Inimesed on ilusad ja head

Mul üks semu kirjutas selle siin mõne päeva eest.

Lihtsad asjad. Neid on vaja korrata ja korrata ja korrata - ning ikkagi pilgutad hämmeldunult silmi, kui nad korraga su jaoks õigesse konteksti sattuvad.

Mul juhtus siuke asi laupäeva öösel, mida pole olnud kaua-kaua. Kaua. Ka-u-a.
Tegin midagi sellist, mida ma sellisel kujul muidu eales ei teeks. Kui, siis kuidagi teistmoodi, igavalt ja kohmetult, natuke tobedalt ja natuke lõbusalt - aga kuna just tol laupäeval oli piisavalt palju ebamugavust all, tegin midagi täiesti ebanormaalset.
Ning tollest esimesest ebatavalisest liigutusest tekkis ootamatul moel midagi head.
Teed rinnakorvi kellegi ees lahti, kõik voolab välja. Teine pilgutab silmi, vangutab pead, ohkab... siis kallistab, kartmata end lögaseks teha, ja näitab sulle vastu omaenda sisikonda.
Saabki ühe raksuga teretuttavast elus inimene, soe ja päris.

Muidugi, niimoodi need teismelised ja varakahekümnesed sõprussuhteid sõlmisidki, tuleb meelde küll!
Neil kummalistel noortel olevustel on nii palju ebamugavust elus, et pidevalt imbub selgroogu ja luuüdisse vajadus midagi muuta, kuhugi areneda, haarata pimeduses esimesest ettejuhtuvast käest.
Oli selline aeg minulgi - kunagi. Vahel näen tutvuskonnas ikka veel sama mustrit, siis vaatan nagu loomaaias: haaratakse, kallistatakse, räägitakse, hoitakse... Pidevalt on mingi draama, veri jookseb vannitubadest magamistuppa ja üle rõduserva alla, aga sidemed, mis inimeste vahel sel moel sõlmitakse - need on muljetavaldavad. Sitked.
See sõna mulle meeldib.
Sitked sidemed.

Ja korraga juhtus see mul endal. Tegime end üksteisele omadeks kolme ja poole tunniga.
Öö ja kuu ja soe vihm, hetked ning laused, mis jäävad aastateks mällu kui maamärgid.
Kummalgi ei ole vastuseid, aga on sarnased küsimused, mida omavahel jagada.

Ometi mingi tõeline võit ellu ka kogu selle südamiku põlvetrauma tagajärjel!
Imeline.

***

Muidu muudkui jooksen ja jooksen ja jooksen, ka neil päevadel, kui on enne 10 km mingi tüütult raske kotiga ringi lohisetud või kui on peavalu või väga kuum ilm või äike või jalkafinaal või kõik see korraga.
26. päev täna.
Kaks on tegelt vahele ka jäänud kogemata, aga ainult need kaks, tõesti.

Võib tõdeda, et olen hakanud kiiremini jooksma.

Surnud seis

Mind küll ajab närvi ja murelikuks, kui sellise ilmaga tuleb laboriauto 2 tundi tavalisest hiljem ja kõik mu hoolega kogutud veri seisab ikka veel külmkapi peal soojas ootel.
Või noh. Ma ikka loodan, et auto tuleb 2 tundi hiljem, mis on varsti. Mitte 3 tundi hiljem. Või 4 tundi hiljem.
Või üldse mitte.

***

Tegelt on nii, et ega mul midagi uut öelda ei ole.
Lihtsalt suren jupphaaval, tehes asja käigus tööd, käies reeglipäraselt jooksmas, suren naerdes, suheldes, kallistades, maasikaid näksides, raamatuid lugedes, kirjutades ja kassi sügades.
Kõlab parema viisina, kui surra nuttes, küüsi lihani ära närides ja pead vastu seina pekstes, aga ainus sisuline erinevus on ilmselt see, et kui suremine ükskord läbi saab ja juhtumisi ei lõppegi mitte päris laiba ja päris matuste, vaid mingite uute eluvõrsete peenrast tõusmisega, olen vast kriips mugavamas seisus kui pea vastu seina peksmise variandi puhul.

Ma ei saa aru, kuidas teised seda teevad.

