Elu mõte

Mul on üks enda-korralekutsumise-sisekõne-parasiitväljend, milleks on: "Aga kas see on minu elu mõte?"

Laias laastus tähendab see, et kui enesetunne on millegipärast kehvapoolne, tasub endalt küsida, kas mu hetketegevus juhtumisi selle kehvuse põhjuseks pole. Nt kui ma loen netipostimeest vms igavat lehte, sest ei suuda end tööle motiveerida, siis tegelikult ma ei naudi ka seda postimeest, see on lihtsalt asendustegevus millegi ebameeldivama vältimiseks.
Aga maailmas on ju ka kasulikke asendustegevusi! Tee trenni, korista tuba, loe raamatut, tee süüa, mängi lapsega monopoli, vaata kasvõi filmi! Tee midagi, mis teeb sind õnnelikumaks!
Ja siis ma teengi ja olen kokkuvõtteks parem ja õnnelikum inimene.

Üleeile kõndisin läbi surnuaia oma praktikabaasi poole ja olemine oli nõme.
Mul on pidevalt nõme olemine, kui on vaja enne seitset tõusta. Praktikapäevadel tõusen tavaliselt lausa enne kuut. Sest kui ma ei saa oma rahulikku hommikusööki ja kohvi koorega, vbla ka 2 minutit 48 sekundit plankida või 40 kätekõverdust teha ja end seejärel kärmelt jaheda vee ning kareda nuustikuga üle pesta, on veel nõmedam olla. Ma tahan, et mul oleks hommikul aega koort vahustada ning feisbuuki vahtida, lastele ilusad puhtad riided välja otsida ja neilegi soe toit jätta. Seetõttu tõusen kell 5:30-5:45 umbes.
Kõndisin niisiis läbi surnuaia, novembripimedus hakkas vaikselt hämaruseks taanduma, siin-seal põles paar küünalt ja mina rääkisin poolihääli omaette silmatorkavamate hauakividega asju nagu "Blond: lahe nimi, aga küll tahaks teada, mis värvi juuksed sul olid!" ja "Kullakullerdane, Haljand - tõsiselt, sul oli selline nimi? Haljand on mehenimi, seda ma tean. Aga Kullakullerdane, kust tuleb selline perekonnanimi? Ja sina elasid sellega! Terve elu! Täitsa lõpp!"
Aga meeldivatest vestluskaaslastest hoolimata oli ikkagi nõme olla. Ja siis küsisin endalt automaatselt selle kui-on-nõme-olla-küsimuse:
"Kas see praegu on minu elu mõte?"

Võttis korraks mõtlema. See, et ma lähen praktikale, natuke on ju, eks? Mõista kehamehhanisme, hankida need hellad valged käed, millega leevendada ja aidata ja tuua tagasi elule. Kõlab küll nagu mingi ... mõttekus.
Aga esiteks ei läinud olemine paremaks ja teiseks taipasin: ma ei ole ju veel praktikal, ma alles lähen sinna. Kas mu elu mõte on siis minna kuskile mujale? Kuhugi ebamäärasesse tulevikku?
Ei ole! Mõte peaks olema hetkes defineeritav ju, elu mõte peab olema elatav praegu! praegu!
Uus idee saabus kiiresti nagu nool.
Ma kõnnin. Just praegu ma kõnnin tasakesi tõusva päikese kumas läbi vaikse surnuaia, ja see on tegelikult tõeliselt mõnus. Kui ma ei läheks praktikale, vaid jalutaksin niisama, üleni naudiksin.
Kas mu elu mõte on praegu kõndida? Kui kogu mu elu mõte oleks selles jooksvas kümmeminutis, selles tundes, kuidas meeldivalt jahe ja niiske õhk läbi sõõrmete liigub, lihased rütmiliselt töötavad ning pinge õlgades leeveneb - nagu ta nende mõtete ajal tegigi - siis jah. See "praegu", see liikumise tunne oleks täiega kõike väärt.
Kui see moment oleks mu elu kvintessents, oleks tegu täiesti mõtteka eluga.

