Allpool teadvusepiiri vol II

Ma olen ikka täielik kalts välise arvamuse käes.

Kui saan kiita, kui kellelegi meeldib, eriti kui kellelegi meeldib väga, ma säran mitte ainult rõõmust, et teistele meeldib, vaid mulle endale hakkab ka üha sügavamalt tunduma, et tegin tõesti hästi, jee mina!
Ja kui tuleb siuke "no on kah" tagasiside, ma ahastun maapõhja.
Parem jälestus ja aus: "Pole minu teetass, iu," aga "on kah ..."

"Teistmoodi tavalisest" räägin. 
Erasõnumid selle kohta, kui kaunis keel mul ses raamatus on ja kuidas "Teistmoodi tavalist" tuleb vastu tahtmist aeglaselt lugeda, et kohe läbi ei saaks, on võlupalsam mu hingele. "Oo, mm, oooh, ma olen nii hea, ma peaksin saama rohkem kiidetud ja imetletud selle eest, ooh. jaa!"
Teate, et RSD ehk Rejection Sensitive Dysphoria on tegelt sama asi kui RDS ehk Reward Deficiency Syndrome?
S.t. ma tegelt ei tea, kas teaduskirjandus seda teadvustab, aga mina oma tundetasandit tunnetades küll näen, et need on sama asi. Mitte isegi "peaaegu sama" või "sarnane," vaid ongi sama asi. 
Kiituse puudus tundub sama halb kui laitus. Isegi halvem. Sest otsese laitusega ma saan tegeleda, teadvusse võtta ja otsustada, et näh, mõttetu, või lausa: "Talle ei meeldinud? Järelt olen hästi teinud!"
Aga kiituse puudumine on: "Ilmselt talle ei meeldinud, aga ta liiga viisakas, et seda otse väljendada. Või talle tegelt ei läinud nii üldse korda, et ei ütlegi midagi, lihtsalt vajus ajust läbi. Või mõlemat korraga."

Ok, ja selles valguses: kui ma loen "Loteriist" kolme (kasutajanimi) arvamusi, saan kohe tunde, kuidas mul on suurushullustus ja ka ise jutte läbi vaadates näen siis ainult vigu ja ebatäiusi. Mida ma üldse? Eks ma vist oskan käsitööd jah, aga tegelt need lood, mis Enne Rongi kirjutasin, meeldisid rahvale rohkem ja mu parim on tehtud ja miks, miks, MIKS ma üldse veel kirjutan?!

Välja arvatud, et siis jälle keegi kiidab ja ma lahvatan vaimustusleekidesse. 

Mõtlesin, aidati veidi, mõtlesin, mõtlesin veel ja sain, et muidugi. 
MUIDUGI. 
Ma lapsena ei saanud oma vanematelt kiitust pea millegi eest (mul on meeles üks kord, olin umbes 11, emaga Kloogarannas ja rääkisin oma sõbrast, kes on NII ILUS. Siis ema mainis mokaotsast, et tegelikult ma olen sama ilus. Siiamaale on meeles), ka mitte toetust, tunnet, et ma olen oluline, tunnet, et minu pärast midagi tehtaks. Ja on üsna üldiselt teada, pole isegi eriti rumal idee, et inimesed terve elu üritavad leida seda, mis lapsepõlves puudu jäi. Nii et ma olen nüüd ... noh, katki?
S.t. see pole midagi uut. Loomulikult katki, mida ma siin 18 aastat näidanud ja rääkinud olen. Ega ole uudis ka mu elukestev püüd olla nii hea, et viimaks mind armastataks. Kui ma kõik tingimused ära täidan, armastatakse viimaks tingimusteta, eks? 

Jaa, ma olen rämedalt vaeva näinud, et sealt rajalt välja saada, aga on ainult väikest müksu vaja ja olen seal tagasi. 

Mis on viimasel ajal juhtunud.

Nojah, aga see ei ole värske teema, see on igiammune.

Uus osa on see, et aa. 
Aaaa! SELLEpärast olen ma alati toores ekstaasis ja vaimustuses, kui keegi mind kiidab, mulle raha saadab, minuga (soovitatavalt minust) ülistavalt räägib, minuga hea on - et mul on hinges auk seal kohas, kus ma uskuda võiksin, et olen inimeste arust headust väärt. 
Kogu aeg on taustal kahtlus, et ei ole teiste meelest piisavalt väärtuslik, et minuga hea olla, mul ei ole õigust oodata, et keegi mu vastu hea oleks - ja et sellega koos käib ka: "Aga ma olen ju oivaline?! Kuidas nad ei näe seda?!" ei päästa.

Kuid kui keegi mu vastu hea on, mul on siuke vaimustus ja õnn ja hardus hinges, nagu oleks kõik maailmas korda läinud. 

Kuni mõju lahtub ja jälle tuleb: "Ma ei ole teiste meelest midagi väärt ja kuigi omast arust olen, see ei muuda midagi."