Inimesed lähevad lahku, on maailmasuurune ahastus - ja kolm nädalat hiljem on neil uus kallim.
Mul on lihtsalt null. Isegi väga toredad mehed, kes mind varem üleni paelusid, tunduvad sama erutavad ja ahvatlevad kui puupakud. Neid,  kelle puhul varemalt pealevaatamisest piisas, et Organism erutunult: "Shiny! Seks! Kohe!" hingeldaks, ei taha. Ka neid, kes on lihtsalt nii lahedad inimesed, et olid varem nii aju kui Organismi vaimustunud üksmeele järgi paaritumisküsimustes head valikud, ei taha. Neid, keda enne ei tahtnud, ei taha muidugi nagunii.
Mu erutuvus ja elevus on null. Null. Null.
Mitte kedagi ei taha, see, kelle pärast kogu see jama, kaasa arvatud.
Aah, või oleks mul siis midagi tõelist olnud temaga vähemalt, eks ole! Oleks mingi hea põhjus kuskil kogu selle ikalduse jaoks!

Muidugi on eelneva nördimuse juures ka tera eneseimetlust, sest oo, näete kui sügav, kui süvitsiminev, kui pühendumisvõimeline ma olen! Kes on tegelikult Põhjamaade parim leinaja? Mu aristokraatselt kõhnunud lõuajoon ja lillakaspruunid silmaalused peaks näitama mu kannatuste suurust kõigile, kes otsa vaatavad! Kurat, ma olen nagu raamatutegelane lausa!
Aga edevus ei päästa mind arusaamatusest, kuidas ja miks teised inimesed ikkagi saavad nii, et homne armumine eilse haava tohterdab, nagu Jaan Kross kirjeldas.
Mina vähemalt olen täiesti armumisvõimetu, kui mul kaotusvalu peal on. Mäletan, et Poeglapse isa järel käisin kolm aastat täiesti tuimalt ringi, nagu mingi plastmassnaine. Mõtsin, kas ma üldse kunagi hakkan jälle suutma mehi vaadata. Süda oli lukus: kes sees, see sees, kes väljas see väljas, ja seks, need mõned korrad kui seda tollesama pojaisaga ette sattus, oli kogu aeg oluliselt halb.
Kusjuures enne oli temaga ju nii hea. Nii hea.

Vbla umbes selline tunne ongi olla keemiliselt kastreeritud? Lihtsalt minu keha teeb seda endaga ise, tal ei ole vaja mingeid väliseid abivahendeid. Mul ei ole mitte kellelegi midagi anda, kurat võtaks! ütleb ta ja nii ongi.
See on tema otsus ja mina oma aju ja ideedega, kuidas võiks, ei saa sinna mitte midagi parata.

***

Muidugi, kolmandast küljest võttes: käis meil üks päris haige perearstikeskuses. Vähk. Läheb halvemaks. Arstid omaette imestavad, et ta niigi kaua vastu on pidanud.
Temaga võrreldes on mul ikka kõvasti parem elu. Rohkem tulevikulootust, juukseid ja lihaseid. Ja ükskord läheb see surnud seis ju jälle mööda lõpuks?

Raport

Ma olen suur idioot.
Vahel mõtlen, et lausa liiga loll, et eksisteerida.
Küsimuses "kas ennast vast võiks natuke hoida ja mitte toppida elavat ihu töötavate masinavärkide vahele?" olen näiteks täiesti õpivõimetu ja täis põrmustavat optimimimimimismi kuni viimse võimaliku hetkeni (ja sageli pärast seda ka, sest siis on: "Kuule, oli ootamatult kole, aga seni elasin üle ja hetkel polegi nii hull. Võib vist samas vaimus jätkata küll.")

Näiteks oma viimase töönädalaeelse nädalavahetuse täitsingi täpselt nii lõbusalt:

