Lähedusest vol II

Täna oli selline asi, mida tavaliselt ei ole.

See, et jooksen tormiga võidu ja tormi harjal, on normaalne.
See, et tormi lakates olen kurb, istun omaette veidi aega mingis kurnatud pisara- ja kaltsuhunnikus ja siis leian mingi laisa voo ja loksun selles nagu kausist välja valguvas piimakissellis, on ka normaalne.

Aga see, et ma kukun tormi seljast maha - seda iga päev ei juhtu ja tegelikult pole mul erilist tahtmist sellest kirjutada, sest ma ei õppinud midagi ära (nt "ära enam nii tee"), ning imagoloogiliselt oleks tore kõik see nende eest, kes pealt ei näinud, maha salata ja teha nägu, et suudan alati tormi harjal sellega kaasa söösta ja kunagi ei juhtu nii nagu täna.

Aga tegelikult ei pea ma ju seda päevikut selleks, et teeselda mingit paremat inimest, kui ma olen.
Ma püüan olla nii hea, kui suudan, nii õnnelik, kui suudan, nii tõhus kui suudan, ja osata ka selle osaga toime tulla, et olen inimene. Juba definitsiooni põhjal on inimene täiusevaba, võimetu kogu aeg ainult oivalisusteks oma elus ja päris olulise protsendi jagu on ta lihtsalt oma instinktide ja hormoonide ori.
Lisaks ei ole mul ka häbi elik ma käitusin tegelikult enda kohta adekvaatselt ega teinud kellelegi halba ja võib vast isegi öelda, et olin julge ja aus ja see oli - ilus päev?

Sest oli ka elamus inimeste headuse osas.
Ses osas, kuidas saab kontakti.
Ning selle osas, kuidas see teise inimese inimlik püüd olla inimlik mul alati kuhugi koore alla läheb ja kangutab lahti tasemed, mis ei liigahtagi viha või ebaõnnestumise peale, samuti.

Phmt selgus, et eelmise postituse kommentaariumis sai oldud natuke liiga optimistlik ja lootusrikas, sest mu viimase sekundi projekt ikkagi kaitsmiselt läbi ei lähe (ma unustasin, mitu allikat peab olema, nt). Ja ühtlasi on meil seal üks haukuv õppejõud. S.t. ma teadsin varem ka, et on, aga ta polnud minu peale haukunud, sest ma ei olnud absoluutselt üheski seminaris kohal käinud ega midagi ette kandnud, ning seega oli kogemus siiski esmakordne ja üsna omapärane.
Kui ta oli minu peale neli korda haukunud (harrastab lause keskel vahele segamist, agressiivset lampteemalist ründeküsimist, mille peale enamik teisi üliõpilasi hakkas hämama, aga mina olen konkreetne inimene ja kui mult küsitakse, mitmes seminaris ma olen kohal käinud ja ma olen nullis, siis nii ma ka ütlen, sarkastilist rünnet stiilis "preili kindlasti teab seda, sest ta on nii tark, et tal pole vaja seminarides kohal käia" jms) oli mul talle nii palju öelda: "Ma saan aru, et teil on õigus olla pahane ja rahulolematu minu tööga, aga kas te palun väljendaksite seda pisut sõbralikumalt?"
Mispeale tema poolt tuli mingi järjekordne põlglik haugatus, aga omaenda kergeks üllatuseks suutsin ikkagi nii tema kui teiste õppejõududega edasi mingit normaalset dialoogi pidada selles kaunis kuumaks köetud õhkkonnas. Sain asju teada, käitusin ise normaalselt ja moodustasin täislauseid - aga kui ma olin viimaks maha istunud ja too haukuja hakkas iga järgmise ja ülejärgmise ettekandja vigade peale (mis minu omadele alla ei jäänud ja kohati isegi ületasid) mulle otsa vahtima esmalt jälle ründeküsima ja kui ma ei teadnud, seletama, et ta seepärast kordab asju, et need meelde jääksid ja hiljem lõputöö ajal oleks meil lihtsam, valgusid mulle alguses mõned pisarad silma ja siis lõpuks ma istusin seal, kuulasin ja nutsin. Mismõttes ta on nii kuri ja siis korraga sõbralik ja räägib minu huvidest?
Nutsin ja isegi ei varjanud seda, sest noh.
Mis seal ikka.
Vähemalt ei hakanud ma nutma audika ees, seal ma olin täiesti ok.

