laupäev, 18. september 2021

Sest iga elu on lugu

Et seitsmendaks surma-aastapäevaks.
Narritan jälle saatust, kuigi pisemal skaalal. =P
Tegelt ka, olge hellad, mis siis, et norin. 

Natu kõhklen järgnevat välja kirjutamast.
Sest mismõttes. Ma ju kaotan kogu asja ülluse, kui sedasi avalikult kirjutan. Nagunii MÕNI kohe saab öelda, et kerjan kaastunnet, mida ma ei vääri vms.
Üldse, olen seda varem ka kirjutanud: kui ma olen üllas, siis oluline osa üllustest on sellest mitte rääkimine. Olen nii üllas, et vaikin sellest! Ja siis mul on nõme, et mu õilsust üldse ei hinnata, keegi ei tea ja ma ei saa kuskilt kiita.
Teen endamisi taas järelduse, et üllus on mõttetu. 

Aga et kuidas siis üllas ... no ... vaatasin seda Bohemian Rhapsody filmi jälle.
Seal on nii palju asju, mis on faktiliselt valed. Vaatan ja TEAN, et vale, vale, see ka pole võimalik, sellist dialoogi ei saanud olla, sest juhtusid teised asjad, millest film ei räägi jms.
Samas ma ei saa aru, mida need kaebajad kaebavad faktide valesuse üle, kui TUNNE on õige. Karakterite ja loo TUNNE on õige.
Ma ju tean neid bänditüüpe hulgast dokumentaalidest. Täpselt sellised mehed, et nad VÕIKSID olla öelnud neid filmisõnu, vaadata neid filmipilke, teha neid filmiliigutusi, kui oleks vastav taust. Sellised inimesed nad ongi, kuigi nüüd muidugi mingi 75 või nii.
Freddiet polnud neis dokkides rohkem kui vanade lõikudena pressiintekate ja videode seest. Aga tundub samuti ehe.

Ja see "ma olen aus tundega, siis ma olen päriselt ka aus"-teema on mul see, milles mõttetu üllus pesitseb.
Nii vaatan mina asju. Detailid - detailid pole olulised, kuigi ma üritan ka neid endast rääkides täpsetena hoida. Kuid päriselt loeb, kas on autentne või petetakse emotsiooniga. 
Tunde osas valetada on jube kerge. Fakte saab väänata, neid otseselt teistsugusena esitamata, see on nii lihtne. Piisab vaid mitte kirjutamisest: "Mulle tundus, et ta pilk on põlglik", vaid sõnastada seda kui:"... ning ta vaatas mind tülgastuse ja põlgusega, väkk, väkk, kui jäle!"
Nii lihtne on isegi mitte otseselt valetades lasta alati teisel poolel süüdlasena paista.
Noh, ja mina seda ei tee, eksole. Liiga naeruväärselt lihtne oleks kirjeldada mõnesid pisikesi asju omapoolse tunde najal kui fakte ja luua sellega väär mulje, pff.

Kuid ma loodan kogu aeg naiivselt, et mu keeldumine tundeid mõjutada nähakse naturaalselt läbi ning inimesed armastavad mind seda rohkem, kuna ma kirjeldan asju sihilikult endale ebasoodsas valguses. Karmimalt, kui isegi mõtlen, sest teistel peab ju laskma ise otsustada, mitte veenma neid vaikselt ja ümber nurga. Eiei, ma olen liiga hea ja üllas sedasi tegemiseks!
Kõigile on ju ometi arusaadav, et ma VÕIKSIN ka endale soodsalt asjaolud ette mängida. Just mu näete-seal-mina-tegin-halvasti avatusest on näha, kui aus ja puhas ja ennastmitteõigustav ma olen, onjo. Täiega armastust väärt, eksju, onjo?

Ainult inimesed ei vaata nii.
Vähemalt 99% inimestest. Nende metatunnetus ei ulatu nii kaugele ja ma saan lihtsalt sõimata või vähemalt pahandatakse minuga kõrgilt, et kuidas ma küll sedasi.
MisMÕTTES ma küll?!
Kusjuures ma ju tegelt tean ette, millised teemad lähevad veriseks. Ja et vbla ei tasu neid avalikustada, vbla mõne asja võiks peidus ka hoida?! Aga ikka kuidagi loodan, et mind nähakse läbi heatahtlike silmade ja heatahtliku suhtumisega,.
Ja siis üldse ei juhtu nii. Mõnedel headel juhtudel tuleb kommentaaridest läbi neutraalsus ja asjast mitte rääkimine,  aga enamasti ... (Ma mõtlen hetkel seda ma-ei-ütle-talle-kui-rase-olen teemat, mitte seda hilisemat tegelt.)  Enamasti ...
Ma ei oleks öelnud ka. Ja siiamaani arvan, et õige otsus. Laps ei ole minu oma, aga on 100% minu asi oma last kaitsta, kui mul on tunne, et teda ähvardab oht.
Ja nagu ... fakk. 
Ma võiksin teile mitte rääkida. Maha vaikida. Või võiksin rääkida nii, et mina ja mu otsused ilusamad tunduksid.
Kusjuures selleks poleks isegi vaja valetada, saaks täiesti tõeste faktide peal läbi. 

Aga millegipärast mu ehtsate tunnete peal elavat ausust ei hinnata. 

***

Täiesti teine teema


Vaat, ma ei ole selle külje pealt veel rääkinudki, et miks ma veel lapsi tahan ja kui sünnitatud ei saa, olgu  muul moel olla.

Mul läks endalgi aega, et sõnastada. Nii loomuliku ja õigena tunduv asi, et ei taibanud (jälle), et kõik ei tunne niimoodi, see pole mingi loomulik tavaline vaatenurk elule.
Umbes kuu olen sõnastatuna ka teadnud. Võiks vist teilegi kirjutada, jah?
(Mängib muuseas kaasa "mind ei ole tegelikult olemas"-tundes.)

Ma olen enda arust prequel.
Põhimõtteliselt see tegelane, kellega peategelasel on mingi side. Mingi lahe esiema, peategelane on tema laps, lapselaps või lapselapselaps, ja siis temal, sel peategelasel, on kõik need asjad, mis peategelastel. 

Selle esiema-tegelane olemisega on igati ära põhjendatud, miks minul neid asju ei ole ja sellega oli seitsme aasta eest minu jaoks ka absoluutselt, igakülgselt ja mingi küsimärgita põhjendatud, kas ma võin end ära tappa, kui mul ometi on lapsed. 
Dohh, peategelasel on väga okei omada näiteks sellist ema, kes end ära tapab! Lahe taust ning põnevad kõrvaltegelased üldse loovadki hea peategelase tausta, keegi krt ei ole hea peategelane ilma nendeta. 
Sitt peategelane küll. Need lood, mis olid 17-aastase Britney Spearsi fännide arust sobilikud oleksid olnud, peategelane kui tüüp, kelle emast me teame nii palju kui: "Ja ära siis külmeta, pane müts pähe!" ja isast "kiiktool ja pärast-tööd-õlu, ärge segage, kui ta raadiot kuulab!", need saavad jah toimuda hea taustata. 
Aga tühja ma sooviksin oma järeltulijaile SELLIST elu. 
Võeh!
Pealegi poleks see ju võimalik. SELLISEID lugusid ei juhtu kunagi ega kellegagi. Vaadake Britneyt, onju. Vägev lugu, temast on niiiiiiii kahju, aga mingit tüüpilist muinasjutusüžeed küll kuskilt ei paista. 

