Ajad on head

Ikka on ebamaiselt arutult jaburalt hea. 
"Ei tohi suhet tahta, ega suhe sind täielikuks tee."
Teeb ikka küll. 
Ma ei mäleta, millal viimati nii hea oli, aga ÜTLEKSIN, et vist Leevikese algusaegadel. Kui ma veel lootsin ja ihkasin ja arvasin, et vist sain.
Ahei, valetan. Poolteist kuud kaugsuhet Rongimehega ka. Õige. 
Mitte miski ei ole nii hea.
Ok, beebid. Beebid samuti. 
Aga ikkagi. Raamatute ilmutamine? Raamatute kirjutamine? On tore, aga tasemel "teeb muu elu talutavamaks." Üldse mitte "elu on hea, ei ole vaja seda talutavamaks teha. Juba ONGI hea!"

Kuskil keegi on teinud kohutava vea, mida võib "kõik inimesed on sellised" pähe õpetada. 
Ei, me ei ole sellised.
Jah, ma OLEN inimene, tänan küsimast. 
Jah, JAH, ma saan aru: dopamiin jookseb, see teeb nii heaks, narkomaania. 
Ainult et dopamiin jookseb tõesti ja on päriselt ka hea. Krdi teraapiad või "õpi muude asjade üle õnnelik olema" EI TOIMI. Hormoon ei hakka jooksma. Ja kui mõni eriti ebateadlik isik tuleb seletama, et keha sisenõrenäärmete töö ei ole oluline, vaid MÕTLEMINE teeb õnnelikuks, ma täie rahu ja enesestmõistetavusega peksan teda tooliga pähe. 
Sest nii loll ei tohiks karistamatult olla.
Inimesed ongi lollakad? Jaa. Aga mul on püha õigus otsustada, missugust lollust ma tolereerin, ja seda mitte.
Seda mitte.
Kõik ei tea? Võiksid teada. Ja KINDLASTI võiksid uskuda, et ma tean, millest räägin, tean kaugelt paremini kui teoreetikud, kel hormoonidega asjad korras.

Vahemärkus: Zelenskõi marssis Valges Majas kohtumiselt minema? 
Oh, taas kord leiab tõestust, et kutil on eneseväärikust. 
Samuti hea arusaamine, millal on midagi päästa ning millal üritus leebuse ja järeleandlikkusega midagi päästa tähendab lihtsalt, et sa mitte ainult jääd kõigest ilma, vaid ühtlasi on su keel paistes teise saabaste noolimisest ja ta saab teel välja sulle põlglikult pähe astuda. 
Hästi tehtud, lugupidamisväärne!

Tagasi oma elu juurde: tegelt on mul kahtlusi, et midagi juhtub veel. 
Ja seninegi on nii ajuvaba, nii mõistetamatu, misMÕTTES sai nii juhtuda, mismõttes, mismõttes, misMÕTTES?! et mul on juhe maksimaalselt koos sellegi peale. 
Veel midagi? 
Kulge ...

Praegu ei pea sellega veel tegelema. Praegu saan hardalt ohata, et Poeglaps käis sõbra juures koos kolmanda sõbraga ja nad küpsetasid küpsiseid.
Jah, täiega ebaaus - Tütarlapse kokanduslikud imeteod on mu arust küll imeteod, ent mõtlen samas: "Noh, ta ongi selline."
Aga Poeglaps ei ole selline. Nii et olen tema pihta hell ja vaimustunud ja sain ka ühe küpsise. 
Krt, mul ei ole õnnestunud teda kirgliseks toiduvalmistajaks koolitada, kuid vähemalt inimeseks, kelle arust toiduvalmistamine seltskondliku ajaviitena on vastuvõetav!

Seest ja väljast

Istun üksi tütre korteris - ta ise läks sõbraga kokku saama - mul on veits vaba aega ja kuigi ma pole täiesti kindel, et tegelt ei peaks hoopis välja sööma minema - ma pean sööma! - kirjutan teile. 
Seda enam, et mul pole nutitelefoni, ma ei taha söögikohas arvutit välja kraamida ja mul on vaja netis olla, et saada kriitiline info, KUHU ma kahe tunni pärast minema peaksin. 
Jaa-jaa, saab ka helistada ... krt ma tahan helistada, iu. Parem söön ära 7 ülejäänud soolapähklit ja ootan infot arvutisse. 

Loen raamatut. Hea raamat on. Kaja Kann on autoriks ja paneb nii sujuvat omakogemuse-teksti, et täiesti lust lugeda.
Ilmselt sest minu kogemuspõhi - see inimene, kes vaatleb ja tõdeb, peamine autoripositsioon - on sarnane. 
Me võime teha väga erinevaid asju, aga baas on sarnane.
Aint Kaja Kann käitub sõbralikumalt.
Jaa, sama on oma väärtuse ja heade külgede tunnetamine, oma raskuste tõdemine tasemel "No nii on, olen selline", absoluutne mittesobimine formaalsete rõngastega, millest millegipärast ühiskonna arust läbi peab hüppama. Ta isegi suitsetab.
Aga inimeste vastu on leebem.
Ok, veidi. Aga siiski. Teeb ennast lahti, jätab haavatavaks situatsioonides, kus mina kunagi ei mõtleks ka sellele. 
HMMM.