Krt, ma loobusin Kaurile neid "nabaimetlemine, ettevaatust!"hoiatusi postituse ette panema, aga seesinane vist vajanuks. 
(Loobusin, sest sain aru, et ma kirjutan muust üsna vähe. Heal juhul pooltel kordadel. Või siiski kolmveerandil? Tegelt peaksin loendama, oleks täpsem, sest ATH-kate ajatunnetus on mul küll väga sees. Igavene praegu. Mis praegu tundub tõena, ongi alati olnud. Väikeste vahepaladega millestki muust. Ent phmt pidev voog. Praegu kirjutan nabaimetelmise posti, olen kogu aeg kirjutanud nabaimetlemise poste ja et muud ka vahele - no see on natuke.)

Mulle tehti märkus selle kohta, kuidas mu lood (enamasti) on ühes üldvalemis vaadeldavad. 
Nägin kohe ise ka ära, et tõesti. 
Mõtlen, mida selle teadmisega nüüd teha. 
Vbla väitlen arvajaga natuke. Tal on üks nägemus millestki, millest minul teine. 
Kuigi üldiselt on see päris terane üldistus. 
Ja ilmselt ma kirjutan sama asja ikkagi edasi.
Kui ma üldse midagi kirjutan, tähendab. 
/viskub meeleheites voodile. 

Muidu: hakkasin ujumas käima. 
Kolme korraga olen 500 meetri pealt 925ni jõudnud. 
Täna trapetslihas (vist on see?) jälle valutab. Selili liblika mõju. Aga lahe on lennukat progressi näha =) Kuigi tegelt on asi ilmselt lihasmälu ärkamises, mitte lihasjõu kasvus. 

Lamotrigiin ja selle vajamine

Fakk.
Ma panin täna suure osa oma teekonnaplaneerimisest sinna alla, et pean apteeki jõudma. Ma olen suht hädas ilma oma lamotrigiinita. 
Apteek, kuhu läksin, selgus juba 18.septembril olevat ära kolinud. 
Tegin siis ukse taga plaanid ümber, PEALE ujumist lähen Selveri apteegist läbi. 
Noh, peale ujumist oli mul meeles Selverisse minna, jaa.
Aga et ma seal apteegis oleksin käinud ... ha.

Nüüd on mul 1 tablett. 
Noh, hommikul siis kohe apteeki, ilmselt. 
Äkki see lähim apteek on jälle lahti.
Vahepeal oli ta tükk aega kinni, uksel silt "ajutiselt suletud", aga viimastel kordadel, kui majast mööda käisin, tundus jälle avatud olema. 

Kuigi ... mul tuli just surmväsimus peale. Iga liigutus nõuab tohutu pingutust. Nagu oleks tünn juuksegeeli pähe valatud, aint ma saaks seal sees hingata. 
Lähen magama. Kuigi on alles kesköö. 
A noh, vbla kellakeeramine ka mõjub. Paiskab kogu ajatunnetuse kaosesse.

***

Hästi abiks oleks, kui suudaksin end apteeki ajada. Aga hirmus raske. Seda enam, et kuna neil vanasti oli kombeks lõunat pidada (mitte ametlikult, ametlikku silti polnud, aga aeg-ajalt oli klaasukse sissepoole pandud silt "lõuna 12.30 - 13.00"), ei saa kindel olla, et nad avatud on. 
Peale kaht. 
Peale kaht on lõuna läbi. 

Mõnikord ma mõtlen, kuidas urrima värk, kas ma olengi kaasasündinult vigane või mis teema. Üldiselt olen omaks võtnud, et meditsiin mind parandada ei oska, kui saab midagi leevendatud, on great success ja mu igavene tänu. 
Aga kui mõni kallis inimene jälle ütleb, et peab ju olema mingi parem võimalus, mu sees ärkab tosin vaiksekssunnitud päkapikku, kes üksteise võidu avaldavad arvamusi, kuidas vbla ma ei pingutanud ise piisavalt, vbla vedas enne kogu aeg viltu ja kui viiimaks läks paremini, ma loobusin muust kui sellest "paremini"-asjast. aga äkki ikka peaks uuesti proovima? Äkki ma ikka ei ole ravimatu keiss, äkki kuidagi saab? Äkki isegi psühholoog tegelt aitaks?
Meenutan endale, KUI katki ma enda sain, üha uskudes ja üritades ja endale parimat kinnitades. 
Et "mõtle positiivselt"?
See on omaette õudus, et ma ALATI mõtlen positiivselt. Kinnitan endale, et natuke aitab, natuke ju aitab! ja usun seda ka. 
Ja alles kui tuleb meeletu kergendus, et ma ei pea SEDA endam tegema (nt R. juures teraapias käima), saan aru, kui halb see oli, kui ebameeldiv, kui erakordselt kasutu ja kuidas üldiselt hoidsin mina teda, mitte vastupidi. Käitusin meeldivalt. Pidasin alati meeles "tere" ja "vabandust" ja "aitäh" ja "järgmise korrani" öelda. Andsin "hea patsient" kogemust. 

