teisipäev, 22. november 2022

Lusikad ja raha

Mul oli hiljuti vaja Lusikateooria tõlge uuesti üle lugeda.
(Feministeerium vbla avaldab selle, kui autor ütleb, et võib - mina oma erablogis sain võtta vaikimist nõusolekuna, ent nemad küsivad vähemalt üle, äkki autor vastab midagi.) Lugesin seda ja sain väga aru, et vaene olla on rahaga täpselt samamoodi toimida, kui krooniliselt haige olles jaksulusikatega. 
Sul on kogu aeg arvestus ajus käimas, et kui palju ja mida. Ja jubekohutav pole ainult see, kui ei saa seda või teist, jubekohutav hakkab juba siis, kui tegelikult saaks osta veel võid ja vahukoort ja pirne ja kookoshelbeid, aga ajus ütleb keski-miski: "Aga äkki saab ilma ka? Siis pole uue kuu algus nii jube äkki?"
Lusikatega on samamoodi - ma praegu jaksaksin, aga pärast hakkab nii rõve ilmselt ...
Ainult et sedasi varu hoides on jube juba praegu.
Jap, seda tähendab "Tee, mida sa tahad!" mulle samuti. 
Ei ole mõtet kannatada ette ja igaks juhuks. 
Sest mõte: "Ma ei saa!" on otseselt piinav. Ei, ma ei nälgi. EI, mul ei ole ühestki toiduainetegrupist otseselt nappus. (Ses osas olen osavaks õppinud juba ammu-ammu - kodus PEAB olema sibulat ja porgandit ja mune ja võid lisaks kuivainetele. Sest see, mis minuga muidu juhtub, on hirmus. Röökiv isu "millegi värske" või "mingi valgu" järgi on kohutav.) Lihtsalt mõte: "Ma ei tohi kooki teha, see on viimane pakk võid," on pea sama hirmus kui olukord, kus EI SAA kooki teha, sest aineid ei tule kokku. 

Peaaegu. Mitte päris. 

Ja tegelikult mul on küll raha osta homme võid ja kookoshelbeid ja piima jne. Lihtsalt täna viisin koera vaktsineerimisele (miks? Kas ta oleks surnud ilma? Ilmselt ei, aga aasta saab ülehomme täis eelmisest korrast  ja ma ei jaksa olla alati hea ja tark maksimumi peale, mul on vahel lihtsalt sees tunne: "Ah, pohhui, ma olen hea, ma ei jaksa tark olla!" või vastupidi) ning nüüd on sees jälle tunne: "Nüüd hoian selle raha kokku, mis kulus, see tähendab nädal otsa kitsutamist." 
Ja see ei ole mulle hea. 
Emotsionaalselt. 
Mul tekib jubedalt ahistatud tunne, "kogu aeg on halvasti ja vähe," ja see on täpselt nagu Lusikateoorias lusikatega. 
Isegi kui lusikas oleks, mõni tuleb alati varuks hoida? 

Ma ei suuda nii elada. Ma ei suuda nii mõelda. Mul on PALJU parem nii lusikate kui raha osas, mõeldes: "Ma tahan, nii et ma kulutan. Kui hiljem ei saa, küll kuidagi ikka saab. Surra mul ikka ei lasta. Ja kui väga halb hakkab, mul on kõik õigused teha nii, nagu mulle on kõige parem - küsida abi." 
Ma ei suuda olla kogu aeg tark ja hea, mõistlik, kokkuhoidlik ja ja ja ... Lihtsalt ei suuda.

Muidu sellega olen üpris ära harjunud, et jaksamislusikatega on nagu on - neid ongi vähe.
Mõtlen psühhiaatri juures ära käia ja siis töötukassas ametnikuga koos uue hindamistaotluse teha. Sest tegelikult on kõik ju lihtne - mul ei jagu töölkäimiseks lusikaid. Tallitöö-periood näitas seda selgelt. Ma väsin nii ära, et tahan ainult nutta kogu aeg, nii tööpäeval kui tööle järgneval päeval.
Et töö kestab ainult 4 tundi, üldse ei päästa. 
KÕIK lusikad lähevad. 
Ja ma ei saa seda endale lubada. 
Mul ei ole neid nii palju. 
Isegi kui jubedalt tahaks olla tubli ja hea (ja vaktsineerida koera õigel ajal), ma teen endale halba sellega. Tasub siis vähemalt proovida nii, et on endal parem. Vähemalt katset teha.

Sest kui midagi ei tee, midagi ka ei parane ...
Muide, sel on selgelt põhjus, mis inimesed midagi ei tee. Miks ma näiteks ei küsinud oma laste isadelt raha.
Sest kui mul on raske, ei taha ma veel rohkem raskeid asju ette võtta.