TL räägib endast ja ma räägin endast vastu ja siis peegeldame tulemusi.
Ta imestas, et tundun mind vähem tundes nii karm ja nüüd olen temaga nii hell. Miski ei klapi. Kuidas siis nii. Kumb on vale?
Ja mina olin seepeale: "Oi. Oioi! Sulle ei ole selge?! Ma jälle avastan maailma hämmastavaid osi!"

Kolmandaks olen sama asja täiesti teise nurga alt hiljuti ka K.ga arutanud. Ja siia ka kirjutanud, päris värskelt. Tegelt, ülejärgmine postitus on ka samal teemal. 

Ehk: ma arvasin kuidagi naturaalselt, et elu käib nii, inimesed on sellised, KÕIK inimesed on "karm koor, pehme sisu" v.a. need, kel ei ole karmi koort ümber ja kes on üleni pehmed. 
Ja olin äärmiselt nördinud, et mismõttes siinsed lugejad nt ei eelda automaatselt, et minu karmi koore all on pehme sisu ning pahandavad minu peale mingit asjade väljaütlemise pärast, samas kui on ometi loomulik ja automaatne eeldada, et 3/4 ma ei ütle välja. Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on idioot, peab ta väga idiootlik olema, ja kui ma ütlen, et too teine on mölakas, ta peab ikka midagi VÄGA mölaklikku olema teinud. Ja mitu korda. Et ma seda välja ei kirjuta, on minupoolne sündsustunne ja inimlikkus. Piisab hinnangust.
Halvasti võib öelda, aga siis pean ikka VÄGA kindel olema, et see on teenitud.
Kõik ju teevad nii? 
Aga nende väljaütlemiste peale saan ikka ja jälle, et olen maru karm, hoolimatu ja empaatiavõimetu, isekas - ja wtf.  Kas pole siis ilmne, et ma ei kirjuta enamikku asju välja, ent kui mina juba oma pehmes sisemuses, õrnas hellas heas usus inimestesse leian, et IDIOOT, siis ikka ongi? Kõik ju teevad nii? Nad ju võiks aru saada?!

TL-i süütu "miski ei klapiga" ühines vestlus K.ga. 
Ebatäpne tsitaat: 
Mina: Ma arvasin, et kõik on "karm koor, pehme sisu"
Tema: Nagu ... Geralt of Rivia?
Mina: Jah, täpselt!
Tema: No aga temaga on kogu point sellles, et tal on olnud ebanormaalselt karm elu. Seepärast ta on sihuke. Et valu vormis ta sääraseks.. 
Mina: Aaaaga ... ma veel mõne aasta eest mõtsin, et kõigil on umbes selline valu teada ja tunda. Et kõik on põrgust läbi käinud ja otsivad natukest armastust, et elu kuidagi talutav oleks.
Tema: Njah. Tegelikult on enamik inimesi suht kergelt pääsenud. Nad ei võta nii sügavale sisse kui sina.

Ja jälle ma avastasin, et mitte ainult et teised inimesed on kaugelt kalgimad kui mina, nad ka ei saa aru, kui õrn ja hell mina olen.
Sest nende jaoks karm koor võrdubki karmi sisuga. Mida ma välja näitan, olengi ju mina - ja ma oleksin kusjuures nõus ka. Sest minu eeldus on, et KÕIGIL on see karm koor, KÕIK teavad, et see, mis pinnal, on ehitatud kaitseks ja see, mis õrn, on seespool, ja muidugi ma näitan kõike seda välja, mis minus on. Et ma ei demonstreeri (eriti) oma rumalusi ja ebakindlusi ja teistega arvestamist, tuleb sellest, et muidugi te oletate, et see kõik on minus olemas.  See on ju loomulik, loogiline, automaatne eeldada.
Nagu ma ei tee pilte täispissitud põieprobleemide-pesukaitsest, ma ka ei kirjuta, kuidas oma halbadel hetkedel, kui lusikad on väga otsas ja aju üldse ei tööta, sest nii väsinud, tunnen: "Ah ta on väsinud? Aga kui ta minust tõeliselt hooliks, ta neelaks praegu oma väsimuse alla ja räägiks minuga ja nunnutaks mind - sest mina ju teen nii, kui teine katkisena tundub! Sest mina ju hoolin! Ja mul on praegu nii valus!"
Jah, tänan, esiteks ma maksan selle väsimuse ignoreerimise eest hiljem kallist hinda ja teiseks ei ole kõigil sellist kahetasemelist akut üldse, et nii teha. Nad tõenäoliselt ei saa isegi aru, kui valus mul on, ja ma tean juba tundmise ajal, et see on mõistuse seisukohalt NIIIII vale tunne, et hirmus.
Ma ei peaks ise nii tegema, see teeb mu hirmsasti katki, ja eeldada, et teine inimene teeb mulle, on phmt soov, et tema läheks katki, ja noooooooooooooo ei.

Ega ma ei varja ju siis ometi oma õrnu ja hapraid osi seepärast, et ma neid välja ei kirjuta. Mida ma kirjutan, kui ma juba tundmise ajal tean, et see on väsimusest ja üldiselt kurnatusest tulnud jama mu sees ja peas?!
Muidugi võite eeldada, et ma olen habras - kõik ju on?

Ja ... tegelt ei ole. Tegelt EI OLE???