Kõndisin õnnelikult haiglasse ja tundsin, et nii hea on olla. Nii õige. Nii täiuslik.
Elul oli mõte olemas.

Väga väga naine

Mulle jõudis alles üsna hiljuti pärale, et laulusõnu kirjutavad sagedasti needsamad noored inimesed, kes neid esitavad (paremal juhul kasutavad noored muusikud heade luuletajate kirjutatut, halvimal juhul on sõnad muidugi produktsioonifirma poolt kokku pandud rühma professionaalsete idiootide looming - aga sellisel juhul on seda ilmselt ka muusika), ja isegi kui neil on imeilusad jalad või silmad või mõlemat korraga, hea maitse ning võrratu tämber, ei tohiks see neid kuidagi läbinägelikumaks teha kui suvalist 20-aastast õekest või vellekest tänavalt.
Sõnaline või muusikaline andekus ei anna ju suuremat elukogemust. Ilusad jalad või silmad ammugi mitte. Sageli on see valusalt kuulda ka, nii et peab muusikat nautides püüdma mitte sõnu märgata.

Aga ikkagi on vahel ka noortel esitajatel laulusõnu, mis tunduvad nii-ii targad ja maailmavalgustavad, kuigi nad on ometi kirjutatud ja maha lauldud mingi 20+ näitsiku või nolgi poolt, kes minu loogika järgi peaks olema umbes samasugune ohmu nagu mina selles vanuses.
Masendav enda peale mõeldes, üliäge maailma ja inimkonna tuleviku peale mõeldes.

Kuigi tõsi on, et 30+, 40+ ja 50+ vanuses autorilaulu viljelejatel lähevad sõnad enamasti paremaks.

***

Olla mina ja viljakas eas naine oma loomulikus olekus (loe: ilma lisahormoonide, imetamise või raseduseta) on kohutavalt väsitav.
Üks päev kuus läheb rõvedate meeleolukõikumiste alla alatihti, kus vaatan küll kalendrisse ja tean, milles asi, aga ikkagi ajab kõik nutma, vihastama või hüsteeriliselt vaimustuma.
Üks-kaks päeva kaldun olema kõveras ümber kuumaveepudeli ja ainult jube kogus ibuprofeeni hoiab häälekalt halamast.
Ja siis on kolm-neli päeva, mil käin ringi nagu kiimas kass ja tahaks kogu aega kõva häälega nurruda, sest no ei suuda millestki muust mõelda kui seksist. Noored nägusad mehed lõhnavad nii hästi ja kui parasjagu pole ühtegi ümberringi, siis piisab meenutamisest, et kunagi on olnud, kui tekivadki juba lõhnahallutsinatsioonid, suu valgub sülge täis ja iha kõrvetab jalge vahel.
Igapäevamaailm ümberringi tundub üleni ebareaalne, ebaoluline, ebakohane ja appi, täielik hullumaja.

Ülejäänud ajaga tuleb siis normaalne elu ära elada. Mis on phmt nädal maha igast kuuringist.
Nojah. Elu!



(Korduvlugejale, kes praegu hämmastus: eelmine lugu oli ka täiega armas, aga .... vale meeleoluga.)

Pühapäev

Õunasiidri - päris siidri, muidugi - järelmõju (sõrmed ei suuda trükkida "pohmell", see oleks nii vale) on pehme nagu piimakreem, magus ja hell ja tekitab tunde, et kogu maailm on tore, õrn ja vaniljemaitseline.

Minust saab ajaloo esimene inimene, kes joobki peamiselt seepärast, et järgmisel päeval on siis nii hea olla.
+ saab ilma süütundeta terve päeva vedeleda, lobiseda, vannis pikutada ja üldse mitte midagi kasulikku teha, sest noh, joomisjärgmine päev on ju selline, kus nii võib.
Isegi kui tegelikult ei jää isegi eriti purju ja hea olla on niisamagi.