Kui mõni mu järeltulijatest aga õnnestub selles, mis headel peategelastel ikka õnnestub: vinge õnnelikult kaua kestev armulugu ja võit muul alal, nad on niigi saanud nii palju rohkem kui mina!
Õnnelik ... nojah, mitte lõpp. Kuid jätkuvus. Raskustest üle- ja läbitulek. Rahulolu ja valmissaamine. Olgu neil see!

Nii ma arvasin nendest ja endast. Ainult et noh - neid on ainult kaks, kas on vast liiga jabur loota, et neist või nende võimalikest järglastest keegi peategelane oleks? Peab keegi olema, peab ... pfff. Ei pea. Ei pea ükski mu laps selle sundusega elama, et kas on ise peategelane või saagu lapsi, et äkki mõne neist on! MINU lapsed on vabad ja no - kui neis ei ole peategelast, mis teha. Minus ka ei olnud, dohh.

Kui ükski mu järeltulija kah peategelane pole (nagu minagi), jääb mulle ainult see roll, mis mul TEIE elus on. Et noh, see tüüp, kelle võrgupäevikut loete, vbla ka raamatuid natuke. Ehk mõni teie seast on peategelane. 
KÕIK teie olete peategelased?
Nojah ... olgu. 

Aga ...  
Miks ma ikka ja ikka ja IKKA otsisin seda õnnelikku armulugu. Miks ma Rongimehega ebaõnnestumise järel nii väga koost lahti lendasin. Miks ma üritasin ja üritasin ja üritan: ma ikka lootsin olla peaosaline. Ja JÄLLE ja JÄLLE selgus, et ei. 
Lahe põnev kõrvaltegelane, kel kogu aeg armuasjus viltu veab - mhmh. 
Kes vahel teeb mõne laheda larpi või kokkutuleku.
Mhmh.
Kes isegi rohkem lapsi kui kaks ei saa, kel ei õnnestunud isegi lahe ja täiesti ebatüüpiline suure pere ema olla? 
Mhmh, jajah.
Ainult et ...

Ainult et oli too episood, kus ma jäin Rongi ees ellu. 
Selliseid asju kõrvaltegelastega üldiselt ei tehta. Säärane vastu kõiki ootusi ellujäämine on peategelase materjal.
Olgu, mul ei ole püsivat armusuhet (kuigi K-ga tegelt ... nojah, aga ,,, ok, igatahes mul ei ole manifesteeritavat "näe, ma polegi täielik paaria!-armusuhet, on midagi veidrat), kuid ma jäin rongiga rinda pistes ellu JA ei ole isegi väga juhmiks jäänud vms pärast. 
Vbla ...
VÕIBOLLA!

Aus olles: ma ikka ihaldan seda peategelaseks olemise-õigust. Vaatan inimesi ümbertringi, kes aina paari lähevad: selge, peategelased. Vaatan, kuidas nad on oma eluga rahul. Selge, peategelased.
Miks mina ei või siis ... aga äkki mina ka ikka ...
Ent ma ei julge enam loota. Veider põnev kõrvaltegelane olla on ju ka lahe.

Oot, kurat, seda ta ka ei taheta mulle jätta?! Peab olema nähtamatu ebaoluline statist kuskil väljaspool kaadrit, et ometi silma ei hakkaks ega kuidagi teistmoodi oleks? Hästi tavaline ja unustatav?!
EI. OLE. SIUKE!!!!!!!

Jep, imelik kõrvaltegelane olemine on hea. Ma ei kaeba - olla hea prequel, olla alus, millelt tekib lugu, on täiesti ok saatus.
Või õigemini: ma kaeban teemal "mis mõttes te ei luba quirkyl kõrvaltegelasel olla quirky kõrvaltegelane, vaid ta peaks olema ... keegi unustatav? KEELDUN!"

"Te".
Maitea, kas ma norin kaklust v? Ega ma ei taha tegelt kakelda, vaid et te ütleks mulle, et ma võin olla mina, see on ok, lihtsalt teie hoiate parem eemale.
See on ka minu silmis ok, ma olen veider kõrvaltegelane kellegi teise elus.
Aga kakelda, ideega, et ma pean teile meeldima, muidu olen halb inimene - ei ole halb ju - oled küll ... SEE oleks lootusetu võitlus.
Ei hakka kõik mõtlema nagu mina, pole lootagi. Ja viimaste postituste alt olen saanud pea aint ilusaid ja häid sõnu nagunii. Te olete hellad ka ju!
("Pea" ehk ühe kommentaari lisaks Morgie omale, kus täitsin soovi, kustutasin veel ära.)

Lisaks sirutasin sõrme hooga kinnilangeva metallukse vahele, Patti Smithi raamat, mida loen, ei meeldi mulle ning  kuna mu sõrm on katki, ei saa ka kätekõverdusi teha. 
Elu on raske.

60 kommentaari:

  1. "Oot, kurat, seda ta ka ei taheta mulle jätta?! Peab olema nähtamatu ebaoluline statist kuskil väljaspool kaadrit, et ometi silma ei hakkaks ega kuidagi teistmoodi oleks? Hästi tavaline ja unustatav`!
    EI. OLE. SIUKE!!!!!!!

    Jep, imelik kõrvaltegelane olemine on hea. Ma ei kaeba - olla hea prequel, olla alus, millelt tekib lugu, on täiesti ok saatus.
    Või õigemini ma kaeban teemal "mis mõttes te ei luba quirkyl kõrvaltegelasel olla quirky kõrvaltegelane, vaid ta peaks olema ... keegi unustatav? KEELDUN!"

    ma kardan, et siin töötavad su kaks soovi - olla oluline tegelane ja saada hella kohtlemist - üksteisele vastu. Tähtsate tegelaste, isegi kõrvaltegelaste puhul on loogiline, et nad käivad kellelegi ka närvidele (lugejale või sama loo tegelastele) ja et neil tekib konflikte, sest mis mõju nad sündmustele muidu avaldaksid.


    Aga tegelikult tahtsin ma alguses hakata hoopis lobisema oma kogemusest, kuidas ma valdavalt tajun end peategelasena, ilma sellele isegi mõtlemata - mõtlema pean selleks, et meenutada, kuidas lugusid on korraga palju ja teiste inimeste lugudes olen ma kõrvaltegelane või statist. (ja sellest ka vastupidised mured - tahtmine vahel ära kaduda, olla nähtamatu, tahtmine, et minust vähem sõltuks, peategelane on raske olla! ja nii vabastav on meenutada, et lugusid, kus ma olen kõrvaline või kus mind polegi, on palju rohkem.)

    Esimese hooga mõtleks, et see erinev taju on kaasasündinud või tuleb erinevast lapsepõlvekodust, aga siis hakkasin mõtlema, et asi võib olla selles, mida me lugudeks peame. Mul on mulje, et mulle meeldivad modernistid ja impressionistid kirjanduses märksa rohkem kui sulle.

    Ma olen näiteks tohutult nautinud mõnda teksti, kus kirjeldatakse mingeid üdini argiseid sündmuseid ja looks teeb loo jutustamise rütm, kompositsioon, otsus, kus alustada ja kus lõpetada, vahel jutustamise enda veidrus.

    Täpselt samamoodi, nagu ma olen nautinud suurte dramaatiliste sündmustega lugusid, aga ka need peavad olema hästi jutustatud, hästi paigutatud algus- ja lõpp-punktiga, hea rütmiga (alates keelekasutusest kuni sündmuste endi vaheliste paralleelideni) jne. Päris suured sündmusedki saavad looks alles siis, kui keegi need üldisest maailma-ajaloo suurte sündmuste lõpmatust mudrust välja kadreerib.

