Jajah, või siis nõnda

Ma tegelikult teadsin seda juba mõnda aega. 
Lugesin suvel artiklit ja mhmh, jajah, mhmh, muidugi. Demiseksuaalne, mhmh.

Aga no: "Congratulations, some of you may suddenly have realised that you are not actually the boring hetero you thought you were – you are an exciting demisexual! You even get your very own flag!" helistas teatud kelli mu peas.
Lahe silt, mhmh, jajah, aga see ei ole midagi erilist ju.
Teadsin ennegi, et ma ei ole päris hetero, naisega magamine ei tundunud võõras ja veider konsept, kuni see naine on mu sõber, naistega suudelnud olen enam kui kümnel korral - aga ... ma ei mõelnud asjale sügavamalt kui täpselt nii kaugele, et nojah, mul on nüüd sildike, mis sellest ikka.

Paari päeva eest üks sõber kirjutas erutunult, kuidas tema panseksuaalsus ju tegelt ON realiseerunud! Jah, ta ei ole kunagi naisega maganud, aga see suhe Tga, mis tal on - kammaan, nad ostsid isegi koos maja, mis siis, et T bf oli ka kambas! - see on ju tegelt armusuhe. 
Et nad omavahel ei maga, ei tähenda, et inimesed, kaasaarvatud toosama T bf, poleks arvanud neid seda tegevat ja see kokkukuulumine, see intiimsus, see VÄRK ei ole tegelikult sõbrasuhetes tavaline. 
Mhmh, võin omalt poolt öelda, et mina olin ... mitte armukade, ei, aga tundsin end teisejärgulise sõbrana korraga, kui hakkas T siin ja T seal ja T igas jutuajamises 5x sees olema. 

Ja siis ma mõtlesin uuesti ja sügavamalt teemal "demiseksuaalsus".
Sest ... kui nüüd mitte võtta ideena "see on lihtsalt silt", siis ... kui see on Asi, on keegi viimaks ometi mu seksuaalsuse ära kirjeldanud millegi muuna kui "väga väga naise isiklik veidrus". 
Et nii ONGI. 
Mus ei ärka mingit isu ega iha ükskõik keda esmaselt nähes ükskõik millises olukorras. Alasti ja veepritsmene näiteks.
See ei ole teema. Mul on küll mälestused noorest põlvest, kui nägin meest ja põlved nõrkusid, aga mitte seepärast, et välimus, vaid ta langetas pead kuidagi nii, et juuksed langesid nii romantiliselt, või oli tal imeline pitsidega särk, ja mida mina sain, ei olnud mitte: "See ilus mees! Jaa!" vaid: "Ma tean, mida ta mõtleb, kuidas tunneb, kes ta ON", sest see visuaal haakis jube hästi millegagi, mille ma oma peas olin ehitanud mõne raamatust, filmist või omaenda kujutlusist pärit tegelasest. 
Ma armusin, sest ma arvasin end seda inimest tundvat.
Ja armusin ikka korralikult. Vähemalt kolme noormeest, keda korra bussis nägin, mäletan siiamaale. 
Üldiselt päris hea, et neist armumistest pea kunagi asja ei saanud. Ainus kord, kui SAI asja, oli KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ja ... ütleme, see, mida ma ette kujutasin, ja see, mis tegelikult oli, olid ikka VÄGA erinevad asjad. 
Brr. 
Aga kui sain vanemaks, üle kahekümne, mul tekkis ikka väga ühene muster. 
Pean inimest enne tundma, et teda tahaksin. 
Ja nii ongi. Ja nii on siiamaani. 
Tutvumissaidid? Ma ei saa, ma ei SAA, sest ma ei taha kedagi, kellega ma seal tutvun, sest nad on VÕÕRAD INIMESED. Õõv ja jälestus, et mingid võõrad mind tahavad, iu!
Raha ja võim olevat afrodisiaakumid? Pff, millest te räägite? Võõras mees, kel on raha, on veel jäledam, kui võõras mees, kel pole, sest ta oletab end võivat mu soosingut osta!
Töötab ainult üks asi: vaimne klapp.
Ja selle tekkimine võtab aega. 

Inimene ei ole mu jaoks ahvatlev, kuni seda klappi pole tekkinud. Ja nii ongi. Ainsad erandid on filmi- ja raamatutegelased, sest neid ma saan tundma, nende ilusat hinge nägema, ilma et nemad mind tunneksid.
Aga muidu: tühi maa. 
Ma ei saa-gi tavalisel moel tutvuda ja armuda. Ja nad seal kuskil teavad seda! Mitte mina pole imelik, vaid ma olen järjekordne demiseksuaal! JAI!

Homosexual people are attracted only to people of the same gender. Demisexual people are attracted only to people with whom they have an emotional connection. 

Kui võtta viimase aja ... eee .... ihasid, siis mis äratas mus tunde, et võiks? "Ma tahaks sõda ja vallutusi, iseennast võita."
Fellow warrior, awww ...
Et mul oli ja on jätkuvalt ka teisesuunalisi ihasid, lihtsalt neile ei vastata, ei pea vist ütlema?

Veel lisa: mul tuli meelde, kuidas kui ma oma vallalisuse üle kurtsin Murcale kunagi paar aastat tagasi, seletas see, et ega printsi ei olegi kerge leida, no alustame sellest, et kui oleks ruum täis uusi mehi, ütleme, suur ruum, sada meest, mitut sa esmapilgul kõlblikuks peaksid? 
Mina: Nulli.
Murca: ???
Mina: Ma ei tunne neid, mind ei ahvatle neist keegi. Peab tundma õppima, et kõlblikuks muutuks!

Alla, alla, alla

Päev otsa oli migreen. Valu õnnestus kahe sumatriptaaniannusega maha võtta, aga vahel on lisaks peavalule ka sellised lisad nagu täna. Kohutav meeleolu, totaalne jõuetus. 
Iiveldab päris tihti, aga täna süda vähemalt eriti paha ei olnud. 
Nüüd on enamus migreenivaevusi läinud, aga selle asemel valutab kõht. 
FML.

Võimalik, et selles on mingi roll mustal kohvil ja maapähklivõil.
Võimalik, et pole. 
Nii et hästi pädev on oma kohvikruus ammu külmaks läinud lõpuni juua, eks ole. 
Ma ei ole eriline purist toitude ja jookide temperatuuri osas. Poeglaps oigab ja uriseb, kui ma jälle külma suppi või putru söön, sest TEMA jaoks kvalifitseeruvad need toiduks ainult soojana ja minu versioon on: "Öäk!"

