Lühidalt

Krt, ma unustasin siin jagada. 
Mul ilmus vahepeal artikkel armastuse tähtsusest lapsekasvatamisel. 
Et ma sellise asja unustasin, näitab, et mu mõtted on VÄGA mujal.

Käisin täna sel naiskirjanduse auhinna nominentide teatamisel ja sain 

* inimesele hästi öelda, et nii tähtsat ja toredat asja tehakse
* komplimendi, mis sellevõrra ei ole tõsiseltvõetav, et kui mulle ühes lauses öeldakse, et inimene ei loe fantaasiakirjandust, aga mind loeb ikka ja ma kirjutan 10 korda paremini kui kõik need mehed kokku, ma kuulen, et ta tegelt neid mehi lugenud ei ole =P
A tore ikka. 
* Ja must tehti paar pilti. Eriti poosekad ei ole, aga näe, siuke olin täna väljas. Blond naisterahvas on Kätlin Kaldmaa, kes Naiskirjanduse Seltsi ja Naiskirjanduse auhinna asju veab.

Kummatigi tegi pildi.
Ta ütles, et maipea ütlema,
et tema tegi, aga tahan =P

Muidu on keeruline isegi formuleerida, et mis elus toimub, sest olen niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud, et see ei ole enam isegi naljakas. 
Pea ei valuta. Wõit.
Aga pulkadega sushitükki tõsta ei suutnud. Sõin näpuga. 
Ostsin uued ilusamate raamidega prillid. 
Ja pileti PJ Harvey kirjutamiseteemalisele intekale Prima Vista raames - näen päris elus PJ Harveyt! Mis siis, et mitte muusikat tegemas, ikkagi suur wõit. 
Pingutan end otsusekindlalt üha ja üha üle. Migreenitablett päevas suht. 
Väga väga raske. 

Kui pöörad vahel põrgu poole pilgu

Rüsasin end liiga pooleks. 
Mul on kogu aeg võõrikult hea olla (v.a. siis, kui pole) ja selle najal jaksan ootamatult palju. Nii et loomulikult võtan ka kohutavalt palju ette, sest ma ei oleks ju mina, kui ei teeks asju suutmise piiri peal.
Ma ei tea, KES ma oleks siis.
Ilmselt keegi, kes poleks kogu aeg nii kurnatud. 

Kui ma end üle pingutan, on päris vilets. Põrgu poole vaatamine, mis siis, et nii palju on hästi, nii paljust on rõõmu.
Käisin Tartus Tolkieni  lugemise päeva üritusel Tasku Rahva Raamatus. Nägin üht endist ordukat oma kauni abikaasaga (meil oli ta Uvatha; ütles, et reageeriks sellele nimele ikka), abikaas on endine larpar ja mul oli väga rõõm näha, kuidas Tolkieni-nohikute seltskond kohe nooreks ja kauniks muutus nende juuresoleku läbi. 
Nemad said viktoriinil kolmanda koha. 
Teise võtsime meie TLiga. 
Esikoha sai noormees, keda ma iial näinud polnud, aga ta tundus tore. 
Auhinnaks saadud raamatud andis kohe ära, sest no tõesti: mida teeb täisvereline Tolkieni-fänn "Sõrmuste Isanda" kolme osa ja "Kääbikuga"? Need on tal ju olemas!
Meie saime auhinnaks saime "Sõrmuste Isanda" uustõlke. Töötan selle kunagi läbi, aga hetkel on mul veidi liiga palju asju taldrikul niigi. 

Seda, kuidas ma valmistasin ette kostüümi, kuigi mu käsitööline andekus on miinusmärgiga ja mul ka seekord õnnestus õmmelda üks trukipool ette valetpidi, nii et trukk ei sulgunud tükk aega, kuni taipasin, milles probleem, värsked õmblused lahti lõikasin ja uuesti õmblesin, ja tikkida leht, mida võiks vast pidada pika kaelaga pudeliks, ei hakka üldse kirjeldama. Ega vintsutusi Tartusse sõitmisel, esimese linnalähirongi möödalaskmist, sest kiire, ja teise valestivaadatud saabumisaega, miska olin Balti jaamas mitte kolm minutit enne Tartu rongi väljumist, vaid seitse minutit hiljem. 
Kuigi pahameelt, mida mus äratas tõsiasi, et MITTE KEEGI ei öelnud midagi mu kostüümi kohta, kuigi olin ainus kostümeeritud kodanik üritusel, siiski väljendan.
Tegin isegi soengu!

Olin ettelugemiseks valinud lõigu Maedhrosest ja Fingonist, mis oli täpselt seesama, mida peoperenaine oli kavatsenud lugeda, kuni mina ette jõudsin. Ühtpidi loogiline: kui ürituse teemadeks olid sõprus ja kogukond, MILLEST veel lugeda, kui mitte Maedhrosest ja Fingonist Thangorodrimil?
Teisipidi ikkagi võluv: tuhanded leheküljed, kust otsida - ja ikkagi me valisime sama lehekülje. 