    Nii et mul piisab selleks, et oma elus just minu lugu näha, pmst sellest, kui ma toimuva sobivalt kadreerin.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maitea ... kõlab suht õigesti tegelt, et lugu on lugu, kui seda vaadeldakse kui lugu. Ma naturaalselt teeks kõik tasaseks, normaalseks, vaguraks.
      Asi võib olla kuitahes üle võlli, aga kui mina seda kirjeldan, tuleb välja: "Noh, ja siis ma andsin kõigile peksa ja jõin pärast ühe kohvi. Mustalt, sest ühtegi valgendajat polnud."

      Kustuta
    2. S.t. mul ei ole tunnetust, et sellise eluga nagu minul ei SAAKS olla peategelane. Saaks, mingi teistsuguse tunnetusega inime. Aga minu tunnetusega ei mängi välja.
      Pole seda "karjun näkku ja manifesteerin, just see, just nii", on "kui ise mõelda keskseks narratiiviks, kõlbaks vist ... aga mul ei tule õige mõtlemine välja. No las ta jääb siis!"

      Kustuta
    3. Eks see on ka minu tragöödia, et ma püüan end tähtsaks mõelda, end enda silmis otsutavaks otsustajaks määrata, jube raske on, peab muudkui korrutama ja ikka ma ei usu ... ja siis tuleb rahvas (TM) ja ütleb, et nii egoistlik nabaimetlejast isekas, väkk!
      Ja ma lihtsalt suren.

      Kustuta
    4. Ja siis veel see, et: "ma kardan, et siin töötavad su kaks soovi - olla oluline tegelane ja saada hella kohtlemist - üksteisele vastu. Tähtsate tegelaste, isegi kõrvaltegelaste puhul on loogiline, et nad käivad kellelegi ka närvidele (lugejale või sama loo tegelastele) ja et neil tekib konflikte, sest mis mõju nad sündmustele muidu avaldaksid."
      Mul pole midagi selle vastu, et võidelda ja verd valada, olgu enda või teise oma. Ma ei saa aga aru, miks ma pean seda pisiasjade pärast tegema.
      Ja võitlema nendega, kes pole tegelt isegi mu vaenlased.
      See tundub lihtsalt kolossaalse raiskamisena.

      Kustuta
    5. Sa ei peagi ju. Võitlema, verd valama pisiasjade pärast. Mingil põhjusel sa lihtsalt teed seda... Või mõtlesid, et ei oska ise ka seletada, mis sunnib sind seda tegema?

      Kustuta
    6. Kui keegi tõstab minu vatu mõõga, ma ikka tõstan vastu ju =)
      Kuigi üldiselt paistab, et ma võidan rohkem, kui teen haledat nägu ja valan pisaraid =P

      Kustuta
  2. Mul tuleb "Nõiad võõrsil" meelde, või üldse on Pratchettil seda motiivi mu arust palju, et on olemas Muinasjutud/Lood ja siis kuidas päris inimeste elud ei mahu sinna ilusasti sisse ära ja sellest tekib hõõrumine. "Maskeraadis" ka, eksole, et peategelane, kes ilusasti laulab, peab olema kindlasti kõhn, mitte paks, ainult et tegelikult läheb kuidagi teisiti. Aga kusjuures, mul on seda kõrvaltegelase-tunnet endal ka olnud, a la tuleb noor inimene Tartusse, kohtub seal igasuguste karvaste-sulelistega, muutub ja romaani lõpuks lahkub Tartust, ainult mina, üks Tartu karvastest-sulelistest, jään Tartusse maha nagu mingi rekvisiit laoruumi vedelema. Aga siis tekkis mul kuidagi tunne, et see pole eriti kasulik mõtteviis ja jätsin ta kõrvale. Kuidas see juhtus, ei tea. Kas ma praegu tajun ennast peategelasena - ma ei teagi. Mul on tunne, et see on praegu mu jaoks vähemoluline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siis tajudki =)
      Või noh. Minu jaoks see on selgelt tundeteema, mitte mõtlemisteema. Kui ma mõtlen, ma leian, et minust saaks SITAKS laheda romaani (aint ise ei saa seda kirjutada, sest niipea, kui ma enda kohta hästi kirjutan, tuleb mingi vaimne "khm" kuklasse, et kle, asju saaks ka teistmoodi esitada, sa peaks vähemalt mainima, miks sa ei olnud "oo, mu vaesed lapsed, ei, ma ei tapa end!" nt!)
      Aga tunne on, et saaks romaani jah, aga see oleks ikka nišikirjandus, vaatame imeliku nurga alt imelikku maailma. PÄRIS maailm ja PÄRIS inimesed on küll teistsugused, kui neid üldiselt kujutatakse, aga SEE on juba liig, SEE (mis olen minA) on juba liiga imelik igatahes.

      Kustuta
    2. a kellestki romaani kirjutamiseks polegi ju vaja tingimata temast hästi kirjutada, igatahes mitte ainult hästi.

      Mul hakkas peas kerima kujuteldav romaan, kus sinu elu kirjeldaks eri jutustajahääled, igaüks täiesti ise nurga alt ja ise suhtumisega - kes imetleks, kes paneks pahaks, kes tunneks kaasa jne.

      Kustuta
    3. blogikommentaariumis on eri jutustajahääled tglt juba isegi olemas!

      Kustuta
    4. (st hoiakute mõttes olemas, kuigi liiga puuduliku infoga, et su elulugu jutustada - edasi saab spekuleerida, mida kirjutaks selliste hoiakutega inimene, kui tal oleks rohkem infot.)

      Kustuta
    5. Ei pea ainult hästi kirjutama temast, aga võiks siiski olla mõned kohad, kus inimene julgeks otseselt hästi suhtuda =P

      Kustuta
    6. ja seegi on juba siin kommentaariumis täitsa olemas!

      sh nendelt, kellega sa mingil momendil, nt viimati mõõgelnud oled. Mulle tundub, et sa tajud endaga vaidlemist automaatselt halvastisuhtumisena, aga need kaks asja pole teiste jaoks tingimata sama asi.

      Mul tuleb nt lambist meelde, kuidas Morgie ükskord - vist koerakaka juhtumi paiku - sind siin blogisabas kaitses, täpsemalt kergitas kulmu selle peale, et sind su oma blogi kommentaariumis rohkem rünnatakse kui tavaliselt vanakooli blogides.

      nii et üks ja sama inimene võib sind mõnikord kaitsta ja mõnikord sinuga vaielda, sest sel teisel korral torkab miski teda juhtumisi isiklikult.

      Ma ei usu, et maailmas on kaht inimest, kes oleks alati kõiges nõus, ja kui olekski, siis oleks suht mõttetu neil eri inimesed olla. duubeldamine.

      Kustuta
    7. nah, ma olin teemas "miks ma ise ei saa kirjutada endast" sellega, et vahel võiks ka reservatsioonideta hästi suhtuda.

      Aga ma tahan midagi muud, kui see Morgie-kaitse. Ma tahan mõistmist =) Mul ei ole midagi teha positiivse suhtumisega, mis tuleb millegi muu pealt.
      See lihtsalt ... ei loe. Kohe üldse.
      Mulle meeldib PALJU rohkem negatiivne suhtumine, kus on samas mõistmine taga.

      Kustuta
    8. ja nüüd ma mõtlen, kas see mõistmis-igatsus on üks selle omaenda silmade kaotsimineku aspekte. à la "ma ise ei näe asju omaenda vaatenurgast, selleks on kedagi teist vaja".