Et ma jõuaksin terapeudini, kelle ees mul enam ei oleks tunnet, et pean hea olema ... Oijah. 
10 aastat läheks vbla? Või ongi võimatu missioon. 
Minu praeguses maailmas on 0 inimest, kelle ees ma ei tunne, et peaksin end tagasi hoidma, meeldiv olema, hea ja soe ja teistele parem, kui toores mina oleks.

0

Vaimse tervise spetsialistid annavad mulle mingid küsimustikud, ma vastan neile nii hästi kui suudan, ja siis nad arvavad, et said midagi teada. 
Oh, püha lihtsameelsust ...
Et midagi minu kohta teada saada, peaks neil olema HOOPIS teistsugused küsimustikud. Täiesti teistsugused. Need kus ma ei oleks pea iga küsimuse juures "no see ei küsi tegelt üldse õiget asja. Ok, vahet pole, võtame otseselt ilmnenud käitumise ja paneme selle tulemuse, ju nad teavad, et need otseselt ilmnenud asjaolud ei ole veel kõik" ja ei. Ei tea. 

Vaimse tervise spetsialistide meelest ongi elu ja inimesed lihtsad ja küsimustikega paikapandavad. 
Mida ma teen nendega? Üritan ise rääkida, kuidas on? Nad, kuradid, ju ei usu mind. Klient-patsiendil on ette nähtud loll olla ja mitte millestki aru saada. Nemad teavad paremini.
Ja kui on midagi, mille osas ma väga äärmuslikult eitav olen, on see kellegi väide, et tema tunneb mu sisemust paremini kui ma ise.
Peamiselt kuna ma uskusin seda ligi 40 aastat. 
Ja kui viimaks sain jälile, kuidas mu tunded on valiidsed, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, sest tundeid ei saa käskida, tuli suur vabanemine. 
Ma ei ole pisikesest saati valesti olnud, mitte osanud õigesti tunda, mitte suutnud õige inimene olla, ma olen mina. Mina OLENGI selline. Mitte et ma tegelt olen vihane, kuigi arvan, et olen kurb. Tegelt võitlen ülemvõimu pärast, kuigi arvan, et võitlen õiguse eest vähegi rõõmu tunda. Mul ongi päriselt halb olla, kuigi ma peaksin rõõmus olema. Mul ei ole halb, kui arvatakse, et peaks olema (sünnitusjärgne depressioon? Krt mul oli sünnitusjärgne eufooria aint!), mul kohe kindlasti ei ole hea, kui arvatakse, et peaks olema. (Lõpuaktused? Ach? Aa, et mul peaks kahju olema, et enam ei saa koolis käia, muidu vaimustus? Mul on kergendus, et enam ei pea koolis käima, ja muidu suht mõttetu olla.) 
Inimesed on sellised?
Mis te tahate öelda, et ma ei ole inimene?!?!?!

Ja vaimse tervise spetsialistid, kes on koolis õppinud, milline inimene on, on esiteks minu osas pimedad ja teiseks täis veendumust, et nemad teavad paremini. 
Parimad nende seast on need, kes ei üritanud mind parandada, vaid lihtsalt rääkisid minuga juttu. 
Ma ei paranenud, aga hullemaks ka ei läinud, jess.

Olgu, kell on kaks läbi, lähen oma lamotrigiini järgi.
Nagu eelolevast tekstist näha, kui ma sellega pehmendamata olen, lähen ikka väga veriseks.

Muide:

if you put a weird character in a normal situation, people call it "literary fiction." If you put a normal character in a weird situation, people call it "genre fiction." If you put a weird character in a weird situation, you will have produced a forbidden, elite type of fiction that attracts one-star goodreads reviews from the most boring people you can imagine

Ei ole eriti tark

Auklik nikkuv sitt. 
Ma EI ole eriti tark. 
Kuigi saan neuroerilisuse peale mängida. Sest mõtlesin ma korduvalt võimaluste peale, kuidas ei peaks kontserdilt ööbimiskohta 6 km jala kõndima, aga kogu aeg tundus vajadus telefoniga rääkida hullem, kui kõndida.
Nii et kõndisin.

Mingi krdi uus aeg on. Ühtegi taksot ei seisa isegi Balti jaamas (olgu, veidi üle kesköise aja oli ka) ja pidanuks helistama, et  tellida.
Tõsi, ega ma ei teadnud, kas ükski mu telefonis olemasolev taksonumber sobiks. Viimane on sisestatud umbes 2013. aastal.
Ja ma olin väsinud, sest Dropkicki kontsert enne.
Ja ei. Ma ei helistanud, kontrollimaks. Ma ei helistanud ka 1882, et mõnd kehtivat taksonumbrit küsida.
Ei tahtnud, tõesti ei tahtnud.