Muuseas võin selle kogemuse põhjal soovitada Isadora vildika-tüüpi silmalainerit, sest käisin Selverist läbi silmi värvimas enne, kasutasin seda, ja siis nutsin väikeste vahedega umbes kolm tundi kuni kojujõudmiseni välja ja kodus peeglisse vaadates olid mul ilusad siledad värviga silmad. Natuke puudrit ninale ja samahästi oleks võinud minna fotograafi juurde otseteed.
Muidugi mitte nutmise ajal, siis ma näen välja sama jube kui kõik päris inimesed nuttes ja veel natuke jubedamgi. Ikka vahepeal või pärast.

Nojah, pisardasin siis oma pingis natuke ja mitte eriti murtult. See oli täpselt selline nutt, et ma samal ajal istun ma mõtlen, et tegelt kui ma saaks nüüd sellest sõbralikkusest seal rünnaku lõpus üle, siis oleks ok, sest midagi ei ole tegelikult ju halvasti.
Ja siis tuli teine õppejõud, kutsus mu ukse taha ja rääkis seal, kuidas sellest minu tööst tõotab tulla väga hea töö, kui ma need paar viga ära parandan ja kõik kasutatud kirjanduse ikka kirja ka panen, aga et jah, see uurimistöö reeglite järgi kirjutamine ei ole niisama ja vahel mõnes seminaris kohal käia ei tee paha, ja siis ma muidugi jälle pidin pisaratesse UPPUMA.
Õppejõud läks tagasi järgmist ettekandjat kuulama ja mina läksin kempsu ja phmt ulgusin seal häälega juba.

Aga noh, suur pihutäis paberkäterätte kaasa ja audikasse tagasi, sest mis ma ikka end kempsus peidan. Midagi piinlikumat kui avalikkuse ees nutmine ma nagunii enam ei tee ja see on tehtud niiehknii.
Kusjuures keegi oli mulle ukse lahti jätnud, mingist märkusest taipasin, et mind oli sealt uksest otsimas käidud. Kuidas nad nii... keegi märkas mind! Keegi märkas, et ma tagasi ei tulnud! Issand, kui armas neist!
Aga õnneks keegi enam midagi lahket ei öelnud vähemalt ja kui üritus läbi, olin nutmise kontrolli alla saanud ja käisin läbi (peaaegu tühjast) arvutiklassist, et rongiaega vaadata. Jäin seal ühte kirja kirjutama, püüdsin seal kaitsmiskogemust kuidagi sõnadesse panna - ja hakkasin uuesti natuke nutma.
Ja kuradikurat!
Kena sire selg koos heledate juustega kõige aknaalusema arvuti taga selgus olema mu kursaõe oma, kes pidi mulle kaks korda tere ütlema, et ma teda üldse märkaksin, ja arvas mulle mu punasilmsesse ja -ninasesse näkku vaadates, et mul on nohu. Aga selleks hetkeks oli mul juba sügavalt "nutan ja mis siis?!" ning ütlesingi talle, et eih, ma nutan.
Mis on halvasti, mis juhtus?
Eriti ei midagi, lihtsalt viimase nädala pinge - ja valasin kõik selle loo talle kaela.
Ta tuli minu juurde istuma, rääkis, kuidas tal hiljuti oli üsna samamoodi, et midagi pole halvasti, aga pinge ja väsimus on nii suur, et mingi pisimagi ajendi peale läheb kraan lahti, ja soovitas veini ja und, mida tema ema talle oli soovitanud.
Klaas veini ja voodisse.
Pakkus kusjuures lausa abi töökirjutamise juures, kui mul peaks vaja minema, ja murdis mu südame phmt tükikesteks sellega, et ta mulle niigi meeldib, aga et ta oli selline hea ja arvestav ja me tegelt ei ole mingit erilised omavahel suhtlejad - aga ta nii püüdis, tuli ligi ja tegi aktiivset kuulamist ja pakkus lähedust.
See oli temast nii armas, et ma rongi peale minnes nutsin terve tee ja siis rongis muudkui edasi.