Caterina Karina Chmiel

Otsustasin ka minna Eesti naiskirjanduse auhinna nominentide väljakuulutamise üritusele. Kuigi on 0 protsenti tõenäosust, et ma selle auhinna saan. Ma arvan, nomineerituks saamise tõenäosus on umbes 20% ja on ometi tore, et selline üritus toimub, et selline auhind loodi. Ei, ma ei arva, et see võtab naiskirjanikelt tõsiseltvõetavust maha.
Mul on tunne, et see aitab meenutada, meil on sitaks häid kirjutavaid naisi. 
(Kusjuures ometi kord ei pea ma silmas ennast - mina olen nišikaup. On ka väga laiu masse püüdvaid väga hästi tegevaid naiskirjanikke.)

Ja siis panen kokku jutukogu, osalen Murca märtsikuises luuleväljakutses (mis toimub rahva pilgu eest peidus tumblris), loen Loteriis arvustamiseks raamatuid + TLi lemmikraamatuid, ja üritan mäel püsida ka kõikvõimalike koduste kohustustega.
Pole enam väga ammu kirjutanud, kuidas ma tormi harjal kaasa joosta üritan ja end sellega rivist välja pingutan. Aga mudel on ikkagi sama.
Alati kukun viimaks.
Võib-olla ma teengi nii ainult armununa? Siis mu organism tõesti usub, et saab ka seda dopamiini, mida januneb, tasub pingutada, tasub end ribadeks rebida: vähemalt mingi tasu selle peale tuleb?
Võib-olla.
Aga ma kukun alati. 
Ja siis on põrgu.

Teate, kui juba Tolkien teemaks tuli, siis mäletate seda kohta, kus Frodo Galadrielile sõrmust pakub?
"...  In place of the Dark Lord you will set up a Queen. And I shall not be dark, but beautiful and terrible as the Morning and the Night! Fair as the Sea and the Sun and the Snow upon the Mountain! Dreadful as the Storm and the Lightning! Stronger than the foundations of the earth. All shall love me and despair!” 

Ma vist ei pea ütlema, et see ongi minu ihalus elus üldse? 100% puhas?  All shall love me and despair. 
Kusjuures ma ei ole kindel, et ikkagi Sõrmuse vastu võtaksin, kui  ma Galadrieli masti väega oleksin ja seda mulle pakutaks. 

Aga ma ei ole ka kindel, et tagasi lükkaksin. 
Sest mis mul kaotada? Jah, teistest oleks küll kahju. Aga ... krt, neil oleks minust ka kahju võinud olla enne, kas ei? Las ma nüüd veidi aega naudin ja meelisklen, kaunis ja kohutav.  All shall love me and despair. 
Ja lõpuks saaks minu sõrmusevalitsus nagunii läbi. 
Forever always ends. 

Mul on üks pilt olukorrast pärast üritust, kus mul kleit veel seljas, aga kogu sisemine sära on ära tarbitud. 

Vaim ja keha on kõigil üks, aga mul vist veits rohkem

Olid kogemused. 
Mitte kõik neist meeldivad. 
Ja korraga sain aru, et aa. 
Miks mu toimimised enamiku inimeste meetoditel ei tööta. 
Võib-olla ka seletab, miks teraapiad mulle nii mõttetud on, aga KINDLASTI seletab ära, miks mul on kõik halvasti, kui on halvasti, ja kõik nii hästi, kui on hästi. 
Mu keha ja vaimne pool töötavad vääramatult ja väga üheskoos. 
Aga äkki on kõigil enamikul niimoodi?
Mismoodi saab siis olla nii, et inimestel tõesti on parem olla, kui nad meenutavad, mis elus hästi on? Et positiivne mõtlemine aitab, mitte ei masenda? (Jah, selle on nad kindlaks teinud, et depressiooniga ei aita, aga muidu ikkagi aitab?!) Mismoodi saab inimene end ise õnnelikumaks teha ja mina olen mingi vale inimene, sest ma ei saa?
Mina saan enesetunde paremaks ainult täites baasvajadusi, mis täitmata - söök. Uni. Kemps. Natuke füüsilist liikumist iga päev. Kuuluvustune kinnistamine sõpradega suheldes. Kallistamine.
Ei, seks EI OLE baasvajadus, olge nüüd.
Aga vahuvann? See on lihtsalt veel üks ülesanne. Käisin vannis. Tehtud. Kas ma peaks nüüd midagi tundma seepeale v? Vaatasin filmi. Peaaegu tunni, rohkem ei jaksanud. Mis see peaks mus mingi positiivse tunde tekitama v? Hea toit? No ma pean sööma, ma tean, et see on mulle kasulik, närin, närin, närin ...