Läksin veel väljuvale bussile, mis viis Väike-Õismäele, ja kõndisin sealt Nõmmele, kus elavad mu ema ja tütar.
Jah, tee peal mõtlesin, et helistaks tütrele, ta telliks mulle Bolti. 
Ei, ei saanud. 
Mu mõte jäi sinna taha kinni, et ma ei saaks ju maksta ise, ta peaks maksma, kas tal üldse on raha ... nõup. Parem kõndida. 

Nüüd on suht kerest kange (ma käisin ju kontserdil enne ja tantsisin!) ja ümmarguste taldadega olla

Kontsert oli suht hea. Selline väga okei, hea alumisel poolel. Mitte murdev.
Mu  uutest lemmiklauludest esitati üht. Vanadest nelja, ja ühe ajal oli midagi viltu. Heli või nad olid seda nii palju muutnud uudsust otsides, et vaevu äratuntav.
See tüüp, kes laulab, on ainus, kes vanast koosseisust hetkel tegev, ja tema ei olnud alguses laulja. 
Üks algne on veel "on hiatus", sest ta emal on alzheimer ja ta hoolitseb ema eest.

Aga noh ... see oli siiski päris hea.
Johnny, I Hardly Knew You ja Rose Tattoo panid saali hardalt kaasa laulma. I'm Shipping out of Boston peaaegu ka. The State Of Massachusetts ja Going Out in Style olid ... kuidagi veidrad. Ja The State Of Massachusetts on ka raskemate sõnadega =) Seal pole seda mugavat kaasaröökimise kohta väga.
Aa, ja The Boys are Back muidugi ka! Selle ajal lasti refrääni sõnu ka ekraanile, nii et kaasa said karjuda ka need, kes tegelt lugu vaevu teadsid. 
Olin seda just samal päeval riidesse pannes kuulanud, nii et mina teadsin.

Ja kuna ma olen see kuuma mittetaluv menopausikas, kiskusin poole kontserdi peal kleidi seljast ja jäin rinnahoidja väele. (Lühikesed püksid olid sukkpükste peal olemas, sest kleit oli vaevu tagumiku alla ulatuv, ainult sellega oleks olnud kuidagi veider.)
Rinnahoidja on väike. Sest ma tellisin ta endale, kui end veel kõhnemaks hindasin, kui olen, ja samas see on mu ainus peen ja pitsiline, mis samas ilma traatideta, ja seetõttu mu lemmik. 
Tissid kippusid VEIDI põgenema. 
Aga noh. Krt, kui punkkontserdil ka ei või minusugune lopsakate vormidega naine* poolalasti olla, kus veel. 

Ja mulle meeldib poolalasti olla. 
"Vaadake ja hädaldage, minu probleem see pole, kui teid segab!"

Ehk siis: suht tore oli.
Aga see rännak pärast ...
Nii neuroerilisena pole end ammu tundnud. Ja ma tunnen end oluliselt neuroerilisena iga päev. 

* mind on korduvalt ja korduvalt anorektikuks nimetud siin kommentaarides, aga ma mühatasin iga kord enda sees põlglikult, sest anorektikud käivad ju kõhnad. Need on need, kes nälga surevad! 
Aga selgub, et enamik söömishäirete all kannatajatest on normaalkaalus. 
Ja mina olen üle selle.
Kuigi kaugeltki mitte paks. 
Selgelt häirega siiski. Lihtsalt mitte anoreksia, vaid buliimia on see häire. Kõik noorema minu sümptomid klappisid peale selle, et oksendamine polnud minu teema. Proovisin küll, aga iga kord õnnestus nii vähe toitu välja oksendada, et ei tasunud vaeva.

Päev nagu terve nädal

Käisin burleski vaatamas. 

See on ikka veel nii tore kogemus. Kuidas võetakse riidest lahti ja mängitakse palja ihuga, sama hooga lugusid jutustades ja naerdes. Kuidas iga keha on kaunis, kui seda niimoodi koheldakse. Ja kuidas tarkus ja olutunnetus on atraktiivsuse juures tegelikult tähtsamad.
Seekord tuli lisanauding imelisest koogist. Kooke müüs naine, kes oli need ise kodus valmis küpsetanud ja minu meelest ainult veidi kallimalt kui materjalide hind. Ma võtsin kohvikreemiga kooki, mis oli nii pagana hea, et hiljem võtsin teise tüki veel.
Lisaks oli seal kemps ilma veeta. Ühes soojas tumepunaste seintega ruumis kemmerlingi (oranžid) väliputkad ja teisaldatav, jalaga pumbatav kätepesukraan. Ent seal ruumis oli ks suur kaunis raamis peegel ja pehme diivan ning kabiinides LILLED. Päris elus kanarbik!
Nii kaunis =)

Keegi on Keila Kultuurikeerist luues korralikult vaeva näinud. Pehmeid diivaneid ja tugitoole oli ka saalis. Mõned näiteks kolmestes komplektides, mõned täiesti erinevad, ilmselt kasutatuna kokku ostetud. 