Sest nagu ütles Malin Peterile Tjorveni-raamatus: "Ära ole minu vastu lahke. Sest muidu ma nutan nii, et tuleb uputus."

Millega ma ei taha öelda, et tegelikult ei tohiks olla lahke. Lahkus on hea. Mis siis, et just lahkus ongi see, mis uputuse vallandab - see tekitab ka sideme. Tükikese lähedust, tunde, et oled olemas, keegi näeb, keegi märkab. Uputus on selles kontekstis hea asi.
Aga kui sa ikka tõsiselt vihane pole nutja peale, hoidu ütlemast "Mis sa ikka nutad, see on tühiasi." Sest seepeale inimene vihastab, tunneb end üksijäetuna ja tõesti lõpetab nutmise, sest mis siin ikka nutta, elu annabki jalaga kogu aeg, vaja vastu hammustada.
Aga ka teievahelisele lähedusevõimalusele oled korraliku kabelimatsu andnud.

Siis ma tulin koju, püüdsin natuke kirjutada, aga kuidagi aju ei töötanud väga hästi.
Keerasin muusika kõvaks ja tantsisin veidi, muuhulgas alloleva loo järgi.



Helistasin lastele, tegin kindlaks, et mõlemad on elus. Võtsin klaasipõhja jagu brändit purgitäie vahukoore juurde ja läksin siis voodisse, sest nii ilusti esitatud soovitust nagu kursaõe oma tasub võimaluste piires tõesti kuulata.
Kolm tundi hiljem ärkasin ja kirjutasin kahe tunniga teile selle postituse, sest kaine kaalutlus teemal "inimlikkuse ja läheduse olemus" ütles, et nii on õige teha.

Pealegi, kui kella ühe paiku nuttes rongi peale läksin, nägin jaamas jaanuarikuist vikerkaart, päikest, vihma ja sinitaevast korraga.
Mis oli päris jõuline metafoor.

Vana vagu

Noh, hakkaski aasta jälle peale.
Kolmandat - ei, neljandat, see on eilne postitus - päeva järjest jooksen nagu segane ainult selleks, et paigale jääda.
(Et edasi jõuda, peaksin jooksma kaks korda kiiremini, loomulikult.)

Kell 6.13 üles.
Kohv keema, paar (no ok, umbes 165) kõhulihast. Kohvivesi tassi, veevanni plekkkruus šokolaadiga. Paar selja ja paar kõhulihast (vastavalt 66 ja umbes 180). Šokolaadiglasuur koogile, kookoshelbed peale, kingitus kapist välja, vahukoor vahustada. Veel mõned seljalihased, pesen enda ära ja tirin päevariided selga. Segan vahukoore sisse kohupiima, raban kingituse ja koogi, lülitan arvuti sisse ning kuni ta käivitub, äratan sünnipäevalapsest Tütarlapse lauluga.
Kell on 7.05.
Poeglaps ärkab ka. "Sinu pärast pidin ma kümme sekundit varem ärkama!" käratab ta mulle nördinult. Laotan puhtad riided vooditele, taon parooli pildi ette võtnud arvutisse sisse ja lidun kööki, kus koorin apelsine ja pakin oma koti kokku. Joon kohvi ja lõikan kööki ilmuva sünnipäevalapse loal koogi lahti.
Kraban kohvi, oma apelsini ja vahukoorega kohupiima ja suundun arvutisse järele vaatama, kuhu ma täpselt praktikale pean minema.
Tuvastan aadressi, sihtjaamast on vaja minna umbes 7 minuti kaugusele.

