Palveküünal

Ma ostsin täna purgitäie baklažaani-adžika konservi, sest see oli Ukraina toode.
Teadsin konservi tähtsat päritolu tänu fb-s jagatud pildile, mul oli see raha olemas parasjagu ja see ost tundus õige teona. Ma küll selliseid asju enamasti ei söö, aga kuidagi oli oluline sooritada poes ostuliigutus, et oma sõbralikke tundeid väljendada. Nii nagu vanasti süütasid inimesed kirikus küünlaid kellegi või millegi heaks, niimoodi ostsin mina oma purgitäie baklažaanimöga, sest võib-olla on see kuidagi hea.
Pealegi on meie jumal ju ikkagi raha, tänapäeval. Ostad ja palvetad.
Hiljem mõtlesin, et sellest ühest purgist konservist vist palju tolku pole.
Aga kui nii ongi, olen vähemalt proovinud.


Veel hiljem mõtlesin sama mõtet edasi. Et ma teen ja olen teinud kohutavalt paljusid asju mitte seepärast, et ma nende tõhususse tegelikult usuksin, aga selleks, et väljendada maailma nähtamatule, teadvustamatule jõule oma meelsust ja siis äkki maailm millegipärast kuulab mind kunagi.
Kui ma küllalt visa olen nt.
Mäletan, kuidas ma käisin oma esimese ülikooli algusaegadel öösel jooksmas, mingis ebamäärases tundes, et see toob Corwini ja Juliani mulle kuidagi lähemale, sest olin neisse nii armunud. Mäletan end mingite ärevate sotsiaalsete sündmuste eel kallistest komponentidest süüa tegemas, hakkimas vidusilmi kreeka pähkleid ja murendamas sinihallitusjuustu, nagu päästaks see mind ära kurjast. Mäletan, kuidas ma Tartuaegadel käisin ujumas päikeseloojangutel või öösel, püüdes jõe, taeva ja roostikuga leida mingit ühtsust ja ühendust, mida ma päeva ajal kuskil ega kellegagi leida ei suutnud.
Üldiselt ei aidanud eriti, aga ma vähemalt proovisin.

Olen pannud enne kohtumist aeglaselt ja hoolikalt sukki jalga, heites sellega õhku teate "ei hooli, kui see tundub ülepakutud, ma lihtsalt tahan nii väga!" Värvinud põhjalikult silmi ja huuli mitte seetõttu, et  olnuksin enda meelest niimoodi kaunim või uskunuks, et see toobki mu huultele reaalse suudluse riidenagi all, vaid seepärast, et meigipliiatsite tõmbed olid mu ainus kättesaadav viis väljendada mõtet "see on minu jaoks oluline".
Küünal, mille ma sellega panin, põles hubisedes kuskil katkiste akendega kirikuvare võlvkaare all vihmas ja tuuletõmbuses. Vesi tilkus mööda mustunud seinu, reljeefid pudisesid ja vahel käisid mõned turistid ringi vaatamas, et oo kui maaliline.
Einoh, maaliline oli küll, ega ma ei eitagi, kuigi üsna külm ja kõle ka. Ma ikka astusin lausa pahkluuni lompi vahel, kui neid küünlaid seal süütamas käisin.
Aga käisin. Ma pidin proovima.

Ja minu sügavsumedaks üllatuseks selgub, et võib-olla pani keegi seda kõigi nende aastate jooksul isegi tähele.
Nii et kes teab. Võib-olla paneb konserviostu ka.

Muuseas, see baklažaanilödi oli äärmiselt maitsev. Sealiha ja seentega koos pannil, kõvasti küüslauku sõbraks, ületas mu tavalised kastmed mitmekordselt. Soovitan!

Hargnevate teede aed

Natukene ma vist anatoomiast siiski mäletan.
Käisin vikipeediast uurimas, kas kopsudes on närve. Jäi kunagi meelde, nagu poleks, aga inimesed kurdavad valusaid kopse ja siis ma uurisin, et kas nii saama.
Tundub, et vähemalt valuretseptoreid seal igatahes pole. Kopsude ümber on närve küll, kohe palju. Aga kopsude sees, mkm.

