ainult.
    Ilusate silmade sitasti kannatamine, eriti kui need on kurvad =P

    VastaKustuta
  3. Kuigi teemal "mis mõttes nad must üldse aru ei saa" on mul nüüd lisaks kehv olla, sest ma nii sind kui Kauri pean suht helgeteks peadeks ja ma ei saa aru, kuidas te mõtlete, et ma peaks leppima inimesega, kes keeldub mulle niimoodi armastust näitamast, et usuksin seda.
    Nagu ... mina näen ainult, et me ei saa sõbrad olla, kui meil on vastandlikud vajadused.
    Kuidas on võimalik, et te näete muid variante?! Et MINA peaksin ikka teistmoodi vajama, ma vajan Valesti ja tubli väga väga naine neelaks oma vajadused alla ja oleks tore kaaslane ka neile, kes tema baasvajadusi ei täida?
    Mida!?

    VastaKustuta
  4. Nii ongi. Et kui pole inimesega koos parem kui ilma temata, siis ei ole ju mõtet. Mul oli ka kaua aega komme mitte poolele teele vastu, vaid täiesti kohale minna ja teise inimese arust oli siis muidugi kõik väga tore ning üldse mitte arusaamist, kuidas mul lõpuks halb on. Nüüd ma olen selle kombe endal enamjaolt ära harjutanud, ehkki tagasilööke tuleb ette, ja oluliselt lihtsam on.

    VastaKustuta
  5. Aaah, mõistetud!
    Parem olla kohe =)

    VastaKustuta
  6. Abiks võibolla kristlus. Ülbus väheneks, elu õnnelikum.

    VastaKustuta
  7. Palju õnne, saavutasid just, et kristlus mulle veel kaugema ja ebameeldivamana tunduks.
    Mulle meeldib notsu variant kristlusest (et on keegi, kes armastab mind nagunii, isegi kui olen nõme ja ebaseksikas ja rumal, tema armastus ei muutu), aga niipea, kui keegi mind kristlusega arstima tuleb, eriti kui see keegi mind ülbeks peab, ma mõtlen ainult, et mine persse, pista pea omaenda persse sügavale sisse ja tee suu lahti.
    Tänan tähelepanu eest.

    VastaKustuta
  8. Aa, ja seda sa tegid ka eriti hästi (irooniatujukuju), et kui mul läks Frieda jutu peale tuju paremaks, tuli "maailmas mõned inimesed saavad aru ja on nunnud!", siis sul õnnestus hetkega tuua mind tagasi "kuidas nad NIIIII lolllllid on?!" tasemele.
    Nagu - jubedalt võitsid küll nüüd, maailm jälle parem (veel üks irooniatujukuju).

    VastaKustuta
  9. Ok, nüüd ma enam otseselt vihane ei ole.
    Aga kas nii raske on aru saada, et kui nõu ei küsita, ei tasu seda ka anda? Nagu ... tõenäoliselt on inimene su nõuande peale kunagi mingis vormis mõelnud. Inimesed on lollakad, aga mitte nüüd nii umbelollid, et üldtuntud väiteid mitte kuulnud olla.
    Näiteks et usk aitab elada.
    Nad teavad, aga leiavad, et see või teine meetod neile ei sobi, ja elavad omamoodi.
    Nagu - miks sekkuda teiste ellu? Et saada head tunnet "mina tean paremini ja olen tark ja jee?"
    Endal piinlik ei ole nii madalatel motiividel tegutseda?

    VastaKustuta
  10. Epp ja Kaur lähtusid arvatavasti oma kogemustest kellegi pealetükkivaga ja ei tulnud selle peale, et sinu kirjeldatud juhtumil tükib sulle oma smalltalki stiilis suhtlusega peale hoopis teine pool (samas kui sulle sobiks paremini suhtlemise lõpetamine) - muide, seda, et too teine ise järjepidevalt kontakti üritab võtta, sain ka mina alles su eelmise postituse 10. kommentaarist teada. Sa üritad oma postitustes nähtavasti inimesi kaitsta ja osa detaile jääb varju.