(Muide, seda postitust kirjutan teist päeva, sest esimesel kell 21.19 võttis aju kätte ja aeglustas tööd 60% jagu, sest liiga palju avatud programme - ja mul oli väga vaja oma 200 sõna päevas täis ilukirjutada.
Sest elu on näidanud, et kui pidada seda 200-sõna asja vältimatuks rutiiniks, suudangi iga päev oma 200 sõna valmis produtseerida. Aga kui pidada seda asjaks, mida ma ei tee, kui olen suremas (haigusest, kurbusest, vihast, väsimusest, ajapuudusest, laste kisast või põnevusest kellegi teise raamatut lugedes), selgub ainult, et olen kuidagi väga sageli suremas ja produktiivsus langeb nagu kivi katuselt.)

Kui olin esmalt Poeglapse ja siis ka enda koos sünnipäevalapsega viimaks kodust välja saanud, rongi peale lidunud ja sellega praktikajaama sõitnud, kand-varvas meetodil arvutist tuvastatud õigesse kohta jõudnud ja end valvelauatädile esitlenud, selgus, et see oli täiesti vale maja ja ma pidanuks olema hoopis kaks bussipeatust kaugemal.
Bussini 15 minutit, kella üheksani 8 minutit. Lippasin siis jalgsi kohale, loomulikult hilinesin ja niipea, kui uksest sisse sain, pandi kohe tööle.

Olen vist paar korda ka maininud, et olen natuke halb uute inimeste ja kohtadega.
Eriti halb on nendega harjuda siis, kui keegi ümbruskonnas lisaks muudele vaevadele käitub ettearvamatult. S.t. on tükk aega ühesugune ja siis teeb midagi ootamatut.
Aa, et see jäi vist mainimata, et nüüd on mul vaimse tervise õenduse praktika. Ettearvamatust süle ja seljaga.

Kuus tundi hiljem olin LAIP.
Tegelikult oli aju lukus juba kella 10-ks, aga no polnud parata, põrnitsesin klaassilmselt enda ette ja kannatasin ära. Niipea, kui tahtsin kuhugi seinal rippuvasse tutvustusteksti või kaasavõetud raamatusse õudse uue maailma eest peitu minna, tegi mõni klient-patsient midagi, mida pidanuks märkama (ja soovitavavalt eos lämmatama) ja siis oli süütunne lisaks kõigile muudele vaimsetele piinadele lisaks.

Väga õudne.
Kuigi inimesed, nii personal kui asjaosalised, on tegelikult armsad enamjaolt.
Aga no nii väsinud olen, et lihtsalt ulu.

Ulgumise asemel läksin ent pärast praktikat hoopis ujulasse, sest mingil segasushetkel otsustasin, et ujun (lisaks muule spordile, eelkõige lõualagetamistele, sest tõsta ma jätkuvalt ei jaksa) jaanuaris 15 km (ei tundugi nii palju, eks ole - eriti kui teil on ka tuttavaid, kes ujuvad nt 5 km igal hommikul vms) ja hankisin selleks ka kuukaardi.
Mul on õnnetuseks see häda, et kui vahepeal ei puhka, siis kipub kuskil 800 meetri peal jalatald krampi minema. Suvel pärisveekogudes mitte, aga basseinis millegipärast küll. Vbla on asi selles, et seal perioodiliselt lükkan end labajalaga lahti seinast?
Igatahes ei tule need 15 km üldse mingi 6-8 korraga kätte, seni olen 4 korda käinud ja skoor on täpselt 4400 m. Parem õlalihas valutab seejuures üsna kõvasti, miskipärast.
Vbla on šokeeritud, et peab palju vähem hiirt liigutama?

Nii et lisaks praktikale, õppevõlgade likvideerimisele ja kirjutamisele ma ka ujun kogu aeg, et poleks hetkegi planeerimatut aega.
Ning istun vahepeal saunas, sest sellega, et lähen esmalt sauna sooja, ma üldse motiveerin end ujulasse minema sedasi praktika abil surnuks väsitatud peast, nagu ma olen.