Kui on halb, on kõik halb. Migreen tuleb emotsionaalse pinge peale. Kehakeemia ütleb ka, et asjad on väga halvasti, ja ma küll mõtlen asju ikka veel kainelt ja mõistusega, aga sel on siiski teatud ... värving. 
Väga raske on, kui juba raske on. 
Aga hiljutise jubeda migreenipäeva ajal ma vähemalt mäletasin, et võib ka hästi olla. Isegi väga hästi. 
Enamjaolt ei mäleta. Nii kauged mälestused enam ei loe. Paljas teooria mingi praktilise tundeta. 
Kui on halvasti, on alati halvasti olnud ja jääb ka tulevikus halvasti olema. Mitte miski ei tööta, orgasme ei saa, isegi kui üritada, aga tegelt ei taha isegi üritada, valu, väsimus, elurõõmutus.
Ma ju teen isegi halbadel aegadel aktiivseid asju. Töö. Enesehooldus. Teistehooldus. Kohtumised. Tegevused, mis peaksid rõõmu tegema teoreetiliselt.
Vanasti tegin ka otsustavalt trenni: aktiivne liikumine teeb enesetunde paremaks, kõik teavad seda. Vot SELLEST olen viimaks üle saanud.
Nii palju lollusi ... 

... ja siis on lihtsalt head ajad nagu praegu ja KÕIK töötab täistuuridel. Kui on hästi, on aboluutselt kõik hästi.
Viimasel umbes aastal on mul enne menstruatsiooni rinnad valutanud oma kümme päeva, ja valutanud tugevalt. Mitte nii tugevalt, et elutegevust häiriks, aga piisavalt, et kogu aeg meeles oleks.
Ja veebruaris TLi peale kadus korraga ära.
Ma mõtsin, et olen rase, keha käitub nii veidralt, mis toimub.
Aga ei olnud. Ja sel kuul rinnad samuti ei valuta. 
Mul on nii hästi, et isegi tissid enne päevi ei valuta. 
Thefakk. 
Nii hästi, nii hästi ...

Aga kokku on minu kõrs ikkagi lühike.
Jah, mu taevad on kõrgemad kui enamikul inimestest. 
Aga nii sügavaid ja lõputult kestvaid põrguid pole enamikul inimestest ka.

Äkisti ei loe miski muu

Mõtlesin, et ok, vbla sellepärast ma elan.
Sellepärast elasin Rongi üle. 
Universumi käsusõna kõlas just tänase pärast.
Mismõttes niimoodi saab.
MisMÕTTES niimoodi saab? 

Mis. Mõttes.
Kuidas saab keegi mulle nii palju anda ja samas tunda, et tema saab minult?! 
Mitte keegi mitte kunagi ei ole jaksanud minuga kaks päeva asju klattida. Mitte jätta poolde vinna, enam-vähem kärab, vaid päriselt mitte lõpetada, enne kui klaaritud? Ja pärast ongi päike ja heinamaa, kullerkupud ja imeline kuldne loojang, sest saime selgeks?
Kuidas keegi nii kallis olemas saab olla?

Vabandust, keen üle.
Aga see on nii kummaline, kuidas oled 45 ja sul on ikka veel esimesi kordi. 
Jah, jah, maailmasõda vist, jah, jah, päriselt pekkis vist, jah, jah ...
 --- aga.

Näe, selle kirjutasin vahepeal, teiste asjade seas. 

Maailmad

Ühes maailmas
tuleb kindlasti peagi sõda,
küsimus on ainult,
kui suur ja kes. 

Nats olla on okei
ja empaatia patt.
Võime ju halada,
olla segaduses,
aga aeg on küps.

See on fakt.

Teises maailmas
veedan terve päeva
kallimaga vaieldes.
Pisarad päris ei jookse,

aga nii valus. 

Saa must aru,
saa must aru,
saa must aru.
Sõnade tähendused,
isiklikud piirid,
oh, kui tähtis. 

Ja ongi tähtis.
Seda ma saan mõjutada,
seal ma saan otsustada,
valida,
minu panus loeb.

Mida ma sõja vastu teha saan?
Minna plakatiga vehkima?
Kedagi ei huvitaks.
Panna end Toompea lossi ees põlema?
Ajalehes ilmuks lühike artikkel
"Hull naine langes meeleheitesse".

Aga kui ma kuus tundi seletan,
ta seitsmendal vast saabki aru.
Nii et täiega tasub ära. 

Tasuski. Mul ei ole mitte kunagi niimoodi olnud, et keegi jaksab minuga päevi klattida. 
Mitte kunagi.
Ma arvan, selle tunde nimel tasus ellu jääda. 

Laiale kivile

 Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu actually "Rehepappi". Kõik teised lugesid kokkuvõtet."
Surnud kunst see kirjutamine.
Aga noh - midagi muud ma ei suuda, nii et jään kirjutama. 

Mõtsin vahepeal, et kirjutaks teile postituse rahateemadel. Kui ma nagunii TL-ile juba kirjutasin, kuidas rahasse suhtun, kopeerin siia, muudan natuke ja olemas.
Ainult ... noh, vähesed mõistaks, paljud saaks pahaseks, kas tasub?
Siis selgus, et TL sai mu jutust nii haiget, et juhtus eelmise postituse peaaegu-konflikt. 
Nii haiget.
Jaah, klattisime ära, ilmutasin oma tohutut emotsionaalset intelligentsi, ta sai minust samuti aru ... aga ma vist ei pane seda teksti laiale kivile.
Selgelt see ei ole kergesti seeditav. 