    VastaKustuta
  11. teine arusaamatuse koht võis olla see, kui lähedasest inimesest on täpselt juttu. Jällegi - ma sain alles eelmise postituse kommentaariumi lõpus aru, et juttu on inimesest, kes idee järgi oleks nagu pidanud väga lähedane olema. Ma ei tea, kuidas on Epul ja Kauril, aga päris lähedastelt eeldan ma oma vajadustega arvestamist rohkem kui kelleltki, keda ma näen näiteks ainult trennis. Teine suhtlustsoon. Oletan siiski, et ka nemad nõustuvad, et kui inimestel on lähisuhtes suhtlemisest täiesti erinev ettekujutus (ja vastukäivad vajadused), siis ei ole mõtet üritada, hambad ristis, koos olla.

    VastaKustuta
  12. ma olen igatahes täiesti seda meelt, et üks põhiline mõte, miks üldse lähisuhet pidada, on see, et üksteist vastastikku toetatakse, vastavalt sellele, kummal parajasti tuge vaja on. Kui ühe vajatav tugi on selline, et teisel on sügavalt vastumeelt seda anda, siis on lihtsalt see keiss, et iseloomud ei sobi.

    VastaKustuta
  13. juba Hupel imetles eestlaste abielumõistet, et mõelge ometi, kui ilus: abi+elu! (siis, kui suguvõimetuks muutunud meestel ei tahetud abiellumist lubada ja tema apelleeris sellele, et ega abielu pole mingi sigimisinstitutsioon, vaid üksteise toetamine, näete, harimatul maarahval on sellest hoopis targem ettekujutus!)

    VastaKustuta
  14. a vbla tuli ka introverdi-ekstraverdi erinevusest error sisse. Kui kellegi jaoks ei ole inimestega koosolemine ise väsitav, vaid annab pigem energiat, siis on tal raskem meeles pidada, et mõne teise jaoks peab sellel olema mingeid eraldi häid külgi, et tasuks välja kannatada.

    VastaKustuta
  15. VVN, ütled: “… ma ei saa aru, kuidas te mõtlete, et ma peaks leppima inimesega, kes keeldub mulle niimoodi armastust näitamast, et usuksin seda.”

    Ei, ei, ei. Üks kahest, kas ma (ja vbl ka Kaur, aga tema eest ei saa ma rääkida) seletasin halvasti, või lugesid sina seletusest välja seda, mida seal polnud. Keegi ei pea kellegagi “leppima”, mitte mingil juhul. Eeldades, et me räägime siin praegu paarissuhtest, arvan ma täpselt nagu Frieda: kui sul on Temata parem kui Temaga, siis pole ju asjal mõtet. See kehtib ka kaugema lähisuhte kohta (hästi öeldud, onju =), nagu esimese ringi sugulased ja sõbrad jne, aga siis juba mõningate konkreetsest olukorrast tingitud mööndustega, mu meelest.

    Kus ma olingi… ühesõnaga, kui sa ütled partnerile, et on raske ja vajad TLCd, ja partner ei leia selleks aega, siis on üsna selge, et Temata on parem kui Temaga, kuna vähemasti pettumus jääb olemata ja ei suurenda su raskuskoormat.

    Nüüd mis puudutab seda aspekti, millest sina ja Kaur eelmises postituses rääkisite (sina, et lähisuhtes tuleb absoluutselt KÕIK letti laduda, Kaur, et on ka asju, millest on OK mitte rääkida tahta), siis siin olen (jälle) Kauri paadis. Näide. Mina ja mu mees, meil ei ole üksteise ees saladusi. Aga on teemasid, millest teine teab, et partner ei taha sellest rääkida. Mitte et asja üldse mainida ei võiks, aga sügavuti urgitsemine või teema pidev ülestõstmine ei meeldi, sest, noh…. lihtsalt ei meeldi, muud põhjendust polegi vaja. See aga ei vähenda me omavahelist lähedust ja armastust ja suhte kvaliteeti. Meie puhul tähendab see, et anname teineteisele hingamisruumi.

    VastaKustuta
  16. PS. Ma TÕESTI ei taha õel olla, aga sellest, miks usklikud inimesed arvavad, et religiooni käes on õnneliku elu ja heade iseloomuomaduste monopol, ma aru ei saa.

    VastaKustuta
  17. Tähh, notsu!
    Epp, see mitterääkimine kõlab okeilt. Aga (väga suvaline näide) kui su mees keelduks looduses minema kõikjale, kus leidub paljastatud graniitkivi rohkem kui taskupistmise jagu, aga kui sa küsid miks, vastab, et ta ei taha sellest rääkida, kas sul ei tekiks viienda matkasihtkoha mahatõmbamise järel küsimust, MIKS?

