Side

Täna on see päev, kui on oluline ja õige kirjutada kaks postitust.

Mul on üks sõber, kellesse kohutavalt ja hambuni kiindunud olen ja kes vahel avaldab hämmeldust ja nõusolematust, kui ma kinnitan, et üles-ja-alla tundeelu pakub mulle kokku ilmselt siiski rohkem naudingut, kui rahulik stabiilsus seda iganes suudaks.
Tema ise pooldab stabiilsust ja me oleme ses küsimuses rahumeelselt eriarvamusel.

Täna õhtul mul on joovastus, mida ei oleks ilma eelneva valuta olnud.
Mitte et midagi sisuliselt teistmoodi oleks kui eelmises postituses, aga selgus, et maailmas on jätkuvalt olemas selline imeline nähtus nagu infovahetus: see asi, kus sa küsid ja saad vastuse ka. Süsteem, kus tegudel ja sõnadel on kahepoolne tagasiside, väljaöeldud järelmõtetel järelmõtted - ja kui seda värki vastastikkuselt rakendatud sai, ei olnud mul pärast enam tunnet, et olen mingi väike kõrvaline rämps ja see on surmavalt piinlik.
Sest maailmas on vähe piinlikumaid asju, kui osutuda mingiks vastikuks rämpsasjaks inimesele, keda sa ise vägagi söödavaks pead, ja kui siis peale kommunikatsiooni-nimelise imevahendi rakendamist selgub, et te olete üksteisele vastikud ja mittevastikud üsna sarnasel moel ja määral, ainult definitsioonid erinevad - siis tuli lausa selline tunne, nagu oleks murd lahasesse saanud, valuvaigisti mõjuma hakanud ja natukese aja pärast tundus, et vbla tegelikult ei olnudki murd.
Vbla lihtsalt koperdasin, lõin kõvasti ära ja selle õudsa miski-on-väga-valesti surina tekitasid lihtsalt põrutus ja valušokk? Aga tegelikult on kõik hästi ja paraneb paari päevaga?
Mul on kehalises mõttes ka korra niimoodi olnud. Et ei olnudki murd, oli ainult põrutus ja valehäire.

Aga see ei ole tegelikult oluline küsimus.
Oluline on see, et ma käisin seejärel raamatukogus ja turul, hankisin poolamaiseid maasikaid, mis maitsesid suhteliselt (aga mitte päriselt) maasikate moodi, istusin täna hommikul niidetud murul päikese käes, higistasin ja lugesin jutukat, kusjuures see kõik tundus täiesti hea ja normaalne ning suutsin raamatule isegi sisse minna. Tegelasele kaasa elada.

Sirel hakkab lahti minema ja see lõhn tundus meeldiv. Päriselt ka.
Meeldiv.
Kuigi süda taob ikka pisut ülemäära kiiresti, nagu ähvardaks mind millegipärast lakkamatu oht, tuli nautimissuutlikkus tagasi ja issandjumaljaemakemaaküll, kui hea see naasmine tundub! Nauding sellest, et ei ole enam väga halb, on imeline.

Kui juba liiga palav hakkas ja maasikaisu otsa sai - kui on varane, veidi imelik poolamaine maasikas, juhtub see üsna kiiresti - tõstsin pilgu, vaatasin mõttega ringi ja avastasin, et olen hommikul pärast muru niitmist olnud piisavalt meeltesegaduses, et garaažile, kus me igasugu träna hoiame, võti ette jätta.

Kuidagi väga puhastav ja hea oli see võti uksest välja koukida, tuppa viia, oma õigele kohale panna ja tunda, et mu aju peaaegu töötab jälle. Et mu peasisu on jälle miski, mida peaaegu kontrollida suudan.

Et ma peaaegu siiski tunnen taas seda inimest, kes ma olin, olen ja olema hakkan.

 P.S. See, et on selliseid sõpru, see päästab mind iga päev. See, et on sõpru, see päästabki.
Me mõtleme oma sõpradest palju, aga öelda on tavaliselt vähe, sest kõige täpsemad sõnad nende kohta kõlavad pentsikult suurejoonelisena: kuidas sa kasutad suuri sõnu millegi säärase kohta, mis on lihtne kui pungast lehe tõus?