Õues on soe. Toas on sellega seoses rõvedalt palav, kuigi ma keerasin radiaatorid peaaegu kinni. Pea hakkab jälle tuikama, kuigi kõht valutab ikka veel. Kas ma ütlesin, et FML? Ütlesin. Kordan üle. 
Lisaks tuleb mul larp, kus lubasin esineda burleskikavaga. Selleks on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju asju aetud (muusika, kostüümid, rekvisiidid, viimaste transport autoga), ja ikkagi on mul KAVA ise tegemata. Kaks proovi on ainult öelnud, et laul on liiga lühike, et sukki jalga tõmmata või meiki teha, mitte midagi ei jõua. 

FML.

Eip, ma ei teinud täna proovi. Ma viisin taara ära ja käisin poes, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest ja hommikul, enne kui halb hakkas, tolmuimesin ja pesin köögipõranda. 
Niigi palju teinud, kuramus. 
Arvestades, kui HALB mul on. 
Ent mõtlesin küll, miks ma tegelen hobiga, mis nii krdi stresseeriv. Olen kuu aega asju ajanud, et selleks mänguks kõik korda saada, elanud üle pettumusi (mis mõttes KUMBKI veotakso mulle vastu ei kirjutanud???) ja nüüd on mul lihtsalt nii halb olla, et ma ei suuda rohkem teha ja ... 
... ja kingi mul ikka ei ole. 
Panen oma igapäevakingad ja ärge kaevake.

Muide, keegi ei kaeba. Nagunii. Ma võin laval ainult edasi tagasi joosta, paanika ja jaanika, ja keegi ei ütle halvasti. Ses osas on kogukond väga viis, et nad ei halvusta. Aga tahaks ikka ENDALE ka meeldida!

Huvitav, kas ma jääksin magama, kui voodisse lähen? Üpris kindel, et õnnestuks kõik see valu ja vaev välja magada, kui magama jääksin. 
No üritan. 

Olen alailma tark ja alailma loll

Iga päev üritan ma võtta tableti magneesiumit ja kapsli D-vitamiini. Korraga võtan, mul on phmt ravimirühmad, mida koos võtan, ja kuigi need on toidulisandid, mitte ravimid, noh - poteito, potaato. Vahel võtan teadlikult 2x päevas, kui päev või paar vahele on jäänud. Mõeldes, kuidas see üleannus mind ei tapa ja vbla võtab puudujäägis keha natuke rohkem vastu.

Ok, see selleks. Täna võtsin ka. Närisin magneesiumitableti katki ja neelasin pudi alla (mulle meeldib, Poeglaps neelab tervelt ja veega). D-vitamiini kapsel läheb libedalt koos vedelikuga, ja siis ma olin selle magneesiumitableti puruks närinud ja alla neelanud ning kaks korda märkis mul peas: "Peaks D-vitamiini ka võtma ..." millele järgnes: "Krt, ma VÕTSIN selle pakist välja koos magneesiumitabletiga, mille maitse mul ikka suus on! Võtan need alati koos välja ning kuna see kapsel läheb nii libedalt alla, ma lihtsalt ei pannud tähele, et juba sisse võtsin!"

Aga ...

... ennäe, arvuti kõrval oli sissevõtmata D-vitamiini kapsel.

Ehk: mul ei olnud kapsel käes, seega mõistus ratsionaliseeris, et võtsin ja neelasin alla. Ent mingi osa - mingi tark osa - mind oli: "Nõup, pole alla neelanud!"

Ja see on kogu aeg nii. Juhtub nii tihti! Ma tean asju - aga on raske end usaldada.
Kuigi - nüüdsel ajal siiski palju kergem kui vanasti.  
Olen õppinud.
PealeRongi mina on väga usinalt õppinud ennast usaldama, tegema nii, nagu keha ja sisetunne ütlevad, õppinud usaldama oma tahtmisi ja seda, kes ma OLEN. Usalda ennast, keegi ei ole sinu osas targem kui sa ise, on üks mu motodest.
Aga iga kord, kui taas seda tuvastan, ohkan: "Krt, IKKA ma ei suuda mitte end väljastpoolt vaadata, mitte end väliste kriteeriumite järgi hinnata!"

Väliste kriteeriumite ... 
Otsitakse õdesid. Muidugi otsitakse õdesid, covid ja värk. 
Seekord pole kuulutuses kuskil mainitud midagi seoses käeliste tegevustega (millest peenemaid ma mitte kunagi ega kuidagi teha ei suuda ja vähempeeni ei suuda väsinuna) ja osake mind on: "Oot, aga äkki nad tahaksid mind ka sellisena? Peaks kirjutama ja uurima."
See on see osa mind, mis peab olema maailmale vajalik, et mul oleks enda ees õigustus olemas olla.
EI, väga väga naine, sa väsiks nii ära! Sa väsid NIIGI ära! Sa lähed täiesti katki, kui kaks või ükski 12-tunnist vahetust nädalas teed!
Aga nii krdi hea tunne on vajalik olla ...
NII KRDI HEA!!!!
Ja mu poeg ei vaja enam ammu hoidjat, nii et tööaeg on ju vaba, ja tegelt oleks ju seiklus ja põnev ka. 

Oeh. 
Ma arvan, mõistus võidab. See osa mind, mis on: "Ma ei suuda."
Aga samas ... korra nädalas? Ainult üks valve? Äkki ikka prooviks? Küsiks? Ehk nad tahaks mind sedasigi, ma olen nii väärtuslik, et nad tahaksid mind ikka, mis siis, et sant, mis siis, et ainult hirmus osalise koormusega?!
Äkki?
Pole isegi raha kutset, mul on raamatuhonorar ja vabakutselise loomeisiku toetus (viimane kaoks ära, kui üle 584 euro teeniksin või umbes nii ... tegelt, arvestades, et mu töövõimetoetus on ligi 300, jääks veel alla 300 luba teenida), lihtsalt nii tore oleks vajalik olla. 

Ok. Oleks tore. 
Aga mitte tark. MITTE tark. 
Huh. 
Olgu. 

Muide, nii "kriteeriumite" kui "kriteeriumide" on korrektsed. EKI ütles.

Lihtsalt mõtlen millestki muust

K kodune vestlus.

Tema ema: Te ju andsite teksti ära, mida sa siis nüüd teed nii hullunult?
K: Pilte sisse. Illustratsioone joonistan.
Ema: Mis sa oskad joonistada ka või?
K: Ei. Seepärast ongi nii raske. 

