kolmapäev, 20. oktoober 2021

Lojaalsus

Vaata, kunagi kirjutasin siia, kuidas ma ei tea, mis lojaalsus on ja üldse ei tunne seda.
Ei leia enam seda postitust üles, aga olen kindel, et ta on olemas. Võibolla ka mitu, sest ma olen elus ohtralt imestanud, et kuidas ma saaksin valida oma sõpra, kui ta kandideerib mulle vastumeelse partei nimekirjas (siis ei olnud veel EKREt, mingi Reform nt), või kuidas ma saan toetada pereliiget, kes ajab lolli juttu, või mismoodi peaksin elama kaasa oma kodumaa sportlasele, kes on jobu.  
Nojah. Selgelt ma ei teadnud, mis lojaalsus on, sest ma ei tulnud selle pealegi, et tegu on ühe mu liikumapaneva jõuga, mis kujundab kogu mu isiksust. 

Kui ma olen inimese kohta otsustanud, et "oma", ma täiesti naturaalselt ja kaalumata panen tema heaolu nimel kõik mängu. Sa oled "minu inimene", sul on päris-väga kurb olla ja elad mingis ussimunni kõveruses, kuhu mul on väga ebamugav tulla? 
Päevas kolm bussi läheb ja selle bussiliinini jõudmiseks peaksin enne sõitma teise bussiga minekukohta ja siis veel jala kõndima? Arvestan peas välja teekonna ja küsin sult siis, kas sul oleks parem olla, kui ma teeks koogi kaasa ja sulle külla tuleks. Päriselt, kas see aitaks?

Kui inimene ka hädas pole, ma vahel saadan talle paki väikese kingitusega või virtuaalse embuse või kirjutan kirja, teen rahatutele ülekande või vähemalt komplimenteerin, sest mul on nii hea tunne jagada oma rõõmu selle üle, et ta olemas on.
Ma ei hääleta ta poolt valimistel, ma ei toeta ta meeskonda alal, mis mul täiesti pohh (jalgpallis vbla jälgiksin tulemusi, mänge vaatama ikka ei läheks), ma ei ütle, et surmanuhtlus tuleks taastada ja aborte vähendada, kuitahes kirglik ta neil teemadel ka poleks.
(Kuigi oleks muidugi nunnu,  kui aborte vähem oleks, aga selle nimel kõnelemine on juba mu jaoks kellegi teise elama õpetamine ja seega jäle.)

Aga ükski neist asjust pole mu arust otseselt inimese heaolu vähendav ega vähenenud olekust jälle "talutavale" tasemele jõudmist takistav. 

Need ei ole teemad, mille peale mu lojaalsus aktiveerub, nii et arvasin siiralt, et mus ei ole lojaalsust. 
Aga muidugi on. 
Vahel on isegi naljakas takkajärgi end vaadelda ja tuvastada, kui siiralt ja südamest ma uskusin, et see või teine inimene väärivad kaitsmist, nendesse uskumist, nende mittenaeruvääristamist ja hellust - ja kui see "ta on minu inimene" lõppes ja kinni pandi, saabus mõne aasta pärast ka: "Fakk, ma PÄRISELT tolereerisin, et inimene arvab, et püramiidid on tulnukate ehitatud?!"
Mind segas, aga mitte niivõrd, et otsustada: tema on täielik idioot, temaga pole mõtet rääkida, vaid ma lihtsalt sel teemal temaga ei rääkinud. 
Tõsi, isegi sel juhul ma ei oleks seltskonnas ka "no me keegi ei tea, mis juhtus, see oli nii ammu"-juttu rääkinud mõne "vaaraod ja orjad"-idee najal mu armsale vastuväitlejale, vaid ainult: "Las ta usub, mida usub, mis see sinu asi on?" 
Aga "minu inimene" olemist tulnukausk veel ei seganud.
Lisaks, kuna ma oma inimestest halba ei arva, olen olnud pime nii homofoobia ja rassismi suhtes, sest "ta on ju nii tore, ta ei saa seda tegelikult mõelda, need on lihtsalt viletsad naljad, mis kantud täiesti arusaadavast usust, kuidas KEEGI ei arvaks ometi, et ta sääraseid asju tõsiselt räägiks."

Ja takkajärgi on: "Fuuuuuuuuuuck!"'