      Aga vist mitte tingimata, sest mul on küll omaenda silmade tagaotsimisega samamoodi raskusi, aga mõistmis-igatsus eriti suur ei ole.

      või siis ma tajun seda, kuidas teised mind näevad, kuidagi teisiti. mul on iga kord, kui keegi seletab minu kohta midagi, mis tuleb mulle üllatusena ja mis minu enda jaoks üldse nii ei paista, selline tunne, et "ah ma olen siis selline ka..." ja maru huvitav on.

      sest selle inimese jaoks ma olen just selline, olenemata sellest, mis ma ise mõtlen. "ma olen" on siin minu kui sündmuste jada tähenduses; mõju, mida ma kellelegi avaldan - ja kuidas tema seda tajub - on üks neid sündmusi.

      Mul on kuidagi mõnus mõelda sellest, et ma olen eri inimeste jaoks täiesti erinev nähtus, et ma olen hulk kilde, millest ma ise ei teagi, ja mida võib suvalisel hetkel juurde tulla - kõik killud pole vähemalt mu elu jooksul kunagi koos, ma pole valmis. vbla isegi kauem kui elu jooksul.

      siin on meil ilmselt erinevus, sinus ei tekitaks see tunne ilmselt mõnusat peapööritust. Huvitav, kas see hirm ära hajuda vs. ärahajumise mõnu on kuidagi elu jooksul kujunenud või kaasa sündinud.

      Kustuta
    9. Ma isegi ei tea, millest sa räägid =)
      Aga on küll üks aspekt, mida ma olen imestusega jälginud teiste puhul ja ÜLDSE ei oska kaasa tunnetada.
      See on see "ma pole täna, kes olin eile, ma pole homme, kes olen täna."
      Sest mina olen mina kogu aeg. Olen kogu aeg olnud. Ma olin ka kahesena enda jaoks täiesti äratuntavalt mina ja kui ma selle kahese tüübi peale tagasi mõtlen, ma ikka tunnetan teda Minuna.
      Neljasena.
      Neljateistkümnesena.
      Neljakümnesena ammugi, see oli eile - ja ma olin ka eile, kes olen täna.
      Mingid pisiasjad muutuvad, jaa, aga põhiosas olen ma mina ikka. Isegi see, et mul on nüüd palju mitmekeseisemalt kogemusi kui neljasena, ei muuda.

      Ma ei tea, kas see on osa sinu räägitud mõistmisvajadusest-mõistmisvajaduse-täielikust-puudumisest.

      Aga jah. Mul ei ole mitte midagi teha inimestega, kes imetlevad mu mingeid tahke, samas minust aru saamata. Ma ei ole muidugi haavunud, aga mul on: "Ahah, tore" palun, järgmine.
      Ehk: mulle tundub see pilk nii pealiskaudne, et ei loe rohkem kui poes toidukorvi pandav pakk piima. Jah, mhmh, piim on. Aga no kui pole see pakk, võtan teise ja ei märka ka vahet.
      Aga kui sama pealiskaudne pilk on veel negatiivne ka, on mul täielik ahastus ja ahistus ja "miks inimesed on inimesed?!?!?!"
      See on nagu võtaksin paki piima ja see niriseb nurgast. Võtan teise paki ja SEE KA niriseb, kolmas samuti, mu ümber on juba piimaloik ja inimesed vaatavad mind ja seda piima ja mõni muigab ja mõni silmitseb korraks ja kõnnib edasi ja mõni naerab ja MIKS MINUGA SEE JUHTUB?!

      Kustuta
    10. me kunagi isegi arutasime, mis see muutumatu mina su jaoks õieti on - tookord sa ütlesid, et nt ajukahjustusest tingitud iseloomumuutus - à la "jäi seniilseks ja muutus paranoiliseks" oleks su jaoks samuti tühiasi, mis ei muudaks seda, kes sa oled. Jutt jõudis tookord selleni, et sa vist tajud mina püsimisena mälu pidevust, sest küsimuse peale, kas su mina oleks ikka mina ka pärast mälukaotust, sa polnud selles kindel.

      http://mahamure.blogspot.com/2019/10/appi-tunnevadki-nii-voi.html

      Kui nüüd toonast juttu vaadata selle valguses, et meil mõlemal on esimese isiku perspektiivist nägemisega raskusi, on veel eriti huvitav.

      vbla see seletabki su igatsust olla nähtud ja mõistetud? st kui su mina seisneb mälu pidevuses ja selleks on vaja esimese isiku perspektiivist mäletajat, aga see perspektiiv on raske leida, siis oleks vaja välist mõistjat, kes sinna tagasi aitaks pääseda.

      no ja kui mul niiviisi ei ole, siis on mul ka rohkem savi, kas mõistetakse, vabalt võingi olla pealiskaudsete kildude kogum, mis muudkui edasi koguneb ja muutub nagu kaleidoskoobipilt, kuhu keegi veel kogu aeg kilde juurde poetab.

      ah, eks see üks spekuleerimine ole muidugi, hea lihtne asi teha selle asemel, et oma tundeid tunda.

      Kustuta
    11. No samas, neljaaastasel minul oli palju vähem mälestusi kui mul praegu, aga ta ei olnud vähem mina. Ma ei taju teda/ennast kui "kunagi oli see palju väiksem ja vähem kogenud mina", vaid ma tajun teda täis-endana.
      Mina.
      Mingite reservatsioonideta. Et ma osasid asju, mida nüüd tean ja kogenud olen, toona ei teadnud ja kogenud polnud, ei muuda, et 100% mina.

      Kustuta
    12. Tegelt see on natuke teemast mööda, ses mõttes, et ma saan aru küll, mis värk selle pideva mina-olen-mina-nagu-ma-ise-tajun-ainult-ma-ei-taju-tegelt-häasti pildi ja välise mõistmisega on, mhmh.
      Lihtsalt ... mälu pidevus, jah. Aga MÄLESTUSED ei tee mind ka. Neid võib olla 90% teistsuguseid, raudselt ma mäletasin siis teisi asju ja teistmoodi, kui ma praegu tollest ajast meenutada suudan.
      Aga jah, seda aega, millest mul üldse mälestusi pole, kuskil enne kaht ja poolt - seda inimest on mul raske endana tunnetada.
      Tema on keegi võõras.

      Muide, vbla just seda inimese kui terviku tunnetamist (nagu endaga, ma teen ju ka teistega) pani Morgie mulle jubedalt pahaks.
      Et ma panen ta (suvalise inimese) kuskile kasti ja siis nii on ja olen ise rahul ka veel, et nii mõistev.
      Aga minu "kast" ei ole ... kast. Ma just ükspäev mõtlesin ja sõnastasin, et ma tean täpselt, milline inimene ... suvaline nimi ... nt Piret on. Ja seda ei muuda üldse, et ma ei tea, kuidas tema eraelulised asjad on, kas ta on oma mehest lahus, kas see mees, kellega ta koos hängib, on uus kallim, kas ta on selle uuega tegelt lihtsalt sõber, kas ta lapsed elavad temaga või laste isaga või pool aega ühe juures, pool aega teise juures, kus riigis ta elab, kas on autojuhiload viimaks ära teinud või mitte - see kõik on nii ebaoluline! Detailid-detailid. Pisiasjad.
      Kui ta pold mind kolm aastat näinud ja siis kohtusime, ta kallistas mind ja kinkis omatehtud kõrvarõngad ja see on TÄPSELT siuke asi, mida Piret teeks.
      Loomulikult ma rõõmustasin jne, üllatusin isegi, aga mitte maapõhja. See oli temalik tegu.
      Vat maapõhja ma üllatuksin, kui Raul mulle kõrvarõngad kingiks.
      Siis ma mõtleksin, et mis nüüd juhtus? Kas tal olid üle? Keegi andis talle mingi suveniirina, ta ei osanud nendega midagi teha ja siis tulin mina meelde? Midagi sellist.
      Aga ilma peal ma ei usuks, et ta on hakanud ise kõrvarõngaid tegema, tegi need mulle ja ütleks ka veel, et ise tegi mulle kõrvarõngad.
      Ok.
      See on võimalik ÜHEL juhul. Kui ta loeb seda kommentaari praegu, tabab ära, et ta on varjunime "Raul" taga esinev ja võtab mulle mu eksklikkuse puust ja punaseks ette teha.