Tal on huvitav tee ikkagi täiesti vaadatavad pildid tekitada. Mõned on suisa head lausa. Päris lahe. Kui mu esimene, "Lagunemine", välja arvata, pole ühelgi raamatutest siseillustratsioone olnud. 
Mina, muidugi, ei ole illustratsiooni-inimene nagunii. Mul on üsna pohh, kas ja millised nad mingis raamatus on või pole.
"Lumivalgekese" pildid jäid meelde. 
Aga ikkagi on kuidagi lahe.

Maailm tundub raske. Miks inimesed inimesed on ja uää.
Meeleavaldajatest semuni, kes oli: "Hoolitsev loomaomanik ikka kastreerib oma lemmiku alati ära!" ja mina olin: "Oot, sa tahad öelda, et ma pole hoolitsev v?" 
Aga noh. Pole minu asi. Pole minu ülesanne kedagi ümber kasvatada. Maailm saab hakkama ja et ta MULLE raske tundub, ei tähenda mitte kuidagi, et tas endas probleeme vähegi märkimist väärival hulgal oleks. 
Maailm saab hakkama. Inimesed on tema jaoks pisikesed ebaolulised ühikud, kes sebivad ja siis enam ei sebi; jube lugu küll. 

Ühtlasi olen omandanud väga olulise osavuse teha tomatisuppi tomatipastast, mitte purustatud tomati konservist, sest mu poeg oli aastaid tagasi: "See on nii hea supp! Mu lemmiksupp! Ainult need tomatitükid mulle üldse ei meeldi."
Mispeale läks paar aastat, mille jooksul ma MÕTLESIN sauseguri hankimisest, ja lõpuks lõin käega ja õppisin tegema suppi tomatipastast. Milles pole tükke juba algusest peale sees.

Nii et baasretsept: 

500 g tomatipastat 
200 ml vahukoort
300 g rasvaga sinki
1 suur või mitu väikest sibulat
küüslauku (mina panen 3-5 küünt, aga see on maitse ja küüslaugu kanguse küsimus)
1 paprika
jahvatatud koriandrit
jahvatatud vürtsköömneid
soola
tshillikastet
spl või veidi rohkem suhkrusiirupit
vett

Sink tükikesteks ja praadima. Sibul viiludeks ja sinna juurde. Küüslauk hakkida ja sinna juurde. Paprika tükkideks ja sinna juurde. Võib ka maitseained sinna panna, aga ei pea. 
Potis kuumeneb tomatipasta (pakk loputati üpris ohtra veega ja valati ka see potti) koos vahukoorega (sama asi pakiloputusveega). Lisa suhkrusiirup, ülejäänud maitseained, kui neid on, tshillikaste ja pannil olev paprika-singisegu. Võid veel kruusitäie vett ka panna, kui tundub liiga tummine. Lase korraks keema, piisab ka mõnest mullist supipinnal.
Valmis. 

Suppi võib lisada oakonservi, kikerhernekonservi või maisikonservi. (Kõiki kolme korraga ei soovitaks, kui tegu pole just pisikeste purkide või mõne jäägiga, mitte 400-milliliitriste täis purkidega, nagu tavaline). Loomulikult koos vedelikuga.
Võib lisada basiilikut või oreganot või isegi jahvatatud rosmariini. Võib ära jätta kas sibula või paprika, võib vahukoore ja vee asemel kasutada piima, singi asemel kõlbab ükskõik mis liha, aga kui see on suhteliselt rasvatu, on praadimiseks mingit lisarasva vaja.
Võib teha ka ilma lihata, lihtsalt minu arust pole siis nii hea ja sellisel juhul on oad või kikerherned üpris kohustuslikud.
Loomulikult võib nt vürtsköömned ära jätta.
Ma ei soovita ära jätta suhkrusiirupit, kuigi selle võib asendada suhkru (seda läheb rohkem, vbla 2 spl?) või meega. Neutraliseerib hapu ära ja koos tomatipastaga annab mõnusa tugeva maitse. 

Aa, maitseainete kogus on isikliku eelistuse küsimus, ent rusikareeglina, kui annuseid ei oska ise määrata, oleks pool teelusikatäit kõike peale soola, mida läheb vähemalt triiki täis teelusikatäis.
Ja tshillikastme osas hakkame rääkima kogustest alates poolest supilusikatäiest - loeb ka, mis firma kaste on, kui kange, aga vähem pole nagu ... kunagi piisav minu arust.  

Väga hea supp tuleb =)
Ma olen teinud ka enne kaks tundi toorest veiseliha hautades ja siis seda singi ning hautamispuljongit vee asemel tarvitades, aga liha oleks VEEL haududa tahtnud ja ainus, kes väitis, et jube hea supp tuli, oligi Poeglaps.
Minu jaoks oli: "Nägin sitaks rohkem vaeva ja tuli ikka sama hea supp natuke kõva lihaga, mähh."

Lojaalsus

Vaata, kunagi kirjutasin siia, kuidas ma ei tea, mis lojaalsus on ja üldse ei tunne seda.
Ei leia enam seda postitust üles, aga olen kindel, et ta on olemas. Võibolla ka mitu, sest ma olen elus ohtralt imestanud, et kuidas ma saaksin valida oma sõpra, kui ta kandideerib mulle vastumeelse partei nimekirjas (siis ei olnud veel EKREt, mingi Reform nt), või kuidas ma saan toetada pereliiget, kes ajab lolli juttu, või mismoodi peaksin elama kaasa oma kodumaa sportlasele, kes on jobu.  
Nojah. Selgelt ma ei teadnud, mis lojaalsus on, sest ma ei tulnud selle pealegi, et tegu on ühe mu liikumapaneva jõuga, mis kujundab kogu mu isiksust. 

Kui ma olen inimese kohta otsustanud, et "oma", ma täiesti naturaalselt ja kaalumata panen tema heaolu nimel kõik mängu. Sa oled "minu inimene", sul on päris-väga kurb olla ja elad mingis ussimunni kõveruses, kuhu mul on väga ebamugav tulla? 
Päevas kolm bussi läheb ja selle bussiliinini jõudmiseks peaksin enne sõitma teise bussiga minekukohta ja siis veel jala kõndima? Arvestan peas välja teekonna ja küsin sult siis, kas sul oleks parem olla, kui ma teeks koogi kaasa ja sulle külla tuleks. Päriselt, kas see aitaks?