Organism: Nõmenõmenõmenõmenõmenõmenõmenõme... See oli halb mõte. Ma arvan, et me oleme suremas, eideke. Otsi mingi pime nurk või veel parem, teine külg maakeral, sest mu arust me oleme kõige halvemas kohas, kus me üldse olla saame parasjagu.
Mina: Kuule. Siin on süüa ja palju toredaid inimesi, jalgpall ja pealegi lasub meil kui heal inimesel vastutus mitte olla täielik tropp, onju. Ärajooksmine jätaks väga veidra mulje, otse nõmeda lausa. Mõtle, maailmas on ilma käteta inimesi, kes elavad päris rõõmsalt, ja kas meil on käsi puudu või? Naerataks õige natuke ja jätaks hala?!
Organism: Jaa, jaa, aga tegelt ikkagi ei, sest ma suren. Tahan ära. Tahan peitu. Ei suuda magada. Ei suuda suhelda. Ei suuda hingata...  Kurat, vanamoor, jookse ära, siin on väga halb olla!
Mina venitan nagu saan, kannatan mittemagamist, mittesöömist, mittesuhtlemist ja mittehingamist ja viimaks teen kehale hommikul tünga, joostes küll poolteist kilomeetrit ära, aga siis needsamad poolteist jälle tagasi. 
Organism hingeldab, keel vestil, sest pärast üpris magamata ööd ta ei ole väga kepsakas tegelikult, ega saa kolmekilomeetrise jooksu järel kurnatuse tõttu suurt midagi aru.
Mina: No näed, polegi hullu! Said oma endorfiini. Tegelt me oleme mingis väga heas kohas ja siin on väga vaja olla, kasvõi ainult sulle õpetamiseks, et nii saab. Päris inimesed ei hammusta ja nendega tohib näiteks rääkida. Lähme räägime. Just nii. Väga, hea, tubli, see juba peaaegu läheb. (Siis kõrvale, vastuseks ühele saabunud ettepanekule): Eiei, ma ei taha täna õhtul linna. (Jälle Organismile): Sina lihtsalt suhtle nüüd edasi. Lõbutse ja naudi!
Organism (tuleb aegamööda enam-vähem teadvusele, vaatab suurte ehmunud silmadega, mis üle jupi aja jälle seletama hakkavad, enda ümber ringi, ja toob kuuldavale käheda karje): Issake, eideke..!
Kuule,  kuidas, kuramuse päralt, me jälle siiasamma urkasse tagasi sattusime?! Pidime ju ära jooksma?! Oi, nõmenõmenõmenõmenõmenõmenõme... Me oleme suremas, ma olen selles üsna kindel. Lähme ära, sest siin ma keeldun magamast, keeldun söömast, hingamast ja isegi haigutamast, kurinahk! See ei ole turvaline koht, ma juba enne hoiatasin sind!!

Mispeale mina olin tõesti jälle täiesti meeletult üllatunud, et miks nii, kust see siis nüüd korraga?! Kas see kõik pole juba mingi läbitud etapp?

Nii naljakas.
Nii kohutav.

Inimüübilt olen selgesti kuskilt Charlie Chaplini ja Piilupart Donaldi vahel. Selline, kelle puhul loo õnnelik lõpp ei ole mitte see, et ta midagi kusagil saavutaks, vaid see, et oh, ta jäi ellu ja maja ei põlenudki päris jäägitult maha, vaid sealt ikkagi päästeti lemmiktugitool, kass, lillepott ning neli purki kõrvitsa-mustsõstra moosi.

Suurejooneline.

Kuidas isegi palka saavatel inimestel raha ei jätku ja miks

Kui sa oled juba jõudnud ära harjuda sellega, et kogu aeg on raha ja kui kõht jääb kodust tulles tühjaks, võib lihtsalt osta turult lõunaks pool kilo maasikaid bussi kaasa,  on avastus, et pärast õppelaenu tagasimakset neli päeva ei olegi üldse raha, väga kasulik "Maa kutsub!" meeldetuletus.

Tundus ju, et igasuguseid varusid on kodus kõriauguni, aga kui mitte ehitada pähe kokkuhoidlikku menüüd "sel päeval need ja need kuivained + lihaline ja porgandid, sel need kuivained pluss pool pakki võid pluss juustuline, redis ja sibul, ja tol päeval need kuivained ja munad", võibki selguda, et kahe päevaga saavad aedvili, munad ja lihaline täiesti otsa ning edaspidi on võtta ainult kuivaineid, kuivatatud ploomide pakk ja üks peaaegu sama ära kuivanud juustukonts.
Ja rahaliselt võimalik osta pakk piima ja pakk pärmi lisaks.
Mille kõige peal mina ja lapsed elame küll homseni ära, aga kass, kes sai hommikusöögina kätte viimase konservipõhja, mitte nii hirmus hästi.

Niisiis refreshin närviliselt pangalehte, sest juunikuus tuli palk juba teisel kuupäeval, miks ta siis ei võiks juulis vähemalt kolmandal tulla?! Kass väga ootab!

Ühtlasi tuleb tõdeda, et teatavate varude olemasolu korral on kümne euroga nädalas küll võimalik üsna ok-lt ära elada - aga seda ainult siis, kui sa tead, mida mõistlikku sellega täpselt teha, mitte ei osta lõunaks turult karpi maasikaid või õhtusöögiks linnapoest natukest praetud maksa, sest kõht on liiga tühi, et söömisega kojujõudmiseni oodata.

Idioot. No tõesti!