Mina olen seda karmi koort ehitanud umbes keskteismeeast saati. 
Oot, inimesed seksivad esimest korda, sest nad tahavad??? Mina olin: "ok, vähemalt saan kogemuse vöö alla."
Inimesed proovivad alkoholi, et mis tunne see on?
Minu jaoks oli see proovimine, palju ma kannan, et edaspidi teaksin ja võiksin pädeva karmi tüdrukuna tunduda selle pealt, kui palju võin juua ning ikka veel adekvaatselt tegutseda suudan. 
Inimesed õpivad asju, et neid osata?
Ma pean oskama kõike, kui rahvas näeb mind midagi tegemas. Õppida võin enne salaja omatte. Et keegi näeks, et ma teen valesti, eksin lihtsates asjades, ei oska, ei tea? Ma ei taha seda olukorda. 
IIAL.

Oot, te tahate öelda, et te ei teinudki niii? Ei suhtunudki nii?
PÄRISELT?
Sest isegi praegu seda kirja pannes tundub mulle ikkagi, et tegu on enamiku inimeste kogemusega. Normaalne ju. Sa õpid jalgrattaga sõitma nii et keegi ei näe, ja lähed rattaga teiste sekka alles, kui oskad. Sa lähed ujuma siis, kui juba ujuda oskad. Tantsima lähed, kui juba tantsida oskad, ja kui kursused ei tundu sulle adekvaatset pinda andvat, väldid edaspidi paaristantsu sisaldavaid üritusi ja teatad, et ei meeldi. 
Sest ei meeldigi. Miks, krt, peaks mulle meeldima teha asja, mida ma ei oska?! Milles ma halb olen. Oksüümoron palju?
Ok, kui sa/ma/suvaline inimene just viieastane pole. Hästi väikestel on lubatud veel avalikult õppida. 

Muide, vbla seepärast mulle ei meeldigi kambas õppida ja koolid, et ma ei salli vajadust end haavatava ja mitteosavana näidata? Eriti kui valida ka ei saa, kelle ees. 
Miks ma nii palju sporti tegin? Sest kui juhtumisi läheb lihasjõudu ja võhma vaja, ma ei taha ometi mingi nõrk näida!
Miks mul oli vaja välimuselt nii veatu olla, missimõõdud, muidu on halvasti? Sest kui kõik on korras, mind ei saa selle pealt kritiseerida alusega. 
Ma olen omandanud tohutult voodinippe, et seksikuningannana nähtud saada, ja kui avastasin, et seks ei käi nii, et teed, mis ajakirjast õpitud ja siis on hea, vaid peab parnerit tunnetama ja kuulama, olin VÄGA pettunud. 
Karmi koore ehitamine tähendab praktiliselt KÕIKE, mis ma olen, olen teinud, olen ... nojah, saavutanud. 

Aga see ei tähenda, et õrn sisemus ikka alles poleks. Kogu aeg on. Kogu aeg õrn. Selleks ma seda koort ju ehitasingi, krt, et seda hella konstantselt nahata osa kaitsta!
Vbla seepärast meeldivaki mulle nii väga beebid. 
Nende eest ma ei tunne, et peaksin end kaitsma. Nendega on õrn osa omal kohal ja hinnatud. 

Vajadus

Korraga välgatas, et Gaimani (vägistajaks? valudes ja vigaseks inimeseks? märgatavalt palju halba teinud inimeseks?) mitte-minule-sobivaks-eluideaal-tüübiks osutumise peale tuleks blogipäis ära muuta. 
Mitte seepärast, et ma Gaimanit nüüd vihkaksin, aga seepärast, et tema tegelasi ja loomingut endaga avalikult ja intensiivselt sidudes annan signaali, et see, mida teada sain, on ok. Ei sega mind.

Mis on absoluutne vale.
VÄGA segab. 

Praegu on seal asemel lihtsalt üks tsitaat, mis kunagi mu fb-seinale jäeti ja ma sulasin mõistetud olemise rõõmus.
Vbla varsti leian midagi muud.
Midagi defineerivamat. Kus vähemalt 3 kihti sõnumeid sees, sest ma ei ole ometi mingi ühe-kihi-naine.

***

Muidu - muidu on nii, et jube hästi on.
Ja samas hulk mu ammuseid teemasid on jälle ärganud ja röögivad: "MisMÕTTES on ühiskonnas levinud nii-on-hea suhtemudel siuke? MisMÕTTES ei tohi loota, et teine inimene teeb su õnnelikuks? MisMÕTTES?!?!"
+ K ajas mind eile maailmanärvi oma jutuga, mis korrutas neid kõik-teavad-seda tõdesid, nii et ma lõrisesin juba, kuni ta lisas, kuidas tegelt ta on lihtsalt mures mu pärast. Igasugu asju on juhtunud. Tal endal oli kunagi nooruses ka üks enesetapu-äärel hetk olnud seksi ja läheduse puudumise tõttu. Ja ... 

... ja ma sain korraga aru paljudest asjadest. 
Metatasandil ka sellest, et isegi minule koidavad mõned ilmsed seosed alles nüüd. 
Ja et päris kindlasti ei ole teised targemad ja neist ammu aru saanud, vaid kui mina ei räägi, ei räägigi keegi, neid otsi ei veeta kokku ning inimesed arvavad ikka, et ei tohi loota, et teine su õnnelikuks teeb, tuleb ise õnnelikuks saada ja see on tehtav mõistlik lahendus sisemistele valudele.
Muidu on suhtesõltuvus ja tapetakse end ära, kui suhe ei klapi. 