Mida ma siis laiale kivile panna võiksin?
Oh, see teema ... 
... ei sobi hetkel ka. 
Pekki. Mis te tahate öelda, et ma pean minema ja jutukogu jaoks juttu toimetama v?

***

Ja siis ma tegin veel toorjuustukooki, panin pesumasina käima ja pesu kuivama, pesin natuke külmkapipealset ja pliiti, veetsin voodis aega, isegi magasin, käisin koeraga poes, epateerisin mitmel pool, lugesin raamatut, ladusin hästi palju kaarte, pesin nõusid, tegin kassi liivakasti puhtaks ja ikka veel ei ole mul midagi öelda. 
Väga ebatüüpiline.

Eks ma olen oma narkomaaniast veits uimastatud. Uue laksu ootus mässib kõik mu mõtted ja tunded oma lõksu ja mis mõttes ta ei sööda mind ikka veel? Mul on vaja!
Aga kuni annus viimaks tuleb ja hea tundub, pohh. 
Ja ma olen oma tavalisest märgatavalt tõhusam. Sest kuidagi peab ära kulutama aja, kuni ta tähelepanu mujal on, ja kogu aeg ju näpukat ka ei jaksa teha. Ma siis teen kasulikke asju. 
Nagu ma ikka teen kasulikke asju - aga kui vahele pole naudingupuhanguid, vaid ainult väsimus, jaksan vähem.
Kuigi mu jõudlus on ikkagi piiratud ning ma teen end ikka katki. Lissalt saan katkiminekute vahel rohkem tehtud. 

Mõtlesin vist välja, miks ma jälle muusikat kuulan.
Sest ma elasin nii kaua selles maailmas, kus mu tunded olid imelikud, valed, olin liiga palju, liiga intensiivne. Ainus teine inimene, kes mulle lähedane ja kes sama palju tundis, oli mu tütar. Tema suhtes ei olnud mul aga "jess, ta on samasugune, jess," vaid ainult kaitsmissoov ja kui ma saanuks, ma võtnuks talt selle haavatavuse ära.
Ja nii väga, kui ma ka lõrisesin ja kinnitasin, et mina olen mina, ma ei muutu, ikkagi üritasin alateadlikult kohaneda. Vältida liiga palju tundmist - ja muusika on kindel viis endas tundeid kõrgemale, kõrgemale ja tugevamale tasemele tõsta. 
Nii et lõpetasin muusika kuulamise.

TL tunneb (vähemalt) sama palju. Sama intensiivselt. Valu on hingemattev. Rõõm on vabadus on lend. Jaa, mõistus valvab kõige üle, kuid see, mis ei ole mõistuslik, on tohutult vägev.
Korraga on mu ees teade: "Nii intensiivselt tunda ei ole sinu puue, väga väga naine, see on lihtsalt osadele inimestele omane."
Lisaks on see teine tundlik inimene ebamaiselt imeline. 
Palju tunda on ok.Tunded ei ole saatanast, tunded võivad olemas olla isegi sellistena, nagu nad minul on.
Nii et - ma kuulan jälle muusikat. 
Playlistid ei ole vahepealsete aastatega halvemaks läinud, oo ei. 

Konfliktid

Vaikselt võtavad mu fb-s ja blogiringis maad maailmalõpumeeleolud. Raske ja kurb, hala ja õudus. 
Mina muidugi olen suht elevil, väga põnev on.
Peaaegu wõit-wõit situatsioon: kas juhtuvad eredad ootamatud hirmsad asjad või saavad pahad kolinal kaela, ja mõlemad asjadekäigud oleks omamoodi lahedad - kuigi teine variant eelistatavam, sest paljude kenade inimeste, sealhulgas mu laste elud jääksid purunemata. 
Lissalt enam ei saa hästi nägu teha, et mölisegu see Trump, mis tahab.
Selge maailmasõja maik on sel mölal ja kuigi ma ei kujuta hästi ette, MISMOODI ta korraldaks ameeriklaste Taani või Canada vastu sõttamineku - s.t. kui vast kümnendik sõduritest-digisõduritest-koordinaatoritest-asjapulkadest üldse nõus on, on suht keeruline - ta igatahes juhatab asja sisse. Venemaal on Putin innukalt ootel ja no Hiina ja Taiwan ... 

Põnev.

Muidu nukerdan jutukogu kokku panna ja armuasju ajada ja raamatuid lugeda, süüa teha, koera jalutada - kahe sõnaga: nagu ikka. 
Isegi armuasjadega on "nagu ikka" ehk just praegu veits seganepahane ja mittehea, aga ma õnneks olen maailmasõja teemadel suht elevil ja seetõttu ei häiru väga. 
Temal on elu (erinevalt minust) ja mitte aega ja jaksu kohe klattida.
Loodetavasti saab korda. 
Ilmselt saab, aga noh: ma olen väga ettevaatlik kohe, kui mingi jama on. 
Ei tohi loota, muidu läheb sitasti.

