esmaspäev, 15. mai 2023

Arukalt rusutud

Oh, ma sain aru. 
Ma ei saanud ATH diagnoosi, sest psühhiaater vaatas, et ma olen selgelt depressioonis ja kui ta mult küsis, mis pani mu arvama, et ATH, vastasin, et mul on juba kohutavalt kaua depressiooni ravitud ja ei ole parem. Siis hakkasin vaatama, et ma tegelikult olen hoopis ATH-ga. Esialgu ei arvanud, et oleksin, lugesin peaasi-lehelt sümptome ja need ei klappinud, ent siis uurisin põhjalikumalt ja leidsin suuri haakumisi. 
Ja noh - on ju tavaline, et inimeste pähe mahub täpselt üks mõte. Ma ise unustan kogu aeg ära, et nii käib, aga nii käib. See ei ole isegi esimene psühhiaater, kelle peal ma seda näen. Tuleb idee: "Aga tal on depressioon," ja sinna ei mahu enam teist ideed, et tal võib ATH ka olla, selline mitte-päris-tüüpiline, sest ta ütles ise, et autism ka veel. 
Ja mul ON depressioon. Selles osas on tal õigus. Erinevalt sellest psühhiaatrist, kelle arust mul oli psühhoos. 

Ikkagi on mu kokkuvõte kogu sellest diagnoosi-jahtimise-draamast, et olen nii väsinud võitlemast. Kas ei võiks nii, et asjad on lihtsad ja sõbralikud, ma saan, mis ma tahan, ma ei pea võitlema?
Jaaaah, tegelt ma ei pea. Ma olen torm, mitte ei paindu tormi ees vms - aga ma millegipärast võitlen ikka. Ja saan kogu aeg kaela. Sest maailm on hoopis teistsugune, kui ma ette kujutan, ja kui ma ka omast arust kõik õigesti teen, läheb ikka, nagu läheb. 
Ja siis on hulk inimesi, kes üldse ei hooli sellest, kas nad teevad Õigesti või mitte (hei, Epp! lehvitan!) ja on hirmus palju õnnelikumad kui mina. 
Täiega ebaõiglane. 

Aga noh - ega elu ei olegi õiglane, eks. Õiglus on inimeste väljamõeldis. 
Ma rabelen enda pooleks, ma ei näe enam, parem käsi väriseb nii hullusti, et ei suuda isegi pliidinuppu keerata, ja see ei huvita mitte kedagi peale minu enda. Poeglaps on (jälle) haige ja selle asemel, et õppida, mängis poole ööni Overwatchi. Ei, ma tegelt ei arva, et ta peaks aina õppima ja õppima ja ei tohi elu nautida, eriti kui on nagunii haige ja nautimine on raskendatud. Aga ma olen kogu aeg rõhutud, mul on kogu aeg tunne, et ma ei tee piisavalt hästi, peaks ikka veel paremini, ja no hästi lihtne on ajul võtta poja käitumine ja tänitada selle juurde, kuidas ma peaksin teda survestama selleks ja tolleks ja too kolmas on ka tegemata, vene keel, teine teema vene keeles, kirjand ümber kirjutada, blablabla. 
BlablaBLABLABLA!
Jaaah, ma tean, et ainus, mis vahetult-tegelikult minu elus halvasti on, on haigus mu kehas. 
Aga ma ei jaksa enam ... jaksan ikka. 
Sest alternatiiv on ära surra ja no nii kaugel ma omadega ei ole. Ma olen rõhutud, aga mitte meeleheitel. 

Ahhhh, aga ainus võimalus, mida ma näen hea enesetunde tekkimiseks, on veidi selget surmaohtu. Kust ma seda saaksin, huvitav?

12 kommentaari:

  1. Just kuulsin ühe Tartu psühhiaatri kohta kommentaari. Dr Kadri Kool. Arst ise olla öelnud, et kui on pikaajaline korduv ja ravile kehvasti alluv deprekas, siis ta ise saadab inimese tihtipeale ATH testile. See tähendab - kusagil on olemas arstid, kes saavad aru, et depressioon ei pruugi olla asi iseeneses, vaid millegi pinnavirvendus ja tagajärg. Algpõhjust (näiteks ATH-d, aga võib ka midagi muud olla) tuleb sügavamalt otsida.
    Ma kahjuks muid ei tea, kui Tartu arste. Ise käin Pärgmäe juures ja tema on ka väga inimlik ning avatud meelega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ma vist mõtlesin, eterameditsiinis on kõik psühhiaatrid pädevad ja eriti kui ta on enesekirjeldusse pannud, et ta on viimasel ajal huvi tundnud täiskasvanute ATH vastu, ta on kindlalt pädev.

      Kustuta
    2. Ma vast võtan ta plaani, kui ma natuke toibunud olen. Majanduslikult ja muidu ka - see vajadus pidevalt võidelda kurnab ikka kohutavalt. Vahepeal on kergem mõelda "nii on" ja lihtsalt lasta asjadel olla.
      Ja kannatada välja.

      Kustuta
  2. Juhuks, kui mina see Epp olen, siis: tunnistan, et olen üllatunud oma nime selles kontekstis nähes. :) Ja ausalt öelda ei näri läbi, ons see mõeldud komplimendi või torkena. Aga tegelikult polegi oluline.