Aga ma hoian teid väga.

Mõra

Olete te kunagi mõne luu murdnud?

Mina olen. Kolmel korral, kokku neli luud. Need olid küll kõik sellised pisemad luud ja kinnised murrud, õigupoolest osadel juhtudel ainult mõrad - aga see tunne, et nii, nüüd on luu katki - see on mulle tuttav.

Alguses ei ole isegi väga valus. On selline tuim, aga tugev tuige, kõik suriseb ja kogu keha ütleb katkeval, aga äärmiselt intensiivsel sosinal: "Eideke! Midagi on nüüd väga-väga valesti!"
Mina seepeale üldiselt isegi ei karju.
Võiks arvata, et luud murda on valus, aga ühe korraliku peavalu kõrval on (kerge ja kinnise) luumurru algus täiesti viisakas ja sünnis valuliik. Röökisin ma ainult oma pindluu-murru järel ja see ei olnud niivõrd valust kui vihast, sest lapsed, kellega ma kulli mängisin, seisid kuidagi väga totakalt ja kohkunult paigal, selle asemel, et mind püsti aidata.
Ise ma kuidagi ei saanud end jalule tõstetud kohe. Aga kuna lapsed olid mingi ebamäärane ehmunud sült mu ümber ja abi oli neist tõusmisel sama palju päikesevalgusest, siis tuli siiski ise tõusta ja tuppa longata. Kui sul midagi muud üle ei jää, tõused ja lonkad ka ilma jalata ilmselt.
Või sured ära, mis on üldiselt olukordade "midagi muud ei jää üle" ainus korralik alternatiiv, aga keha ajab selle mõttte peale kohe silmad punni ning sisistab: "Vara veel, eideke, mul on veel nii palju teha! Aja end jalule ja hüppa, kurat võtaks!""
Igatahes, see midagi on nüüd väga-väga valesti-tunne, see ei peta. Mingil hetkel varsti, ütleb ta, hakkab sul nüüd väga väga väga väga halb.

See on mul nüüd kogu kehas. Õõnes ja veenev eelmäng sellele ajale, kui hakkab tõsiselt valutama.

Kui mõtlema hakata, siis selle konteksti taustal on väljend "mu süda on murtud" ikka täiesti omal kohal. Täpselt nii see tundubki - mitte just et katki oleks see asi, mis verd pumpab, aga mingi sisemine oluline osa, minu "südamik", on mõrane.
Kerge iiveldus, aga mitte nii hull, et oksendada, täpselt nagu luumurru puhul. Kerge segadus, et kuidas siis nüüd sedasi mõneks-ajaks-sandina edasi elada, täpselt nagu luumurru puhul. Narr haavatavus, igasugune õrn ja hooletu tonksamine minu suunal tundub nagu löök ja teeb haiget.
Ainult seda kohta, kuhu külma peale panna, seda nagu ei ole. Või ei oska ma leida õiget sorti külma.

"Saa üle!" ja "Tead, ei ole mõtet pärle sigade ettte loopida!" kuidagi ei mõju päris nii.
Isegi kui need laused tulevad mingist kohast, kus sees ilmselt on sümpaatia ja hoolimine ja lõbus veendumus, et ma väärin paremat (misiganes see ka on siis täpsemalt, keegi ei tea).
Ma ei ole suurem asi joodik, aga kolmveerand pudelit naturaalset siidrit andsid ajutise "kurvastamise asemel vihastan" leevenduse, nii et ses osas on vanarahval ilmselt õigus, viinast on veidi abi.
Olen üritanud ka kohvi ja sigarettidega, mis alguses aitasid, aga nüüdseks on kaotanud igasuguse toime v.a. et kohvist on sõltuvus tekkinud. Ehk siis: kohv ei mõju lohutavalt, aga kohvi puudumine mõjub kohutavalt.

Tunnen end tuhande-aastasena.
Väike õde ütles millegipärast, et näen välja nagu teismeline.
Ilmselt tähendab see, et kokkuvõttes on kõik täpselt nagu alati ja ma kasvatan end kokku täpselt nagu alati.