Misiganes. Head targad inimesed, me saame korda.

Maailm on natuke suurem. Seal on väga erineva tarkusetasemega inimesi. Ja isegi võiks-nagu-arvata-et-mitte-päris-idioodid ilmutavad kohati, et noh, mis seal ikka, kannatame hullud ära ja kõik saab korda. 
Mina sellele ei panustaks. Keegi ei hakka lihtsalt lambist rahulikku situatsiooni teravaks ajama. Kui on näha, et meelega aetakse, mitu ja mitu korda järjest, on sel mingi muu eesmärk kui lihtsalt jaurata. 
Aga noh - mul vaatajana on ka sõdalase loomus. 
Rahu iga hinna eest lihtsalt ei ole minu maailmapildis üldse mingi asi ning kui mulle öeldakse, et tahan vallutada, ma usun.
Sest ma eeldan, et teistel võib samuti vägivald veres tuigata. 

***

Sai korda. TLiga.
On üks teema, kus meil on vastupidised kogemused elus, aga täpselt ühevõrra hirmsad haavad ja ma muidugi pidin monoloogima "käige kuradile kõik, kes te mulle niimoodi haiget tegite". Õnnestus virutada nii, et teisel kõrvust veri väljas, isegi teadmata, et löön. 
Ja noh. Arvestades, et see on mulle väga hell teema, ei ole imeks panna, millise reaktsiooni temalt sain. Pidurdatud. Aga VÄGA selge.
Polnud eriti tore.
Läks veidi aega, et talt pikemat tagasiside saada, ja siis veel veidi, aga mõtlesin välja. 
Muidugi. Nii mul kui tal.
Ma olen inimene, mitte rahakott.
Lissalt - noh - kes pole inimeseks peetud, sest iga vähegi väärt inimene ju teenib raha, kes ongi hinnatud aint selle arvelt, et oi, tal on ju raha, see ta ongi. 

Nüüd mul on see õhusrippumise-kasmeolemetülis-mistoimub-tunne loomulikult juba meelest läinud.
Igavene praegu ja praegu on suht lill. Aga kuna tulemata on mingi viimane tunnustus selle eest, kui vingelt ma taipasin, milles asi, ja selle paralleelsusinfo ka kohale viisin, ikkagi kirjutan teile sellest.
Natuke kripeldab.
Vaatan end läbi tema silme ja saan, et faking oivaline. Kuid ma tahaks, et ta ikka päriselt ka näeks ja tunnustaks. Öelgu välja!
Kogu aeg on teinud, kindlasti kiiidab ja tänab nüüd ka. 
Kui ei, küsin ise =P
Olla targa inimese poolt imetletud on imeline. Anna seda tunnet mulle veel, palun anna! Nii meeldib!

***

Ikkagi on elevdav näha ja kuulda, kuidas pole enam Ukraina, Gaza ja veel mingid kohad, mis on nii kaugel, et ma ei tea nimesidki, vaid vahetu: "Mida nad teevad? Kui ruttu saavad asjad liikuda? Mis juhtub?!"
Mõistan, et on hulk inimesi, keda antud olukord surub ja rõhub. 
Aga mina tunnen jalgades pidevat keksimissoovi. 
Jah, ok, võib minna väga halvaks. Aga seda teab aint mõistus. Tunded on: las ma võitlen õige asja eest lõpuni välja! Mis siis, et sellest mingit kasu pole, ma saan võidelda! See on hurmav ja hurmatud tunne korraga. Imeline!

Sünnipäev 2025 vol 2

Pidasin eile oma sünnipäeva. 
Mu sünnipäev on jaanuaris? 
Noh, ja pidasin 8. märtsil. Mis, muide, on tegelt mu venna sünnipäev, mis on põhjuseks, miks ma teda ei kutsunud. 
Ma armastan teda väga ja just seepärast keeldun rikkumast tema sünnipäeva enda oma tähistamisega.

Krt, tahtsin tähistada ja tähistasin ja täiega tore oli pealekauba. 
Ja kuigi peale seda, kui pärast 4 teist inimest ka mu tütar teatas, et hirmus kahju, aga ta ei saa tulla, ma hakkasin pabistama ja veel rohkem, kui sünnipäev oli juba 20 minutit käinud ja kohal olid K ja TL ja mitte kedagi teist. 

Mitte isegi, et keegi ei armasta mind ja kõik läheb nurja, vaid: "Kuidas ma TL-i ja K-d veenan, et kõik on ok?"
Sest ma olen siuke. 
Teised on tähtsad. Mina olen kõrvaline ühik, mina jaksan ära kanda. 
Pealegi olen ma kiviaegne nutitelota inimene ja kõik messengeri jäetud sõnumid "ma jäin haigeks, ei saa tulla" ja "jään hiljaks, buss jäi vahelt ära" ja "jään hiljaks, kallim võttis mu auto, et sellega poja jalgpallivõistlusele sõita" jäid mul nägemata, sest ma olin oma sünnipäeval ja mitte kodus arvuti taga. 