    VastaKustuta
  18. Notsu, jah, täpselt nii: "... päris lähedastelt eeldan ma oma vajadustega arvestamist rohkem kui kelleltki, keda ma näen näiteks ainult trennis. Teine suhtlustsoon. Kui inimestel on lähisuhtes suhtlemisest täiesti erinev ettekujutus (ja vastukäivad vajadused), siis ei ole mõtet üritada, hambad ristis, koos olla."

    VastaKustuta
  19. Jah kõigile, mida Notsu ja Epp siin vahepeal kirjutanud on. Mina ei adunud vähimalgi määral ära, et jutt on lähisuhtest, ma omast arust kommisin niisama "mul on üks sihuke sõber kes" olukorda.

    Googeldasin "tlc" ja ei saanud targemaks.

    Aga see viimane, religioon. Ju sellest on siis kellelegi abi olnud ja ta jagab oma kogemust? Mitte et ma sellest kui valikust või võimalusest vähimalgi määral aru saaks; ma ei saa ju äkitselt või omaenda otsuse või vajaduse peale _hakata_ religioosseks.

    VastaKustuta
  20. VVN, graniitkivi-situatsioonis mul loomulikult tekiks küsimus, miks ta ei taha sellest rääkida. Samas, kui kõik muu me vahel on OK ja vaid see üks (MINU jaoks) imelik kivivärk, siis ilmselt eeldaksin, et mingi trauma lapsepõlvest vms, ja jätaks asja sellega. Aga kui neid MINU jaoks veidravõitu tabuteemasid koguneks juba käputäis (tuleb arvestada ka sellega, et TEMA jaoks ei pruugi need veidrad olla, vaid omavad olulist tähendust), siis oleks minu "MIKS?" ilmselt juba üsna suurte tähtedega kirjutatud.

    VastaKustuta
  21. See graniit - ma viienda korra järel lepiks sellega, et ju ta on graniidiga mingi värk, ja no ei ajaks teda siis sinna? Pole minu asi, mis värk täpselt - tahab räägib, ei taha ei räägi.

    Või no kui ta ei taha mõne konkreetse inimesega kokku puutuda näiteks?
    Või täiesti põhimõtteliselt ei tule kinno?
    Või... midatahes veel.
    Siis las ta olla ometi?

    Kusagilt läheb piir muidugi. Kui su partner täiesti põhimõtteliselt ei tahaks lapsi, näiteks, ega ka sellest rääkida, siis vist oleks veidi jama eks?

    "Sinihabeme" lugu on ka natuke sama asi.

    VastaKustuta
  22. Kaur: TLC - Tender Loving Care

    VastaKustuta
  23. ... phmt mul on lisaks teemale "graniit" ... aa, muidu: valisin selle, sest graniiti on mu ettekujutuses umbes igal pool, mõni rahn ikka ja mu idee oli, et te ei saa pea kuskile minna, sest seal on see krdi graniit ja vestlus mu kujutlustes käiks umbes nii:
    - Ei, sinna ka ei lähe.
    - Miks?
    - sest seal on graniit.
    - Nojah, aga miks ikkagi ei saa minna kohta kus on graniit?
    - sest ma ei taha.
    - Miks sa ei taha?
    - sest seal on graniit
    ja lõputult edasi. Ja kuna kohti, kus EI ole garanteeritult graniiti, on päris vähe, mul küll tekiks küsimus, miks me kuhugi minna ei saa ja mulle ei saa ka öelda, MIKS ei saa. Ma oleks nõus sellega, et ok, ei lähe siis kuskile, istume oma paekivipaljandil, aga MIKS, ma küll tahaks teada.
    Aga lisaks graniiditeemale on mul üsna häiritud tunne teemal "võrgupäeviku pidamine ja lugejad"
    Sest seekord ma vihastasin ja te saite natuke rohkem infot selle kohta, et kui lähedane suhe ja mida teine pool tegi just jne.
    Aga tegelt see ei ole normaalne. Ma leian, et mu võrgupäevik on koht, kus ära tuua oma tundeid ja reaktsioone, aga mitte koht, kus rääkida teistest elus inimestest muidu rohkem kui riivamisi. Elik ma mitte ei kaitse alateadlikult, vaid räägin täiesti teadlikult täpselt nii palju, et natuke konteksti anda, aga nii vähe kui võimalik.
    Ja kui siis ma räägin nii vähe, et see või teine lugeja on "Sa tunned valesti!" ma tegelt olen väga häiritud.
    Sest ma loen seda tagasisidet ja no MUIDUGI ei tea te kõike detailideni, aga miks te ei võiks võtta automaatseks eelduseks, et ma olen adekvaatne inimene ja mu tunded on adekvaatsed ja kui need ei tundu adekvaatsed, küllap on midagi, mida ma ei ole rääkinud ja te ei tea arvestada, mitte et ma olen loll ja tunnen valesti?!