Kui inimene ka hädas pole, ma vahel saadan talle paki väikese kingitusega või virtuaalse embuse või kirjutan kirja, teen rahatutele ülekande või vähemalt komplimenteerin, sest mul on nii hea tunne jagada oma rõõmu selle üle, et ta olemas on.
Ma ei hääleta ta poolt valimistel, ma ei toeta ta meeskonda alal, mis mul täiesti pohh (jalgpallis vbla jälgiksin tulemusi, mänge vaatama ikka ei läheks), ma ei ütle, et surmanuhtlus tuleks taastada ja aborte vähendada, kuitahes kirglik ta neil teemadel ka poleks.
(Kuigi oleks muidugi nunnu,  kui aborte vähem oleks, aga selle nimel kõnelemine on juba mu jaoks kellegi teise elama õpetamine ja seega jäle.)

Aga ükski neist asjust pole mu arust otseselt inimese heaolu vähendav ega vähenenud olekust jälle "talutavale" tasemele jõudmist takistav. 

Need ei ole teemad, mille peale mu lojaalsus aktiveerub, nii et arvasin siiralt, et mus ei ole lojaalsust. 
Aga muidugi on. 
Vahel on isegi naljakas takkajärgi end vaadelda ja tuvastada, kui siiralt ja südamest ma uskusin, et see või teine inimene väärivad kaitsmist, nendesse uskumist, nende mittenaeruvääristamist ja hellust - ja kui see "ta on minu inimene" lõppes ja kinni pandi, saabus mõne aasta pärast ka: "Fakk, ma PÄRISELT tolereerisin, et inimene arvab, et püramiidid on tulnukate ehitatud?!"
Mind segas, aga mitte niivõrd, et otsustada: tema on täielik idioot, temaga pole mõtet rääkida, vaid ma lihtsalt sel teemal temaga ei rääkinud. 
Tõsi, isegi sel juhul ma ei oleks seltskonnas ka "no me keegi ei tea, mis juhtus, see oli nii ammu"-juttu rääkinud mõne "vaaraod ja orjad"-idee najal mu armsale vastuväitlejale, vaid ainult: "Las ta usub, mida usub, mis see sinu asi on?" 
Aga "minu inimene" olemist tulnukausk veel ei seganud.
Lisaks, kuna ma oma inimestest halba ei arva, olen olnud pime nii homofoobia ja rassismi suhtes, sest "ta on ju nii tore, ta ei saa seda tegelikult mõelda, need on lihtsalt viletsad naljad, mis kantud täiesti arusaadavast usust, kuidas KEEGI ei arvaks ometi, et ta sääraseid asju tõsiselt räägiks."

Ja takkajärgi on: "Fuuuuuuuuuuck!"'

Inimesed on lollakad. Nad täiesti siiralt päriselt mõtlevadki, et pepuvennad on vastikud ja tulnukad valvavad meie üle ja kõik vaktsineeritud jäävad viljatuteks.
Aga minu lojaalsus pole, et hakkan neile takka kiitma. Minu lojaalsus on, et ma lihtsalt ei usu, et nad seda tõsiselt mõtlevad. Isegi suhteliselt süütu teema osas nagu püramiidide päritolu näiteks, ma mõtlen, et no ta ei ole päriselt süvenenud, luges ühe innustava raamatu läbi ja nüüd usubki.
Hea küll, pole nii tähtis teema ka, et ma viitsiksin talt põhjalikumat uurimist ja nendele ja nondele detailidele keskendumist nõuda. 
Ent kui on tähtis teema, ma lihtsalt ei oleta, et ta nõmedalt mõtleb. Tore inimene ju ei mõtle suurtes asjades nõmedalt. Ta võib vahel eksida, aga pisiasjades!
Muuhulgas: miks ma närvi lähen, kui kommentaatorid oletavad mind mõtlevat nõmedalt-nõmedalt, eks ole. Mu jaoks on see tõestus, et nad ei vaata mind sõbralike silmadega.  Kui vaataks, nad ei oletaks eales selliseid asju!

Aga jah, naturaalselt ja loomulikult ma lihtsalt ei usu, et inimesed nii uskumatult lollid on. Eriti veel pealtnäha täiesti toredad.
Mulle ei kipu see kohale jõudma, kuitahes palju ka vastupidiseid tõendeid ei saabu. 

Kokkuvõte: mu lojaalsus on tohutu, suur ja vägev, ja mulle nii meeldib tegelt inimesi selle varjus näha. 
Maailm tundub parem.
Lihtsalt pettumused on ka vägevad.

Võibolla osalt sellepärast, et olen nii krdi lojaalne, oli mul ka "jess, meie koos"-partneri leidmise iha nii suur? Vbla väike osa sellest on, miks ma lapsi tahan (lapsendamine on jätkuvalt teema)?
Et ma TAHAN seda lojaalsust anda, see on mulle nii tähtis, NII TÄHTIS, aga lihtsalt - pole, kellele?

Argi-laupäev

Jess, täpselt nagu irve kommentaarides ennustas: kolm päeva ja edasi on suht ok.
Täna on neljas päev.
Hullud rögiseva köha hood ja ilma Sinupretita (kuulsin ükspäev apteekrit kliendile kinnitamas, et Xymelin on ikka tõhusam. Wtf?! Ma ei võrdle ka, Sinupret on nii palju parem!) lahmaks ilmselt ka tatti, ent täielik jõuetus ja ärasuremise tunne on kadunud. 
Ma ei saa öelda, et kohutavalt hea olla oleks, aga pole hirmus halb.
Arvan, täna imen imejaga tolmu põrandalt ära ja käin duši all, juuksed on nii räpased, et seisavad püsti. 
Nii kaugel, et pead värvida, ma siiski veel ei ole. 

Homme Düün ja kulmutegija (kui on rohkem raha, on välimus miski, millesse seda panna). 
Teisipäeval hambaarst. 
Koera vaktsineerimisega saab veel paar nädalat oodata, nii et saabki oodatud, aga larp ja rollimängijate kokkutulek ja "Vikerkaarele" lubasin juttu ja ... 
Ok, juba sellele kõigele mõtlemine tõmbab hinge kinni. Keskendun tänasele. Kohv. Pesuskäimine. Siis vaatab. 
Vbla peaks mütsi pähe tõmbama ja apteeki lonkima. Koer tahab õue viimist ja Poeglaps magab. 
Kui ta saab, magab ta KAUA. 