Ma siis nüüd valgustan. 
Võib tulla päris pikk post. 

See probleem, mida hulk inimesi lahendab, igatsedes head toimivat suhet, ei ole: "Ma ei oska muidu õnnelik olla kui koos teisega."
Probleem on: "Keegi ei armasta ega mõista mind, mitte keegi - nii hea oleks, kui keegi oleks, kes armastab ja mõistab!"
Toores täitmata vajadus hinnatud olla, olla keegi, keda peetakse oluliseks, kel on koht ja kes kuulub.
Kui tuleb keegi, kes selle vajaduse täidab, on imeline. On "nüüd ma olen täielik, nüüd mul on hea", aga mitte seepärast, et muidu ei taipa süüa teha, tema jaoks ponnistan, või et seksiga on üksinda kehvasti. On "mu auk rinnus sai täidetud, ma ei ole kõigile liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga."
On "ma olengi päriselt kellegi meelest hea."
See ei ole haav, mida ise parandada saaks. Ei saa hakata mitte vajama tunnet, et kuulud kuhugi. See ei ole mõtlemisega reguleeritav. "Polegi mul teid vaja, mul pole kedagi vaja!" töötab maksimaalselt mõneks nädalaks. 
Välja arvatud neil, kel seda vajadust eriti pole. Selliseid on ka, muidugi. 
Ma ei ole selline.
Ma olen hoopis teistsugune.

Olen muuseas ka selline, et mu vajadus kuuluda ja hinnatud olla ei saa täidetud, kui idioot mind hindab. Üldse ei piisa sellest, et ma täidan tema vajaduse ära ja olen tema arust nii tore, sest kogu ta vaimustus tuleb selle pealt, et keegi pole tema vastu enne kena olnud, nüüd ta ripub mu küljes, sest ütlesin kaks lahket lauset. 
Sellest ei piisa, et panna mind tundma end maailmas kellelegi vajaliku ühikuna. Et inimesed üldiselt on sinuga sitasti käitunud, ei muuda mind eriliselt heaks. Sul lihtsalt pole vedanud.
Mul on vaja, et ma ise inimest, kes mind austab ja imetleb, austaksin ja imetleksin. Et ta annaks mulle tunde: "Sa oled eriline", mitte "Sa sattusid kohal olema ja baasilist inimlikkust ilmutama."
Aga ikkagi on see lihtsalt baasvajaduse täitmine, mis juhtus. 
Ma tahan olla kellelegi tähtis. Viimaks saan.

Et ravi ennast, ole iseendas terviklik, ise peab kõike suutma? Head inimesed ei vaja kedagi, sa olen halb, kui vajad?
Häh. Kui mul on ürgvajadus täitmata, kui ma olen umbes sünnist saati kiiva kasvanud ja kogu mu isiksus ehitub sellele, et armastust ei anta ja isegi need, kes ütlevad, et armastavad, teevad nii räigelt haiget, et ka aastakümneid hiljem on valus, siis milleni ma võin jõuda - milleni ma jõudsin - on "ok, ma suudan kuidagi toime tulla. Elan selle auguga hinges. Elangi nii, et mu baasvajadus on täitmata."
Aga mul ei tule: "Oo, ma olen nüüd terve, mul ei ole enam seda vajadust". Mul tuleb: "Nojah, elu ongi sitt. Kannatan välja. Mis teha." 
Tegelikult on kogu aeg valus. Kogu aeg halb. Kogu aeg.

Kui siis vajadus täidetud saab, täiesti ootamatult, täiesti imelisel moel ja ma samas täidan vastu teise samalaadset vajadust, ongi "match made in heaven". 
Ma päriselt arvan, et me toidame üksteise sisemisi nälgasid nii hästi, et isegi kui tuleb mingi suurem jama, kerkib suurem probleem, tasub seda lahendada üritada, mitte leida, et nojah. Pold ikka minu inimene. Mis seal ikka. 

Aga. Kui peakski minema kehvasti. Ikkagi. Kuidagi millegipärast. 
Siis ei oleks olnud hea mõte mitte püüda oma ürgvajadust täita. See ei ole "emake maa, suhtesõltlane jäi suhtest ilma ja nüüd sureb, ise on süüdi!"-koht.
Sõbrad ... (mul siiski mõned sõbrad veel on), saage aru. 
See, mis murrab ja purustab, ei ole "see mees ei armasta mind".  Tegelik valu, murdev ja purustav, põletav ja lömastav, on: "Keegi ei armasta mind. Mitte keegi. Mind ei ole vaja."
Isegi mu rongiallamineku vahetu ajend ei olnud ju Rongimehe käitumine. Viimane tilk, otsustav õudus oli avastus, et mu parim sõbranna (üks neist) sünnitas 2 päeva tagasi lapse ja ei saatnud mulle sõnumit. EI andnud teada. 
Ma sain VÄGA tugeva teate: "Olen inimestele olemas ainult siis, kui näo ees kätega vehin ja röögin. Niipea, kui nurga taha kaon, nad unustavad mu." 

Ma tahan, et mind hinnataks, must hoolitaks, meeles peetaks. Et ma mõjutaksin inimeste otsuseid ("Väga väga naisele ilmselt meeldiks, saadan selle meemi talle," kasvõi). Et sõber tuleks ja ütleks: "Kuule, ma tulen Keilasse, läheme kohvikusse, ma teen sulle koogi välja." 
Tahan tunda, et olen oluline. 
See on peamine, mis üldse hea tundub - olla kellegi meelest hea, imeline, nii tore, et olen.
+ on ka oluline, et ta pingutaks nii palju, et seda mullegi teada anda, Et ta tahaks, et ma tean, et olen talle oluline.
Ta hoolib nii palju, et on lausa valmis mulle väljendama, et hoolib. Oo.