    VastaKustuta
  24. vbla tekivad eeldused enda järgi?

    näiteks minu tunded küll alati adekvaatsed ei ole. Vahel saan sellest ise juba tundmise ajal aru, vahel alles tükk aega tagantjärgi.

    VastaKustuta
  25. lisaks: diskussioon võib tekkida ka lihtsalt uudishimust, mitte tahtmisest öelda "sul on valesti". Mitte tingimata eraelulisest uudishimust, vaid abstraktsemast: on ärganud huvi kirjeldatud olukorra vastu, mis minu piiratud teadmiste poolest võib olla ka kirjeldaja kui ilukirjandusautori loodud kirjanduslik olukord. Loetust ei ole päris selge, kas ma olen olukorda õigesti ette kujutanud. Küsin täpsustusi. Kuni selgub, et olen juba hulgemat aega üle mingi isikliku piiri läinud ja kirjutaja varvastel trampinud.

    Teie elevant portselanipoes.

    VastaKustuta
  26. ja kolmandaks võib asi olla lihtsalt selles, et neid raskusi, mida endal ei esine, tundub olevat kerge lahendada. Umbes nagu sa ise väljendasid millalgi hämmastust, et miks need, kellel magama minnes hakkab ärevus peas ringi laskma, nii et uinuda ei saa, lihtsalt närveldamist ei lõpeta? ja oletasid, et ju siis pole piisavalt väsinud.

    teiste kui õunapuu enda antud õuntekasvatamisõpetused muidugi ei tööta, aga hirmus sageli on tunne, et ikka töötab - minul, maasikapuhmal, ju maasikate kasvatamiseks töötab ja veel oi kui lihtsalt, ju see õunapuu pole seda head nõksu siis veel kuulnud.

    VastaKustuta
  27. Oot, ma olen nüüd natukene ära eksinud. Mis mõttes lugejaile (= kommenteerijaile) ei tundu su tunded adekvaatsed? Mu meelest käesolev vestlus selle ümber käibki, et sina andsid teada, et tunned end pahasti, ja meie pakume (oma kogemustele toetudes) välja erinevaid variante, kuidas sul ehk oleks võimalik end paremini tunda, alates soovitusest „ära kaeva liiga sügavalt“ lõpetades soovitusega tüüp ukse taha viskata, piltlikult öeldes. Iseasi, kas need soovitused sinu puhul üleüldse töötaks, isegi kui sa kaaluksid mõnda neist praktiseerida, sest tõesti, lugeja ei tea ju pooli detailegi, ei peagi teadma. Nagu sa isegi ütlesid, sina kirjeldad oma tundeid, mitte ei rekonstrueeri toimunut.

    Sekundeerin Notsule, et arutelu võttis ju tegelikult laiemad mõõtmed kui ainult sinu keiss – kas ja kui palju lähisuhtes räägitakse ja päritakse, kuna on iseenesest huvitav teema.

    Ma nüüd täitsa heatahtlikult ja siiralt küsin, et millist tagasisidet sa lugejalt (=kommenteerijalt) käsilolevale postitusele ootaksid? Ja kas üldse ootaksid?

    VastaKustuta
  28. Ma üldiselt ootan ikkka tagasisidet. =)
    /ja muide, notsu, ma tegelt kirjutasin selle närveldamise asjus toona, et ma tean, et mul läks lihtsalt, ma tean, et see ilmselt ei ole nii kõigil - oot, link! http://mahamure.blogspot.com/2011/03/olen-sellest-juba-kirjutanud-aga.html
    Ja ma tegelt ei ole KUNAGI sinu peale pahandanud, et ebadelikaatne vms. See, mis mind marru ajab (ja mida notsu iial ei tee) on tunne (=P), et minust ei saada aru. Et inimesed räägivad kellestki muust kui mina, aga millegipärast arvavad, et räägivad minust (ja minuga). Ja annavad soovitusi.

