kolmapäev, 15. märts 2023

Lõputu lootus

DISCLAIMER

Kui ma magaksin kauem - ei ärkaks hommikul pool seitse, seitse või heal juhul kaheksa - oleks äkki kuidagi parem elada.
Praegu on hommikud kohutavad, pärastlõunal läheb rõõmsamaks, ent näiteks eile läks õhtul jälle halvaks. 
Lootus on uutel antidepressantidel - kui need mõjuma hakkavad, läheb ehk elu paremaks. 
Nii palju olen küll õppinud, et elu headus või halbus ei ole inimesest väljas. Määrab see, missugune tema ise on, tema kehakeemia. (Missugune mina olen.) Ja ma lähen konkreetselt närvi inimeste peale, kes omaenda sisemisi hädasid üritavad ravida kolimisega, abiellumisega, töölt äratulekuga, uute armusuhetega vms. 
Et ... kahtlemata võivad sul olla tüütud naabrid või vastik töökeskkond vms, aga kui sul sees on kõik korras, see lihtsalt ei morjenda sind eriti. Tüütut naabrit näed vbla korra kuus. Abielupaber ja -tseremoonia kinnitavad su südant partneri suhtes mõneks ajaks, kuid kui sa teda ei usalda, mitte kauaks. Välised asjad on plaastrid, isegi toetavad sidemed - ent kui seespool paranemist ei toimu, väga viletsad raviasendajad. 

Ootan nii väga, et antidepressandid tööle hakkaksid. 
NII VÄGA.

Jah, on küll võimalus, et ei hakkagi eriti, ei töötagi eriti, ei teegi eriti midagi. Eks ma siis kannatan edasi, kuni VÕIBOLLA saan ATH kinnitatud ja ravimid. VÕIBOLLA need aitavad. 
29. märtsil on Qb-test, ja siis saab kokku leppida ka traditsioonilisema intervjuu, mis samuti diagnoosimiseks vajalik. 
Ühest küljest on see kõik nii hirmus, väsitav ja ootamatult kallis. (Lootsin ainult Qb-testi tasudega hakkama saada, ent ei saa.) Teisest küljest: ma vähemalt teen midagi, mingi lootus on, et saab oma sisemuse selgemaks ja läheb paremaks. 

Mõtlesin oma igavese lootusrikkuse üle vahepeal. Kuidas ma ei loobu, vaid teen midagi. Alati. Ükskõik mis ka ei juhtuks. Mina tegutsen.
Jaa, Rong oli väga millegi tegemine, dohh. Selle asemel, et nurgas kerra tõmbuda ja inimestel märgata lasta, et selle tüübiga on vist midagi viltu, ma läksin põhmt otse peale koolipäeva lõppu poodi, ostsin kaks kooki ja ootasin siis neid süües oma arvatavalt viimast rongi. 
Ja siis rong tuli ja ma tegutsesin. 

Mu otsustav lootusrikkus väljendub igal pool. 
Näiteks olen ma täiesti võimetu kirjutama sünge lõpuga lugusid. Ma ei saa, ma ei suuda - välised sündmused võivad sünged olla, kuid ma kirjutan peategelase tundeisse loo lõpus ikka sisse helluse, magususe, mingi väikesegi rõõmu. 
"Kuigi sa proovid olla hea" sai isegi kaks lõppu seepärast, et ma lihtsalt keeldun kirjutamast lõplikku lõppu ilma lootuseta. "Sulavesi ja vereside" lõppeb kuldse veiniga, kuigi enne on toimunud kõige hirmsamaid kannatamisi, armaste valu ja surma, reetmisi ja hirmu. "Lihtsad valikud" lõpeb omataolise perekondliku idülliga, kuigi enne on lihtsalt järgemööda maha tapetud isikud, kes muidu võiksid perekonna moodustada, ja see moodustub viimaks neist, kes ellu jäid. Põhimõtteliselt. "Kuningad" lõppeb nii lootusrikkalt, kui üldse saab kujutleda - vana ilmakorra lõhkumise ja uue algusega.
Ja K ütles me uue raamatu "Devolutsioon" kohta, et ma kallutasin kogu aeg düstoopiast eemale. Iga kord, kui lahendina võis kirja minna, kuidas inimesed on halvad, või siis, kuidas inimesed on lihtsalt inimesed, ma valisin teise variandi. 
Ja see on tõsi. Ma elan väga väikese lootuse tingimustes. Tunnet üldse ei ole, et maailmas on häid asju, elu võib hästi minna, tasub .... maitea, sporti teha, taevasse vaadata, seksida, suudelda, kooki teha - kuid samas on mingi alistumatu osa minus, mis keeldub leppimast, et elu ONGI halb. Keeldub uskumast, et mingit pääsu polegi olemas. Ei, ütleb see alistumatu osa, kuskil on õige tee, on kuldne, kohev ja siidine pind, on vaikne rõõm ja mahe õhk, ma pean selle tee ainult üles leidma ja lõpuni käia suutma.
Hea tunne on olemas, ma lihtsalt ei sattu selle sisse eriti sageli.