Hall hommikupoolik

Elu täis väikesi rõõme.
Lapsed on koolis. Ma olen täiesti üksi (kui kass, kes magab kõrvaltoolil kappipanekut ootava puhta sviitri otsas, välja arvata). Taevast langev hall asi on teisel pool seinu ning aknaklaase. Pesumasin ümiseb rahustavalt ja kinnitab, et jõuab oma tööga valmis küll. Nädal otsa "null koma midagit" näidanud kontojääk on omandanud kahekohalise eurodehulga. Kõht on pannkooke täis, pea ei valuta ja homme ning ülehomme on jätkuvalt vabad päevad.

Õnnelik olla on ikkagi kummaliselt raske. Miski oleks nagu puudu, mingi haprus ja õrnus on sees, nimetu rabedus, mille laseb unustada ainult rabelus läbi päevade ja ööde.

Nägin unes, et olen kukk.
Inimkujuline postapokalüptiline kukk, üsna iseenda moodi lausa väliselt (kuigi millegipärast blond ja sellise kuldse lokisoenguga, nagu ma alati Joonatan Lõvisüdame pähe kujutlenud olen), aga mul igatahes oli omaenda inimkujuline kanakari valvata ja kaitsta. Elasime mingis tohutus hüljatud hoones, näiteks mu vanas koolimajas, kus ustest ja akendest kasvasid vähehaaval sisse võrratud ererohelised tulevikutaimed, mis muutsid kuldse päikesevalguse rohekaks ja imeliseks.
Teatud päeval teatud kellaajal pääsesid majja alati kiskjad.
Oli üks ruum ühel kõrgemal korrusel, kuhu ma siis oma kanad ning tibud karjatasin. Nad istusid seal, närveerisid, kontrollisid, kas neil ikka on kaasas piisavalt veepudeleid ja küpsisepakke, et kiskjaaeg üle elada, ning loomulikult jäi ikka keegi maha, kadus treppidel ära, ja ma pidin neid ükshaaval taga otsima. Kohati neid toppamajäänuid lausa süles turvatuppa kandma ning päike paistis läbi laiade tühjade koridoride, üle kiviparketi ja kooruva seinavärvi ning alumistel korrustel pääsesid kiskjad juba sisse.
Otsisin mingit viimast eksinut ja kohtusin siis kiskjaga, tema trepimademel, mina täiskorrusel mingi rõdu moodi asja peal kõõlumas ja vaatamas, kus see kadunud tibuke siis kükitab.
Kiskja oli ka inimkujuline ja sümpaatne. Ma tundsin temaga oluliselt suuremat hingesugulust kui oma kanakarjaga, aga mis parata. Kui asi selleni läinuks, pidanuks ma temaga võitlema, sest selline oli olukord, mina olin kukk ja tema kiskja ning kanu kaitsta oli prioriteet.
Aga ikkagi eelistasin pageda. Mitte hirmu pärast, vaid see võitlemine tundus nii mõttetu. Ta meeldis mulle tegelikult, mul oli tast isegi kahju, et peab vaeseke nälga jääma, kuna mina meie omi talle toiduks ei anna. Miks siis veel üksteisele haiget ka teha?
Kuskil enda sees tundsin ma samuti kiskjat elamas. Too seal trepimademel võinuks olla mu armsam, mitte mu vaenlane.
Aga mis parata, ma olin ikkagi kukk ja tema murdja - ning kui ta mulle järele hakkas jõudma, lasin akendest sisse rohelised taimed, kes omakorda sõid kiskjaid.
Pole õrna aimugi, kas ta pääses või rebiti tükkideks. Mina jõudsin oma kanade juurde tagasi ja ka kadunud tibu oli vahepeal sinna triivinud.

Aga kiskjad, ah, nemad olid mu tõelised vennad!