Inimesed on lollakad. Nad täiesti siiralt päriselt mõtlevadki, et pepuvennad on vastikud ja tulnukad valvavad meie üle ja kõik vaktsineeritud jäävad viljatuteks.
Aga minu lojaalsus pole, et hakkan neile takka kiitma. Minu lojaalsus on, et ma lihtsalt ei usu, et nad seda tõsiselt mõtlevad. Isegi suhteliselt süütu teema osas nagu püramiidide päritolu näiteks, ma mõtlen, et no ta ei ole päriselt süvenenud, luges ühe innustava raamatu läbi ja nüüd usubki.
Hea küll, pole nii tähtis teema ka, et ma viitsiksin talt põhjalikumat uurimist ja nendele ja nondele detailidele keskendumist nõuda. 
Ent kui on tähtis teema, ma lihtsalt ei oleta, et ta nõmedalt mõtleb. Tore inimene ju ei mõtle suurtes asjades nõmedalt. Ta võib vahel eksida, aga pisiasjades!
Muuhulgas: miks ma närvi lähen, kui kommentaatorid oletavad mind mõtlevat nõmedalt-nõmedalt, eks ole. Mu jaoks on see tõestus, et nad ei vaata mind sõbralike silmadega.  Kui vaataks, nad ei oletaks eales selliseid asju!

Aga jah, naturaalselt ja loomulikult ma lihtsalt ei usu, et inimesed nii uskumatult lollid on. Eriti veel pealtnäha täiesti toredad.
Mulle ei kipu see kohale jõudma, kuitahes palju ka vastupidiseid tõendeid ei saabu. 

Kokkuvõte: mu lojaalsus on tohutu, suur ja vägev, ja mulle nii meeldib tegelt inimesi selle varjus näha. 
Maailm tundub parem.
Lihtsalt pettumused on ka vägevad.

Võibolla osalt sellepärast, et olen nii krdi lojaalne, oli mul ka "jess, meie koos"-partneri leidmise iha nii suur? Vbla väike osa sellest on, miks ma lapsi tahan (lapsendamine on jätkuvalt teema)?
Et ma TAHAN seda lojaalsust anda, see on mulle nii tähtis, NII TÄHTIS, aga lihtsalt - pole, kellele?

21 kommentaari:

  1. Kunagi ammu olin ma "ta ajab vahest hullu juttu, aga muidu tore inimene"- uskuja, paraku need inimesed varem või hiljem tegid midagi koledat, mistõttu tutvus lõppes. Nyyd jätan ma selle esimese osa kohe vahele :))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sama järeldus, mhmh. Ei tasu vaeva.

      Kustuta
    2. Samas benefit of the doubt on väga teema. Kui annab tõlgendada mitut moodi, ma tõlgendan toredaks.

      Kustuta
  2. Mul on aeg-ajalt ikka kokkupuuteid vahel hullu juttu ajavate, aga muidu toredate inimestega - seni, kuni see nende jutt on mingis minu jaoks ebaolulises sfääris, see toredust ei sega. Pagan teab, võib-olla olen mina ise kellegi jaoks sama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõnda sorti hull jutt ja/või sellega kaasnev võib tähendada lähedusesviibijatele korralikku vaimset v fyysilist vigastust, varakahjudest rääkimata, kood on "ohtlik iseendale ja teistele". Ma ise olen ohutu hull.

      Kustuta
    2. Mul ikka on suht absoluutne hullu jutu põhjal otsustada, et mkmm.
      Et ... mitte ükski homofoob pole osutunud targaks, toredaks ja mõistvaks inimeseks nt.

      Kustuta
    3. Ehk siis: minu kogemus on, et ükskõik mis teemal hull (püramiidikutt kah) osutub ka muul moel raske inimene olema. Üleni normaalsed ideed ei taga, et inimene on tore, aga ma ei tea ühtegi vastupidist näidet - et usub küll, et lennukid mürgitavad meelega inimesi (mitte segi ajada üldise keskonnareostuse murega, tegu on oletusega, et sealt meelega pritsitakse midagi just inimestele kahjulikku alla), aga muidu on imeline.
      Mitte ÜHTEGI.

      Kustuta
    4. Algul sa niikuinii näed ainult seda, mida sul lastakse näha. Mõned maskid võivad väga kaua ees pysida, aga lähedasemaid suhteid small talki ja enda pideva allasurumise peale yles ehitada ei saa, sest see lõhub su pikapeale ära. Ma räägin siis yhiskonna ootusest naistele, eksole - usin ja kasin, on vakka ja lepib kõigega. Mul on sellega oma võitlused :))

      Kustuta
    5. ma pean silmas näiteks dieediideid, mis sageli sarnanevad religioonile. Kuni inimene peab seda dieeti ise ja mind ei sunni, ei näe ma põhjust kedagi endast eemale lükata.

      nt veregrupidieedid vms.

      Kustuta
    6. või siis kui keegi räägib tähtkujudest. See on võrdlemisi levinud ja kõik, kes seda juttu ajavad, ei pruugi sitapead olla.

      Urmas Sisask pidavat oma muusikat kuidagi planeetide liikumisega seostama ja olevat seda tehes häbelik ja nunnu.

      Kustuta
    7. või siis ma ise: ei suuda leivapätsi selili panna ja hüpteetilisest tulevikuhüvest või -halvast rääkides teen üle vasema õla ptü-ptü-ptüi. Ma ei näe sellel ise mingit arukat põhjust, aga tegemata jätta ka ei suuda. Segane!