Muidu on nii, et käiksin kogu aeg ringi, süda kuskil sandaali talla all, aga esiteks pole veel nii soe, et sandaale kanda, ja teiseks meenutan endale taas ja taas, et see on ju ainult hirm. Miski, mida sa tunned, aga mis ei tee midagi paremaks. Ole üle, naine! Ei pea kohe alluma, kui mingi selline kahtlaselt kasutu tunne sind lapikuks vajutada üritab!
Ja siis ma ei allu.
Mõneks ajaks.

Ma ei tea, kas see on kevadest või millestki suuremast, aga inimesed ja maailm mu ümber pöörduvad pahupidi, kuhu suunas ka ei vaataks. Mõnes mõttes on see kõik hingematvalt kaunis. Muutumine ja areng, tekitab tunde, et ka minu elu ei ole igavesti paika pandud oma suundades.
Mõnes mõttes on see hirmus.
Sest pahupidi inimesed saavad haiget ja kaotavad uske ning unustusi ja miski ei anna garantiid, et pärast on parem.

Paari hurmavarmsa inimesega viimasel ajal vesteldud vestlustest settis välja üks tunne.
See on see tunne, kus sul pole kindlust, mis lugu sul hetkel elamise käigus käsil on, ja elad siis korraga ja paralleelselt mitut erinevat. Ei saa aru, kas sul on praegu hästi või halvasti või hoopis mõlemat. Või on mõnes loovariandis ühtmoodi hästi ja halvasti ja teises täiesti teistmoodi hästi ja halvasti. Lausa nii võib juhtuda, et su hea ja halb on eri narratiivides üksteise vastandid.
Ositi on see mitmel rajal kõndimine hea: nii palju võimalusi! Ei ühtegi kindlat hukatust! Munad pole ühes korvis!
Samas: nii ei saa ju väga kaua. Ühel hetkel tuleb mõned valikud ikkagi ära teha. Otsustada, mis rada sa minna tahad või leppidagi sellega, et keksid edasi-tagasi mööda üksteisest üha kaugenevaid teid ega jõua ühtegi pidi edasi.
Pühendumine tähendabki riski. Kas ma julgen?

Vahel ikka mõtlen, kas mu kirjutamine ja õenduskool on ühe ja sama narratiivi osad ja moodustavad kokku tervikliku karjääriloo, milles kutsumus ja finantsid üksteist enam-vähem ära tasakaalustavad? Või rabelen ma korraga kahel väga eri suunas kulgeval rajal ja ei jõua neist kummalgi sinna, kuhu tegelikult tahaksin jõuda?
Ei riski kummastki loobuda ka.
Ei julge? Ei raatsi?
Ei... mis?
Igatahes ei.

Once more with feeling

Võib-olla seepärast, et vahepeal ikka enam üldse ei suutnud elada ja toimus ainult mingi läbi-häda-eksistents. Aga võib-olla hoopis seepärast, et talv sai otsa, aga kevadet veel polnud, oli mingi hall eimillegiaeg. Või siis seepärast, et eksistentsi talumatusest pääsemiseks ma vahepeal hästi palju lugesin ja üsna palju vaatasin filme ja olin lihtsalt nende sees ära ega näinud, et maailm toimub edasi. Või üldse seepärast, et ma loobusin kirjutamisest ja treenimisest ära ning see tundus nagu loobuksin hingamisest.
Igatahes ei suuda ma praegu kuidagi omaks võtta, et on märts. Olgu põhjused siis millised tahes. Mu teadvuses on jaanuari lõpp ning igasugused asjad, mis peaksid toimuma märtsis-aprillis, asuvad nii üüratumalt kauges tulevikus, et ma ei suuda neid tajuda ega seega ka nende nimel õhkagi teha.
Sest nad on nii kaugel lihtsalt.