Mul on  praegu nii vajatud, nii hinnatud, nii kiidetud olla, et absoluutselt imeline.
Aga ütleme, et TL kaob ära. Ütleme, et juhtub mingi ettenägematu katastroof. 
Muretsevate inimeste jaoks ei oleks siis mingit mõtet omaette oiata, et miks ma üldse üritasin, nüüd sain ju nii haiget. Te tahaksite mulle abiks olla? Kallistage (kasvõi virtuaalselt) ja öelge, et ma olen tähtis, ma olen nii armas ja hea, ära tapa end, me oleks väga kurvad.
Veel parem, tehke midagi, mis ei ole päris te tavaline teguviis. Näidake välja, et mu valu on teie meelest piisavalt oluline, et te käitumist mõjutada.

Sest vajadus, mis valu teeb, ei ole tegelt vajadus kallima järgi.
Vajadus on kuuluda, olla hinnatud, olla teiste jaoks tähtis. 
Tahate aidata? Täitke seda ise. 

Oeh

Olen haige. 
Haige on väga nõme olla, seda enam, et ainsad algse haiguse osad on iiveldus ja nohu. Aga
kuna mul iiveldab, ei suuda eriti süüa
kuna ma ei söö, ei saa ma magada
kuna ma ei saa magada, hakkab pea valutama
ja see ajab iivelduse omakorda hullemaks. 

Nagu jess, tõesti. 

What have I done to deserve this ...

/neelab pihutäite kaupa ravimeid ja loodab, et see aitab kuidagi.

Lisaks on kodu täis vaja-ära-teha-enne-kui-halvaks-läheb sööki, sest ma ei suuda süüa teha, ent veel eile võtsin poest valmistamist nõudvaid toite. 
Täna läksin teed "kiirnuudlid, kohukesed ja suitsutatud keel".
Nüüd on mul keelelõik suus juba 10 minutit ja ma ei suuda end seda läbi närima veenda. 
Leian, et see on kohutavalt ebaõiglane. Mu elu on niigi hirmus keeruline ja siis, kui on vahelduseks midagi head, on vaja rõvedalt haigeks jääda, no aitäh. Jah, jah, ilmselt võiks loogika leida (olen viimasel ajal vähe söönud ja maganud, see tegi keha nõrgaks ja viirusevastuvõtlikuks, bla-bla), kuid see ei muuda mu üldist nördimust pisemaks.

Töödega, mis tegemist vajavad, ei ole õnneks veel kiire, ent mind paneb siiski endamisi urisema, et mismõttes ei saa ma olla väle ja teha ideaalselt, sest mul on liiga jälk olla. Phmt on artikkel valmis, aga ma peaks üle vaatama ja läbi toimetama ja siis veel ja veel, ja mida mina teen?
Paganama oigan ja hädaldan aint. 
Muude asjadega on aega - kuid mitte lõputult.

Selle keelelõigu sain alla. Uus küll end tarbima ei kutsu. Iu.

Annaks mingeid ilgeid füsioloogilisi detaile, ent olen liiiga väsinud. Ainus, mis meenub, on aevastus, mis oli nii intensiivne, et tatt lendas voodilinale. 

Aga jah. Tõenäoliselt lähtuvalt eelmises postituses räägitust olen endale taasavastanud muusika. Juba nädal aega mängib taustaks - vahepeal ma üldse ei kannatanud muusikat taustana. Paar laulu järjest mitmepäevaste vahedega oli mu mõõt.
Nüüd on tunne, et midagi on valesti, kui muusika ei mängi.
Ei, parandus. See tunne on aint siis, kui väga ei iivelda. Las praegu olla vaikne, vaikus hea. 

Eile rääkisin Tütarlapsele sellest, kuidas sündis film "Emperor's new groove". Muuhulgas filmi jaoks tehtud muusikast.
"Kes on Sting?" küsis mu kahekümnekolmene tütar süütult. 
Ma ei uskunud, et ta tõesti ei tea. Mida?!
Teisest toast hõikas Poeglaps: "No tõesti, KUIDAS sa ei tea?! Isegi mina tean, kes on Sting!"
Aga ta tõesti ei teadnud.

Vara veel

Kui ei oleks valentinipäev, ma ei kirjutaks teile oma armuasjadest - vähemalt veel - midagi. 

Sest miski pole natukenegi kindel, miski ei ole "jah, nii on", vaid aint "tundub, et vist on nii" ning noh. 

