One of the Greats

Igemed sügelevad täiesti pööraselt. 
Jaah, olen väga väsinud loomulikult. 
Ohatise eelilmingute seas olevat. 
Nagu ka silmade sügelemine. 
26 aastat hiljem siis selgus, miks mul vahepeal keskteismelisena silmalaug paiste läks, kuigi midagi nagu viga ei olnud. Kui väsinud olla, lööb ohatis välja.
Mul juhtus seda tähtsate ettevõtmiste eel. Nt rattamatkale läksin poolpimedana.

Olenvägaväsinud, mul on homme ühe tõlketöö tähtaeg, tegin ilge hunniku šnitsleid (ja poeg sõi 3/4 neist kohe ära), tegin piparkoogitainast (mõtsin, et teen eriti peenelt, panen mandlijahu ka sisse ja mandlijahu saamiseks jahvatasin mandleid kohviveskis, aga mitte nii kaua, kui pidanuks. Nüüd on taignas mandliraasud) ja kus on mu medalid ja kas keegi põlvedab mu ees ja suudleb mu jalad?
Tühjagi. 
Ole parem, siis ma armastan sind.

Lisaks on mul mingi täiesti arusaamatu reievigastus. 
Tekkis lihtsalt kõndides. 
Tundub nagu kramp, aga mitte kogu reies, vaid nagu ... ühes kius? Venitamine aitab, aga ära ei võta. 
Juba pea nädala. 
Tundub nagu kramp, aga väike. Kohati väga ebameeldiv, aga üleelatav. Masseerimine ei aita, ent valu jälgides tundub ka nagu terve lihaskiud. Hakkab ülaltpoolt põlve ja otsa saab valus joon veidi enne puusa. 
Vahepeal valutab. Vahepeal aint suriseb.  Vahepeal unustan lausa ära, et mingi jama on, kuni end meelde tuletab. 
Mätsin Diclaciga ja loodan, et paraneb ise ära, aga kaua läheb kuidagi. Mida tonti?!

Tegelt tahtsin jagada seda, kuidas Loomingus arvatakse ikkagi ka, et olen kirjanik, ja nüüd ilmus mu lugemiskogemus rubriigis "kirjanik loeb".
Vbla mõni pole veel näinud, fb-s jagasin paari päeva eest. 
Pilt, muide, kannab mu kodukataloogis nime "Nii kurb kook oli."
Ma ei tea, miks ma just selle pildi saatsin.
Tol hetkel tundus hea mõttena.

Lisaks tuleb mul Tallinnas veel üks raamatuesitlus. Soovitan küll tollele burleskiga esitlusele 21. jaanuar tulla, ent kui teil 19. detsember midagi teha pole, siis Keskraamatukogus 18.30 näeb mind Kalmsteniga rääkimas ja saab "Teistmoodi tavalist" kirjastusehinnaga osta.
Alati kirjutan pühenduse, kui tahetakse =) Aint mul läheb aega - käsitsi kirjutamine pole mu forte.  
Kalmstenil ilmselt hakkab veits nappima neid, keda ulmereedetele esinema kutsuda =P 
Minul hea meel. Rohkem avalikkust = rohkem reklaami.

Kuigi hetkel EI ole tore mõelda järjekordsetele kohustustele. 
Mul on "varsti puhkan välja" piisavalt kaua peal olnud, et mõte ülehomme ema sünnipäevale minekust peamiselt õudne oleks. Homme lõpetan tõlkimise, ülehomme on sünnipäev ja pühapäeval peaks päkapikk käima hakkama. 
Ei ole raske töö see päkapikutamine, kuid ma olen ka faasis "laske mind maha" juba.

Teil ei ole ju Florence'ist veel kõrini?
Ma arvan, see lugu (oooh, need kitarred! koos selle videoga!) on veel rohkem mina. 

Do you regret bringing me back to life?

Arms outstretched, back from the dead

Streetlights bursting overhead

Arms outstretched, back from the dead

Jeah, tema on one of the greats kahtlemata - aga mina, mina ju ka .. natuke? Did I get it right? 

Hilisem lisa: mul on paide ja kriitikaga kummaline suhe. 
Jätame kõrvale, et kui hästi halvasti öeldakse, rõõmustan ja läheb samuti pai kirja.
Jätame ka kõrvale, et ma usun aint sellist kiitust, mis tuleb mõne omaduse, töö või joone kohta, mida ise hindan ning oluliseks pean. 
Aga see ei ole kindlasti ka normaalne, et paisid on vaja pidevalt korrata, soovitatavalt järjest pikemaid, ja ikka ma päriselt ei usu - on ette tulnud, et arvan, kuidas ma ilmsesti meeldin sellele inimesele ja ta vaatab soojemalt; kiidab ka siis, kui väärt pole. 

See-eest kriitika jääb.
Kui just sõnaliselt ümber ei öelda, et oh, nüüd saan aru, et sa hoopis ... midagi.
Muidu kahtlen igal ebakindlamal hetkel. Nii ta must mõtlebki. See ma tema jaoks olengi. Jah, on häid asju ka, aga see ja see on mu küljes kogu aeg. Selline ma tema jaoks olengi.

Mis on ... üsna laastav. Ja väga sees selles, mida ma teile kirjutan ja selles, kuidas muidu suhtlen. 

Ütlen enda kohta halvasti, et te/ta vaidleks.
Ütlen enda kohta hästi, et te/ta kiidaks veel kangemalt kui ma ise.

Muide, kaamos, ma jätkuvalt tänan, et sa mind elatad!