esmaspäev, 28. november 2022

Absurdsused

Nojah. 
Ausalt, ma olen nördinud. 
Miks ma ikka veel, IKKA VEEL pean avastama elufakte? Miks need ei ole üldteada ja ammu kellegi poolt kindlaks tehtud?! Nii et ma 20 või 25 aastat tagasi saanuks otsustada, kas minuga juhtub nii või ei - mitte et pean ise märkama, et üldse midagi selles elusektoris toimub.
Nüüd (peale viimast peavärvimist) avastasin, et juuksevärv töötab minu peas sirgendajana. Ei mingeid käharduvaid kiharaid enam, nagu luitunud ja poolväljakasvanud värvi ajal. Nüüd oleks nagu pott peas. Millega ma saan loomulikult toime, piisavalt hea ON piisavalt hea, aga lihtsalt: miks keegi mulle ei öelnud, et nii võib juhtuda? Et juuksevärv sirgendab - vähemalt mõnel puhul? 
Kui ma mõtlema hakkan, siis jaa - tõesti on värvitud peaga mu juuksed oluliselt sirgemad olnud. Aga mitte kunagi varem pole ma selle faktori peale isegi mõelnud, lihtsalt leppinud, et nüüd on siis selline soeng.
Kuigi plaanimisel oleks jube suureks abiks oma mõttes mitte ainult juuste värvi, vaid ka muutuvat tekstuuri arvestada!
Miks ma pean kõik elus ise tegema ja avastama????

Nad ütlevad igasuguseid asju. 
Ja siis MINA pean kindlaks tegema, et need üldse ei päde. 
Näiteks:
* Treenima peab vähemalt 20 minutit järjest, et see mõju avaldaks
    Tõde: treeni 2 minutit järjest, tee seda 10 korda päevas ja imesta, kuidas mõju avaldub. Kui väikene pingutus juba TEEB su kehaga midagi. 
Kui enam päris algaja ei ole, võid ka veidi rohkem teha.
Aga keha enam-vähem vormis hoidmiseks sellest juba piisabki. Kui iga päev teha.

* Kui oled ilus, tark ja hea, raha, suhteedu ja phmt ka õnn on sinu. 
    Tõde: ma isegi ei hakka.
    Kusjuures ma ARVASIN, et teemal "tark" aitab ametlik paber, siis on mu puudujäägid kustutatud ja vähemalt edasi on kõik kaunis ja turvaline rada moonide ja rukkilillede vahel, päike ja heinamaa. 
    Tõde: see paber pole absoluutselt mitte kunagi mitte kusagil mitte veidikenegi kasuks olnud. Kui ma ei jaksa tööd teha, ma ei jaksa seda paberiga rohkem kui ilma.  

* Mõtle positiivselt, hinda hetke, suhtu endasse armastavalt ja sa saad õnnelikuks.
    Tõde: sel on teatud efekt. Mõneks ajaks on hea. Avastus, et õnne ei tasu oodata, ei pea midagi saavutama, küll kõik saab korda, aitab mõneks ajaks. Mitmeks kuuks. Võibolla isegi aastaks.
Ei pea põdema, ei pea muretsema, ma olen hea ja maailm on hea. Pai mulle, oivaline, nagu ma olen.
Aga jube on, et see mõni aeg läheb mööda ja siis ei ole endisega muud vahet, kui et enam pole ka midagi oodata, millegi poole pürgida, et hea hakkaks. Enam ei ole üldse midagi. Tühi maa. Ei, põdemine ei aita. Aga, kurat, mittepõdemine KA ei aita. Ja nii on.
Mingi valemiga ei usu ma, et olen ainus selline inimene maailmas. Et ma ei saagi teistelt õppida, sest teisi selliseid pole. 
Me oleme. Lihtsalt meie info ei jõua avalikku teadmisse, meie info on "ma olen valesti" ja "tegelikult ma ilmselt ei pinguta piisavalt" all kinni.

* Mida me sööme ja ei söö, mida suitsetame ja ei suitseta, mida joome ja ei joo, on jube tähtsad meie enesetunde juures. 
    Tõde: pisiasjad, pisiasjad. Ma ei ole äärmuslikku Nii On Paha proovinud, sest pole huvi olnud, aga minu tasemel on kõik need pisiasjad-pisiasjad. Kohviga või kohvita, vegansöök või midagi keto suunas, ohter õgimine või vahepeal paastumine, teen oma 5 suitsu päevas või ei suitseta üldse - eriti vahet pole. 
Pisiasjad. 
Vähe süüa on praeguseks vanuseks (no ok, ka 10 aastat tagasi oli nii) halb, keha hakkab protestima, aga noorena võisin paastuda üsna rahulikult. Vahel minestasin.
Tegelikult "oo, nii hea!" tunnet ei tulnud iial, aga tuli "oo, olen nii kõhn!"-rõõm ja see kattis ära. 
Ent elukvaliteedi jaoks loeb hoopis muu kui söök.
Peamiselt see, mis hormoonid sus eralduvad.

Ja samas on ridamisi tõdesid, mida keegi mulle ega sulle ei ütle, avasta ise.

* Pole olemas "voodis head" inimest. On olemas inimesed, kes sinuga klapivad, on olemas teised, kellega teil ei klapi, ja "oi, ta on nii palju kuskilt raamatust või ajakirjadest või koolitustel õppimud" loeb ainult väga baasilisel "no ei tohiks karta asju teha!" tasemel. Mis loeb:
Et oleks kirg ja huvi.
Et tahaks, et teisel on hea, selline armastuse eelaste.
Et ei häbeneks.
Kõik. 
"Voodis hea" ... pfffffffff.