***

Ei, pärast duši ma puhkan. Joon veel kohvi ja üritan maailma püsti seisma veenda. Muidu ikka kaldub teine siia ja sinna. Söön isegi hommikusööki. Teratasku hallitusjuustuga + tomatid. 
Tomatid ja tsitruselised hallitusjuustuga on tegelikult ohtlik kombo. Mõnede juustudega annavad nad koos oksemaitselise tulemi ja mul pole kunagi meeles, millise juustuga tohib tomatit kõrvale võtta ja millisega mitte. Briega võib, camemebertiga mitte ja sini-valgehallituse segud on kahtlased? 
Kui on suur tomatiisu, testin esimese ampsuga. Kui pole, võtan ilma, söön tomatit nt soolalõheleibade, suitsukeeleleibade või hommikuse krabipulga-salati kõrvale. Või omleti.
Maapähklivõi-saiade kõrvale teda ka ei võta, sest ei viitsi. Vbla tegelt sobikski.
Aga selle hallitusjuustuga, mis täna on, läheb tomat ilusti kokku. Maitsev. 

Kui nüüd käsi nii hullusti ei väriseks, oleks suht tore. Ma arvan, viin Totoro välja, aga apteeki ei lähe. Tuian ümber kvartali ja kannatan välja ta hämmeldunud rahulolematuse: "Nii lühikese ringi tegimegi? Siit ka ei lähe otse, vaid pöörame koju?! PÄRISELT?!"

***

Koera lahendus oli mitte ainult iga murulapi juures seisma jääda, vaid ka sinna sisse kõndida ja väga põhjalikult nuuskida iga krdi ruutsentmeetrit. Mina seisin uduvihmas ja ohkasin sisemiselt, aga polnud ka otsustavust edasi minna. 
Ega ta tegelikult ei käitunud ei väljas ega enne väljaminekut väga hädaliselt. Aga no kell oli kaks. Jah, ma võisin ta öösel kell üks veel pissile viia, aga ikkagi. Mina küll nii kaua peale ärkamist ei tahaks umbne olla.
Ehk siis mul endal on halb, kui koer õue viimata. 

Aga terve ma selgelt ei ole. Ehk pärast seda hirmsat pingutust, milleks oli duši võtmine JA koeraga ümber kvartali lonkimine, tahab keha magama, palun, jah, kohe, jah?
No ma siis viin ta =)

Aaah, keha on ikka täitsa keha

Nii krdi halb on.
Mu kohutav meeleolu juba 5-6 päeva on ilmselt ka täiesti tavalise füüsilise haiguse sümptom, mitte põhihaigus ise.
Ei ole covid. On mingi nõme tõbi, mis ei too kaasa palavikku, vaid väikese alapalaviku, nii et ma tükk aega ei saanud arugi.
Ta tõi kaasa nohu (Sinupret sisse ja pole hullu, mõtlesin varem), köha, (see on värske asi, enne pold), kurguvalu (no jälle valutab, oeh, tüütu), kõhuvalu (kas mu naiselikud hädad on kasvamas? Hea, et arstiaeg!), iivelduse (ainult siis on ok olla, kui toit parasjagu suus on) ja jubeda meeleolu. Aga et tegu on Päris Haigusega, sain aru eile, kui tatti hakkas lahmama Sinupretist hoolimata, tuli köha ja väsimus läks veel hullemaks.
Mitte midagi ei jaksa. 
Küllap olin enne ka juba haige, aga kuna tunnuseid oli minimaalselt (korra nägin unes, et mu nina ja suu on täis kohevat head värsket vahukoort. Hämmeldusin, et kust see siis nüüd tuli, ja ärkasin üles, sest hingata ei saanud), ma ei taibanud, et asi on ses mõttes tõsine, et otsene füüsiline tõbi rikub ka meeleolu põhjani ära. 
Tegin asju edasi. 
Veel halvem olla.
Aga ikka tegin. 
Eile käisin naistearsti juures ka ära (jah, on küll endometrioos tagasi) ja vat selle järel läks nii halvaks, et ma ei saanud enam endale öelda: "Ah, see tühiasi, läheb kohe üle." 

Isu üldse ei ole, aga tühja kõhu peale läheb süda pahaks. Jai. Ja liiga vähe söönuna on ta ikka paha. Süda ei ole paha phmt siis, kui mul toit suus on, see on suht kindel.
Aga isu samas ei ole. 
Vähemalt olen ma tapvalt kaunis ja kahvatu. Rõõm kohe peeglisse vaadata. 
Midagi muud ei ole rõõm teha.
Aga no ei peagi tegema. Eesmärk on ellu jääda, eks ju. Mhmh, mhmh. 

Üritasin elu pausile panemiseks Planet Zood mängida. 
Pärast kolm tundi tutorialidega maadlemist ja arvuti peale karjumist: "Miks, MIKS?!" ("Miks mul ei õnnestu puuriseintest veel mõnesid sektsioone klaasiks teha, enne ju sain, miks enam ei saa?! Mida need nupud teevad siis?!") loobusin.
Mängus oli minu seinte ja klaasidega jamamise ajaga möödunud AASTA.
Nii raske! Pole mu praegustele võimetele kohane. 

Põhmõt ma lissalt lebaks põrandal ja teeskleks kiilast karusnahkset vaipa, aga põrand on ka nii kaugel ja sinna vajumine nii raske ja siis peaks veel tõusma ka hiljem ja ... 
Ent hea uudis on, et kui ma terveks saan, on ilmselt maailm jälle parem. 

Tegin mitte-endast postituse ära, jätkan taas endaga

Rääkisin ka oma emale sellest hullust psühhiaatrikogemusest. 
"Tema? Oi, temaga on meil igasugust nalja saanud. Läks üks ema tema juurde 12-aastase intelligentse autistist pojaga. Dr. kuulas neid veidi aega, siis krapsas püsti ja pani käed poisi pea peale: "Aga kas ta ristitud on?"
"Eeeeii ... me ..."
"Aga mis te siis arsti juurde tulete? Laske ära ristida!""

Vähemalt on teised ka temaga hädas olnud.

Mis muidugi ei lohuta mind eriti võtmes: "Mul on nii rõve olla, et ma ei saa öösel magadagi, kui teatud väsimuspiirist üle olen, aga enam pole ka arstiaega ootamas."
Ta, muide, oli valmis mulle ravimit kirjutama küll. Seroqueli. Antipsühhootikumi. "Selle rühma ravimid leevendavad teatud tüüpi vaimsete tervisehäirete sümptome nagu hallutsinatsioonid (nt seletamatud hääled), võõrad või hirmutavad mõtted, muutused käitumises, üksildus- ja segasustunne."

Vist ei ole päris ... minu teema. 