Mis me armuasjadest räägime, isegi toore seksuaalelu teemadel: mul on nüüd selja taga 11 aastat, mille jooksul kõik aset leidnud väga vähesed seksikorrad on lõppenud nii halva maigu ja tundega, et see oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Ma ikka ÜLDSE ei oska seda meestega väga vahetute asjade ajamise värki, ma ei taha enam, ma ...
"Vaata mind, isegi minu vanuses leitakse veel sobiv partner ja ühine õnn!" võidaks seepeale öelda ja on ka reaalselt öeldud.
Mu arust ei ole üldse teemasse. 
Asi ei ole ju vanuses. Meenutame hoopis, et minu elu pikim suhe kestis alla 3 aasta. 
Et mu Suur Armastus lõppes aastal 2006. 
Et ma üldse kokku olen oma elus mingis paarissuhtes olnud väga heal juhul viiendiku sellest - pigem vähem. Lapsena ei olnud, see on nagunii mõistetav, sest ma olin laps. Aga ka kõike hilisemat kokku liites saab vast 8 aastat.
Ok, K-ga oleme sõbrad kauem olnud kui 3 aastat, aga kui arvestan aega sellest, kui ta end formaalselt mu partneriks nimetas - sest ma ei leppinud muidu - kuni paarisuhte-sorti natukenegi formaalse asja lõppemiseni, siis ikkagi alla kolme. 
Ja ta võtab väga olulise osa neist 8-st aastast. 
Korra suudlesime, jai.
Ma ei näinud ennast enam sedasorti naisena, kel üldse VÕIKS olla mingit muud sorti suhe kui K-ga oli. Seksita sõprus - ja K ei olnud armsama jaoks piisavalt hea sõber tegelt.
Mitte isegi, et kes mind tahab, vaid "selleks, et mina inimest tahaks ja tema mind ka, peaks nii palju nõudeid täidetud olema, et seda lihtsalt ei juhtu."
Ainult et - on valentinipäev. Armuasjad on teema. Ja minuga vbla juhtus võimatu asi. 
Mismoodi? Kuidas sedasi saab üldse? Mis ... mis?!?!?!

Teooria tasemel on huvitav: meil sünkab, sest ta on hästi minu moodi paljudes asjades. 
See ei too kaasa mitte olukorda, kus mõlemad tahavad endast rääkida ja keegi ei kuula, või et kumbki ei taha juttu alustada, ja siis jääbki vestlemata, vaid me saame üksteisest aru. Ehk (tegelt need on tõele mittevastavad näited, sest reaalsed asjad on natuke keerulisemalt ilmnevad) tuleb: krt, ma olen nii palju endast rääkinud, ma nüüd esitan küsimusi, et ta saaks omakorda endast rääkida. Või kui vestlus ei alga ega alga, siis üks alustab seepärast, et loomulikult teine ei taha, võtan selle ebamugava asja enda peale. 
Tema saab aru ja võtab asja enda peale sama tihti, kui mina saan aru ja võtan asja enda peale. Sest me mõlemad tahame rõõmu teha, vajalikud-kasulikud olla, teisele head meelt teha on nii tore. Nii magus tunne!
Sarnased.
Ürgsarnased.

Viimaks - VIIMAKS - ei ole ma olukorras "kui sa lased end hõisates ära kasutada, muidugi kasutatakse!" või "loomulikult ei pane ta tähele, et sa saad rämeda trauma ta käitumisest, ta käitub nagu normaalne inimene ikka!"
Normaalsed inimesed on suht väkad, ütlen ma õnnelikult. Tema on sama imelik kui mina, sama intelligentne, sama kehaline, oo, oo.

V.a. et ma tegelt ikkagi ei julge loota. 
Sest olen nii palju elult armuasjus vastu hambaid saanud.
Tegelikult vaatan, pea viltu, KUST seekord lüüakse. Ühegi ilmselget kohta ei paista, aga miski läheb kohe väga halvasti. 
Lissalt ei oska arvata, mis. 
Seda ma usun absoluutselt, et tema on siiras. 
Et mina olen siiras, ma TEAN.
Aga miski läheb halvasti. Vbla kuidagi seepärast, et ta elab kaugel. Miski muu mulle pähe ei tule. 

Aga kui ma olen avalikult kirja pannud, et nagunii läheb halvasti, äkki ei lähegi? Siuke - kodukootud-käsitööebausk?

Kunagi covidi ajal oli meil larparitega
siuke mäng, et tuli teha kodus olemasolevatest
asjadest kostüümiga pilt etteantud teemal.
Selle pildi teema oli "Suveöö unenägu"

Habisev lootus habiseb edasi

Kui ma olen emotsionaalse tõusu seisundis (ei tohi loota? ei ole mõtet? nagunii saan aint haiget? aga tundub nii lootusrikas!) ei ole mul isu. 
Kui ma ei söö, ei saa magada.
Kui ma ei maga, hakkab mul pea valutama. 
Ja peale hiljutist kogemust otsalõppenud sumatriptaaniga, kui ka minudocist ei saanud uut retsepti, sest mingite keskmiste arvude järgi söön ma migreenirohtu liiga palju, üritan sellega kokku hoida ja tavaliste valuvaigistitega toime saada ajani, kui Tõesti Vaja On. 

Otsustasin niisiis, et ok. EKL kandis mulle esimese poole stipendiumist üle ja selgelt pole ühtegi asja elus, mille peale ma rohkem raha tahaksin kulutada, kui migreeniravi, nii et lähen veebruari keskel jälle Confidosse. Seekordt mitte ATH, vaid peavaluprobleemiga.
ATH-d mul Confidos ei diagnoositud ja ma olen üpris verine sealse psühhiaater Sven Rebase peale, nii et väga tagasi ei kisu. Aga samas mõlemad vaimse tervise õed, kellega seal kokku puutusin, olid väga armsad. 
Ja migreenid on jäledad. 
+ ma ei jaksa üritada ehku peale midagi, kuhugi, kuidagi. Kui mul ON see raha ja tuttav veel palju kõvem migreenik ütles, et tema sai tõesti palju abi, ma proovin.
Äkki läheb hästi. 