***
Mul oli tõsiseid kõhklusi selle postituse avaldamise suhtes, aga siis mõtlesin: "Kui ma seda ei tee, jääb narratiivi auk. Ja vähemalt neile, kes mu elu nagu filmi jälgivad, plaksumais ja limonaad toolikäetugedele toetatud, võiks mu jäledast enesetundest mingit kasu olla!"

Võib-olla pole see postitus just väärt kunst, aga see on igatahes parem kui ei midagi.

Hake

Nagu (kõik) paljud teised inimesed, räägin ka mina oma kodumasinatega.
Mingis mõttes on see nagu iseendaga rääkimine, sest enamik sigadusi, mille masinad kokku keeravad, on minu tehtud tegelikult, ning enamik suurepärasusi samamoodi.
Mingis mõttes on aga ikkagi tunne, nagu suhtleksid kellegi teisega.
Näiteks nad reageerivad veidi.

Panen juutuubist käima laulu, mis mulle ei meeldi ja ütlen arvutile seepeale üpris tungivalt: "Jää vait! See on halb laul! INXS tegi ka mõned halvad lood ja see on selgesti üks neist. Nii et jäävait, jäävait, JÄÄ JUBA VAIT!"
Arvutile jõuab pikapeale kohale, mida ma klõpsin nii meeleheitlikult. Tuba täitub tähendusliku pausi, aknast kostva automürina ja ööbikulaksutamisega.
Tõmban hinge.
Lisan vaiksemalt: "Vabandust! Ma tean, et see polnud sinu süü. Ma olen veidi närviline lihtsalt."
Arvuti ei pea viha.

Vist.

Mina kuulan INXS-i edasi ja olen sunnitud tõdema, et neil polnud mitte mõned halvad lood hunniku heade vahel, vaid umbes pooleks. Või isegi häid vähem. Ja vanemad albumid oleks nagu paremad, miskipärast.
Aga võib-olla on mul liigsest hitikuulamisest väärastunud maitse lihtsalt. Vabalt võib nii ka olla.
Eksimatu ei ole.

Ahjul ei tööta enam alumine kuumuti. Kõik mu küpsetised on alt kahvatud ja pehmevõitu, aga pealt pruunid ning krõbedad seetõttu. Ma isegi ei tee ahjule etteheiteid, sest mul oleks ka päris raske ilma jalgadeta joosta nt, ja kuna ta siiski annab oma parima sellega, mis talle jäänud on, siis tunnustus hoopis.Tubli ahi, pats-pats-pats.

Eile käisin muuseas jooksmas. Jalgadega, mis mul veel alles on.
Väärib mainimist, sest see oli juuksuri külastamise kõrval umbes ainus asi, mida ma üldse suutsin end tegema sundida ning selleni jõudmine võttis ka kuus tundi või sinnakanti - aga pärast jooksu olin see-eest nagu normaalne inimene peaaegu.
Kirjutasin kursusetööd, sõin salatit ja enne magamaminekut panin isegi nurka nutsakasse visatud märjad riided kuivama.
Märjad seepärast, et jooksmise ajal hakkas vihma sadama, mis oli väga tore, sest ma peaks olema surnud või kannatama näohalvatuse all, et vihmas jooksmine naeratama ei võtaks. Isegi kui ei taha süüa ega magada ega tööd teha ega õues käia ega kellegagi rääkida ja kogu organismis undab lakkamatu häirekell nagu maailma kõige tüütum haisvate sokkidega toakaaslane: "...pole see pole see pole see pole see pole...!", vihmas jooksmise sisse lihtsalt peab naeratama.