    Kui oleks kommentaarid võtmes (nagu notsu teeks =P) "jäin mõtlema, kuidas minul rääkimise ja mitterääkimisega suhetes on, ja tulid sellised ja tollised mälestused", ma oleks täiega rahul.
    Ja räägime hästi palju sellest veel, mhmh!
    Aga niipea, kui tuleb "aga äkki sa ise teed samamoodi" ja "aga tee nii" ja "mõtle nüüd ka" (ja "hakka kristlaseks, siis sa poleks nii ülbe"), mul on "fakk, kas ma küsisin nõu, kas teil on mingi ... ÕIGUS oletada, et ma ise ei tea, kuidas mulle hea on? Kuidas te arvate, et teie saate mulle nõu anda, kui selgelt mina tean situatsioonist rohkem, midaaaaa?!?!?!"
    Ja noh - tõsi on, et ma loen alati mitut tasandit. Automaatselt. Ehk asi ei pea olema otsese soovituse vormis "aga tee nii!", piisab sellest, et ta on vormis "aga oled sa mõelnud, et ...?" ja mul on juba "mis see sinu asi on????? Ma kirjutan nii palju, kui õigeks pean, ka oma mõtteid, mis annab sulle õiguse küsida lisainfot, et mida ma ikka veel mõtlesin või ei mõelnud jms?"

    VastaKustuta
  29. Ja veel, Epp: halb tunne ei tähenda, et seda olukorda peaks muutma. Mis sa (või ükskõik milline suvaline inimene) ei tunne end kunagi halvasti v? Kas halb tunne on hästi suur ja punane ohumärk?
    Kui on halb tunne, siis parasjagu on halb tunne ja vähemalt mina olen sellega seoses anekdootlik naine: jah, ma tahangi kaevata, ma ei taha nõu, kuidas asju parandada.
    Mu probleem ei ole, et asjad (või ma ise, esimene koht, mida alati parandada soovitatakse) on katki ja vajavad remonti.
    Ei.
    Vahel on elu raske OBJEKTIIVSELT, vahel floksid ei õitse mitte seepärast, et halvasti väetatud või taimekahjurid vms, vaid on lihtsalt veebruar. Ma kurdan, et mu floksid ei õitse, et mulle ei meeldi, et minuga ei räägita, ja mul ei ole vaja parandusettepanekuid, et suhtu teistmoodi või kasta rohkem.
    On krdi veebruar, ma olen selle peal väljas, et kaevata oma halba enesetunnet, mitte nõu ja abi otsimas!

    VastaKustuta
  30. Üks kord elus on mul ka midagi öelda. Mulle ka ei meeldi graniit, kui valikut oleks, siis iial ei roniks selle peal, istuks oma lubjakivil ja oleks õnnelik. Kahjuks Eestis ja Soomes põhimõtteliselt ainult graniidi peal ohutult ronida saabki, nii et nutan ja ronin, aga inimesest saan aru, täiesti mõistan, kuidas see mõnes lõpuks tülgastust võib tekitada. :D

    (Olgu öeldud, et see oli nüüd naljaga, eks ole.)

    VastaKustuta
  31. Jaa, minul on küll halb tunne hästi suur ja punane ohu märk. Ja kui mul on halb tunne sellepärast, et floksid ei õitse, sest on veebruar, siis on see tunne ebaadekvaatne (minu enda jaoks siis) ja mind aitab sel puhul küll selle tunde ebaadekvaatsuse teadvustamine ja oma ebaadekvaatsetete tunnete põhjuste kallal urgitsemine. St mitte tegelemine sellega, miks maailm ei ole selline, nagu ma tahaksin, vaid miks see minus selliseid tundeid tekitab. Sest minu tumded on minu vastutusala, maailm mitte. Mis muidugi ei tähenda, et ma Eesti sita suusailma üle ei vinguks, aga ma olen tähele pannud, et enamasti on halb tunne enne ja sitt suusailm lihtsalt ettekääne, põhjused võivad olla kusagil mujal.