Aa, ei, poja osas mul ei ole uudiseid. Saatsin klassijuhatajatele kirja, sain vastuseks, et aitäh info eest, suhtleme vene keele õpetajaga, kui teisi võimalusi pole, saadame õhtukooli teabe.
Praegu ta koolis ei käi, valitseb mingi limbo. Ma ei suuda rohkem närveerida selle pärast, mis edasi saab. 
Saab, nagu saab.
Peab kuidagi hästi minema, me ju tegime parima, mida suutsime. Sellest peab piisama. PEAB. 

Peab.


4 kommentaari:

  1. Ma jõuan jälle kohale siis, kui jutud on juba mujale liikunud, aga ma tahtsin kommenteerida seda: „Ja ma lähen konkreetselt närvi inimeste peale, kes omaenda sisemisi hädasid üritavad ravida kolimisega, abiellumisega, töölt äratulekuga, uute armusuhetega vms.” Vaatamata sellele, et ma arvan, et see võib olla lihtsalt auru välja laskmine. Aga võibolla ei ole ka. Ja just selleni tahan ma oma jutuga lõpuks välja jõuda.

    Aga esmalt vastus küsimusele: miks üritavad inimesed oma sisemisi hädasid ravida „kolimisega, abiellumisega, töölt äratulekuga, uute armusuhetega”? Kui paned tähele, siis selles loetelus on kõik peale abiellumise (kui eeldame, et tegemist on pikaajalise suhte ametliku registreerimisega) seotud muutustega: elukoha, töökoha, suhte muutmisega. Ma olen aru saanud, et sina oled selline, kelle jaoks muutustega kohanemine on raske, aga paljude inimeste jaoks (mina näiteks olen üks sellistest) mõjub muutus virgutavalt, vaimselt värskendavalt, toob sära silmadesse ja annab tegutsemistahet – ning seeläbi võib tõesti aidata ravida ka sisemisi hädasid, kasvõi selle kaudu, et tekib energiat nendega tegelemiseks. Paljude inimeste jaoks seisneb probleem pigem närvisüsteemi alastimulatsioonis, sellest ka näiteks reisimise võlu: palju uusi aistinguid ja elamusi. Ehk siis muutused võivad paljudel inimestel (kindlasti mitte kõigil, aga ma arvan, et sellised inimesed on siiski enamuses) aidata sisemiselt paremini tasakaalu saada (rohkem heaoluhormoone, vähem stressihormoone), vähemalt mõneks ajaks. Muidugi võivad põhjused olla palju konkreetsemad: vajadus suurema või väiksema elamispinna järele, töökius või liiga väike palk, mittetoimiv suhe. Näiteks vastikust töökeskkonnast ennast mitte morjendada laskmine nõuab ikka väga kõva zeni. Ja miks üldse peaks ennast vastikus keskkonnas töötamisega piinama, kui on võimalik töökohta vahetada? Ei pea ju olema seal, kus on halb, kui on võimalik minna sinna, kus on parem, eriti kui närvisüsteem on selline, mida rõõmustab juba muutus ise.

    Abiellumine on võibolla natuke teistsugune juhtum, vähemalt enamasti. Vähemalt Eestis või vähemalt minu tutvusringkonnas. Öeldakse ju, et korralikus Eesti pulmas on pruut, peigmees ja nende kaks last, st suhe vormistatakse siis, kui on juba pikalt koos elatud. Mõnikord võib põhjuseks olla lihtsalt soov korraldada suur pidu kõigile sõpradele ja sugulastele – see võib samuti pakkuda elamusi ja rutiinist väljumise võimalust inimestele, kelle elus on elamusi liiga vähe. Aga väga sageli on põhjused pigem praktilised (kinnisvara, laste hooldus jms), sest meie seadustest tulenevalt on paljusid asju lihtsam korraldada, kui koos elavad inimesed on ametlikult abielus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja nüüd sellest, miks ma seda kõike räägin ja riskin olla Captain Obvious. Sest ma kahtlustan, et võibolla mõtlesid sa seda küsimust tõsiselt. Sest mu meelest võib sinus olla nii palju autismi küll, et sa tõepoolest ei taju selliseid asju, ei taju seda, mismoodi funktsioneerivad inimesed, kes on teistmoodi kui sina. Ehk siis kui selles eelnevas jutus oli sinu jaoks uut infot ja ahhaa-elamusi, siis on sinus kõvasti autisti. Ehk siis see eelnev jutt oli pigem nagu diagnoosimise vahend. Sest ma olen ka teiste oma autistlikke (nii diagnoosiga kui ilma) tuttavate puhul tähele pannud, et just sedalaadi sotsiaalsest käitumisest on neil kohati raske aru saada. Et elus ei kehti üldiselt mitte kahevalentne loogika (õige-vale), vaid hajusloogika (õpikunäide: õunte sorteerimine kollasteks ja rohelisteks).