Veetsin hulga aega (uksed avati 19, etendus algas peale 20 ja me olime igaks juhuks kohe alguseks kohal) omaette tantsides. Üks naine filmis mind ja tundsin end kauni ja elusana.
Üldiselt arvangi, et olen kõige ilusam tantsides. Aga keegi teine pole seda usku kinnitanud, nii et tont teab.
Nüüd lihased valutavad. Kusjuuures ma ei tantsinud end väsinuks ega midagi (kuigi tõsi on, et adrenaliin kandis mind oma laineharjal ja ma väsinuks väga hullu koormuse tagajärjel ainult), aga no enamasti ma ei liiguta neid kohti sellisel viisil. Valu on nüüd turjas, seljas, õlailhastes, tagumiku välisküljel, puusades (ma isegi ei teadnud, et puusades lihased on), veits ka kõhul ja reitel seestpoolt. 
Oh, ja sõrmedes. 
Minna üritusele, kus elatakse kaasa - ja ma elasin eriti valjult ja energiliselt, sest kujutan väga hästi ette, KUI jube oleks end rahva ees muusika saatel humooritsedes riidest lahti võtta ja kedagi ei huvita piisavalt, et huilata või käsi kokku lüüa - alles kokkukasvavate sõrmeluudega, ei ole väga kaval idee. Esiteks ei õnnestu plaksutamisel erilist valjust saavutada ja teiseks on valus. Nii et mõne aja päras hakkasin plaksutama päkki vastu põrandat lüües ja terve käega toolikäetoele laksates. 
Mis te arvate, kumb käsi täna hullemini valutab? 
Mhmh, terve käsi. Kõik lihased selles. Sõrmed, kämbla omad, isegi ranne. 
Kuigi haige käsi on ka valus. Mingid eriti jaburad kohad. Välimiste sõrmede nukid ja nukivahed. Mida kuradit ..?

Oh, ja see kook ...
Seal oli teisi väga ahvatleva välimusega kooke samuti, aga see konkreetne oli nii hea, et ma ei suutnud midagi muud võtta. 
Oleks muu siuke "noh-käib-küll" olnud, see imeline kolme-eurone kook lükkaks ikkagi õhtu plussi. 
Aga mulle meeldis tegelikult kõik alates imearmsast noormehest, kes pileteid müüs, kuni selleni, kuidas pärast esinemist olid daamid (seekord ainult daamid) edevates kleitides laval ja tehti pilte.

Tegime pilte. 
Jäin piltidele. 

Muidu: valmistasin lambaliha. Olen enne ka muidugi lammast  teinud, igasuguseid asju teinud temast (lammas on elusolend, nii et "tema"), aga seekord õnnestus T-kondi steik oivaliselt. 
Minu käes on edevad toiduained üldiselt raisatud, sest ma tulen nendega halvemini toime kui oma tavaliste odavatega, ent seekord tuli välja. 

Marinaad: spl toiduõli
spl laimimahla
kolmveerand spl tumedat suhkrusiirupit
pool teelusikatäit paprikat
pool tl tüümiani (aga siuke suurem pool =P)
pool tl roosat pipart
natuke musta pipart
mina panin paar oksa hakitud värsket rosmariini, aga ilmselt pool tl kuivatatut kõlbab ka
3 küünt hakitud küüslauku
sega kõik kokku (suht purune jääb), mätsi oma 2 (no mul oli 2) tallekese T-konti kokku, lase tund-kaks seista, prae kuumal (ma ei kasuta kunagi pliidi maksimumkuumust ega sellest järgmist, nii et maksimumist kaks nõksu alla) pannil arvestava koguse või sees umbes 12 14 min kummaltki poolt. 
Kui üks pool pannil käinud ja steigid ümber pöörad, raputa peale veidi soola. 
Üldse pole palju vaja. Olin ise ka üllatunud. 
Tulemus on pealt krõbe ja maitseainene, seest roosa, ent mitte verine, pehme ja maitsev. 
Ainult rasvaribake jäi mu närimisvõimetele liiga nätseks. Nätsutasin mõnd aega, siis andsin Totorole. 

Täna - s.t. pühapäeval - olen eilsest väsinud, ei jaksa püstigi seista ja igemed sügelevad. 
Aga pea ei valuta, nii et igatahes wõit.

Liminaalne

Kummaline limbo-tunne. Liminaalne. Pole enam see, aga ka mitte teine. 
Kuhu? Kellega? Miks? Kas? Aga miks mitte? Aga ikkagi, mispärast miks? Kuidas? 

Väga keeruline. 
Osake mind on elevil ootuses, et seekord läheb (nt kirjanikutamisega) hästi, seni on ju nii hästi läinud kõik - ja samas, ja samas: kui loota, läheb kõik pekki.
Kui mitte loota, on elu jälegi masendav.
Aga kui loota, lähevad asjad pekki.
Noh - mul on praegu hea olla, nii et on nagu on. 