    VastaKustuta
  32. Minu jaoks see ei ole ebaadekvaatne. Lihtsalt on nagu on. TUnnen, nagu tunnen. Ma ei ole parteist "ise mõtlen enda õnnetuks/õnnelikuks". Olen "on nagu on, tunded ei ole valed kunagi" ja kui ma kirjeldan, ma ei otsi muutmise nõu meldetulevalt IIAL.
    Vbla kunagi on olnud. Aga nüüd ma tean (TEAN), et mu tunded on mu kehas ja mõtlemisega on nende puhul väga vähe ära teha.
    Keha võib paremasse seisu viia, aga kui nt on enne-menstruatsiooni-vihkan-kõike, polegi muud teha kui ära taluda, kuni menstruatsioon algab ja veri voolama hakkab.
    Siis läheb kohe tunne ja tuju paremaks =P
    Mul ei käi see niipidi, et mõtlen tunde paremaks. Mul käib niipidi, et kui tunne läheb paremaks, lähevad ka mõtted rõõmsamaks.

    VastaKustuta
  33. ep mainis, et põhjused võivad olla kusagil mujal ja kui väga hästi läheb, siis võib neid mujal asuvaid põhjuseid - kui nad on leitud- juba olla võimalik muuta (erinevalt sellest, et on näiteks veebruar). Ei pruugi olla, aga mingi šanss on.

    a mul isiklikult teeb õigete põhjuste otsimine elu kergemaks juba sellest, kui ma taipan, et asi on näiteks praeguse hetke hormoonides. ilmselt sellepärast, et sellega koos tuleb just nimelt taipamine, et "polegi muud teha kui ära taluda", talumise juurde võib senikaua enda vastu eriti leebe ja tähelepanelik olla. Kõik on palju lihtsam ja parem, kui ma aru saan, milles asi on, muidu lisandub ebameeldivatele tunnetele veel arusaamatus.

    VastaKustuta
  34. (Myers- Briggsi horoskoopide väitel pidi see viimane küll tüüpiline NT probleem olema - umbes et "kui tahad NT-d valutult maha jätta, siis selgita seda talle hästi argumenteeritult, muidu on põhjuste mitteteadmine ja nende mõistatamine talle hullem kannatus kui mahajätmine ise", teistel ei pruugi olla.)

    VastaKustuta
  35. Ma tahaks ka põhjuseid teada, nii nf kui ma olengi =)
    Sest ma tajun seda, et mulle selgitama vaevutakse, hoolimisena ja ainus, mis mulle lahkuminekute juures raske on (aga see on HIRMUS raske vahel), on "ta ei hoolinudki eriti, ma polnudki kunagi talle eriti tähtis".
    Kõik muu on pohh ja pisiasjad =)

    Ja no minu arust ei ole "põhjused kuskil mujal" - mul ei ole tendentsi mõelda end hunnikusse ja ummikusse mingitel valepõhjustel. Mul ongi "ahah, ma olen haige, seepärast vihkan maailmas kõike", "ahah, mul on PMS, nii et sellest tunne, et keegi ei armasta mind" ja ka "ma ei taha temaga suhelda ega koos olla, sest see kurnab mind ja teeb mu enesetunde halvaks" (ning kui ma ei kuula ennast, kui mõtlen, et no see natuke, pole ju probleem, saan peavaluhoo. ALATI.)
    Mul ei ole TÕESTI vaja, et keegi teine hakkas surkima mu tunnetes, sest ma teen seda ise piisavalt palju ja hästi.
    Vt ka "ma ei saa aru, miks psühholoogid olemas on ja mind pole ükski teraapia aidanud muust küljest kui et tore tunne on, kui terapeut kiidab".

    VastaKustuta
  36. Ehk phmt: minu probleem, minu peamine vaimne probleem on, et ma ei ole elus piisavalt tunnustust saanud.
    Küll aga olen kogu elu mõelnud valesti, tundnud valesti, näinud välja valesti, söönud valesti, olnud hea valedes asjades (ja halb asjus, mida KÕIK ju suudavad!), käitunud valesti jne. Ma jäin ju ise ka uskuma, kui teised kogu aeg ütlesid nii!
    Seega reageerin nüüd VÄGA valuliselt kõigile "sa oled-teed-mõtled-tunned-riietud-kaalud-sööd vms valesti"-sõnumitele.
    Mul olid suht ekstreemsed kogemused, mis õpetasid, et mida teised näevad, on neis teistes ja pole minuga pea sugugi seotud. Ütleme, 93% teistes ja 7 nõtra protsenti täidan siis mina ära.
    OLULINE on, mida ma ISE arvan.
    Ja oi, ma ei salli, kui mind tullakse õpetama stiilis "aga tegelikult ..."
    Pohh mul on, mis on teie tegelikult! Loeb ainult MINU tegelikkus!