      Ja sellest tuleneb üks asi, mille peale ma olen juba ammu mõelnud. Võibolla oled ka ise tähele pannud, et inimestel on raske pidada sind empaatiliseks. Sinu jaoks on tunded kahtlemata väga olulised, ka teiste inimeste tunded, eriti sind ümbritsevate inimeste tunded. Aga mulle on jäänud mulje (ja kuna selle mulje aluseks on blogi lukuauk, ei pruugi see ilmtingimata tõele vastata), et sa tajud ainult neid tundeid, mida sa ise tunned, seevastu sellised tunded, mida sa ise ei tunne, võivad olla sinu radarilt täiesti väljas (ärevus näiteks). Sa oled ka välja öelnud, et sul on raske, kui inimesed oma tundeid sõnades ei väljenda. Ja mulle tundub, et enamasti nimetavad inimesed empaatiliseks pigem inimest, kelle kaasatundmise võime on palju laiem kui tema enda vahetult tajutavad emotsioonid.

      Kustuta
    2. Lisame siia nüüd ülitundlikuse, st olukorra, kus inimese aistingud on väga ergud, ta elab pidevas närvisüsteemi ülestimulatsioonis, märkab väiksemaidki pisiasju ja suhted lähedaste inimestega on tema jaoks maailmast arusaamise seisukohalt väga olulised. See võib tekitada olukorra, kus inimene „näeb” emotsioone neid tegelikult nägemata, neid kaudsete märkide põhjal oletades ja tõlgendades. Ma võin isikliku kogemuse põhjal tuua võrdluseks silmanägemise. Mul on nimelt väga kehvad silmad, aga kohati ma „näen” paremini, kui mõni, kelle silmanägemine on -1 või 2. Sest ma olen juba ammu õppinud vaatama varje, tume-heledust jms kaudset infot. Näiteks A ja B tumeheleduse jaotus on väga erinevad ja ma võin suuta neil vahet teha ka siis, kui ma tegelikult ei näe (selle poolest on palju raskem juhus need silmaarstide tabelid, kus on rõngad ja sa pead ütlema, kus paikneb selles rõngas auk, sest seal on erinevused tumeheleduse jaotuses palju väiksemad – ja lisaks pole mu silmad treenitud sellist ülesannet lahendama).

      Mida ma sellega öelda tahan? Et võibolla (see on hüpotees, mitte lõplik tõde) sa hindad ennast inimeste emotsioonide tajumise osas üle, sest emotsioonid on sinu jaoks väga olulised ja palju kaudset infot kasutades sa sageli „näed” neid, kuigi tegelikult ei näe. Mis võib anda vildakaid skoore autismitestides.

      Kustuta
    3. a) kui aus olla, oli mul oma urisemise põhjustajana peamiselt silma ees üks paar, kes teeb täiesti jaburaid ennastkahjustavaid otsuseid kogu aeg, mille jaoks neil ei ole ka raha ja pärast on nad veel suuremas stressis, sest raha ei ole ja vaevad on ikka nendega kaasas. Ja siis nad hakkavad tegema kapremonti, milleks dokumendid korda ajamata. Ja pole ei raha, kindlustunnet ega üldse midagi.
      b) aga muidugi on sinu seletus seletav raamis: "Aga MIKS nad seda teevad siis ometi???" Ja tuli küll valgustavana, jah.
      Et muutus ergutab, muutus iseenesest on tore asi. Seepärast nad sedasi.
      c) no eks ma olen tasapisi ise ka jõudnud sinna, et minu empaatilisus on nihkega, see ei ole päris ... see, mida oodatakse. Ja samas ma kannatan kaasa mitte ainult värskete uudistega, vaid inimestega, kes on ammu surnuks põlenud, mul on hirmus igaühe pärast, kel on kasvõi vaimus valus OLNUD, ja lapsena ma kannatasin seepärast, et inimesel oli VÕIBOLLA vaimus valus - ma arvasin vähemalt, et eideke, kes müüb poolnärtsinud lumikellukesekimpe, kannatab hirmsa vaesuse ja vbla ka nälja all. Nutt ja hala.

      Aga valikvastustega psühholoogilistesse testidesse ma ei usu üldse nagunii =) Need on mu arust ehitatud valesti ja on lihtsalt täielik ebaõnn kõigile atüüpilistele inimestele, et neid kasutatakse päris diagnoosimisel.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.