Väga aeglaselt ajan tegelikkusetaju kombitsaid jälle välja ning märkan, et näe, päike. Ja adun pimenemiskellaaja põhjal, et me ei käinud lapsukestega tegelt talvises loomaaias, vaid kevadises.
Aga see ei tundu ikkagi reaalne.
Mult oleks nagu poolteist kuud ära varastatud. Üritan meenutada, mida jaanuaris-veebruaris tegin ja mitte midagi peale praktikabaasi laheda ilusa hea (nii ilusa! nii hea! ma täiega tahaks teda oma sõbraks, selliseks, kellega me koos õunasiidri või kohvi taga istume ja asju räägime - aga ma ei taha ta hullumeelset elu veel hullumeelsemaks ajada sellega, et kah aega nõuan) bossnaise ja paari autistliku lapse ei meenu.
Ok, see haukuv õppejõud ka, kelle vastu ma pean mingit naljakat personaalsõda, kus ma ei jonni meelega ja vaenulikult, vaid lihtsalt otsustasin, et enda eest tuleb seista ja kui tropitakse, siis mina kaasa ei mängi. See tähendab, et vahel olen seminaris julge ja aus, mis siis, et nõrgemal positsioonil, ja tunnen end seejuures nagu Poola.
Sest Poola...

i: Poola lihtsalt ei andesta kunagi.
kriimuline: see on nii kaunis, kuidas sa kõneled riigist ja rahvusest nagu inimestest.
kriimuline: seda Poolat, kes kunagi ei andesta, ma suudleks
kriimuline: suva, mis soost ta on
i: Poola on riigina teind asju, mille pärast ma kummardaks.

Mina muidugi andestan küll ega eelda ka mingeid kummardusi ja suudlusi.
Ma ju näen, et see õppejõud pole isegi pahatahtlik, lihtsalt tunnustusnäljas ja vajab armastust. (Vbla on Putiniga samamoodi?) Aga leian seejuures, et on mingi piir, mille juures peab vastu hakkama, mitte ära kannatama, sest vastasel juhul ei hakkagi sa kunagi vastu.
Või vähemalt mitte enne, kui on juba hilja.

Nojah, aga seoses sellega, et mul on ikka veel jaanuar, on täiega üllatav, et mingi nõrk sisemine kevadärkamine ikkagi toimub.
Mõtlen ilusasilmse isase peale mõtlikust minevikust ning miski alakõhus naeratab mahedalt.
Mõtlen sõprade, nende isaste ilusate sõprade peale, ja kõik naeratab.
Peaaegu ükskõik millise mehe (kes pole lähisugulane) peale mõtlemine võtab naeratama, kuigi igaühe jaoks isemoodi.
Mõne jaoks soojemalt. Mõne jaoks vabandavamalt. Mõne jaoks suisa patuselt. Mõne jaoks igatsevalt. Mõne jaoks lohutavalt. Mõne jaoks...

Üldiselt ei ole ma mingi tätoveeringuinimene, aga loosungi "Ma külvan tormi!" võiks ju kuskile naha peale sirgelt, suurelt ning paksus kirjas panna küll.

Kaks eelnevat lõiku ei ole muide omavahel seotud.
Üldse.

Lihtsalt see, et vahepeal ikka üldse ei tahtnud enam. Mingit isast partnerit ellu, isegi natuke ja servapidi mitte.
Liiga raske, nõuab suuri investeeringuid, hinna-kvaliteedi suhe on alati täiesti kapitaalselt paigast ära, ja milleks see kõik? Kui ongi vahel väga vaja kallistada, kallistan nt lapsi.
Ma ei suutnud isegi endamisi mängimisest rõõmu tunda, sest päris mehed tulid pidevalt meelde ja tuju läks otsekohe kapitaalselt ära.
Et noh. On küll ilusaid ja häid inimesi nende seas, isegi mu kõige lemmikumaid inimesi suisa, ent kui hakata kasvõi katsetades mõtlemagi elude või kehade ühendamise peale, vaatavad nad mind (mu vaimusilmas) tõsiselt omaenda ilusate selgete silmapaaridega ja ütlevad asju, mille põhiline iva on "aga".
Ja ma üldse ei mõtle seepeale enam edasi.
See "aga" on äärmiselt ebaerutav sõna.
Nüüd ta õnneks ei morjenda mind enam nii palju. On see kergelt kevadine tunne hoopis.