    VastaKustuta
  37. OK, vaatame nüüd seda asja koos hommikukohviga =)

    Esiteks. Ma olen ses osas sinuga täiesti sarnane, et oma blogi kommentaariumis ma õpetamist ja/või massiivset eriarvamuste jagamist ei kannata. Mul on see kommentaariumi sissejuhatuseski selge sõnaga ära öeldud, sinuga enam-vähem ühes stiilis, et kes kaasa ei nooguta, visatakse ukse taha.

    Teiseks. Teiseks tuleb nüüd see vana hea “aga”. Aga mina ei kirjuta nii isiklikest asjadest nagu sina, samal ajal kommentaariumi avatuna hoides ja tagasisidet oodates. Jah, loomulikult tunnen minagi ennast teinekord halvasti (periooditi isegi tihedamini, kui pealtnäha arvata võiks, nii füüsiliselt kui vaimselt), kuid ma ei kirjuta sellest avalikult. NB! Ma ei ütle sugugi, et sina (või keegi teine) EI PEAKS kirjutama, aga kui siia ka kommentaarium ja lugejate arvamused lisada (inimesed! erinevad!), kujunebki “I want to have my cake and eat it too” olukord, milles turvaliselt navigeerida meil kellegi reeglina eriti ei õnnestu, blogijal endal iseäranis, aga ka kommenteerijail.

    Kolmandaks. Vastuolu: ütled, et tahad X teemal palju ja põhjalikult rääkida, (loodetavasti sain õigesti aru, et rääkimine tähendab dialoogi, mitte monoloogi, vastasel juhul me siin kommentaariumis ju koos poleks =), kuid samal ajal teibid kaasvestlejatel kolmveerand suud kinni, kuna isegi “aga kas sa oled mõelnud…” ei või öelda. Mismoodi niiviisi VESTELDA saab? Saabki ju ainult noogutada ja mõmiseda =)

    Neljandaks. Jaa, Notsu oskab oma mõtted pehmesse siidpaberisse pakkida =), aga tihtipeale on need sisult üks-ühele samad, mis mõne teise kommentaatori omad, ainult vorm on teine. (NB! Notsu, see on kompliment, mitte kriitika =)

    Viiendaks ja viimaseks =) Ma olen su blogi ilmselt kauem lugenud, kui sa arvata oskad. Võin eksida, aga praegune kommentaarium on sulaselge peaches and cream võrreldes paari aasta tagusega. Enamik inimesi, kes kommentariumis suu lahti teeb, on praegu suures plaanis sinu tiimis. Samas, blogijale ei saa absoluutselt ette heita, kui talle meeskonnamängud ei sobi. Ma ise panin oma blogis soolot ligi kümme aastat, kellegi ei lasknud kaasa rääkida. Ega nüüd kah palju ei lase, aga ma ei anna ka vastakaid signaale, et räägime hästi palju ja põhjalikult, aga samal ajal ärge tulge mulle ütlema, mida te mõtlete.

    OK, ma loodan, et sa siit mingit õelat alatooni välja ei loe. Sa peaksid mind tundma juba, ma ei hoia nuga selja taga. Kui ma tahaksin noaga vehkida, siis verd juba ammu lendaks =)

    VastaKustuta
  38. Nah, mul on lihtne poliitika teemal "kuidas võib öelda":
    Kui on kogemuste jagamine "minu kogemus on ...", "mõtlesin ja tundus, et paljud inimesed" vms, on kõik hea.
    Kui tullakse ütlema, mida MINA ehk siis "mõtlesin ja tundub , et sina teed ...", "ole selline!", "ära ole selline", "sa oled selline", on mul "minge ka ....!"
    Rääkige endast, mitte minust, ja kõik on lill.