Ujumise ja jooksmisega ponnistamise suurepäraseks nähtavaks tulemuseks on see, et mu pealt lahkus pea igasugune lihasreljeef. Mul on selline tüütu kehatüüp: lihas muutub väga ruttu nähtamatuks, kui jooksvalt palju musklipunnitamisharjutusi ei tee. Läheb rasvakihi alla peitu phmt. Neid punnitusharjutusi pole ma aga umbes poolest detsembrist tõesti rohkem kui neljal päeval teinud, sest kes see kogu aeg jaksab ja joosta ja ujuda ju võib ka ja...
...ja nüüd on nõõ-mee.

No ja siis on kodu ja lapsed ja söögitegu ja õppimisel aitamine ja teise poolaasta õpikutele paberite panemine ja loovkirjutamine ja homme on mul pealegi arvestus.
Kell on 21 õhtul ja korralikku süvenenud õppimise asemel ma kirjutan võrgupäevikusse postitust.
Mis mul arus on?!

Nojah, eks mul on arus see, et homme kuuest üles siis jälle, värske peaga mäletan paremini. (Kontrollitud fakt.)

Aga oi, kurat!
Miks mul on vaja nii rasket elu elada, et endast lugu pidada?! Kas kuidagi kergemini ei saa siis õnnelik olla?

Surve

Selline hästi tõhus päev.
Ujud ja teed lõualangetusi. Venitad pärast korralikult ja sööd päev otsa ainult päris sööki.
Saun ja dušš endale ja lastele, puhtad voodipesud. Kirjutad nii üllatavalt palju tähtsat ilukirjandust ja kõik kirjasaanu tundub nii õige. Pesed puhtaks kaks masinatäit pesu, pesumasina, kõik suured peeglid, vannitoa kraanikausi, ja pesud sead pealegi kuivama ka. Kuivad pesud paned kappi.
Loed paarsada lehekülge ilukirjandust, lepid täpselt kokku homse perekohtumise ja mängu, käid nende jaoks poes, ja saad (tundub et) enne ühte veel voodissegi õhtul.
Ainus, mis päeva ära rikub, on teadmine, et homme seda kõike ei saa, sest homme on juba vaja kodust kaugele minna ja terve päev ära olla, aktiivsused, ülesanded ja nõme.
Olen ajaga täiesti kinni jooksnud jälle, sest millal siis kursatööprojekti vormistamine ikkagi, ja kas saaks natuke veel ainult kirjutada ja kodune olla?

Ja nüüd nüke: ainus põhjus, miks kõik  need asjad said täna tehtud, on teadmine, et homme ei saa. Homme on vaja kodust kaugele minna ja muid asju teha ja nõme.
Kui see äramineku- ja aktiivsuspäev oleks nt ülehomme, oleksin heal juhul saanud tehtud kolmandiku tänastest asjadest.
Sest pole survet - pole ka tegevust.

Selline tore inimene.

Nälg võib ikka olla igasuguste asjade järgi

Vedasin enda öösel normaalsel ajal magama. Täna raske ja tihe päev tulemas ning kogu sellest aastavahetusel rändamisest, nii tore, kui see oligi, näris keres ka ränk väsimus.
Vaja välja puhata. 9 tundi planeeritud und, õndsus ju!
Siis hommikul ergas ja vapper ja innukas ja kõik vajadused kaetud, jee!