Muide, väga veider kõrvaltoime: lamotrigiinil on mulle märgatav kuumahooge vähendav mõju. Intensiivsus ja sagedus mõlemad all, aitab umbes kümme tundi. Nii et kui hakkab jube palav ja nahk asub hõõguma, on see märgiks, et varsti vaja tabletti võtta. 
Söön 100 mg hommikul ja 100 mg õhtul. 
Migreene on vast 2 nädalas ja need kõik tabletiga leevenduvad. 
Nii täitsa võib elada.
Kuigi just praegu on mul tunne, et kõrvad ka tulitavad ning peas nii kõva tuige, et kisub triptaani poole. 
Lihtsalt nii pole pidevalt ja see on juba wõit.

Kõiksuguste rollide vahel on selline "mina olen ikka mina" tunne. Pole see, pole ka teine, kass on korraga surnud ja elus. kuid see pole tegelikult olulinegi, eks? Kuna mina olen mina.
Jep, vahel harva on selline tunne ka. Võrgupäevikusse raiutud, nii et tõeline. 

Mul on, muide, päriselt tunne, et kui ma kirjuta, mind pole olemas.
Kuni keegi loeb, kuni vaatajanumbrid tiksuvad, on mu olemasolul mõte.

Võibolla seepärast olen ka kirjanik? 
Mitte teistpidi. Alguses oli tung kirjutada ja kellelegi lugeda anda, pärast tuli avaldamine ja veel tükk aega pärast seda natuke raha.
Kas keegi arvab, et olulisel määral? No mulle jah, aga mina olengi vähenõudlik. Honorarid, autorihüvitis ja loomestipendium kokku on mulle sel aastal sisse toonud 6502 euri ja 9 senti. 
Ja see on väga hea aasta. Enamasti saab vähem. 
Oluline abi, jaa.  Mulle nii meeldib, et toidupoes võin mõelda "tahaks tegelikult seda suitsukeelt ka" ja selle ära osta. Või "oo. mu lemmikhallitusjuustul on allahindlus! Võtan kohe kaks pakki!"
Aga kõrvalepanemiseks midagi üle ei jää, kuna kogu ülejäänud sissetulek on töövõime(tus)toetus ja Poeglapse eest maksavad nad ka veel 90 euri.
Vähemalt möödunud kuuni maksid. Aga selle lõpus sai ta 19, nii et ilmselt see katkeb.

Muuhulgas tegin eile omapärase avastuse eraelu osas. 
Sellega on ka nii, et ei tea, on see halb või hea.
Vaatab.
Ootab.
Liminaalsus.

Muide, on teisipäeva pärastlõuna.

Kirjanikutamas

Näe, siin mu pisiõe tehtud pilt meist ka.

Kuule, proua kirjanik, päris hästi läheb!
Ütlen enda poole pöördudes rahulolevalt. 
Esimene tervikkogu arvustus olemas ja see on hea arvustus. S.t. mitte lihtsalt positiivne, vaid see kogu räägib arvustuse autoriga, enamik tähelepanekuid on üpris õiged ja ta isegi ütleb minuga sama asja selle kohta, kuidas "autor katsetab".
Jai! Minust saadakse aru! Ma olen talle mõistetav!

Ja siis esitlesin koos Veiko Belialsiga "Teistmoodi tavalist" avalikult rahva ees Tartu Kirjanduse Majas.
Täitsa palju inimesi oli kohal. Kaugelt rohkem kui "Omasid ei jäeta maha" esitlusel. See võis tulla sellest, et julgen rohkem enesereklaami teha, sest mu üldine usk iseendasse on kordades suurem ja piinlikkus öelda, et kuulge, ma tegin hästi, palllllllllju väiksem. 
Ehk mu panus polnud mitte üks postitus fb-s ja rohkem mitte sõnagi, vaid kolm teksti ja piltidega postitust seal, üks teade siin, üks teema discordis rollimängijate teemafoorumis, ja igasugu inimesi tuli. 
Aga võis tulla ka sellest, et käisin Naiskirjanduse Seminaril, mul on nüüd hulk kultuurseid fb-sõpru juures, nemad laikisid ja jagasid südameid, nende tuttavad nägid ja mõned nondest tulid ka kohale.

Igatahes inimesi oli täitsa palju. Muidugi ulmikud, hulk mulle tundmatuks jäänud inimesi, aga ka mu armas noorem õde ja tema sõps, kes on otsapidi ka minu sõps ja kelle vanem õde on mulle kohe päris sõber, üks mu lemmikrollimängija (ta on nii põnev inimene, et vbla peaksin temast kunagi päris tema loo ka kirjutama. S.t. kus ta peategelase prototüüp oleks), üks häbelik maha vaatav "ma olen ka EKL-liige"-vennike, kes äratas mus suure hoolitsemissoovi, ja üks mu väga vana tuttav umbes aastast 1998 või nii, kes küll poole pealt ära läks, ent näitas mulle ukse peal kaht tõstetud pöialt ja noogutas ägedalt. 
Ilmselt tal oli ajakriitiline asi kuskil mujal. 