See on nii nõme tunne, kus iiveldab ja pea kisub valutama ja ma ütlen endale, et pean sööma, ma pean sööma, aga samas, onjo, on mul märgatav kõht ja põlvepadjad ja no kui ma tahaksin välja näha nagu tüdruk, peaks ikka kümmekond kilo alla võtma. 
Ei, ma ei pea välja nägema nagu tüdruk. Aga mulle meeldib imetlus.
Ei, ma ei kaalu 74, kuigi ei tea, palju kaalun, pole kaalu kohanud ammu. Lihtsalt sellest 74 ajast on aluspüksid väiksemaks jäänud =P
Muud riided mitte, sest ma ei kanna eriti riideid, millle sees mingi +5 kilo märgatavad oleksid. 
Vaev on seal, kus ma tegelt ei taha süüa, isu ei ole, kõhnem olemine oleks paljude meelest kaunim ka - aga pean midagi endale sisse toppima, sest tervise peale hakkab. 
Peamiselt elan kohukestest praegu.

Kurat. 
Kurat!
Sellest on kaua aega möödas, kui ma midagi suuremat kui lahket sõna loota julgesin (ja enamasti sain isegi selle lootusega petta) ja kurat!!! 
Ikka ma loodan. 
On täiesti arusaamatu, kuidas ma niimoodi ehitatud olen, et kunagi ei õpi. 
Warrior ... 

Üllas mitteneitsi lendab ja sõuab ja ei ole eriti terane

Liiga palju elu, et tahaks kirjutada. 
Olen seda enne ka märganud: kui toimub, ma ei kirjuta. Või kui, siis lühidalt ja vähendades, sest ma ei taha ometi vale muljet jätta, ja nagunii loodan ilmaasjata. 
Samas ... samas.

Võiks ju midagi mõelda ja öelda?
Ei-ei, mõtlemine on ülemõtlemine, mõtlemist ei ole vaja tagant sundida, nagunii ma mõtlen liiga palju. 
(Kunagi Kaur kommenteeris, et mu nabauurimise postid on igavad, keegi ei viitsi neid lugeda, ja ma olin: "PÄRISELT?!" Sest mulle polnud pähe tulnud, et inimestele meeldivad rõiva-, poliitika- ja päevasündmuste teemalised postid, mitte mõtted. Minule on "mida-tegin-kus-käisin" postitused tapvalt igavad, tahaksin aint inimeste oma mõtteid.)
Sest mina mõtlen kogu aeg ja arvan, et teised ka mõtlevad, ent ei tea, millest. On väga huvitav teada saada, on ju? 
Pidev mõtlemine ongi ülemõtlemine, nagu selgub.

Aga kui päriselt oleks normaalne mõelda, kui olukord on mõtlemapanev ja võiks innustada tundma, kujutlema, plaanima, ma ei tee neist midagi. "Läheb, nagu läheb." 
Isegi mitte "ma ei saa midagi teha," vaid "ma ei tea ju, mida mu tegevused kaasa tooksid. Nii et kogu mu panus on teha, mis tahan. Asja üle mõtlemisest ei võida midagi, nii et parem mitte mõelda."

Kirjutan hoopis Totorost. 
Ta jäigi puusadest kangeks ja kuigi ma söödan teda spetsiaalse liigeste ravitoiduga (ja kontidega), neil päevil, kui ta valuvaigistit ei saa, on ta ikka selgelt passiivsem, õnnetum, söögiisu on vähem, jaksab minna toast tuppa ja räntsti! pikali vajuda, ning mul on temast nii kahju. 
Vahepeal oli tal parem - kuskil jaanuari esimeses pooles paar nädalat- ja ma arvasin, et nüüd läheb veel paremaks ja siis veel paremaks ja varsti on ta täiesti terve. 
Selle asemel läks halvemaks. Vahepeal lausa lonkas.
Samas valuvaigistid aitavad. Ja siis ma mõtlen Totorost nagu endast ning annan valuvaigistit, et elu elamist väärt oleks. Valu on kohutav, keegi ei peaks kannatama ilma lõputa - parem, kui ei peaks üldse kannatama.
Totoro on ka inimene. Ei tohi kannatada. Valuvaigisti!
Samas iga päev ei tohi vaigistit anda. Hakkab maksale.
No ma annan siis iga pooleteise päeva tagant. 
Nii et Totoro saab iga pooleteise päeva tagant valuvaigisti ja täna oli see päev, kui sai õhtul. Umbes tunni aja eest. 
Selle tulemusena on ta nüüd hästi õnnelik. Liputab mittemillegi peale saba ning naeratab, naeratab, naeratab.

Tegelikult - kui Totorost kirjutasin, võiks ju Karust ka? 
Sest tema on ka haige. 
Kõik lood, mida ma teadsin reaalsetest koertest ja kassidest, kes on šokolaadi söönud, olid "sõi, hiljem sain teada, et mürk, aga elas üle õnneks". Ehk jah, ma TEADSIN, et mürk, aga samas ei teadnud ma kedagi, kelle koer (või kass) oleks šokolaadi kätte surnud ja mu jaoks olid kõik hirmulood šokolaadist siuksed ... ...  Jah, AGA.