      Kustuta
    8. Sellised --- kuidas ma ütlen, mainstream-jaburused? on ok. Selleks ei pea inimene peast imelik olema, et tähtkujudesse uskuda =)
      * kuigi ma läksin väga veriseks ja kaebasin, kui loodusõpetuse õpetaja mu poja klassil laskis teha referaadi oma päikesemärgist.
      See õpetaja ei õpeta enam seal koolis =P

      Kustuta
    9. Ma ennist ytlesin, et yks põhimõõt asjadel on, kas see ohustab kedagi või ei. Horoskoopide lugemine, esemete systeemne sättimine jms on ju teise kaaluga kui nt inimese vankumatu usk oma ylimatesse autojuhivõimetesse või sellesse, et lapsed/naised/loomad/samasooarmastajad/nimeta ise/ on värdjad ja neid tuleb vastavalt kohelda.
      No igasugu eripäradega on võimalik yle võlli minna ja mindagu aga, KUNI see ei kahjusta teisi.

      Kustuta
    10. nojah, seda ma räägingi, et "kui on minu jaoks ebaolulises valdkonnas". Jutt, et X kategooria on värdjad ja tuleb niiviisi kohelda, ei ole ebaolulises valdkonnas.

      Kustuta
    11. Ma ei tea ... nt inimene, kes kogu aeg tolmu võtab, käsi peseb, kel kõik on piinlikult puhas ja kes ei suudaks mul külas olla, sest NII MUST ON, ei ole kuidagi ohtlik hull, aga ma võin mürki võtta, et ega mul temaga mõnus ka ole.
      Isegi kui mina olen temal külas ja jälgin, kuidas ta iga kord lapi ja dešinitseerimisvahendi haarab, kui ma oma kruusi üles tõstan, et sealt alt puhtaks küürida.
      Mul ei oleks hea.
      Või inimene, kes siiralt usub, et iga tegevuse, mis inimene teeb, ütlevad talle ette inglid, kuri vasemal õlal ja hea paremal. Ja ükskõik, mida või kes teeb, tema kommentaar on: "Seda käskis tal ingel teha."
      Ma lämbuks esimese tunni järel, isegi kui see inimene samas käiks nt korra nädalas haiglas vabatahtlikuks ja säilitaks seejuures murdmatult rõõmsa meele ja sõbraliku olemise.
      "Ingel käskis mul seda teha ja mina kuulasin, ega ingel ei annaks mulle ometi HALBA nõu, ah, mh?!" ja siis ta muheleks ka veel ja ...
      ...
      mkmm.

      Kustuta
    12. Samas ... uki ma olen seda obsessiiv-kompulsiivset koristajat saanud tundma kuskil keskkonnas, kus ta EI rabele kogu aeg ja ongi mõnus temaga nt lauamängu mängida ja me hakkame vestlema ja oleme nii sageli üksteistmõistvalt nõus ja ta ühtlasi ise ütleb ka, et ma olen obsessiivne korra osas, sry, aga nii on, vbla ma võtaks seda kui "nojah, ta on selline", ja ei segaks.
      Ehk siis oleks ta minu jaoks mitte lihtsalt ohutu hull, aga ma ei tuvastaksi, et ta on hull, ta on lihtsalt omemoodi.
      Nagu me kõik =P

      Aga inglite ja korra ja millega iganes on mul üks klausel: ärgu misjoneeritagu. Niipea, kui hakatakse mind elama õpetama, on tegu mu jaoks ohtliku hulluga =)

      Kustuta
    13. need, kelle peale ma mõtlesin, ei aja oma kiiksujuttu suurem osa ajast. Nii et suurem osa kontakte möödub nii, et see ei tule üldse kõne allagi.

      Kustuta
    14. Kui tegu pole just nt mingi intensiivse töösuhtega, siis sinust väga erineva sisuga inimestega on kokkupuude piisavalt pealiskaudne, et teise eripärad tyli ei tekitaks, need asjad peab ära siluma viisakus. Mhmh.

      Kustuta
    15. No ma ei puutugi inimestega eriti kokku, kui nad pole kuidagi olulised. Netis ma suhtlen vähemalt kümme korda rohkem, päriselu ... ei, poemüüjaid ja oma poega ja vahel K.d ikka näen. Aga tütart juba kord kuus või nii, teisi veel vähem,
      Mu mälestused hulludest on peamiselt "mul on olnud siuksed bf-id, sõbra kallimad, hea tuttava kallimad või (mälestusväärne juht kunagise netinimega Anomaalika) sugulase sõbrad."

      Kustuta
  3. kuidas see kõlaski. "no vaata, ühelt poolt ta on selgelt hull. samas.. ta ka kepib nagu oleks"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelt enamasti ei tule sellest hull-olemisest ka voodis midagi head.
      Üks erand on mu kogemuse kohaselt, aga tema oligi ainult mõõdukalt hull. Mainitud siinsamas kui "püramiidikutt".

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.