Aga kui enamik hilinejaid kohale jõudsid, algas ka esimene ettekanne ja edasi läks lõbusaks. 
Nagu tõesti. 
Soovitan formaati "konverentssünnipäev" kõigile, kes normaalseid pidusid ei salli. 
Tõsi, mõningad kogemused tulid järgmiseks korraks. 
* Võid küll teatada, et ootad 15 min ettekannet, onju, aga enamik inimesi ei plaani eriti täpselt ja lähevad üle aja. 
* Võid küll öelda, et suvalisel teemal, aga enamik teeb millestki asjalikust - mina ise olin ainus, kes rääkis suvalisest asjast ehk "kuidas ma kirjutan", kõik teised rääkisid asjalikest asjadest nagu füüsika, ajalugu, märkide ja sümbolite ajalugu ning LGBT+ teemad.
* 5 tundi ja 5 ettekannet, on enam-vähem hea plaan, arvestades, et vahele jääb ka niisama söögivõtmise, jutuajamise ja muu seltskondliku aega. 
* Nii et rohkem külalisi oleks rääkima mahtunud aint siis, kui kõik alguseks kohal. Mul nagunii kaks seitsmest inimesest ei kandnud midagi ette, onjo.
*  Kõigile meeldis formaat ja kuigi on selge, et minu inimesed on kõik veits imelikud, on ka selge, et imelikke inimesi on suht palju maailmas.
* Kui sa oled nõrga sprintimispotentsiaaliga sant, kes saab asjad tehtud aint tänu visadusele, vbla ei ole hea plaan otsustada ise sünnipäevaks kaht kooki ning suitsukanapirukat teha. Võtab suht läbi järgmiseks päevaks. 
K päästis sellega, et oli nõus perenaine olema. 
Ega ta väga palju TEGEMA pidnud, aga tunne, et mina ei pea vähemalt sellele mõtlema, et kas kohvi on vaja juurde teha ja kas kõik leiavad endale taldriku ja topsi jms, päästis mind väga kõvasti.

Jah, ma olen täna nii väsinud, et tuigun ja näen topelt. 
Mu valmidus teisi näha ja nende heaks teha on ka oluliselt langenud.
Ent pea ei valuta, nii et great success. 

TL tegi pildi

Mitteuniversaalne suhe probleemidega

Loomulikult oli mul põhjus.
Põhjus sisaldas avastust, et ma pole ainus, kes üritab universumiga kaubleda, kui miski päris persse läheb.
"Ma annaksin kõik ära, et lastel ok oleks!"
Minu automaatne reaktsioon on ka sama. Kui Poeglapsel olid koolijäämise probleemid, ma tegin enda sees tehinguid stiilis: "Las "Devolutsioon" jääda märkimata romaanivõistlusel, peamine, et tal korda saaks, valus ei oleks. Las mul ei tulegi K-ga kunagi midagi. Kui tal ainult kõik korda saaks."
Mis phmt, muide, juhtuski. 
Mitte et ma arvaks, et kuskil oli põhjuslik seos.
Samas sellised juhused on natuke väga hirmus tavalised mu elus. Ja ma olen õppinud: kõik ei saa hästi minna. Iga rõõmu eest peab maksma ja parem ongi, kui väikesed asjad lähevad persse. Siis võib loota, et suured ei lähe.

Kunagi, kui Poeglapse isa mu maha jättis, kandsin kaelakeed, mida väga armastasin. Nahast ja portselansavist, beež, valge ja türkiissinine.  Kogu aeg kandsin. Imetlesin selle peenust ja vinget

Nagu see, aint täiesti teistsugune

käsitööd, mis selle kallal tehtud, värvigamma oli ka mu meelest ideaalne. Üksõhtu põldude vahel jalutades võtsin selle kaelast ja viskasin naabrite lambakoplisse. 
Sest ... mul ei ole midagi anda, oo maajumalad, aga võtke seegi ohvrianniks! Mul ei ole midagi muud anda, palun, palun, las ta tahab mind tagasi!
(Et midagi muud pole anda, ei olnud tõsi. Või no oli ka, sest loomulikult ma pakkusin ainult väga kitsalt enda asju - aga vbla mõne arust oleks saanud ka teiste arvel pakkumisi teha. Mina ei pakkunud Pojaisa tagasisaamiseks Tütarlapse väikest sõrmegi, ma ei mõelnud ka kunagi, et oh, las mu lastel läheb midagi halvasti, et aga Rongimehe sõprusegi tagasi saaksin. Sest - ei.
Minul läheb valusalt, mingu. Kui välja ei kannata, suren ära. Lastel peab hea olema. 
Mis on ka põhjus, miks mind MEELETULT häirivad ja häirisid arvamused: "Nii isekas, kuidas ta võis end tappa, endal lapsed". Nagu ... ma andsin kõik ära kaasa arvatud oma elu ja ikka pold piisavalt?! Ikka pidanuks rohkem andma?!  Minge te ka ...) 