    Mis ma öelda tahan, on, et mul on kahju, et sa sedasi vintsklema oled loodud. Lisan veel, ühe su varasema postituse tuules, kus notsu ja Lendav arsti juurde kaasa võetavast „konspektist“ rääkisid, et mul on sellest nipist ülipalju kasu olnud. Viimati võtsin lausa mitu päeva aega, mõtlesin põhjalikult läbi, mida ja kuidas tohtrile edastada tahan, imesin emotsioonid välja, jätsin ainult konkreetselt, lühidalt sõnastatud puntid. Läksn lausa nii kaugele, et printisin „esitluse“ kolmes eksemplaris välja, ühe endale, ettelugemiseks, teise arstile, kolmanda õele. Mul siin ju see aspekt kah veel, et termionoloogia osas või tekkida keelebarjäär, ei suuda vajalikku sõna ähmis peaga meelde tuletada, ja hakka siis kätega vehkima ja pikalt-laialt seletama, mida silmas pean. Nii arst kui õde olid mu ettevalmistustöö üle a) vägagi üllatunud ja b) vägagi tänulikud. Soovitama ei hakka, sest sa pole nõu küsinud, aga minu ja mu tohtri puhul töötas „konspekt“ suurepäraselt. Kasutan edaspidigi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oli külle sulle =) Sa oled kunagi (mitu korda) rääkinud, kuidas sulle pole oluline teha hästi, kategooriad "hea" ja "halb" ei loe, sulle on lihtsalt oluline, et "nii on": Ja noh, minu jaoks on "hea" ja "õige" sünonüümid. "Hea" on "õigesti tehtud" ja "halb" on "teadlikult valesti tehtud". Ja vahepealsed alad tulevad sellest, et inimesed on lollid =D

      Ma olen ka üles kirjutanud, kui ma arsti ei usalda ja arvan, et ta muidu nagunii aru ei saa, kui ma hästi selgeks ei tee. Aga seekord usaldasin =P

      Kustuta
    2. (Jep, ma olen ka loll loomulikult.)

      Kustuta
    3. Hm! :)
      See on nii huvitav, eks, mismoodi teised inimesed meid (mind) näevad/loevad. Või mismoodi me (ma) omaenda peas olevaid asju kirjeldame.
      Ma tegelikult ei ütleks, et mulle ei loe „hea/halb“ kategooriad. Eks ma ikka tahan ju, et mul ja teistel hea oleks. Aga ma olen aja jooksul enam-vähem ära õppinud, et alati ei piisa „hea“ tulemuse/olemise saamiseks „õigesti“ tegemisest. Tulemus (st. see, mismoodi mu elu kulgeb ja mismoodi teiste oma mõjutan) sõltub väga paljudest, muuhulgas minust sõltumatutest asjaoludest.
      Pealegi, enamikel juhtudel on arvatavalt „õigesti“ tegemise variante rohkem kui üks, mõni neist viib heaoluni, mõni mitte, ja no kuidas ma tean ette, millist „õiget“ valida?
      Ühesõnaga, jah, võib vist öelda küll, et olen suuresti omaks võtnud „nii on“ suhtumise. Samal ajal muidugi üritades „õigesti“ teha, „teadlikult valesti“ tegemine oleks valus eelkõige endale, ja teistelegi. (Samas, eks neid teadlikult valesti tegemisi ole elus ette tulnud kah, tuleb teinekord siiani.)

      Kustuta
    4. Aaa! Sealt meie omavaheline arusaamatus-mittearusaamine!
      Minu jaoks ei ole tulemus hästi ja õigesti tegemisel üldse oluline. Nagu - tulemus ongi täiesti arusaamatu ja imelik ja mõjutatud jänesepabulatest, mida kellegi lapselaps eile nägi ja võimatu ette näha. Aga teha õigesti = teha nii, nagu just sinu meelest kõige parem on, on oluline, sest ... maiteamiks.
      Tõesti, ma ei tea, miks see oluline on.
      Sest minus elab usk, et kuidagi lõpp-lõpp-LÕPPtulemusena on tähtis endale otsa vaadata ja öelda: "Ma tegin oma parima"? Et on olemas mingi sisemine jõuluvana või jumal või igatahes kõike teadev heatahtlik premeerija, ja kui teha õigesti, hakkab ikkagi kuidagi hea viimaks, isegi kui sa ei saavutanud tulemust, mida tahtnuksid? Midagi sellist.

      Kustuta
    5. Ehh, ma väljendasin end vist (jälle) ebatäpselt.
      Mul, täpselt nagu sinulgi, on sisemine jõuluvana :) täitsa olemas. Sõna "tulemus" tõin mängu seetõttu, et olen su kirjutatust (välja) lugenud nördimusi "miks ma ometi seda või teist asja või olu (last, loometunnustust, tervist jne) pole saavutanud, kuigi olen hea olnud=kõik õigesti teinud".
      Minu silmis on tulemusele orienteeritus sinu tekstides täiesti olemas, nähtav. Aga väga võimalik, et ma "loen" sind valesti.

      Kustuta
    6. Naah, see on siuke vähemalt kolme otsaga asi =) Ehk ma mõistusega ei eelda, et õigesti tegemine tähendaks hea tulemust. Aaaaaga tunnetega: ikka kuidagi nagu eeldaks, et kui ma olen hästi teinud, saab preemiat ja pai ja värki =P

      Kustuta
  3. ma ei tea sinu tervislikku seisundit, aga arvestades, mida oled läbi elanud, siis võib suur osa "halbolu" ka puhtast füüsilisest aspektist tulla (kunagine peatrauma). ja lihtsalt teedki vähem ja nii ongi hea, kellelegi ei pea midagi tõestama, ka endale mitte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle "aga vbla on füüsiline takistus" vastu räägib peamiselt, et mul on vahepeal ikka HULGA parem olnud.
      Praegu on väga brr. Väga. Püüan endale sisendada, et see läheb üle, aga kuidagi raske on uskuda.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.