* Mitte ükski käitumist reguleeriv reegel kunagi ei saa olla pädevam kui loogiline ja empaatiline mõtlemine. Reeglid on olemas ainult üldise juhendina.
Võib endale kehtestada reegleid, millest tunde abil üle ei lähe. Näiteks "ma proovin õmmeldavat asja selga neli korda, enne kui otsustan järgmise pärisõmbluse või sisselõike teha. Jah, ka siis, kui tundub, et korrast piisab. Jah, ka siis, kui teise ja kolmanda korra vahel ei toimunud midagi ja kolmanda ja neljanda vahel ka mitte. Sest ma TEAN, et ma kipun valesti õmblema ja hindama rohkem pinnal "oh, nii on hea küll.""
(Kuigi minu puhul tähendab see lihtsalt: ma ei õmble asju. Võin varrukaid või sääri lühemaks lõigata ja siis ääristada, võin äärepitsi alla ajada, aga kui proovimine ja kehasse sobitamine teemaks on, ma ei tee midagi - sest kui ma teen, teen alati halvasti.)
Njah, aga põhimõtteliselt reeglid kui sellised on praht. Vähemalt inimkäitumises küll. Mõtle, tunne ja siis tegutse. 
Välja arvatud, et vahel on tegelikult kasulikum mitte mõelda. Või ei tasu end tunnetest juhtida lasta. 
Mitte ÜKSKI inimkäitumise reegel pole tegelikult reegel.

* Inimesed ei tea asju.
Üldse.
Vt kasvõi eelmis postitust ja kommentaariumi: inimesed TÕESTI ei saa aru, mis on menstruatsioon tüdruku elus, kui nad ise pole olnud piisavalt vaesest ja/või rumalast ja/või vanamoelisest perest menstrueerivad isikud. Või väga empaatilised. 
Mina pidasin seda kirjutist lahtisest uksest sissemurdmiseks. 
Tundub et ... ei olnud.

Ja kogu faking elu on selline.
Millest ma aru ei saa: miks ühiskond on ühiskond? Miks on hea, et nii palju jama usutakse ja samas ilmselgeid asju ei teata? Kust see alguse on saanud? Miks inimesed ei ole NORMAALSED  (s.t. nagu mina), miks nad on ------- sellised? 
Mina selle ühiskonna sees  (räägime inimelu kommetest ja üldteadmistest, eks ole, mitte kõvadest teadusest, füüsika-, keemia- või kasvõi lingvistika alastest avastustest) ei ole mitte abistatud asjaolust, et asjad on juba enne mind välja mõeldud, vaid rämedalt takistatud. Ma pean avastama, kuidas üldteada-teadmised on valed, ja siis avastama, kuidas tegelikult on, ja see võtab nii kuradi palju energiat - nii palju rohkem, kui algusest peale ise mõtlemine, et ma lihtsalt ei mõika.

Miks, miks?!?!?!

7 kommentaari:

  1. Treeninguga sõltub kõik sellest, mille jaoks sa treenid. Kui näiteks tahad teha 20 kätekõverdust/lõuatõmmet/kükki, aga jaksad teha ainult ühe, siis kümme korda päevas üks viib ikka VÄGA kiiresti viieni. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mitte et selliste tingimuste juures oleks tegelikult realistlik kümme tükki päevas teha.
      Kolm tuleb heal juhul. Olgu, esimesel päeval vbla neli, aga teisel ja komandal on vähemalt topelt raske, hea, kui siis ühegagi hakkama saad.
      Ja kui sa teed oma ühte lõuatõmmet-kätekõverdust-kükki (mul on natuke raske ette kujutada, kuidas kükki või kätekõverdust nii kaua teha sedasi, et poleks rämedalt raskem kui ruttu tehes, aga kui ma kujutlen lõuatõmmet, saan aru küll, et kui asja kallal pusida, võtab kaks minutit ära rahuga) kaks minutit, siis edaspidi sa ka seda ühte tehes enam kahe minutiga toime ei saa. Kui sa üldse ta tehtud saad, võtab veel enam pusimist ja jubedalt aega.

      Selline ... mõtisklus detailide üle.

      Kustuta
    2. Kui ma hakkasin alles tegema neid, siis mul oli lõuatõmbekang üleval sellise koha peal, et iga kord vetsu minnes ja/või sealt tulles tegin ka ühe lõuatõmbe. Ok, alguses kui alustasin, tegin esimesel päeval raudselt 10+ ja seejärel kaks päeva valutasin lihaseid ja tegin paar üksikut valusat lõuatõmmet. Aga üsna varsti jaksaksin iga päev niimoodi 10+ teha (aga ei teinud seda kaua, sest selle tehnika tulemusel jaksasin väga kähku kolmeseid seeriaid tegema hakata).

      Kustuta
    3. Aga siis sa ei pusinud selle ühega kaks minutit, kindel =)

      Kustuta
    4. no Rentsi näide illustreerib lihtsalt, et piisab VEEL vähemast kui 2 minutist korraga.

      Kustuta
    5. Mul on kolmat päeva peavalu olnud, kõik, mis minus on kirgast muidu, on täiesti tuhmunud.
      Ei vabanda ka.
      Jaa, tegelt oli juba eila tuhmunud.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.