Ma sain aru, et asi läheb ikka täiesti otse persse, kui daam ütles mulle mind vaadates: "Ma näen eufooriat."
Mina: Mida?!
Tema: Mhmh
Mina: Kas eufooria ei peaks nagu ... hea tunduma?
Tema: Ei, ma ei öelnud, et eufooria. Ma ütlesin, et et tundute psühhootiline. 
Mina: Just praegu ütlesite! "Ma näen eufooriat!"
Tema (jutustab pikalt, kuidas ta vbla ütleski nii ja kuna mina olen kirjanik, ma keskendun sõnadele, see on minu jaoks tähtis, aga isegi ei pannud omalt poolt sõnadesse, et tegelikult ta eufooriat ei mõelnud)

Nutt ja hala.

Ja kõik on nii raske ja kohutav ja RASKE ja ma ei jaksa, ma tahaks lissalt ... ja sealjuures on kõik hästi ja mitte midagi pole halvasti.
Nagu tõesti. 
Kuid mina ei jaksa elada, raisk! Kui olen puhanud, saan hakkama, aga pärast kuradi kogu kuradi suguvõsaga kohtumist nagu eile, ma ei jaksa üldse mitte midagi, kaasa arvatud hingamine! KÕIK tundub jube ja muserdav, mu pojal on koolis halb ja ta ei oska keemiat, ma tahan surra, K. teeb raamatu kaanekujundust ja see on raske, ma tahan surra, mul on vaja ära vaadata "Düüni" film (mida ma nagunii tahtsin vaatama minna), et natuke tööd teha selle toel, ma tahan surra. 
Sest: "Ma EI JAKSA!!!! Mitte midagiii!!!"
Tuleb ka paremaid päevi?
Kui ma elan elu, mida normaalseks peetakse, ei tule. Mitte kunagi. 
Kui ma elan oma elu ... läheb paremaks. Vbla isegi juba homme. Aga just praegu on ikkagi rõve!!!! !!! !!!!!!!!!!

Ausalt, tegelt ka, ma tahaks kirjutada millestki huvitavast. Ent kui välja arvata läbi ukse kuuldud jutt, mida Poeglaps läbi discordi sõpradega pidas ja millest ma teada sain, et üks neist on vist suudelnud klassiõega, kes mu poja meelest on ilus, aga see on ka ta ainus hea kvaliteet, muidu on ta tüütu, egoistlik, hypocrit (tema sõnastus, lapsed on juba segakeelsed), pole nagu midagi.
Ning sellest ma ka ei tohiks tegelt kirjutada, sest võõras peaaegu-saladus vist. 

No K. on armas. 
Tunnen end jätkuvalt igakülgselt mõistetuna tema silmis =)
See, muide, on mu turn-on ilmselt. Või noh - selliste inimestega haagib mul hirmsasti, kes näevad mind nagu ma isegi.
Mu eelmine lemmik saatis mulle mitu korda linke erinevatele asjadele (üks raamatupoe-müüjast-hundist koomiks-tumblr ja Pauluse kiri korintlastele nt) kaaskirjaga "jubedalt meenutab sind" ja mhmh, mulle ka meenutasid. Mulle NII ÕUDSALT MEELDIB, kui ma ei pea inimestele tõestama, et ei ole kaamel, vaid nad kehitavad õlgu: "Muidugi ei ole sa kaamel, pole kaameli moodigi! Vaata hoopis siia, näed?! Miks see sinu arvates nii on?!"
Ja ma sulan täiega. 

Rohmakas tahan-olla-analüüsija-aga-ei-viitsi-korralikult-uurimistöödki-teha analüüs Britney Spearsist

Mu psühhiaatrikohtumine oli KOHUTAV.
Miks inimesed on inimesed, miks nad (või vähemalt psühhiaatrid!) ei võiks olla targad ja head, mitte rääkida mulle tarot kaartide mõttekusest ja inimelu mõttest, mis on olla oma kehast üle ja saada puhtaks hingeks, kinnitada, et elu hästi elamiseks on vaja leida ja uskuda Märke ja väita, et olen obsessiivne, mitte depressiivne???
(Jah, muidugi ma kahtlustasin, et tal on vähemalt viimases osas õigus, ja guugeldasin ohtralt. Paraku tundub, et terminit "obsessiivne" ei kasutata maniakaalse huvi korral last saada, vaid ikkagi "kas ma võtsin triikraua välja" ja "peaks jälle käsi pesema, äkki on mustaks saanud" korral.)

Aga see ei ole teema. Täna kirjutan hoopis Britney Spearsist. 

Tükk aega olen tahtnud, sest mind huvitab tema loominguline dihhotoomia, mis juba 15 aastat tagasi selgelt välja joonistus, ja vahe tema esimese public persona, TEISE public persona, mis on natuke rohkem päris, aga peamiselt sellevõrra, et sellist oleks Britney ise tahtnud välja saata, ja mitte-publikule-suunatud-mina vahel.
Juba kaua olen asja kui mittepakilist edasi lükanud, ent kuna ta viimaks sai kohtus õiguse jälle inimene olla, on nagu ... kohane tema teema üles võtta. 

Olen üsna üllatunud, et ma ei näe mitte kuskil (ega ma väljamaade ajakirjandusse pole muidugi süüvinud, olen huviline, aga mitte hullunud fanaatik) Britney (nime all) ilmunud loomingu ja tema avaliku imago analüüsi võtmes "mis on ta isa, kes ta ise on ja mis vahekorrad on Ms Bad Media Karma, "ta paistab selline, nagu meile meeldib, järelikult on hästi" ning päris-Britney vahel - arvestades, et päris-päris Britney ei ole normaalne inimene normaalse eluga iial olnud, sest SELLISESSE perre ei ole just paljud sündinud."
Rohmakatki analüüsi.
Nagu - minu arust see teema karjub käsitlemise järgi ja on üsna nukker, et auku pean täitma mina. Tobe, arvestades, et kui Britney tuli, oli ta minu meelest  igav, põrsa näoga ja wtf on selle koolitüdrukuerootikaga??? See on lihtsalt VALE ju?!
Ja mingi muusikapede ma pole ju nagunii kaugeltki, isegi mitte wannabe-muusikapede. 
Samas olen kahtlemata näib-on analüüsija, mis siis, et mitte professionaalne. See-eest kirglik. Nii et noh, parem mina kui ei keegi.