Üldse ei toimi nii, et kui mul on hästi raske ja halb, ma teen veel raskeid piinavaid asju, sest äkki hakkab parem.
Ei, ma teen raskeid asju siis, kui mul on väike varu kogunenud.
Kui see ei võta kõiki mu lusikaid nt.
Või kui ma niigi kuulõpus-uue alguses nädal aega väga hädas olen, lahendus EI oleks võtta ette mingi suurem investeering - nagu ... see on lihtsalt haige idee, et kui inimesel on vähe, ta tahab veel rohkem kulutada
Ei, kui inimesel on millestki väga puudus, ta hoiab kokku, hoiab veel rohkem kokku, üritab oma vajadusi minimaalseteks pressida ja kui hirmus halb on, mõtleb, et suren parem ära, selgelt minusugusele hädisele ei ole siin maailmas ressursse.
Vähemalt kui on depressiivsete kalduvustega inimene. 
Teistsugustel on võibolla teistmoodi, aga kui mul veel kaks alaealist last oli, ei olnud mul äärmusliku vaesuse aegadel mitte: "Ma nüüd kaeban laste isad kohtusse, muidu nad ju ei maksa!" vaid "Ma olen nii hea, aga Tütreisa annab mulle raha ainult vahel ja Pojaisa mitte iial ja ma ei jaksa enam parem olla ju! Ikka ma pole raha väärt, kui heaks ma peaksin muutuma?!"
Et lahendus oleks muutuda heast eksnaisest halvaks, jalgu trampida ja nõuda? Isegi nüüd tundub mulle võõrastav idee, et nii PEAB, nii on ÕIGE. 
Nagu fakk. 
Hea olemise eest peaks ju premeerima, mitte karistama? Kui mul on tõrge idee ees sundida kedagi maksma, kes maksta ei taha, kuidas ma seepärast korraga halb ema olen?! MisASJA?!
Sama, kui kaubanduskeskuses varastamisega vahele jäädes kohe trahvi ära maksad, siis politseid ei teavitata ja su nimi jääb puhtaks. Aga kui sul ei ole trahviraha, kui sa varastad, sest oled vaene, mitte sest tuli pähe varastada, kuigi oleks ka muidu saanud, vat siis kutsutakse politsei ja saad täie rauaga. 
Kus on loogika? 
Arusaamatu on see inimeste ühiskond ...

Nojah.
Ma EI SAA SELLEST ÜLE. "Evolutsioonibioloogi päevikus" oli ka kirjas, kuidas depressiivikud otsivad hädast väljapääse - et kui on jama, depressiivik otsib muid võimalusi. Reaalsus on, et kui on jama, depressiivik ei tee üldse midagi peale ürituse jama tingimustes hakkama saada. Kogu idee, et peab halvas olukorras veel rohkem halbu asju tegema, kui tahta paremat tulevikku, on minu jaoks nii võõras ja vale, et ... et ... 
Olgu, otsimata viise selgitamaks, kui võõras ja vale see on, POINT on, et paremat tulevikku saab otsida - vähemalt proovida - kui väga jube hetkel olla ei ole.
Uue töövõimehindamise jaoks arstidel käia ja siis ametnikuga koos maha istuda saab, kui lusikaid natuke üle on. Investeerida saab, kui väike rahasumma üle jääb. (Mitte et mina investeeriks, ma pole sedasorti inimene, kes arvaks, et sellest kasu saab olema.)
Kui asjad on persses, läheb kõik ellujäämisele. Elutingimuste parandamiseks pole midagi üle.

9 kommentaari:

  1. Jah.
    Kuigi pean lisama, et mind on küll depressioon suunanud tublile tegutsemisele ja abi otsimisele. Seda siis kergemate staadiumite puhul, kui veel oli mingit energiat, et abi otsida. Sa ei kujuta ette, mida ma kõike meeleheites ära pole proovinud - koputamisteraapiat, rännaku-meetodit, toidulisandite võtmist, lugesin läbi miljon eneseabiraamatut ja tolku ikka mitte midagi. Arsti juures käisin ka muidugi, perearst, psühhiaater, psühholoog. Raskemate staadiumite puhul ei jagu muidugi enam millekski jaksu, ainult eluspüsimine on juba katsumus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Asju, mida suudan proovida, olen ka mina proovinud lademes. Muuhulgas vaatan iga kord süngelt kõiki teateid, kuidas inimesed on eemaldanud menüüst gluteeni või refineeritud teraviljad ja suhkru ning nüüd on nagu uus elu - enne Rongi kolm kuud veetsin samasuguse rafineeritud toitu ja eriti kõiki teravilju, mis polnud tatar, riis ega mais, vältiva toitumise peal.
      Käisin ka iga päev jooksmas.
      Kõik mu pesuvahendid olid loodussõbralikud-ökoloogilised ja mida imet ma kõike pole teinud, proovides erinevaid mõtlemisi, suhtumisi muutes ja ...