Okei, ja alles siis, kui tabasin, et keegi teine teeb samuti nii, see on ka tema automaatsus, ja selle üle mõtisklesin, taipasin, et kauplemine pole vist tavaline viis probleemidele reageerida.
Ütlesin seda. Tema vastas, et nojah, armastuseta laste tüüpiline käitumine: kui ma selle ja selle ja selle ka ära annan, siis maailm ju armastab mind?
Muidugi.
Armastus TULEB ära teenida, niisama ei saa midagi, ja maailma armastust saab ära teenida, võttes talt vastu mingi hulga valu. Ikka ei lähe hästi? Ju ma pole veel piisavalt kannatanud. 

Ma ei mäleta, mida ma otsisin, aga lugesin hiljaaegu seda postitust üle. Ja sealt kommentaariumist jäi kõlama, et tegelt ma tahaks kaastunnet ja sobida ja seepärast mind häirib, kui teised väikeste probleemide peale leili lähevad ja neile kaasa tuntakse.
Aga tegelt ilmselt ei ole nii. Mind segab see pisikeste probleemide peale närviminek väga ka hoopis mujal keskkondades kui blogid ja hoopis otsesemalt kui üle kaastunde. Häirun, kui inimene tööd tehes vannub, sest mingi kruvi on vale suurusega või ta unustas ämbri alla panna ja vooliku küljestvõtmise peale tekkis põrandale loik. Häirib, kui keegi ärritub, et tellis netist vale suurusega püksid või et hinnad tõusevad või misiganes viiekümnes asi.
MisMÕTTES need asjad häirivad teid???

Minu jaoks on selge: väikeste asja kuradileminemine tähendab, et on lootust, et suured lähevad hästi. Mitte küll kindlust, aga tõenäosuse kasvamist.
Kui mitu valesse kohta tekkinud loiku, ahjupõhja tilkunud rasvaladet või vales suuruses tellitud saapaid ma olen valmis välja kannatama, et Ukraina võidaks sõja või et mu tütar leiaks ala, mis talle sobib ja õnnelikuks teeb?
PALJU! 
Palju tohkem kui üks või kaks või neli. 
Nii et mu sees vormub pisiasjade peale hädaldajate aadressil oluline pahameel. Mis te ei ole valmis maksma väikest hinda, et suured asjad võiksid hästi minna?! Mis teil VIGA on?!

Jah, muidugi ma ei mõtle nii mõistuse tasandil. Idiootne. Kõik teavad, et asjad nii ei käi, sellist seost ei ole - aga ...

Aga.

Aga keskmiste arvude seaduse järgi ju peaks viimaks ka hästi minema, kui tükk aega on halvasti läinud? Nojah, ok, tõenäosusteooria on kitsam, nõuab ühe teatud valdkonna täpseid andmeid ja siis kehtib selle ühe valdkonna kohta, kuid ikkagi. 
IKKAGI.
Keskmised arvud! Kogu mu elu! Loota ei tohi, siis ei saa iial. Hästi läheb, kui enne on piisavalt halvasti läinud - või võtab "hästi" ka tulevikult ja varsti läheb halvasti. 
Väikeste probleemide peale ärritumine = ei taha maksta, et suuured asjad hästi läheksid. 

Jah, ma saan aru. Abusrdselt egotsentriline maailmavaade. Kui minul personaalselt piisavalt palju persse läheb, võib Ukraina sõja võita.
Nüüd on mul täiesti ajuvaba ootamatu imeline armulugu ja krt.
Kas ma peaks selle ise teadlikult ära rikkuma, et Ukrainal läheks hästi ja Trumpil+Puntinil halvasti? Kuulge, see ei ole loogiline, tegelt seos puudub, ole õnnelik, väga väga naine, kuni saad!
Aga ...
Ent ...
Kuid ... 
... äkki ikkagi toimiks ... ?

Ei, ei. 
Mõistus ütleb niiiiiiiii selgelt, et seos puudub!
Aga ma väga tahaksin, et nüüd maailm näitaks elavalt oma toimisega, et seos tõesti puudub ja mul võib olla õnnelik armulugu JA Ukraina võidab sõja JA Musk saab ajurabanduse, Putin kukub ja Trump samuti. 

Kuidas niimoodi saama?!

Olen jätkuvalt segaduses, kuidas niimoodi üldse saab.
Päriselt saabki inimesega rääkida? Tema kaardid laual, minu kaardid laual, arutame koos, kuidas nendega parim mängida oleks? Ebamaine.