Mulle meeldis muidu hirmsasti see album. Meeldib ikka veel.
Blackout oli Britney parimas vormis.
Ja nüüd tundub selge ja ilmne, et SEE oligi too väljaspoole-näidatav Britney, nii palju kui ta sai ise olla ja määrata. Jah, muidugi on albumi näol tegu peamiselt produtsentide tööga, aga kurat, vähemalt valis ta need produtsendid ise! "Tahan siuke paista" - ja see "siuke" oli vinge.
Kui kõik läks perse (või paljude arust ilusaks ja hästi), Britney hakkas jälle tegema lamedat igavat poppi à la Slumber Party. polnud sellel tegeliku Britneyga absoluutselt mitte mingit muud seost, kui et ta isa sundis teda 70 tundi nädalas töötama, olema fit ning sellist värki välja andma.
See oli väline pilt, mida too isa heaks pidas ja mida käskis hoida. 
Kusjuures teatud moel oli tal ju õigus: sel personal oli ja on sitaks palju ostjaid. 

Ei, te ei kaota midagi, kui Slumber party videot ei vaata ega lugu kuula. Lihtsalt mina vaatasin ja kuulasin ja tundsin toorest õudust, kuidas elus naine on pandud kasti, sunnitud teda treenima, kuni ta näebki välja nagu plastmassist, ikka blondid pikad juuksed, ikka armuohked ja ihalused, ja minu meelest on see nii selgelt sama toode kui vana "Oops, I did it again", et nutt tuleb peale.
Olgu, mitte päris pisarad. Aga no ... väga kurb tunne. 

Alguses oli Britney kui laulja ju üleni toode.
Tema isa ehitas ta üles sellisena, et müüks hästi konservatiivses kristlikus Ameerikas ja seal oli jube loogiline kanda koolivormi seelikuga, mis perse vaevu ära katab, ohkida, ahkida ja siis intervjuus kinnitada, et plaanid kuni abiellumiseni neitsiks jääda.
"Disney-star" oli ta tollal, ja tegeliku tüdrukuga polnud avalikul imagol midagi tegemist. 

Mis tasapisi tuli loomulikult välja, sest Britney oli ju nii suur, nii kuum, nii kõigi oma, et teda jälgiti ajakirjanduse poolt pidevalt. Ja kui ta oli katki kõigest sellest, mis temaga tehtud (kes, kurat, arvab, et on NORMAALNE olla 15-aastaselt toode, mida su vanem müüb, professionaal, näitleja, tantsija ja laulja, tööinimene ja samas ikka oma vanemate võimu all?!), kui ta üritas oma tohutut kuulsust ja rikkust kuidagi endale mõnusalt ära kasutada, sai ta selle eest nii palju sõimata, et ...
... et ...
et kui ta siis juurde võttis, lühikesi abielusid pidas, end kiilaks ajas ja ajakirjaniku autot vihmavarjuga lõi, kui ta jõi, sõitis autoga, nii et lapse polnud turvatoolis, OMG, see on phmt sama, kui seda last jalgpallina kasutada, onju, ja psühhiaatrilise diagnoosi sai, polnud selles kõiges midagi muud imelikku kui et "ta tuli niigi neetult hästi toime, ta oli niigi vapper!"

Ja ta suutis teha Blackouti. 
Nagu ... 

Sõnad on lihtsalt imelised. Ja krt, ta pidi need heaks kiitma, need pidid talle meeldima, mis tähendab, et ta ei ole idioot sugugi! 
Muusika on samuti oivaline, aga ma ei saa selle kohta muud öelda, kui: "Mulle meeldib!" sest erinevalt sõnakunstist ma ei tunne end muusikas väga ... pädevana. 

Aga samas, kuna Britney Spears, kes kuulsaks sai, oli toode, mis suunatud vanamoelisele hullule Ameerikale, sellele Ameerikale, kes tunnistab mingit viiekümnendate klantspiltmaailma nagu reaalset, ta ise ka (mitte ainult Jamie Spears) üritas ikka neile samuti sobida. "Ma olen, kes ma olen, aga selgelt te tahate kedagi muud. No olgu, ma siis teie rõõmuks teesklen väga läbipaistvalt, vbla rõõmustate või midagi."
Kusjuures ta isegi ei varjanud seda, eks ole.

Kuid. Kuna ta oli katki ja see ilmnes ikka ja jälle, sai isa ta teovõimetuks tunnistatud ja nii samavõrd võimu alla tagasi, nagu ta alaealisena olnud oli.
Ei, ma ei olnud üllatunud, kui nt Texas kuulutas abordiõiguse piirmääraks 6 nädalat. Oli ju juba ammu näha, et seal nö. õiglase kohtumõistmise maal on tegelikult kohati töös täiesti absurdse tunnetusega kohtunikud ja võetakse vastu otsuseid, mis täitsa Talibani-väärilised. 
Ta ajas end kiilaks ja sõitis lapsega autos nii, et laps polnud turvatoolis?! Ta vist on narkootikume tarvitanud kah?! TEOVÕIMETU!!!! Anname ta muidugi tema isale tagasi, isa valitsegu tütart, tema keha, tema sotsiaalset elu, tema finantse!

Ei, muidugi pole kest, mida Britney ise näitaks, kuidagi ... tõeline. Aga kuidagi ausam ja läbipaistvam, kui see isa-arvab-et-on-hea-toode variant siiski. 
Väga, VÄGA tore, et ta viimaks ometi taas vaba naine on!

Natuke meenutab Britney mulle Mallukat, kuigi viimasel kahtlemata on paremini igal rindel. Aga mingi "nad arvavad, et ma olen SELLINE ja kui ma ei ole SELLINE, olen ma valesti?!" vaib on mõlemil küljes. Usk, et nad võivad olla nemad, ja samas on reaalselt hulk inimesi, kes arvavad, et neil ei ole seda õigust. Olla nemad, näidata maailmale seda, mida nad ise õigeks peavad.
Võib olla ainult selline, nagu meie arvame, et õige on!

Jah, ma tunnen samuti end sel suunal ahistatuna, aga no isegi Mallukaga ei saa võrreldagi. Britneyst rääkimata. 
Iseasi, et ma lämbun nagunii, nende elu elamatagi.

P.S. Ma arvan, et tean, miks ma mõistetud tahan olla.
Sest kui ma ei ole, kui on nii, nagu praegu pärast seda psühhiaatrit: ma hakkan kahtlema, kas ma üldse olen olemas. Kui teised ei näe üldse seda mind, keda mina tajun, äkki ma tajungi valesti? Äkki mind minuna ei olegi olemas? Kui minu taju iseenda kohta ei ole adekvaatne, kui nähakse hoopis kedagi teist, mis alus on mul ÜLDSE arvata, et mina olemas olen? Kui mind ei ole sellisena, nagu mina end tajun, sest/ja minu taju ei ole usaldusväärne näitaja - mind ju - ei olegi. 
On keegi minu nime ja välimusega inimene, kellega MINUL mingit seost pole. 
See on täiega sinna Britney ja tema isa välja mõeldud toote teemasse kah, ühtlasi. 

