Teooriad

Maisaagi kunagi terveks. Nii jääbki alatiseks. 
(Tunne on siuke, onjo. Igavene praegu.)
Eile käisin ujumas. Sest peab ju proovima, kas jaksan, muidu ei tea. 
Noh, pool tundi tunni asemel, kaks sprinti 6 asemel, väga läbi, täna annavad lihased tunda. 
Ja sinna ma ei jooksnud kõndimispausidega, vaid ainult kõndisin. 
Ei, selge. Ma ei saagi kunagi terveks. 

Vähemalt sain eile helistatud loomaarstile, tänaseks vaktsineerimisaeg, nüüd juba vaktsineerimas ka käidud. 
Ainult kaks - ok, ligi kolm - nädalat hiljem, kui pidanuks. 
Jee mina. 

Muidu: mõtsin ärevuse üle. 
Sain, et ega ei ole nii, et mul ei ole ärevust. 
Miks ma kogu aeg üle pingutan, teen asju rohkem, kui jaksan, isegi kui hädasti vaja pole - ma hoian end ärevusest eemal. Kui mul on kõik graafikus ja kindlaks määratud, kui palju tegemisega piirdudes on ok, olen ma rahulik. 
Või kui rohkem teen.
Kui asi läheb natukenegi (numbriliselt siis, isegi mitte sisuliselt) plaanitud graafikust välja, lähen närvi. Ärevaks, nagu nad ütlevad. Kui juba on nõnda juhtunud, hakkab kõik häirima. KÕIK. Miks Goodreadsi andmetel "Teistmoodi tavalist" nii vähe loetud on? Ma pidanuks saatma Mart Juurele. Ma pidanuks saatma mõnele naisarvustajale, keda tunnen - vbla mitte Sveta Grigorjevale, aga no ... kasvõi Epp Petronele! (Mul ei ole enam raamatuid, mida saata, nii et puhtteoreetiline põde.)
Jaah, mul on käsivarrel: "Ära põe!"
Ikkagi kraabib veidi. 
Miks (tsenseeritud)?! Äkki ma peaks midagi teisiti tegema? (Kuigi ma tean, et on parim, mis üldse praegu olla saab, sest /tsenseeritud/.) 
Häda ja viletsus ja kõik on halvasti. 
Lihased taandarenevad! Lamotrigiin mõjub kuumahoogudele vähem! (Olen ma üldse maininud, et see aitab megalt? Hakkasin suuremat annust lamotrigiini võtma ja oi. Nii palju parem. Praegu phmt selle järgi, et oot, kuidagi rõvedalt tuline tunne on, kõik kuumab, tean, et aa. Tabletivõtmisaeg!)
Ma peaks lugema! (Ei, ma ei saa lugemise eest palka.) Ma peaks raamatukluppi minema, seal sõbralikuna tunduma ja siis oma raamatuid tutvustama, saaks lugejaid juuurde! 
Häirun isegi sellest, et Poeglaps ei ole viimasel ajal eriti jõuksis käinud ja sööb mingi 3x vähem. Ma pean leiva külmkappi panema, et see halvaks ei läheks! Kindlasti läheb juust varsti hallitama servast, peaks mingit pirukat tegema, et ta ära päästa, aga seda Poegaps ju ei söö, pean kõik ise ära sööma! Oh, kus ma jään ...