Rääkisime Veikoga lugudest.
Kuidas ma neid valisin, kuidas järjestasin, miks ja kuidas uuesti läbi töötasin ("No ma tahtsin, et nad oleks võimalikult head, nii head, kui suudan kirjutada," "Aga miks sa siis kohe ei teinud nii häid, kui oskasid?" "Ma tegingi parima, mida sel hetkel suutsin. Nüüd olen vanem ja targem, näen veidi rohkem"), miks siuke pealkiri, kuidas erinevad lühikesed lood pikkadest, kuidas ma kirjutan raskesti leitavale sihtgrupile, aga väga hästi, olen isepäine kass-kes-kõnnib-omapead ja kuidas see on päriselt raske. Mitte edeval "oh-ma-nii-eriline"-moel "raske", vaid tõesti raske.
Erilise roosa kumava pärilna sain teada, et mu enda lemmiklugu on ka tema lemmik. Kusjuures ma ei osanud hoobilt öelda, milline lugu mu lemmik on, siis ütles tema, et talle vist meeldis "Reeturid" kõige rohkem ja siis sain kohe aru, et jaa. 
Jaa!
"Reeturid" ei ole varem kellegi käest saanud sellist reaktsiooni, nagu mul sees kobrutas teda valmis saades. Olen teda hunnik kordi korda ümber kirjutanud (pisikeste paranduste jaoks lugemised ei tule arvesse, neid on veel rohkem olnud), pakkunud erinevatele paberväljaannetele, veel ümber kirjutanud, mingi variandi netis avaldanud, ümber kirjutanud, ümber kirjutanud, VEEL ümber kirjutanud, tegelastest nii palju fantaasiamänge mänginud, et järjelooga koos saaks vähemalt kaks romaani, aga keegi seni nagu ei ... mõistnud. 
Ja Belials sai aru. See oli tõesti hea tema meelest.  
JESSSSSS!

Nüüd olen väsinud ja vist jäin haigeks ka. 
Aga ma olen ka puhkuse ja rahu ära teeninud. 

Sulaselge või mitte päris selge

Aaah, hommikune (kell on 13.23, veel on hommik, aga kisub juba lõuna poole minu ajaarvamisele järgi) ahastus. 
Teate, tegelt on NIIIII tähtis, et esimesed ilmunud arvustused tuleks õigetelt lugejatelt. 
Õige lugeja, mäletatavasti, on see, kellega tekst räägib. Mitte tingimata sama hästi või päris nendel teemadel, kui ma mõtlesin, ent tekitab sisemist dialoogi. 
Ja on lugejad, kellega ei räägi. Halb ei ole, hea ei ole, on ... midagi.
Nüüd ma murelikult vaatan, kuidas teine samasugune inimene on kätte võtnud ja varsti tuleb arvustus ja kardan, et lahja. 
Mina, eks ole, eelistaksin parem jälestavat muttatrampimist kui "oli kahi"

Kolm Loteriis on vähemalt (vähemalt, vabalt võib ka olla, et 8) 4 korda kirjutanud, et "autor katsetab". "Tundub, et autor katsetab." "Autor ikka veel katsetab."
Ei, autor ei katseta. Autor kirjutabki nii. Mitte ei proovi erinevaid asju, vaid läheb sinna suuunda, kuhu veri parajasti kisub, ja paneb alati iga loo alla kõik, mis parasjagu võtta on. Ükski suund pole isegi mõttes kui "edaspidi kirjutan ainult nii". 
IU.
Ma ei kirjuta kunagi ainult nii. 

Ja samas ... kellele ma peaksin lugeda andma? Kes oleks "õige lugeja"? Kittyga on läbi räägitud, ta kunagi jõulude paiku. Aga teistest ma ei teagi kedagi. Sest tegu on väga mitmetoonilise, mitmepalgelise raamatuga, kus on tõesti peaaegu kõike. 
Kelle puhul mõtlen "talle võiks see ja see meeldida" saab kaasa ka "aga SEE talle ei meelde ja vaevalt toogi". Teisele meeldiks mingi viies asi, vastik võib olla seitsmes, aga ei vaimusta tõenäoliselt miski. 
Kurat. 
Olgu. 
See mängib samuti, et mult on viimasel ajal päris palju raamatuid tulnud. 
Lugejad on veits väsinud ka.
Kalmsteniga see juhtus - "Götterdämmerung", millest ta ootas palju, esinduskogu vast, sai omajagu "meh" arvustusi ja mina alustasin esimest lugu, aga see ei kiskunud kaasa, nii et kogu jäi umbes 12. lk pooleli. Ma olin viimasel ajal juba nii palju Kalmstenit lugenud, et ei jaksanud rohkem. Tahtsin teisi asju ka vahele.
Aga peale seda otsustasin, et loen läbi. Sest kõik lood, mida ta seal nimepidi nimetab, meeldisid mulle - olin testlugeja. 
Ja enam ei mäleta neid üldse. Mis tähendab, et saan uuesti nautida. 
See on mu lemmiklugemisviis praegu. Ma tean, et on hea - emotsioon on meeles - aga sisu üldse ei mäleta. Ja siis hakkan lugema ja tuleb "aa, õige, see on see raamat, kus peategelane on kivi!" ja veel edasi jõudes "oot, õige jah, see oli  see hamletivärk"", aga kuni teist korda lõpuni jõuan, pole lõpplahendus meeles. 
Kes aru said, võivad endale pai teha - rääkisin raamatust The Raven Tower. 

