Pühapäev, 20. september 2020

Vaikne ilus suvelõpp-sügisealgus

Mu lemmikaastaaeg.
Iga augusti alguses mõtlen, et ega see nüüd nii hea ju ka pole ... ja iga septembri keskpaigaks olen vaimustusest oimetu. Isegi eelmisel aastal, mil august oli minu jaoks konkreetselt ropp ja jäle.
Mitte ilma poolest. Ma lihtsalt ei kõlba päevatöö tegemiseks ka mõned korrad nädalas mitte.
Aga ikkkkkkkkkkkkkkagi olid ilud!
Uimastavad ilud.

Muidu panen kummutit kokku (täh, Susanna!).
Mõõduka tempoga ehk eile panin ühe sahtli. Või noh, mu tütar pani, mina vaatasin pealt ja õppisin. Täna on plaanis kaks panna.
Kuigi sinna ona vaja kruvisid keerata.
Kruvid äratavad mus kerget õudu. Hakkama saan, olen saanud ka minevikus, aga head turvalist tunnet nendega pole. Mingid kahtlased asjad, nagunii kaob üks või koguni kaks ära, veereb kuhugi ja maipane tähele, ja üleüldse: nende keeramiseks on tööriista tarvis!
Kõik juba ise ainult millegi tegemiseks vajalikud asjad, millega toimetamiseks on vaja tööriista, mis pole õmblusnõel, on kahtlased.

Väga kahtlased.

Ühe astmega saan toime, näiteks et konservi avamiseks on hea võtta konserviavaja. Aga kaks astet ehk et sahtli kokkupanemiseks on vaja kruve ja nende keeramiseks omakorda kruvikeerajat, on juba liig.
Kuigi värv, värvirull ja pintsel ei ole ka üldse karmid kokku panna.
Nojah, nende puhul ei pea midagi kuhugi keerama ju! Seejuures täpne olles ja mitte vigu tehes.
Brr.
Päev, muidu, algas sündmatult vara. Läksin eile magama kell pool 11, sest ei maganud lõunaund, ja täielik kustumine.
Täna ärkasin niisiis kell 6 hommikul. Pime ja unine, aga kuna ma nägin unes mingit jama (mitte õudne, lihtsalt halb), ei tahtnud ka sinna unemaailma tagasi minna ning pooletunnise kügelemise järel tõusin ja tulin kööki.
Varsti teen kohvi ka. Kohv hea.
Arvestades, kui külm mul on, kuigi kampsun ja talvesussid, pikad varrukad särgil ja pikad sääred pükstel, kahtlustan, et mul on jälle palavik. Nohu on ka.
Kardan (olgu, kahtlustan), et ei ole koroona. Et on suvaline tõbi nagu mul ikka, ja kui üritada teha "kui oled haige, püsi kodus", siis ma ei saakski välja.
Sest ma olen suht kogu aeg haige, kui on koormav periood, ja no on. Kardetavasti on mul umbes kogu aeg koormav periood. Kolin ära, siis valmistun praegusest palju pingelisemalt romaanivõistluseks, saadan käsikirja sinna ära, teen jälle midagi muud (ma ei ole loobunud ideest Totorole kutsikad saada näiteks) ning kogu aeg väsinud.
Kogu aeg haige.
Sest ega keha ei ole murdumatu. Kui kogu aeg on pinge peal, annab siit või sealt ikka järele.
Ent kuna praegu kuidagi ei tea, kas äkki NÜÜD pole koroona, ei saa ka tuimalt ignoreerida. Oeh. Ok, kraadin. Ennustus: 37.2.

36.6. Oih. Äkki siin on siis külm lihtsalt?
Ning mu uimane ja veider tunne sellest, et ebanormaalsel ajal voodist tõustud?

'''

Muul ajal - ma ei tihka seda "vabaks ajaks" nimetamast, see on "hädavajalik puhkamisaeg, et natukene eluvõimet säilitada" - mängin civvi ja loen Ann Leckie "The Raven Tower'it".

Olen Leckie peale armukade, et ta nii hästi kirjutab, ent samas: kui loen, on nauding meeletu. Neljas raamat temalt on minu poolt lugemisel ja see on just nii täpselt minule, et ooo.
Sest noh. Võtame võrreldavateks ainult inimesed, kes kirjutavad sama žanri kui mina ja on elus ka.
Nii.
Mehi hetkel ei arvesta - nad võivad hästi kirjutada, aga mul pole neid lugedes säärast paralleelitunnet endaga. Ainult HEAD naised tulevad arvesse, eks ole =) Jemisin on ajuti liiga julge ja toores - ma saan aru, miks, ma ise kipun ka ülearu vapper olema, aga mind ei üllata sellega, et julge ja toores ollakse. See on tuttav.
Aga Lekcie on korraga täpselt nii palju leebe, et see ei paista juhmusena (lilled, liblikad, kõik on elus ja keegi ei söö kedagi, mis armas asi!) ning jätab seega minusse nii hea tunde, et maailm näib neli kraadi soojem ja ilusam.

Oot, tegelikult ONGI soojem. Päev, päike ja kütma hakati samuti.

Nii, kõik mõtted otsas. Ma arvan, lähen magama. Lõpuks olen kuuest üleval.
Sahtlitega tegelen õhtul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.