      Ainult et siis ei tohiks siin olla seda eelnevat lõiku, sest kui ma läbi näen, kaoks asja mõte =P
      Inimene on inimene, ma tajun teda, ta ON.
      Ja ma ise ka - olen.
      Ja ma olen ikka häiritud sellest, et
      a) teised ei näe inimesi nii
      b) nad panevad mulle PAHAKS, et mina näen

      Nagu ... phmt see on nägemise pahakspanemine. "A kust sa tead, et ma siit kõndisin?! Vabalt oleksin võinud sealt kõndinud olla?!"
      "No ... ma NÄGIN?"
      "Kelleks sa end pead, arvad, et su "nägemine" on kuidagi tõeline, pfff, ülbik!"
      "No ... aga ..."
      Ja seda ei olegi võimalik seletada.
      Eriti kui inimene keeldub tunnistamast, et tema on pime. Ei, tema näeb täpselt sama hästi kui mina!

      Mida ma teen?
      Midagi pole teha.

      Kustuta
    13. seepärast ma ütlesingi "mälu pidevus", mitte "mälestuste püsivus". mulle tundus, et see esimene väljend kajastab paremini seda, et oleks justkui mingi pidevalt kestev mäletaja.

      See kahe aasta tagune dialoog oli huvitav üle lugeda, väga sarnased teemad tänasega.

      Ma kirjutaks praegugi oma tollasele repliigile "Nagu näha, on meil emotsioonide tasandil kapitaalselt erinev ettekujutus oma mõjust maailmale."

      Ja see vbla seletab ka soovide vahet. Mul on niigi tunne, et sirutan end korra ja maailmasse jääb kohe sügav jälg järele, mis ähvardab veel ka ära kivistuda, seega üritan oma kõige sügavamat sisemust mitte väga välja sirutada ja loobin välja ainult selliseid (iseenda jaoks) väheolulisi asju nagu faktid. pluss see, et mu tunded kipuvad end kogemata - minu teadmata! - väljendama ja mitteväljendamiseks peab kõvasti pingutama (hah, seepärast on mul ehk ka vähem muret mõistmisega - esimese isiku perspektiivi alati ei ole, aga kuna tunded on maailma laiali imbunud, siis vabalt võib kellelgi teisel mu hingelisest seisukorrast parem pilt olla kui mul endal ja ta saab tänu sellele mind sinna mina-vaatepunkti tagasi aidata.)

      ja kui sul on kehakeelsed tundeväljendused meelega tehtud, siis on arusaadav, kui sul on tunne, et sa oled juba jälje jätmisega kõvasti vaeva näinud ja tahaks, et see jälg ka kellegi teise sees püsiks. ja kuna sinu teada su kehakeel ja hääl kogemata infot ei lekita, siis ei ole sul põhjust teiste pilku nii palju usaldada kui mul.

      Kustuta
    14. nägemisest - ma näiteks ei saa öelda, et ma paneks nägemist _pahaks_, aga see tekitab minus ängi. Reeglina tekitab see, kui keegi minust liiga palju teab, tunde, et ma olen lõksus, "nüüd ei tohi ma enam kunagi teistmoodi olla, sest see veaks teda alt".

      Kustuta
    15. ja vahet pole, et võib-olla oleks ma kogemata kogu aeg sedamoodi, nagu ta ootab. Sellest hetkest alates, kui ma tean, et need eeldused on olemas, on mul sama häda nagu sul siis, kui PEAB, isegi kui see, mida PEAB, võiks teoreetiliselt olla meeldiv.

      kohe tekib õudne tung teha ootustele täpselt vastupidi, isegi kui endale ei meeldi.

      Kustuta
    16. odoot.

      "Kui ta pold mind kolm aastat näinud ja siis kohtusime, ta kallistas mind ja kinkis omatehtud kõrvarõngad ja see on TÄPSELT siuke asi, mida Piret teeks.
      Loomulikult ma rõõmustasin jne, üllatusin isegi, aga mitte maapõhja. See oli temalik tegu."

      see viitab aga sellele, et isiksuse tuum on teiste puhul sinu jaoks midagi muud kui mälu püsivus - ikkagi mingid kindlad loomuomadused.

      Sellised, mis võiks ajukahjustusega muutuda.

      Iseenda kohta arvasid sa, et selliste omaduste muutumine ei teeks sind vähem sinuks, loeb ainult taju kese.

      Kustuta
    17. mõnes mõttes mu äng ongi selle sisuga, et "ma tahan, et mu mälu pidevusest piisaks, et mina oleks mina, aga teised eeldavad ka omaduste püsimist, ja mida paremini nad mind tunnevad, seda suurem see eeldamise oht on".

      Kustuta
    18. ja kui nad tunnevad mind just nimelt _hästi_, on minust mingil hetkel päriselt aru saanud, siis ongi see selle võrra hirmsam, et need eeldused on justkui minu enda tekitatud, mul pole moraalset alust neist kõrvale hiilida (siis oleks küll, kui nad oleks oma peast midagi välja mõelnud - siis ma saaks mõelda, et nende oma viga). a mina olen vahepeal võib-olla peaga vastu kivi kukkunud või mingit kahtlast ainet söönud, mu aju vorm või keemia on muutunud ja mu isiksus on teistsuguste omadustega, ja ometi ma tahaks, et ka seda uut varianti minuna aktsepteeritaks.

      Kustuta
    19. * kui sul on tunne, et sa oled juba jälje jätmisega kõvasti vaeva näinud ja tahaks, et see jälg ka kellegi teise sees püsiks. - MHMH

      * No ma ei oleks ometi pettunud olnud, kui Piret POLEKS mulle neid kõrvarõngaid kinkinud :D See ei ole sedasorti "ta on siuke inimene, tehku nüüd nii". Kui ta oleks must mööda vaadanud, mu kõnetustele mittevastanud ja keeldunud üldse mu eksistentsi tunnistamast, ma oleks mõelnud, et tal on mingid mured praegu, raske aeg. Kui see oleks ka järgmisel korral nii, ma mõtleks täpselt, et ooh, hm, midagi on vahepeal juhtunud, ta käitub teistmoodi - aga ma aktsepteeriks teda ikka temana.
      Nüüd on ta niisugune, selge.

      Kustuta
    20. ega ma tegelikult ei ütlegi, et need, kes minust midagi teavad, mind õudselt survestaks edasi selline olema. Mul on lihtsalt tunne, et see jälg nende mälus on midagi tahket, millest ma pean ennast läbi murdma ja iseenda uut versiooni kehtestama hakkama. Et ütleme kuu aega hiljem omakorda seda purustama hakata. Raske, raske on elu, kui jälgi jätta!