Nüüd, kui Totoro haiguse suurem draama läbi sai, viisin kassi hambakivi eemaldamisele. Ja no kui ta nagunii narkoosi all oli, võeti ka vereproov. 
Maksakahjustus. 
Maksa toetav toit (talle väga ei maitse, ent lepib) ja mõnd aega piinlesime kollektiivselt, sest talle tuli tablette sisse sööta ning see tähendas igapäevast stressi. Aga ma ei tulnud võõra abita sellele, et krt. Ma ju ise põhjustasin selle maksakahjustuse talle!
Või noh, teadmatusest.
Hakkasin ühele jutustama, kuidas kass šokolaadi sõi, ja tema oli: "Jaa, see võib maksakahjustusega lõppeda." 
Mispeale mul välgatas. Alles siis. Põhjuse-tagajärje kokkupanek.

Kui Karu meile tuli, ta oli valmis sööma  kõike. Läbi kilekoti saia ja sepikut. Makarone. Muidugi koeratoitu. Absoluutselt kõike. 
Nii et kui ta varastas ära mu värskeltküpsetatud šokolaadiküpsise ja sellest innukalt poole ära sõi, ma aint vaatasin heldinud naeratusega pealt. Aww, kiizu sööb ikka KÕIKE!
Alles mitme päeva pärast guugeldasin välja, et šokolaad on kassidele sama mürgine kui koertele. Aga no esiteks polnud selleks ajaks enam midagi teha ja teiseks ei tundunud kass õnnetu ega hädine.
"Vedas," mõtlesin ma ja hoidsin  edaspidi šokolaadiküpsised peidus.

Ja nüüd, 3 aastat hiljem, selgub, et kassi maks on kahjustatud. 

Moraal võiks olla: vähemalt üks lugu, kus kass saab päriselt šokolaadi söömise peale häda. 
Ärge jätke šokolaadi vedelema, kui teil on kõikesööv kass või varastav koer!

Päris hea vist

Huvitav, kas nüüd on jälle see olukord, kus on suht hea olla, elu tundub vahetute hirmsate probleemideta, nii et julgen end natuke sirutada, õlgu ragistada ja käin kõigile korraga pinda sellega, et miks ma nii valesti olen? 
Eks ma olen siin ka suht ebanormaalseid asju viimasel ajal öelnud, aga tundub, et võrgupäeviku lugejad on hästi välja koolitunud ja esiteks usuvad, mida ma oma tunnete kohta ütlen (mis on NIIIIIII tore, mulle käib ikka väga pinda, kui tullakse "see on valehäbi, tegelt sulle ju meeldib" vms-ga) ja teiseks ei kipu enam ka vaidlema, kuitahes vale mu öeldu neile ka näib.
Aga fb-s ikka õnnestub pikki kirglikke diskussioone tekitada, kusjuures enamiku sellest diskussioonist moodustavad minu kasvava ärritusega tulevad kommentaarid sisuga: "Jah, ma päriselt olen selles häiritud, ma ei kiru üht kogemust, vaid tõesti kogu tendentsi. Jah, mulle päriselt ka ei meeldi. Ei, ma ei ole kaamel."

Ja ma olen häiritud, ent tegelt ei ole isegi üllatunud ju. S.t. ma kirjutan ja jagan mõtteid, mis mu meelest on tähtsad, ja ma TEAN, et kuigi mu arust peaksid need asjad kõigile ilmsed olema, enamasti inimesed teevad teisiti ja kirjeldavad teistmoodi. 
Miks ma muidu üldse rahulolematu oleksin.
Aga ikkagi lööb karbi lahti, et ka täiesti toredad ja mõistliku inimesed on: "Mida kuradit sa ajad, jumala hästi on ju?"

Kuidas kõik ei näe, et võõra naisega flirdi alustamisel on: "Sa oled ilus," praktiliselt kõige halvem algus üldse? Kuidas kõigile pole ilmne, et koolides levinud komme - tõsi, see ON rohkem vana kooli pedagoogide jama - halvustada eksimise eest, on kogu õppeprotsessi saboteeriv ja kui lapsel on kooli ees hirm, on midagi väga valesti tehtud? 

Aga kui oma eluga piisavalt probleeme on, ega ma ei algata siukseid teemasid üldse. Litakaid "Miks sa niimoodi arvad, ilu kiitmine seksuaalsuhte algust üritades on hea ja põhjusega tava ja kooliharidus nii tore ja tähtis asi!"ei tule, sest kui mul suht hea ei ole, ma ei esitagi siukseid rahvale vastukarva mõtteid. Mul on vahetumaid muresid ja kuigi ma ka nende teemadel eriti ei kaeble, võtavad nad kogu mu energia ja jaksu ning ma olen vaikne ja vaevatud.
Ei käi oma ebaortodokssete mõtetega pinda, sest ei jaksa.

Ehk siis - kui mul tekivad sellised probleemid nagu praegu, on see märgiks, et mul on hea.

Mul on hea. 
Suht. 
Viitsin viriseda pisiasjade üle, aga praegu jätan avalikult virisemata. 
Välja arvatud masendav tõsiasi, et mind ei mõisteta. 
Normaalne oleks mõelda, et keegi ei armastaks mind, kui nad teaksid, milline ma salaja enda sees olen. 
Mina mõtlen, et kui inimesed teaksid, milline ma enda sees olen, nad armastaksid mind, aga ma ei suuda seda kommunikeerida. Kuidas rääkida tõtt niii, et seda usutaks?!