Unes nägin, et läksin mingi seltskonnaga larpi jaoks süüa ostma ühest neist hiidsäästumarketitest, milline on näiteks Järvel. Seal tehti otse riiulite vahel 25 euro eest masinmaniküüri, nii et vajutad lakipudelile ning lakk phmt roomab ise küüntele täpselt õigesse kohta, ja pidi olema hästi kauapüsivat sorti värk ka. Sellal, kui mu kaaslased end vaimustunult lakkida lasid, seisin mina ukse kõrval ja kügelesin minema, sest 25 eurot küünte eest?
Ha.
Mitte mingil juhul.
Keegi vanaldane turvamees tuli mind tüütama. Tahtis kangesti juttu ajada ja avaldas sümpaatiat. Seda juhtub minuga ka päriselus sageli ja mul on üsna tugev vastureaktsioon tekkinud. Niisiis astusin pigem poest välja ning suundusin üle parkimisplatsi bussipeatuse poole, et ootan rahulikult seal ja saan omi mõtteid mõelda vähemalt.
Aga turvamees tuli muudkui järele ja siis ma jooksin, vahetasin jooksu pealt sugu, mõtlesin, et peaks koera ostma, tõusin madalalt lendu ja kui see kuramuse turvamees ka lendu tõusis, taipasin, et tegu pole tavalise poeturvamehega, vaid see on mingi koll ning nüüd läheb kohe võitluseks vähemalt elu, kui mitte millegi veel olulisema peale.
Mingil arusaamatul põhjusel ründas poeturvamees mind küünelõikuri küljes oleva küüneviiliga, nii et selle tema käest lahti kangutamine ja ise tema vastulöömine polnud eriti hirmus. (Vähemalt pole terav, eks ole.)
Tema muidugi koukis seepeale kuskilt välja üsna kurja olemisega taskunoa, aga kuna mina olin juba ära veendunud, et küüneviil on maagiline ja seega hakkab kollide peale hästi, olin ka oma relvaga üsna rahul. Vehkisime umbes kahe meetri kõrgusel lennates abitult oma teradega üksteise poole, aga mina sain lendamise iga hetkega paremini kätte, võtsid vägevasti kõrgust ja kiirust sisse ja turvamees jäi maha.
Küll aga juhtus see, et mulle torkas lennates pähe, et tegelikult inimesed lennata ei oska ja niisiis olen ka mina mingi koll ju.
See oli selline natuke ebakindel hetk, aga lennata oli hirmus tore ja lisaks olin lennu pealt kindlalt otsustanud ka koera hankida ning mõte isiklikust ägedast põrgukoerast tegi tuju jälle päris heaks.
Lendasin sadamasse, kus ühe katamaraani moodi asjanduse peal ootas umbes kahe ja poole meetri pikkune elus luukere kuldse maski ja valge rüüga, et anda mulle üle minu koer, kes oli juba saatusest mulle mõeldud (ja seega oli ka selgitatud, kust see äkiline kinnisidee hankida koer - minu kollisaatus!)
Ühest aknast möödudes vilksasin vaadata ka oma peegeldust, mis nägigi välja üpris selline.... kollilik. Pungis kollased silmad kolmnurksete pupillidega, lömmis nägu, ebamäärane kahu lokke, huulteta suu kui vereta haav ja kaheharuline limpsav keel.
Mõtlesin asja üle järele ja leidsin, et phmt annab sellise näoga ka inimühiskonnas normaalselt elada, kui vaja on ja olen ise normaalne mees, ja maandusin paraja tümpsuga katamaraani peal, mis läks seepeale ümber.
Luukere kargas õhku ja maandus omakorda mingi poi otsas, kus ta siis graatsiliselt tasakaalu hoidis ja mind noomis, et niimoodi ikka laevale ei maanduta ja nüüd on mu koer ju puhta märg.
Aga mul polnud sellest midagi, me koeraga armastasime üksteist esimesest silmapilgust peale. Patsutasin teda (phmt nagu hästi suur rotveiler, ainult silmad nagu sulalaava), tema raputas end kuivaks ja lendasime koos uut korterit otsima, sest ilmuda vahetatud soo, põrgukoera ja kollinäoga vanasse ning teatada, et jaa, see olen ikka mina, tundus olevat endale mõttetu häda kaela kutsumine.

Ja siis ma ärkasin sellest üsna toredast unenäost üles ja visklesin kaks tundi voodis, suutmata uuesti uinuda. Kell 7.40 tõusin viimaks üles, tuvastasin, et kõht valutab, igalt poolt on halb, meel on kurb ja oh-kui-õudne. Nii nõme on kõik! Need ülesanded ja nende leegion! Täna, homme, ülehomme ja terve uus nädal otsa! Miks? Kust? Kuidas? Appi!

Ja siis saabus laekumine kontole.
Selline kergendunud tunne, nagu oleks nälg olnud ja sain viimaks midagi sooja süüa.