      Kustuta
    21. pmst on need meie tunded nagu õpikunäide "Hirmu põhivormide" raamatust, depressiivse ja skisoidse isiksuse näidetest.

      Kustuta
    22. (ühe jaoks on põhioht hülgamine, läheduse puudumine, teise jaoks lähedus kui vangistus.)

      Kustuta
    23. Ma ei vaidle, sest pole midagi vaielda.

      Lihtsalt selle vana vestluse juurde: lõngakera ei ole hea näide sul/teil =) Klotsidega on veel see, et võib võtta teisi klotse, täiesti teisi klotse, aga lõngakeraga on väga selge, et see peab olema see lõng. Ta võib vahepeal katkeda (kuigi mitte eriti tihti, siis ei saaks kera, vaid pusa), aga sama materjal, sama värvi, samas värvimiskorrast - muidu on täiesti teine kera ju! Sama firma või isegi sama lamba sama värvimiskorra samast lõngast saab ka mitu eri vihti ja seejärel mitu eri kera ja need on omavahel erinevad. Just see kera on just see, ta ei saa olla midagi muud. kerid neid natuke ühtmoodi või natuke teistmoodi, suva - LÕNG on sama!

      Kustuta
    24. hehee, sa räägid inimesega, kes on kerinud roosa niidirulli peale musta niiti, sest parajasti polnud seda musta niiti kuhugi mujale panna. Või musta lõngakera peale kirsipunast lõnga.

      Kustuta
    25. saaks hakata kohe mingit umbluud leiutama "su lõngakera ütleb, milline inimene sa oled". et kas ühest või mitmest lõngast ja kui kõvasti keritud ja kas lihtsalt lõngast või mingi kandja peale.

      Kustuta
    26. ma nüüd traditsionalistina ütleks, et enamik inimesi on ühest lõngast =)
      Aga vbla räägib minus mitte traditsionalist, vaid olemuse-uskuja. =)
      * Jah, ma annan endale aru, et minu traditsionalism on väga veider traditsionalism ja kehtib aint teemadel "ma teen seda nii, sest ma olen seda kogu aeg nii teinud" ja üldse ei rakendu teemadel "teised teevad seda nii, ju see peab mingi hea viis olema".

      Kustuta
    27. Lisaks: ma arvan, minu vaade on anti-kogemuslik-käitumuslik ?= Ehk minu silmis inimene ei ole tema teod, teod on mudru, võivad olla igasugused. Inimene on tema, teod on lihtsalt osa sellest, mis ta teha võiks.
      Phmt konkreetne inimene võiks, kui talt pätsatakse poes rahakott ära ja ta näeb midagi nagu vilksamisi, kas panna tähele ja hüüda "hei, oodake, kas see oli minu rahakott?" mitte tähele panna, märgata, ent otsustada kohe, et talle aint tundus, märgata, ent kaheldes, kas talle ainult tundus, mitte reageerida, märgata, kahelda, aga igaks juhuks reageerida - mida see konkreetne inimene aga ei teeks, on märgata ja kahtlemisele või küsimisele aega kulutamata kohe füüsiliselt rünnata või räusata ründavalt: "See on minu rahakott, varas!" või lüüa, eesmärgiga tappa vms.
      Et ta teeb midagi esimestest, ei määra teda tegema niimoodi alati ja igavesti, aga kui ta teeb midagi teistest, on ta teistsugune inimene ja nii lihtsalt onhi.
      Ta võib olla ka inimene, kellele kõik need variandid on võimalikud, oleneb tolle hetke enesetundest, või on tema jaoks võimalik suvaline kombo neist.
      Aga ükskõik, mis tema võimalikud käitumised on, on need osa tema isikust. Käitumised ei määra tema olemust, olemus ON enne käitumisi ja kui ta on inimene, kes kohandab oma käitumist, on ka see osa temast ja tema loomusest. Ja siis ta võib jälle ümber mõelda. Jne. Aga tema teod ei määra ta olemust.
      Teod on lihtsalt teod =P

      Kustuta
  3. "Eks see on ka minu tragöödia, et ma püüan end tähtsaks mõelda, end enda silmis otsutavaks otsustajaks määrata, jube raske on, peab muudkui korrutama ja ikka ma ei usu ..."


    kusjuures paned tähele, et see iseenda oluliseks otsustajaks jutustamine tähendab ikkagi iseenda kõrvalt vaatamist? isegi kui kõrvaltvaataja oled sa ise, on see ikkagi pilk väljastpoolt sissepoole.

    ma kahtlustan, et päris otsustaja- ja kogejatunne tuleb siis, kui vaadata seestpoolt välja. Ühesõnaga, paradoks: peategelaseks, kes on päriselt kese, saab ainult siis, kui iseeend üleüldse mingi tegelasena ei näe, "mina olen ju lihtsalt niisama, hoopis kõik teised on mingid tegelased minu maailmas".

    Mul on endal samuti häda omaenda silmade ülesleidmisega (küllap on see teatava intellektuaalsuse juures vältimatu raskus), ses mõttes polegi see meie tajuerinevus - et ma tajun end justkui vaikimisi peategelasena ja sina kõrvaltegelasena - nii suur. Nüansivahe, erinevus ainult selles, mis tegelasena täpselt end nähakse.

    Aga vat kui oma silmad pähe saab ja teised taanduvad tegelasteks universumis, kus tajukese olen mina, kus siis on järsku teistmoodi maailm ja elu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jup, nii on.
      Ja just seepärast olen ma "issand, kuidas nad ÜLDSE aru ei saa!" kui mind isekana nähakse. Ma tahaks küll isekas olla, vahel ja natukenegi, et saaks seda pilku omada! Lihtsalt ... ei tule nagu välja.

      Kustuta
    2. kurbloolus on selles, et niiviisi - tegelasena ja mingit objektiivset kirjeldust taga ajades - on raskem kaastunnet saada.

      Siin on see paradoks, et kui kirjutada "mulle tundus, et ta vaatas mind kurjalt", siis see ei tuleks justkui tundja, vaid mingi jumaliku vaatleja positsioonist. Jumalikud kõiketeadvad vaatlejad ei mõju haavatavana, see kutsub vaidlema - "minu objektiivne kirjeldus on hoopis objektiivsem kui sinu objektiivne kirjeldus ja su jumalik vaatleja on ebajumal!"

      (minu arust on see samasse auku, mida AbFab paar postitust tagasi ütles. et appikarje muundub millekski muuks jne.)

      Aga jube raske on seda tunnet ennast üles leida. Jube raske on subjektiivsust sõnadesse valada, nii et oleks korraga tunne sõnastatud ja näha, et see ei pretendeerigi millelegi muule kui "see on minu tunne".

      Kustuta
    3. nagu ma (vist Marca pool) varem olen öelnud, ma usun, et kui see subjektiivse pildi edasiandmine täiega õnnestub, siis on tulemuseks maagiline realism. vastandina ulmele, mis mängib küsimusega "mis oleks, kui...", st tegeleb objektiivse tegelikkusega, isegi kui kujuteldava maailma omaga.

      Kustuta
    4. Ok, nüüd läheb minu jaoks liiga metaks, ma ei saa enam aru.

      Et ... kaks asja koos.
      Ma saan sellest aru, et subjektiivne subjektiivsus on lihtsam taluda lugejale ja kui see esineb loovkirjutamises, on tulemuseks maagiline realism. ("Kõik maitseainepurgid riiulis irvitasid Katrinale vastu ja loorber sülitas isegi paar lehte välja.")
      Aga selle justnagu-objektiivsuse juures ma olen segaduses. Et ... kui ... seletada ära, et tegu on tegelt tulnukate tehnoloogiaga, mis andis purkidele elujõu ja emotsioonid, on see ... kuidagi ... ot, ei.
      Ühelausega: ma ei saa aru.