Kuskil maailmas on see ilmselt normaalne. 
Minu maailmas on see nii ebareaalne, et ma ei suuda uskuda. Mul läheb selle peale, et ta tahab minuga aus olla, juba kõvaks. Kogu aeg tahaks, sest mis mõttes ta usaldab mu head tahet?! Päriselt?! Emake maa, ma tahaks ta sulanud süldiks armastada, nii et ta lihtsalt valgub naudingust laiali. Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. 
MisMÕTTES  niimoodi saab?! MisMÕTTES ta kardab mind aint nii palju, et äkki ma teen talle haiget? Mitte et minuga ei ole lihtne, mitte et minuga ei ole mugav, lissalt et vbla ma lajatan ilma mõtlemata, puhtalt instinkti pealt talle nii kõvasti, et kõrvust veri väljas? Ma ei ole liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga, ma meeldingi talle?!

Täiesti arusaamatu.

Muidugi, julgus on mu jaoks ka kõige atraktiivsem omadus, mis inimesel olla saab. Kui inimene mind ei karda (ja mitte seepärast, et ta ei tea, ega seepärast, et ta on liiga loll, et karta), on pool rehkendust juba valmis. Kui ta võtab minuga riski, sest hea on liiga hea, et sellest hirmu pärast loobuda, ma olen peaaegu valmis juba selle eest andma nii palju head, kui mus üldse on. 
Ja on päris palju, muide. 

Ma ise ei ole julge. Ma olen kartmatu, mis on hoopis teine asi. Ma ei oska karta, ma ei taipa karta, valus on ju kogu aeg, mida loeb, et vbla vahepeal on rohkem valus? 
Ja siis on inimene, mitte väljamõeldud tegelane raamatust või animest, vaid päris elus lihalik inimene, kes on toorelt vapper. Mitte ainult minu suunal, üldse kogu elus.
Ma. Ei. Suuda. Uskuda. 

Nüüd, väga võimalik, et see on udumõtlemine. Et ma olen armunud ja poolpime ja näen ainult ühes suunas. 
Aga. 
Kõigist oma meestest (ok, K v.a. aga ta ei olnud mulle kunagi päriselt mees ka, eks ole) meenutan ma päriselt sõbralikult ja hoian suhtena alles Tütarlapse isa. 
+ mingil moel on mulle ikka veel armsad ka Rongimees ja KEA. 
Ja phmt on nemad 3 ainsad, kes ei osutunud argadeks, rumalateks või mõlemat. Selgelt Tütarlapse isa on neist kõige vapram, aga no teised kaks siiski enam-vähem samuti. Ei läinud konformismi ja "nii on mugav" teed, vaid otsisid paremat. Et nad asja käigus astusid mulle kõvasti näkku, sõrmedele ja Rongimehe puhul uuesti näkku ja siis ta hüples seal veidi üles-alla?
No ... sitt lugu. 
VÄHEMALT polnud nende valikud arad, krt. 
VÄHEMALT ma saan neist lugu pidada. 

On igasugu lugusid, mida ma pole teiega jaganud, sest nad kas pole piisavalt tähtsad või siis ma lubasin sellest mitte blogida, aga mis kõik taanduvad sellele, et kas mees pole piisavalt vapper, et mind valida, või on ta nii silmnähtavalt arg mujal, et ei ole mulle enam ligitõmbav. Ja no Pojaisa lugu pole ma jaganud seepärast, et peaaegu igaviku üritasin ennast süüdi tunda, leida, et minu viga, mea maxima culpa - kui mees lihtsalt valis kolmetoalise korteri, mille eest ei pea üüri maksma, minu asemel. 
Hästi lihtne. 
Kui nüüd tagasi mõelda. 
Aga mina toona mõtsin, et ma ikka pidanuks Parem olema, Raha teenima, Rohkem Koristama, siis ma oleks ta jaoks rohkem väärt olnud, siis ta valinuks minu, mitte korteri, või poleks vajadust valida üldse esilegi kerkinud.
Pff ... kuivõrd ta ei toetanud kunagi meie last ega mind, enne kui ma konkreetselt 4 aasta eest ütsin, et laps on olemas, ta on tähtis, meil on uut korterit vaja, maksa veidi üüritoetust, ja mu toonist võis aimata konkreetsust, ma arvestasin juba ammu aega, et hea inimene ta küll ei ole. Kui ta mulle Peale Rongi ääri-veeri ettepaneku tegi uuesti proovida, millegipärast sa ju ellu jäid, kehitasin ainult õlgu ja teesklesin, et pole olnud. 
Aga alles nüüd mõtlen, et vbla polnud asi ainult selles, et ta pole hea inimene. 
Vbla oli ikka selles ka, et ta oli end näidanud argpüksina ja mul absoluutselt ei tõusnud ta peale enam. 
Tõusnud, naine? No ...pulss nt võiks tõusta, eks ole.

Vbla see ongi mu demiseksuaalsus - et ma tahan, et mees teaks, mille ta minu näol saab, ja ikka ei kardaks, nii et ma saan tema peale sulada ja sulatada lume saja meetri raadiuses endast ka? 
Praegu sulatan. 
Te arvate, et kevad tuleb? Tühjagi, lihtsalt mina olen armunud.