Viimane "oi, see tuleb hea" + veel ja veel inimloomuste ja minu loomuse arutlusi

Mul on korraga vaimustus ja kohutav väsimus, iiveldab, tahaks surra jms.
Et edaspidi on ainult "oh, see ON hea" juttu oodata, aga veel korra väljendan tulevikkuvaatavat indu.
See tuleb hea!

Phmt me kirjutasime raamatu valmis, saatsime käsikirja ära ja kõik kaasnenud moraalsed vaevused on okei, sest see on tõesti parem, kui ma lootagi osanuks. 
Nii palju parem.
Ma ei ütle ühegi oma eelmise raamatu kohta halvasti, aga et saavutada sarnast täpsust ja ehedust, mis "Devolutsioonil" on, kulus mul kordades rohkem aega ja vaeva. "Kuningatega" seda täpsust ja ehedust ei tulnudki, sest ma ei viimistlenud viimast osa üldse, kirjutasin sirgelt valmis, paar korda lugesin läbi, parandasin ning väitsin siis, et valmis. 
Eelmised osad on küpsemad. Näiteks seal on ka seda märgatud. Kuigi tema lemmik on esimene osa, minu oma teine. 

Aga "Devolutsiooni" juurde tagasi tulles: K tegi tekstiga asju, mida mina üldse poleks taibanud teha, ja samas mina tegin asju, mida mina teen, ja kokku on ikka sitaks hea. 

Teisiti öeldes: asi oli kõiki neid ahastusi ja üksteisele ninna kargamisi jms väärt. 
(Jaa, mina kargasin palju rohkem, tema esitas mulle ainult ettepanekuid tegelikult.)

Kuidas mina kirjutades mõtlen: mis järgmiseks saab? Ja mida on vaja lugejal teada, et lugu jälgida? 
Nii, ehitame ...
Jah, lahedaid detaile saab sisse tuua küll. Kontekstis "need sobivad kirjeldusse, mis järgmiseks saab" või "seda stseeni on vaja", nii et need asjad võivad samahästi ka toimuda lahedates kohtades ja nende sees võiks olla head dialoogi, mis annaks tegelastele L ja N  kolmedimensioonilisust ja vbla mingit üldist pinget ja ohutunnet lukku ka.
Kuidas K mõtleb: see tundub lahe, atmosfääriline. Tühjas maailmas automaatselt omaette sõitev rong näiteks. Ei, seda ei ole millekski vaja, ma ei tahagi seda sisuga siduda, aga ta võiks kuskilt läbi sõita. 
Ning oleks lahe, kui keegi räägiks prantsuse keeles. 
Selle lause võiks sisse panna, mis mulle pähe tuli - on ju hea lause?
Ja actionit on vähe, teeb mõne sellise koha. 
DISCLAIMER: nimetasin ainult ideid, mis käiku EI läinud. Välja arvatud lahedad laused.

Kokku tuli väga põnev.  VÄGA. Oh, ma olen nii rahul!!!!

Samas ... ma mõtlen väga endast lähtuvalt, eks ole.
Kui tema ei suuda teha asju, mida mina teen, ma ahastan ja ahistun, oo, miks on inimesed inimesed, miks K on K, mis toimub? See on ju nii lihtne?! 
Kui mina ei suuda teha asju, mida tema teeb, ma ei mõtle mitte endast halvasti, vaid lihtsalt kiidan ja imetlen ja olen rabatud. 
Mis on üldine minu mõtlemine. Ma pean enda võimete piires olevaid asju iseenesestmõistetavateks ja siis mitmed blogikommentaatorid näiteks pahandavad mu peale, sest tegelt neile on minu igapäevategevused rasked. Või üldse võimatud. Ja hästi mõttekas on rünnata mind, sest ma ju ... ootan neilt nende silmis nii raskeid asju!

K. ei pahandanud vähemalt eriti, muide.
Ma tunnen end temaga nii mõistetuna.
Jah, ma üritan vastu ka sama pakkuda.  

Aga jah. Ma peangi enda suutmisi iseenestmõistetavateks ja muid imelisteks ja kui inimesed ei suuda teha ei tee neid asju, mis mina, ma ei mõtle, et nad ei suuda, ma mõtlengi, et nad lihtsalt valivad mitte teha. 
Ja ahastan ja ahistun, sest see tundub meelega kuri.
Osad teised ei saa aru ka, miks mina katki lähen.

Mida mina mõtlen, kui ahastan: "Miks inimesed inimesed on???" 
"Ma ei sobi sellesse maailma. Teen oma parima ja ikka on halb, put-put-put, ma õnnetusekana!"
Mida teised (TM) mõtlevad, kui mu vastavaid kaebusi loevad: "Ta tahab, et me teistsugused oleksime? Ei suuda meiega leppida?! Kurat, eriti ülbe ja mis see tema asi on üldse?! Olgu ise teistsugune, siis saab pai ka!" 
Lahendamatu vastuolu v.a. nende puhul, kes ei ole (TM) ning inimesi metatasandil vaatavad. Või on mu vastu lihtsalt leebed. Mis kalduvad olema samade inimeste omadused, ju nad on leebed, sest saavad aru. 
Nt K, muuhulgas. 
Ja mina olen õnnetu ning vihane, et misMÕTTES te ei lähe metatasandile, mis te olete mingid lollid vä? (Sest mina ise lähen ja see on mulle nii lihtne. Natuke üles on automaatne, rohkem üles lähen, kui mõtlema ka hakkan.) Vastu tuleb: "Me oleme sinu arust lollid ka veel, jah?!?! ERITI ülbe!!!" 

Aga ega ma järele ka ei taha anda. Mis mõttes mina pean olema see targem?! Mis ma saan veel lisakaristada ka selle eest, et teised lollimad on?! See on niigi nii jube!!!!

Nagu notsu ikka meenutab: "Sa ei saa olla teiste vastu parem kui enda vastu."
Ehk kui ma ise endale tunnistaksin, et teen mõnesid asju ebatavaliselt hästi, ei oleks ma nördinud, et teised neid ei suuda. 

Oeh. Nii palju siis sellest, et puhtalt kirjutamisteemaline post. 
Aga uus tuleb vähemalt 90% Britney Spearsist. Mul on pool postitust juba valmis!