      Kustuta
    5. ma mõtlesin subjektiivsuse-objektiivsuse jutuga näiteks sellest kohast:

      "Piisab vaid mitte kirjutamisest: "Mulle tundus, et ta pilk on põlglik", vaid sõnastada seda kui:"... ning ta vaatas mind tülgastuse ja põlgusega, väkk, väkk, kui jäle!"

      nimelt et tunne ise ongi ju "väkk väkk kui jäle". ja "mulle tundus, et ta pilk on põlglik" mõjub kiretult, võib-olla küll jutustaja enda vaatenurgast kirjutatuna, aga justkui see oleks kirjutatud siis, kui tal on tunne ise juba mööda läinud (sest lause ei ole enam tundeline).

      et ta on juba saavutanud objektiivse pilgu sellele, kuidas ta vahepeal subjektiivne oli.

      aga kui tegelikult sisimas tunne veel keeb, siis ajab see pilgu objektiivsus lugeja segadusse. st ta ei taju, et kirjutaja on ikka veel habras ja haavatav, sest ta kirjutab ju rahulikult nagu teadlane; noh, hakkame siis teoreetilist diskussiooni pidama!

      Kustuta
    6. aga maagilise realismi teema lähebki võib-olla juba liiga kaugele. ma olen lihtsalt vaeva näinud, püüdes aru saada, kuidas see ulmest erineb, sest kõhutunde pealt mingi vahe nagu oleks. ja mu kõhutundega sobib seletus, et maagiline realism on see, kui kirjanik kirjutab nii, nagu maailm tema jaoks juba ongi - kuidas maailm tema jaoks on siis, kui ta oma maailmanägemist objektiivsemaks ja ratsionaalsemaks ei ürita tsenseerida. mitte "mis oleks, kui oleks nii-ja-nii", vaid "mismoodi praegu juba ongi".

      Kustuta
  4. Ah, aga see tunde-pealt-ütlemine või kirjutamine!

    "Päris" ja "siiras" ja "ehedad tunded" ja siis inimesed ju usuksid mind - ma saan seda ehedust ainult teeselda. Kuni ma elan, ma ei oska vaadata asju, vaatamata neid samas ka teiste pilkudega. Ma ei oska tegutseda ja end väljendada, mõtlemata teiste reaktsioonidele seepeale. Ma võin tegutseda HOOLIMATA sellest, et nagunii teistele ei meeldi ja ilmselt saan peksa.
    Ja oi, kui palju ma olen seda teinud =D
    Aga ma ei saa tegutseda selle peale tulemata, et vbla saan peksa. Sest ... ma ei oska sedasi mõelda. Niipea, kui ma mõtlen, mõtlen ka, mida teised sellest või teisest arvavad.

    Phmt ma, ennast tapnud, olen end selle üle POOLEKS imestanud, et mida, krt, ma tegema pean, et inimesed usuks, et mu tunded on päris?! Et nad ei oleks pärast "oi, eluski poleks arvanud"?!
    Noh, ilmselt on vastus "olema keegi, kes ma ei ole", sest ma ei oska end SIIRALT väljendada. Tundeid, mis ei käi läbi "oot, vaatab nüüd objektiivselt"-filtrist.
    Ma oskan siirust "ütlen või kirjutan mõtlemata" ainult teeselda, aga kui ma olen katki, ma ei jaksa seda teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et teiste pilkudega vaatamine ongi teatud tsiviliseerumisastmes inimesel paratamatu.

      Aga sinna kõrvale on võimalik meelde tuletada ka seda, mismoodi on oma pilguga vaadata. Teiste mõistmine teiste mõistmiseks, nii on ka endal parem - mismoodi oma heaolu üldse püüelda, kui ei tea, milles see seisneb?

      "saage nagu lapsed", mitte "jääge nagu lapsed" pmst.

      Kustuta
    2. "ei tea" asemel oleks ehk paremgi "ei tunne".

      ja seda ma usun, et oma vajaduste tajumatus ei ole lootusetu ettemääratus.

      Kustuta
  5. Ma väga vabandan, aga ma ei saa üldse aru, miks sulle on vaja, et kõik sind mõistaksid?
    Ma apsoluutset ei nori, ma päriselt ei saa aru. Mis vahet seal on? Oled, kes oled. Mis see teiste asi on?
    Sa ju ise ka ei saa tihti teistest inimestest aru ja arvad,et need, kes ei ole nagu sina või ei saa aru on lollakad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tegelt arvan, et ma tahan teistelt seda, mida ma ise annan (isegi kui ei taheta teiselt poolt, notsu =P).

      Minu pilk inimestele - ka läbi intekate, blogide misiganes - on "näen umbes ära, milline inimene ta on. Kui tuleb ootamatusi, siis üks kord on juhus, kaks korda on "vahel on ta ka nii" ja kolm-neli korda on reegel."
      (Kuna ma olen raudselt kõigist vastupidistest kogemustest hoolimata veendunud, et inimesed on ilusad ja head, on mulle saabuvad ootamatused ERANDITULT negatiivsed. Mul ei ole iial "oh, ta on tegelt nii lahke!" Sest mu ootus inimese puhul on, et ta on lahke ja et ta ei ole, selleks on vaja tõenditel koguneda. S.t. ma olen inimene, kes annab ka biitsepsile tätoveeritud haakristiga kiilakale võimalused, sest äkki ta on hea inimene, lihtsalt natuke veider?)
      Ja siis ma eeldan, et teised suhtuvad minusse samamoodi.
      Et ok, ta on selline ja selline, üldiselt tore ja lahke, hästi kirglik, vahel plahvatab, tal on väga traditsioonivabad ideed paljudes asjades, aga mõelda oskab" või umbes nii, ja siis minu veidrused on nende jaoks "nojah, ta on veider selle koha pealt".
      Ja nagu mina, ei võta nad seisukohti, vaid lihtsalt jälgivad. Kui on midagi head öelda, ütlevad, kui ei ole, no ega ta teistsuguseks lähe, ta on mis ta on, ei tasu ka inimese tuju pahaks teha.
      Ja nad on niiiiiiiiiiiiiiiiii teistsugused, ma ei saa, ma ei oska, ma lähen katki teistsugustega suheldes lihtsalt!

      Kustuta
    2. Ja "inimesed on lollakad" on asi, mida ma üritan endale selgeks õpetada, kogu aeg meenutada jne.
      Aga kahjuks ma unustan ikka ära ja arvan, et nad on nagu mina =) Ilusad, head, head tahet silmini täis ja usuvad seda ka teistest.

      Kustuta
    3. Kolmas vastus järjest (sest ma ju oletan, mis sind häirib ja küsimusi tekitab): see viimane on üks asi, mis mulle väga korda läheb inimeste juures.
      Mul on kohe "WTF?!" kui teine inimene käitub eelarvamuslikult ja paneb teisi pahaks mingi välise pisiasja järgi. Mina lähen marru, kui tullakse konkreetselt ülbama ja lõugama, aga kui keegi on teiste pihta: "Nii ikka ei sobi koolis riides käia, koera peab ikka rihma panema, pargis lilli ei korjata" vms, mul on: "Wtf sul viga on, et sa paned teisi halvaks SELLISTE asjade peale?! Nagu ... äääretjksrgttysoop!!!!"

