Huvitav, kas nüüd on jälle see olukord, kus on suht hea olla, elu tundub vahetute hirmsate probleemideta, nii et julgen end natuke sirutada, õlgu ragistada ja käin kõigile korraga pinda sellega, et miks ma nii valesti olen?
Eks ma olen siin ka suht ebanormaalseid asju viimasel ajal öelnud, aga tundub, et võrgupäeviku lugejad on hästi välja koolitunud ja esiteks usuvad, mida ma oma tunnete kohta ütlen (mis on NIIIIIII tore, mulle käib ikka väga pinda, kui tullakse "see on valehäbi, tegelt sulle ju meeldib" vms-ga) ja teiseks ei kipu enam ka vaidlema, kuitahes vale mu öeldu neile ka näib.
Aga fb-s ikka õnnestub pikki kirglikke diskussioone tekitada, kusjuures enamiku sellest diskussioonist moodustavad minu kasvava ärritusega tulevad kommentaarid sisuga: "Jah, ma päriselt olen selles häiritud, ma ei kiru üht kogemust, vaid tõesti kogu tendentsi. Jah, mulle päriselt ka ei meeldi. Ei, ma ei ole kaamel."
Ja ma olen häiritud, ent tegelt ei ole isegi üllatunud ju. S.t. ma kirjutan ja jagan mõtteid, mis mu meelest on tähtsad, ja ma TEAN, et kuigi mu arust peaksid need asjad kõigile ilmsed olema, enamasti inimesed teevad teisiti ja kirjeldavad teistmoodi.
Miks ma muidu üldse rahulolematu oleksin.
Aga ikkagi lööb karbi lahti, et ka täiesti toredad ja mõistliku inimesed on: "Mida kuradit sa ajad, jumala hästi on ju?"
Kuidas kõik ei näe, et võõra naisega flirdi alustamisel on: "Sa oled ilus," praktiliselt kõige halvem algus üldse? Kuidas kõigile pole ilmne, et koolides levinud komme - tõsi, see ON rohkem vana kooli pedagoogide jama - halvustada eksimise eest, on kogu õppeprotsessi saboteeriv ja kui lapsel on kooli ees hirm, on midagi väga valesti tehtud?
Aga kui oma eluga piisavalt probleeme on, ega ma ei algata siukseid teemasid üldse. Litakaid "Miks sa niimoodi arvad, ilu kiitmine seksuaalsuhte algust üritades on hea ja põhjusega tava ja kooliharidus nii tore ja tähtis asi!"ei tule, sest kui mul suht hea ei ole, ma ei esitagi siukseid rahvale vastukarva mõtteid. Mul on vahetumaid muresid ja kuigi ma ka nende teemadel eriti ei kaeble, võtavad nad kogu mu energia ja jaksu ning ma olen vaikne ja vaevatud.
Ei käi oma ebaortodokssete mõtetega pinda, sest ei jaksa.
Ehk siis - kui mul tekivad sellised probleemid nagu praegu, on see märgiks, et mul on hea.
Mul on hea.
Suht.
Viitsin viriseda pisiasjade üle, aga praegu jätan avalikult virisemata.
Välja arvatud masendav tõsiasi, et mind ei mõisteta.
Normaalne oleks mõelda, et keegi ei armastaks mind, kui nad teaksid, milline ma salaja enda sees olen.
Mina mõtlen, et kui inimesed teaksid, milline ma enda sees olen, nad armastaksid mind, aga ma ei suuda seda kommunikeerida. Kuidas rääkida tõtt niii, et seda usutaks?!