      See on phmt mu "ärge andke mulle nõu!" taga.
      Ma proovisin nõuannete järgi käia - ja mitte natuke, mitte "torkan näpu sisse, ei hakanud parem, rohkem ei tasu" - ei, ma ikka täiega tegin. Peab kauem tegema, et mõjuks? Fakk, KUI KAUA?! Ma käisin KAKS AASTAT teraapias, mis ei aidanud, sest äkki hakkab aitama. Ma käisin 80 + päeva järjest jooksmas (täpset arvu ei mäleta, lõpetasin, sest oli vaja rongi ette minna ja pärast ma kuidagi ei olnud jooksmisvormis, kui taas teadvusele tulin). Ma pidasin üha rangemat ja rangemat ja rangemat dieeti kuude kaupa - ja nüüd ma, jah, mõtlen, et prügi! Need asjad ei hakkagi mulle toimima, mõttetus - aga see ei tähenda üldse, et ma poleks valmis mingit järgmist asja proovima, kui see lootustandev tundub.

      Aga asju, mis ise võtavad nii palju, et seda lihtsalt pole anda, ma ikkagi ette ei võta. EhK: ma võin käia arsti soovitatud teraapias, mis on juba sisse seatud, on süsteem, ei ole ka hingematvalt kallis, ja ma siis loodan, et see aitab. Hakkab kunagi aitama vähemalt.
      Aga hakata ise OTSIMA teraapiat, mis võiks mulle mu meelest sobida, ja maksta selle eest siis nii palju, et iga kord võtab nutma - eip, jääb ära. Idee on juba täiesti nõme.

      Kustuta
  2. Ma oma kogemuse pealt ütlen, et toiduainete vältimine ajab ka mittedepressiivse inimese depressiooni. 😁 Kuigi tglt on november mul alati raske olnud

    VastaKustuta
  3. sellel otsustusväsimusel - st et iga pisiotsus on kohutavalt kaalukas, sest kui ostad leiba, jääbki piim ostmata - on vaesuslõksus oma roll. Ei saa teha pikki plaane, sest kogu plaanimisressurss läheb vahetule ellujäämisele.

    VastaKustuta
  4. selle hea olemise premeerimise vs karistamisega on huvitav, et sul käib see justkui ainult enda pihta. St sina oled see, kelle asi on võimalikult hea olla, teiste asi on hinnata, premeerida ja karistada (ja siis on nad selles lootusetult ebapädevad, aga ega nad tglt ei teadnud ka, et nad sellise töö peale pandud on), aga teist poolust, kus sina hindad, kuidas teised sinu määratletud rõngastest läbi hüppavad, ja siis neid vastavalt premeerid või karistad, miskipärast ei ole.

    ses mõttes, et kui selline preemia-karistuse süsteem kehtiks, siis peaks ta mõlemas suunas kehtima või ei?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D
      Kammaan, mina olen ju hea, mina aint premeerin =) Karistamiseks peab mõni ikka väga suure sita kokku keerama =D
      Ehk ma mõistan täiega hukka, kui minu vastu nõme ollakse, aga see ei tähenda ometi, et mina nõme oleksin.

      Kustuta
    2. Tegelt ma muidugi ei KARISTA üldse. Ma kaitsen end, aga et ma teeks midagi lihtsalt selleks, et teisel paha oleks ... eeeeh ... ma vahel MÕELNUD olen jah sellele :D

      Kustuta
  5. Mille poolest erineb oma laste õpetajatega vaidlemine ja laste isadega vaidlemine, kui eesmärk on laste heaolu?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üks asi on vaielda.
      Teine asi on, et ma üldse ei arvanud et see on ülestoomise teema. Kui õpetaja õpetab ebapädevalt, ma sekkun, sest õpetamine on tema töö ja kui ta teeb seda halvasti, tema viga. Aga mina neid lapsi tahtsin, mina ka vastutan, minu asi on nende elu heaks teha, mitte kellegi teise. Ükskõik, mida see minu isikule maksma läheb.
      Isa PEAB kasvatamises osalema?
      Sest seaduse järgi peab?
      Seaduse peale ma pissin =) Minu sisetunne on, et kes laste olemasolu eest vastutab - ja mina vastutan, mina ei läinud aborti tegema, mina oleks rämedalt vihastanud, kui kumbki mees oleks julgenud mulle sel teemal peale käia - vastutab ka rahaliselt.
      Isa võiks ka osaleda, kui ta oleks hea inimene.
      Kui ta elaks koos meiega, oleks see kuidagi iseenesestmõistetavam, aga kui ei ela, ongi kõik lihtsalt küsimuse najal, kas tal on südametunnistus või ei ole.
      Selle olen enda jaoks paika pannud, et Tütreisa on hea inimene, Pojaisa ei ole seda mitte =P

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.