Muide. Hakkasin mõtlema. Neuroerilisuse teemadel lisaks ärevusele veel selle üle, et oot. 
OOOT!
Tegelikult on kõik lahedad inimesed, keda ma tean, mingit pidi neuroerilised. Viimseni. Ok, ma tegelt omateada ei tunne skisofreenikuid või muidu VÄGA teistmoodi inimesi, aga selgelt kõik lahedad on neuroerilised. Ma ju näen. Tunnen pisiasjad ära. Muidugi mitte kõigil kõik, aga kõigil mitu.
RDS-RSD ehk võimetus mitte-välja-teha ja samas kiituse järgi sirutumine nagu lill pöördub päikese poole. Loomaarmastus. Vajab vahepeal üksindust. Võib vahel kallata mind üle infoga, mis mind ei huvita, isegi kui ma talle ütlen, et mind ei huvita. Koos on hea vaikida. Tundlikkus toidu teemadel. Kiiksuga huumorimeel. Meeletu pühendumus vaheldub mittemidagitegemisega, üldse ei jaksa. Vastumeelsus "kerge vestluse" suhtes.
Muide, KÕIK suitsetajad, keda ma tean, on ATH-d. Mõned AuTH-d.
Põhjalikkus. Suutmine end igasugustest "normaalsetest" olukordades läbi suruda ja pärast ollakse täiesti omadega läbi. Seikluslembus. SeiklusJANU. Olematu ajataju. Ütluste otsetajumine - sõnasõnalisus. (Tükk aega arvasin, et mul seda pole, ma saan ju aru kõnekujunditest ja irooniast? Siis avastasin, et ohoi. Olin teinud vastupidise vea - kui inimene ütles midagi erakordselt lolli, eeldasin, et see on sarkasm. Avastus, et enamasti mõtlesid nad seda tõsiselt, oli uskumatu, uskumatu, USKUMATU - ok siis. "Inimesed on lollakad." Aga sõnasõnaliselt olen ikka asju võtnud. Kui vanaema mulle ütles, kuidas ta on alati teadnud, et ma olen üks sita iseloomuga tüdruk, ma võtsingi seda otse. Et ta on kogu mu elu minu kohta mõelnud, et ma olen sita iseloomuga ja nii ta minust mõtlebki.
Siiamaani on raske uskuda, et vbla ma siiski meeldisin talle vahepeal.)

Samas ei ole kõigil neil lahedatel inimestel sugugi diagnoose ega isegi probleeme. Jah, mu poeg on meeletult valiv toitudega, jah, ta ei saa sirge näoga väljendatud sarkasmist aru, jah, ta on äärmiselt põhjalik, kui millestki huvitub. Aga tal ei ole PROBLEEME neist millegagi.
Või nt notsu. Või nt mu parimad sõbrad. 
"Häire on, kui häirib", aga neid ei häiri. Nii et - häiret pole.
Ja teate: neil kõigil, kel häiret pole, on väga armsad toetavad pered olnud. 
Mitte enam-vähem okeid pered, vaid head pered. 
(Mu Tütarlapse pere ei ole sama, mis Poeglapse oma. Esiteks temaga ma alles õppisin ema olemist ja kuigi osad asjad tegin paremini, "minu lapsel ei pea kunagi olema tunnet, et ta vanemal on kama, kui tal on halb," "minu laps ei pea kunagi tundma, et tema esinemised ja konkursid on ainult tema asi ja kedagi ei huvita - kui ta just ei võida," osasid murekohti lihtsalt ei närinud läbi.
Ei teadnud, et vanem võib ka lapse poolel olla, kui laps on halvasti käitunud. Mitte mõttes "see oligi õige, sa tegid hästi," vaid lapsega rahulikult rääkides ja üritades aru saada, mis probleem tal on, et oli vaja selline halb asi ette võtta. Ja kui ma juba targem olin, jäi ta PR hoopis mu ema juurde elama ning kuigi ma olin eemaoleva lapsevanemana nii hea, kui oskasin, enamasti ta siiski elas mu ema ja tema mehega ju.)
(Jaah, Tütarlapsel on ka mõlemad diagnoosid, nii autism kui ATH. Nii head eeldused - ja 0 energiat, et nendega midagi teha.)
Miska püstitan teooria, et ATH-d ja autistid saavad enamasti tegelt traumadega toime, kui neil on kodus hea ja turvaline olla ja nad saavad seal hoitud ja hellitatud.  Aga kui pole, saavad üpris vähesed ühiskonnaga täielikult hakkama.
Ehk see on koht, kus neuroerilisus muutub või ei muutu probleemiks. 
Jaah, see on: "Ma tunnen 18 inimest, kes enam-vähem antud ideega klapivad ja vbla mõni tegelt ei klapi, ma ei tea nende perekonnast midagi - aga vbla on see tõsi."
Ei ole: "See ongi tõde!" 
Aga seda teooria ju ongi. Kontrollimata idee, et vbla on nii.

Jeebus, ma pean täna veel füsioterapeudi antud harjutusi tegema. Mäletate - nagunii ei mäleta - reievalu. 22. nov hakkas ja siiamaani tuleb, kui kiiresti käin. 
Nüüd on harjutused, mis vbla aitavad.  
Kui üldse ei jaksanud, jätsin nad tegemata. Eelmisel nädalal ei teinud. Nüüd hakkasin jälle. 
Mitte et jaksaksin. Aga need ei ole tegelt RASKED. Raske on aint pihta hakata - ja seda vastumeelsust alla suruma olen ammmu õppinud.