Nojah. 

Rentsi kohta ma ei tea, mis või kui palju talle meeldiks. Tahaksid? Võin saata. 

Veits kardan juba ka. Kui esimesed arvustused on "on kah", ega järgmised inimesed kätte võtagi. "On kah" raamatud on maailmas palju, mis neist ikka lugeda.
Ja isegi kui võetakse (Sashi arvustus "Omasid ei jäeta mahale" on mulle väga armas), tõenäosus, et see veel midagi mõjutab, on väike.

Et sõjaoht on veits maha käinud, on korraga pettumus ja kergendus. Oma elu on praegu liiga huvitav, et välispidiseid muutusi tahta. 

Aeg uinuda, aeg ärgata, aeg unustada, aeg meeles pidada

Mõningal määral olen kirjanikuna ka tõhus.
Reaktoris ilmus intekas. 
Loteriis kirjatatakse "Teistmoodi tavalise" juttudest ükshaaval - ta pole veel lõpuni jõudnud, aga tükkhaaval liigub sinnapoole. 
Algeroni tegin tõlke, kuigi see ilmub alles järgmisel kuul, ent tegin valmis.
Lisaks - see peaks esimene olema, nii tähtis, aga unustasin ära - esitlen Tartus 10. oktoobril "Teistmoodi tavalist."

Veiko Belials ajab minuga juttu. 10. oktoobril kell 19 Tartu Kirjanduse majas. 

Mul ei ole fb-sündmust jagada, sest tundub, et ma pole ainus, kes ära unustas, ja sellel ei ole veel sündmust.  Eeldan, et nüüd hakatakse kähku tegema.  (Parandus: nüüd on klikitav link olemas.)
Tulge. Kui VÄHEGI huvi on. Iga inimese üle rõõmustan. Ei pea raamatut ostma, lihtsalt tulge ja kuulake-vaadake. 
Emake maa, mis ma selga panen? 
(Nii mõnus sel teemal arutleda, puhas rõõm.) 

Muidu olen nagunii tõhus. Kuigi unerütm läks paigast ära. Ei ole normaalne, et lähen magama õhtul 10-11 ja ärkan (peab sööma!) 5-6 hommikul. 
EBANORMAALNE!
Või noh - kui see pead valutama ei paneks, oleks pohh. Päev ikka sama pikk ju.
Kuid paneb. Inimesed elavad vabatahtlikult säärases rütmis? Iu. Mulle on küll puhas piin. 

Lisaks - ma mõtlesin, et aega on selle kiire asjaga, aga et ma jutukogu esitlen, võiks nagu avalikult teada olla ja peab kohe posti avaldama - teen natuke valimisreklaami.
Sest arvan, et muidu keegi ei saa teada, et säärane kandidaat üldse olemas on. Ma avitan veidi, jagan infot.

Tulin mina eile koeraga poest ja tänavanurgal seisis vanem naine lapselapse või krt teab, äkki lapselapselapsega. Küsis mult, kas ma olen keilakas. Ja kas ma valima plaanin minna. Vastasin mõlemale jaa ja ta (vahepeal koera patsutades, noor poiss läks päris pöördesse ja patsutas kohe palju) rääkis, kuidas tema ka kandideerib. Volikogudes on kõik nii noored, aga ta mõtles, et peaks ju keegi vanem ka olema, kes vaatab oma nurga alt. Tal on kõrgharidus ja ta võib ka rääkida, millega tegelenud on, ja samal ajal otsis kotist välja tulevase aasta kalendri, sotsiaaldemokraatide oma, pastaka ja tikutoosi. 

Ma ütlesin, et pole vaja, partei on õige ja ma tõenäoliselt valin seega tõesti teda, ja ta kirjutas kalendri servale oma numbri. 

110. 
(See on link ja lingi alt leiab kõik kandidaadid + omakorda lingi sotsiaaldemokraatide Keila valimisprogrammile)

Ja noh. Kui te olete ka keilakas ja tahate valida sotsiaaldemokraate, vbla valite samuti teda.
Nii tore tädi oli. Nägi täitsa normaalne välja, mitte range meigitud vana õpetajannana nagu seal pildil. Heegeldatud barett, beež mantel.