      Kustuta
    4. Ma nagu natuke saan aru, aga lihtne see ei ole.
      Tahad seda,mida ise annad. Sellest saab aru, aga kui keegi isegi ei taha, et sa midagi annaks ja sa lähed andma ning oled pettunud, et vastu ei saa...
      See teine vastus on nunnnu. Mina kordan endale sellistes ootamatutes ja arusaamatutes olukordades, et kõik ei ole mina. See ei halvusta kedagi ja ma pean meeles pidama, et inimesi ei saa mõista ja mõõta enda järgi. See viib kolmanda vastuseni. Midagi, mis tundub sulle välise pisiasjana või teisele inimesele olla midagi enamat või muud. Ja kui mingit teguviisi heaks ei kiida,siis ei tähenda see ju ometi, et teist inimest seepärast veel halvaks pannakse

      Kustuta
    5. Viimasega olen kõigest südamest nõus.
      Ma ei pea halvaks, lihtsalt teen valikuid, kas selle inimese peale tasub oma energiat kulutada või elagu omaette omade reeglite järgi, ma lihtsalt arvan ta Oma Inimeste hulgast välja.
      Mis ei ole tõesti ja absoluutselt halvakspidamine.

      Kustuta
    6. Muide, mis pettunud? Notsu on mu lemmik =) ÜLDSE pole pettunud tas, ealeski!
      Lihtsalt talle ei meeldi paikapandud olla ja mina jälle ei oska teisiti inimestesse suhtuda.

      Kustuta
    7. Mul on selline tunne, et me räägime korraga nii samast kui erinevast asjast ja ma ei oska seda ära sõnastada. Ma mõtlen selle peale

      Kustuta
    8. Ma arvan, et sul on õigus samas asjast ja ometi kuninglikult üksteisest mööda rääkimise osas =)
      Püüan nimesid nimetamata olla konkreetne teemal "mis juhtus".

      Nagu ma eespool juba kirjutasin, mul on igast inimesest mingi pilt. Ja ma liidan sinna juurde uusi asju kogu aeg, pilt ei ole staatiline, ja pisiasjad mõjutavad seda vähe (elab koos - lahutas - ei kuula enam etnot, vaid jatsu - elab nüüd Šotimaal - hakkas taimetoitlaseks - osutus lesbiks või vist biks, aga ei tea ka - pisiasjad, pisiasjad).
      Aga mis on minu pildi ... noh, viga.
      Aluspilt, kui mul ei ole konkreetse inimese vastavaid omadusi teada, on jube helge. Tasapisi ma kujundan seda konkreetsemaks ja kui inimene phmt midagi otse võigast ei tee ega ütle korduvalt, üldiselt ta ei lähe koledaks mu jaoks, lihtsalt isiklikuks. Aga mu jälgimine ei ole alati täiuslik ja vahel üllatavad pildi vead mind maapõhja.

      Ma kujundasin enda silmis sellise oivalisel-taustal-usutava-pildi me ühisest tuttavast, mis tundus mulle adekvaatne ja oli maru ilus. Ja see oli mu jaoks nii ehe, et ma uskusin täiega.
      Uskusin niivõrd, et kui ma enamasti olen tundlik ses osas, kui tuleb uut infot peale, ma tema puhul eirasin. "Pole ju tähtis," ütles mu sisetunne, "pisiasjad, pisiasjad ju ... Pole oluline, peamiselt on kõik ikkagi hea!"
      Ja kui ma siis korraga sain aru, et need pisiasjad on korduvad, süsteemsed, need ONGI osa temast, mitte juhuslikud kõrvalised detailid, ma olin: "Fakk, mu pilt oli jumala vale! Ta on hoopis teine inimene!"
      Tegelt ei olnud VÄGA vale. Tegelt ei olnud VÄGA teine inimene. Aga ma olin šokeeritud sellest, et ma arvasin, et eelarvamusteta inimene, aga tegelt on tema eelarvamused lihtsalt sellised Kultuurse Inimese Eelarvamused, mis nagu ... noh, mis sobivad ka liberaasele inimesele.
      Aga mina olen eelarvamuste osas üsna verine.
      Mu jaoks need on olemuslikult halvad. Mitte lihtsalt et halb on uskuda, et kõik Indiast pärit inimesed on laisad ja kõik homod vehivad liiga palju kätega, vaid kogu eelarvamuslikkuse süsteem on hirmus.
      Keegi ei ole keskmine, keegi ei ole osa grupist. Igaüks on just tema, temalik, temaomane, ja vorm "nii ikka korralikud neiud ei käitu" või üldse "see ei sobi" on mulle: "ESITEKS käitun kohe ja igatepidi nii, nagu teile ei meeldi ja TEISEKS ärge selle põhjal arvake, et tunnete te mind! Te ei tunne mind, ma teid tunda ei taha, tahan olla kahekesi ja tahan palju raha!"
      (Mis on tsitaat Psychoterrori loost "Ära Argentiinasse". https://www.youtube.com/watch?v=yrd2WLN9lL4)

      Ja nüüd ma olen lihtsalt solvunud mitte tema peale, vaid selle peale, et ma niimoodi eksisin. Ja näitan endale kõike, mis on valesti, ning turtsun mitte niivõrd tema kui enda peale teemal: "Ja kõik selle sa võtsid omaks, sest ta niiväga meeldis sulle, naine, naine, KUI pime võib olla?!?!?! Ta ei ole see inimene, kelleks sa teda pidasid!!!"

      Kustuta
    9. Ma nüüd vist tabasin ära. Sulle on iga inimene lugu,mis areneb ja on natuke (või siis rohkem) sinu looming. Ja täiega ajab närvi kui see lugu ei hakka klappima. Ilma selle omaduseta sa ei saaks olla see, kes sa oled - kirjanik. Lisaks inimesed meeldivad sulle ja sa tahad, et sa neile ka meeldiks.
      Kas sai õige? Kui ei saanud, siis ma püüan edasi. Siin ma tõesti tahan aru saada
      Mul seevastu on enamasti inimestest kui sellistest täiesti ükskõik. Neid, kes mulle meeldivad, on, aga vähe ja neist hoolin ma väga. Ülejäänud ei huvita mind ja seepärast on mul täiesti ükskõik, mida nad mõtlevad või minust arvavad. Ma arvan,et apsoluutset mitte midagi ja mul ei ole vähimatki vajadust, et nad mind mõistaks

      Kustuta
  6. VVN.
    Sa ütlesid, et sulle ei meeldi, et ma siin käin ja see on OK. Sinu blogi, sinu piirid.
    Ma eeldasin ka - mis oleks viisaks ja normaalne sel puhul - et ma olen sinu jaoks unustatud igas mõttes ja minu nime sa enam ei maini.
    Paraku teed sa täpselt seda ühte asja, mida ma juba ette teadsin, et sa teed. Sa teed minust Halva Näidise ja rapid mind selja taga ilma minu osaluseta edasi.
    See ei ole aus. See ei ole õiglane. Ära tee seda. Mina ei rapi sind oma blogis, mina ei tee sinust näidist, ma ei haugu su nime. Viisakas oleks vastata samaga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tegelt ei leia, et eriti halb näidis, vaid lihtsalt kasutasin sinu nime kui Kõige Meeldejäävamat Inimest ses kontekstis.
      S.t. on ka hullemaid, lihtsalt keegi neist ei kommenteerinud 14 korda või umes nii.
      Ok, ma siis edaspidi ei maini nime, aga mu poolest sina minu nime võid.
      SEE mind ei sega. Mulle läheb korda, et mõni mind halvaks inimeseks _peab_, mitte see, et ta seda ütleb.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.