    VastaKustuta
  39. Ülestunnistus. Esimese hooga tundsin, et a minge persse, ma ilmaski ei tule enam siia kommenteerima, aga siis sai täiskasvanud Epp lapsikust Epust võitu =)

    Vaata, MINA näen asja niimoodi: enamik siinkõnelejatest räägib kaasa, sest HOOLIB sinust. Muidugi võiksin (võiksime) siia tulla, omaenda väike mätas kaenlas, ja sind ja su muresid ja rõõme ja valusid jne täielikult ignoreerides üksnes ENDAST ja oma kogemustest ja ja ja ja jahuda. Aga mina isiklikult peaksin seda väga ebaviisakaks ja südametuks, SINU blogisabas. Seetõttu, mida iganes ma ütlengi omaenda mätta otsast, enamjaolt haagin SINU kui blogiomaniku kah ütlemise sisse - sest ma HOOLIN. Nimelt SINU blogipostitus on ju nö. blogisaba selgroog. Muidu oleks ju nii, et sina räägid aiast, kommentaatorid aiaaugust, kuna paljudel juhtudel pole kommenteerijail sinu omaga sarnast kogemust või sarnast nägemust mitte kusagilt võtta.

    Tõsi, juhtub ka, et teinekord kisub rappa, näpuga viibutamise või “ära jookse peaga vastu seina, siis ei ole valus” stiilis õpetamise lainele. Aga no kurat, kommentaatorid on ju kah üksnes inimesed =)

    VastaKustuta
  40. Epp, aga nüüd ju tead, et minust hoolides oleks vaja rääkida omaenda tunnetest ja mõtetest sel teemal, mitte sellest, mida mina oma elus valesti teen =P

    VastaKustuta
  41. Jaa, nüüd on asi täitsa selge.

    Siiski lisan, et kui inimene (inimesed) täpselt niimoodi ei käitu, nagu sina soovid, et nad sinust hoolides käituksid, ei tähenda see, et nad EI hooli. Sest selle üle, kas nemad oma südames hoolivad või ei, ei saa sina otsustada. Jaa, sulle võib tunduda, et nad ei hooli, aga sinu tunne ei pruugi ühtida nende südames toimuvaga. Sest hoolimisel on kaks võrdset poolt, hoolija ja hoolitav.

    Ok ma nüüd igaks juhuks hoiatan, et ma ei kao vestlusest ära, aga mulle tulevad täna õhtul paariks päevaks külalised kaugelt külmalt maalt, mille nimi algab E tähega, ja mu arvutiaeg saab seetõttu kasin olema =)

    VastaKustuta
  42. Sõnastan oma eelmise mõtte veelkord, et poleks kaksipidi mõistmist =)
    Minu puhul ei võrdu hoolimine sajal juhul sajast hoolitava vajaduste ja/või tahtmiste täitmisega. Näide: lähedane inimene, kellest hoolin, vajab ja/või tahab, et ma X asja teeksin või ütleksin. Mina Y põhjusel ei saa või ei soovi seda X asja teha. See EI tähenda, et ma oma lähedasest ei hooliks. Hoolin küll.

    VastaKustuta
  43. Ma tean =) Seda hoolimisena tuntava versus hoolides tehtava vahet.
    Seepärast mul ongi "krt, ma seitse korda ütlesin selgelt ja ikka ta ei saanud aru!". Et ma tean, et oma vajadusi tuleb selgelt väljendada, sest teine pool ei tea neid muidu.
    Ma jään hätta agamsiis, kui olen selgelt väljendanud ja teine pool mitte et ei hooli (oma jutu järgi hoolib ja isegi väga), aga (jälle oma jutu järgi) "ei saanud aru".
    Siis mul jookseb lihtsalt juhe kokku.

    VastaKustuta
  44. (muide, hästi tore, et sa ütled, et ei kao, sest solvusid vms, vaid et külalised. Sest krt teab, mida mõni muidu mõelnud oleks - vbla isegi mitte mina, aga täpselt: ega sa ei tunne mind ju pisiasjadeni ja igaks juhuks tasub selgelt öelda.)

    VastaKustuta
  45. Aga äkki on tegu sellise inimesega, kes mingit oma mõtet mõeldes või tegevust tehes ei kuule seda, mis talle räägitakse? Mul oli isa selline ja nüüd on laps ka - seisan kõrval, räägin pika jutu maha, siis küsin, kas sa kuulsid - "aa, mis sa ütlesid?". Peab alati üle küsima, kas kuulis ja siis veel laskma korrata, kuidas aru sai (tuttav meesterahvas väidab, et mees on ju selline lihtne hing, et kui pükstel juba kaks nööpi JA lukk, siis midagi jääb tingimata lahti, võib-olla seal see hädade algpõhjus ongi).

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.