Esimesed piisad kukkusid mu paljastele õlgadele (mulle meeldivad maikad), tuli tuulehoog vahtraõitega, mis silmi kippusid, ning mu nägu hakkas veidralt tõmblema.
Roosa kilekaga lapsele mu ees tõmmati kiiruga kapuuts pähe ja tema vanemad tõmbusid kühmu, sellal kui üksikud piisad mu õlul asendusid pideva veepihuga, mis leigelt lärtsudes tagasi pritsis. Keegi avas vihmavarju. Jooksin üle tee ning lõikasin nurka, sammud läksid kiiremaks ning hakkasid plärtsuma ja mu kummaliselt tõmblev nägu võttis naeratuse sisse, aeglaselt ja ebalevalt, nagu olekski mõne päeva jooksul juba täiesti ära unustanud, et nii ka saab. Aga võttis siiski!
Vesi jäi esmalt juustesse kinni, jooksis siis üle näo ja nina alla kogunes naljakas tilk, mis ka pead raputades eemalduda ei tahtnud. Naeratasin ning pühkisin käega maha.
Selle paneelmaja, millel jookseb vene keeles punane kiri "Jeesus elab siin!", ukseorva oli vihma eest peitunud veel üks väikese tüdrukutirtsuga jalutama tulnud perekond. Õigemini mees ja naine peitusid, sellal kui nende valges suvemütsikeses tütar hüppas kord vihma kätte, kord tagasi varju alla, ise vaimustusest rõkates. Vanemad käitusid ka hästi ega seganud teda.
Naeratasin.
Jooksin kodu poole ja küsisin endalt, miks ma iga päev nii ei tee? Nii hea ju! Jalad suhtuvad jooksmisse hästi, nägu suhtub naeratamisse hästi, meeleolu suhtub endorfiinidesse hästi...

Aga ju mul iga päev ei ole vaja elu paremaks teha.
Eile lihtsalt oli.

Pühapäev, soojalaineline

Igal pool on mingid teistmoodi värvid laiali.
Lõhnad lahvatavad nagu leegid.
Õhk katsub õlavarsi teistmoodi. Soojalt.
Punased tulbid pargipeenras nagu vereklombid, palju punasemad, kui ainuski tulp kunagi on olnud.
Vahtraõite aeg. Pärast pojenge ja ebajasmiini mu kõige lemmikumad õied. Sajavad kaela ja katustele, sellele katusele, kus ma täna istusin ja oma elu kokku ja lahti mõtlesin, varbad talvel pudenenud kuivanud männiokaste vahel laiali.
Oivaline aeg minna taas tükikesteks ja otsustada, et ei jaksa hea olla, kas ei?

Ma olen väga vilets teeskleja ning mu võime iseendale valetada, kui reaalsus samas igalt poolt vastu vaatab nagu surnud vanaisa nägu, on naeruväärselt nõrk.
Mu jaoks on ausus ainus tee.
Mitte mingi vapper valik või põhimõte või poliitiline vaade vms, ei. See on lihtsalt ainus viis, kuidas ma saan eksisteerida, ilma et ma pidevalt närviliselt ketraksin peas kõiki neid nuripäiseid niite ja väärust esile toovaid vihjeid, kriipivaid küsimusi ning halastamatuid vastuolusid.
Kui ma ei suuda ühitada reaalsust pildiga oma peas, siis üldiselt on viga ses pildis ja tal tuleb minna lasta.

Mõnikord on pilt peas lihtsalt selline, et on väga kurb ja raske teda minema puhuda.
Püüad uskumatuses lappida ja parandada, üritad salgavate sõrmedega kinni hoida neid kärisevaid haavu, mis rebenevad nagu viledaks kulunud voodilina. Püüad vaadata murenevat taevakangast tušitatud ripsmete vahelt: nii, et kosmose pimedust kataks lohutav sinine ning kalkide tähtede nägusid varjaksid veel lillaudused pilved.
Püüad rääkida. Kokku leppida viise, kuidas puuladvad peaksid koolduma, et varjata neid armutuid avanemisi, musti kui röökivad suud. Kuidas tuul võiks puhuda pilvi, et augud pildis ei karjuks sulle tõtt näkku iga kord, kui pilgu tõstad.

Aga nii ei saa, ma ei saanud, ei saanud, ei saa...

Ma olen mis ma olen, ma pean tõukama end vahtraõitsvalt katuselt ikka üles ja üles ja ülespoole, rebima alla kõik, mis on vale, isegi kui küüned seejuures pahupidi kisun.
Ma ei oska muidu. Omal moel olen minagi võitleja.

Ja see must põhjatu universum, kel on minust ja sinust sügavalt ükskõik - las ta olla seal me kohal. Las ta olla pime, aus ja halastamatult tõsi.
Las elu olla päris.