Kevad mõtetes on seejuures miskit moodi seotud sigarettidega. Niipea, kui tuleb midagi ses võtmes meelde, et "aga" või mingit muud valusat või pindakäivat värki, piisab ettekujutusest, et ronin aknale, süütan suitsu, hingan sügavalt sisse ja lasen maailma endast mööda. Jään ainult ise alles.
Siis ei ole enam oluline, et maailm.
Olen mina ja minu tahtmised, minu rõõm ja kurbus ning need on need, mis loevad. Need on need, millele pühenduda ja mitte lasta end eksitada.

Funktsionaalne riietumine

See algas siis, kui mul oli halb elu ja ei suutnud keskenduda mingitele pisasjadele nagu riided.
Nt ükspäev läksin magama seelikuga. Sest olin enda õhtul ära pesnud, ilma et seelikut olnuks vaja eemaldada, ja siis korraga tundus see luku avamine ja asja üle pea tirimine ületamatult raske ja läksingi magama kõige seelikuga.
Vähe puudus, et järgmisel päeval oleksin sellesama seelikuga jälle kooli läinud, aga üks pisike ketšupiplekk vasaku reie kandis siiski veenis mind, et oleks vaja riideid vahetada.
Aa, aga et kortsus ju?
Kortsud mind ei morjenda. Ma kannan kogu aeg nii, et jumala korralikud riided oleks muidu, ainult et triiksärk on täiesti kortsus.

Või siis oli mul kaks vaba tundi ja ma püüdsin tollal veel jube tubli olla. Täitsin need kaks tundi nii, et lippasin ema juurde, treenisin, käisin pesemas ja läksin siis üritusele edasi.
Ürituse jaoks olid mul hommikul välja valitud ja jalga pandud siuksed natuke lühemad teksad, poole sääreni. Sõber Tumen ükskord annetas. Ja nende alla pidi ju panema põlvikud, eks ole, mitte sokid, paljaste pahkluude ja säärtega meil siiski talvel ei käida. Aga mul ei olnud põlvikuid võtta ja sukkpükse ma jälle ei tahtnud, ja siis panin hoopis sukad.
Laia pitsäärega mustad läbipaistamatud sukad. Sest ma lasin neile ükskord suvel sääsetõrjet peale ja siis tekkisid läbipaistmatu sisse imelikud läbipaistvad laigud ja sukkadena nad enam väga kasutuskõlbulikud ei ole. Miks mitte kasutada põlvikutena.
Nojah, ja mul olid need kaks tundi, mil treenida ja pesta, ja ma võtsin teksad ära, sest need veniks trenni käigus jalgadega igast asju tehes ju välja, ja treenisin end maikas, puuvillastes punase pitsiga aluspükstes ja sukis.
Pitsäärelisis sukis.

Täna panin Morcheeba käima ja võtsin sportlikult puusi nõksutades hommikumantli seljast ja sealt alt ei tulnud üldse välja maika ja spordipüksid, nagu ma oodanuks, vaid tumepunane vooruslik rüüžide ja nööpide ja kõrge kaelusega vanaemaöösärk, sest ma polnud üldse end väga pesustanudki veel, nagu selgus.
Ja siis ma võimlesingi selles öösärgis. Hästi suure palli ja joogamati abiga.

***

Selgub, et Murca on kõiki neid laule, mida ma aeg-ajalt lingin, juba linkinud.
Keskmiselt neli aastat tagasi.