Ühe algus

Täna mul valutas pea. Nüüd on juba ainult valu jääktoime, see, et kaks korda sai boileri tühjenemiseni duši all istutud (ma konkreetselt istusin, põrandal), kaks korda peaaegu-oksendatud, aga ometi mitte, sest neelasin sülge hoolega alla, ning et ikka veel ei taha midagi teha, mis liigutamist nõuaks, on hakkamasaamise nähud, jee.
Ma sain hakkama.

Jee.

See, et täna oli (tegelt on, praegu ON) larp, kuhu ma vägavägavägavägaväga minna tahtsin, kavatsesin, kõik valmis plaanisin, asju tegin ning siis ei läinud, sest ei saanud, on ebameeldiv kaasnäht. Aga no minul oleks kujuteldamatult halb seal - mul oli halb isegi kodus sussides ning kahes kampsunis! - ja teistel mu ümber oleks ka halb, sest nad on ju toredad inimesed ja kui minul on halb, on neil samuti nõme olla. Nii pidi otsustama, et jään koju.
Pidi.
Aaah, aga miks mu pea just täna valutama hakkas?!
Sest ootused ja pinge ja plaanide ümbertegu ja teadmatus ja ega sa ennast eile-üleeile ka hirmasti hoidnud, eks ole, naine?
Jaa, kõik on õige, ma tean - aga ikkkkkkkkkkkkkkkagi!

Noh, kõik siiski ei ole hea. Peavalu ei ole hea, vaata kust otsast tahad.

Aga ma lubasin vanainimese heietuse posti ja vähemalt selle peate te saama. Mingi kasu sellest, et olen üksi kodus ning üldse mitte larpil.

Räägin Tütarlapse üleskasvamisest, kunagi umbes aasta eest ei jõudnud selle teemaga kaugemale tema sündimisest. =)

Titepõlv oli tal tegelikult päris tavaline. Olid hetked, kui olin lapse sülestassimisest läbi öö nii väsinud, et nutt tuli peale. Olid hetked (no hea küll, üks ning ainus hetk), mil lükkasin ta öösel voodist maha, sest magasime tema ja tütreisaga ühes suures voodis, laps minu pool, ning olin lihtsalt nii väsinud, et üldse ei kontrollinud ennast.
Voodi oli madal ning laps isegi ei kriisanud nördinult eriti kaua, imes rinda ning uinus uuesti.

Oli üks haiglaperiood veidi enne põnni kolmekuuseks saamist, mina ja Tütarlaps olime mõlemad haiged ning ilmselt võeti selliseid tõbiseid imikuid natuke lihtsamalt haiglasse sisse, eriti kui nad haiguse tõttu ka süüa ei tahtnud. Igatahes läksime sinna retsepti saama ning jäime haiglasse.
Tütarlapse isa tegi kähku talle ka haigekassakaardi, sest seni oli meil jee see mõttes üldse.
Meiega ühes palatis oli koos emaga 11-kuune tüdruk, kes kaalus kilo rohkem kui minu peaaegu-kolme-kuune.
Ja muidugi pandi mu vaesele põnnile kanüüli ning veel kanüüli, sest ta vehkis ning kiskus senise poollahti sidemest hoolimata, pandi nii, et laps oli minu süles, pandi nii, et mind aeti protseduuripalatist välja ning kuulasin imiku meeleheitlikku nuttu teiselt poolt ust - ning kui lõpuks lihtsalt ei saadudki seda kanüüli pandud, ütles arst,et olgu, võib rohtu ka suu kaudu anda.

Ma olin enne ka ökousku (jaa, ikka veel olen, õendusõpingute lõpulgi, paljud arstid on samuti), aga siis see süvenes kordades. Nagu MIKS oli üldse vaja seda kuramuse lapse nõelaga torkimist? Milleks kohe ei määratud suukaudset ravi?

Kättemaksuks jätsin haiglaarve selle päeva eest, mil Tütarlapsel veel haigekassakaarti polnud, maksmata.

Püüdsin oma titele ikka nii hea ema olla, kui sain. Lugemaõppimine enne rääkimaõppimist? Tegelesin, mul on need väljaprinditud sõnad siiamaani kapis alles, sai neid ka Poeglapse peal kasutatud. Takkajärgi võib öelda, et lugemaõppimisel need eriti ei aidanud, aga võibolla oleks mu lapsed lollimad, kui ma nende ajusid nii varakult niimoodi arendanud poleks, mh, ah?
Päikesevannid tuppa paistva päikese igas laigus? Tehtud.
Rinnapiimatoit, kuni laps oli juba suhteliselt suur (Tütarlapse puhul aasta ja kaheksa kuud)? Tehtud.
Lisatoit nagu õpetati, täpselt raamatu järgi? Peaaegu tehtud, mu vanaema, see, kes surnud on, hakkas soola andma, enne kui mina seda vähegi mõistlikuks pidasin.
Järjepidev võimlemine titega ja temaga igapäevaselt sõrme- ja varbamängude mängimine? Tehtud. 

Loomulikult olid ka mõned muud läbikukkumised peale selle õnnetu voodist mahalükkamise.
Jätsin näiteks lapse vankriga välja magama ning poole tunni pärast oli ukse taga maruvihane altnaaber (keda ma muide siiamaani ei salli, mitte küll selle vahejuhtumiga seoses) koos pisarais tite ning teatega: "Nii ikka ei tehta!"
Ja siis mähkmetega seoses - ma kasutasin ühekordseid ökomähkmeid, kui sain, aga need olid kuramuse kallid ning vahel polnud mul raha ka tavaliste ühekordsete ostmiseks, laps oli mähitud näiteks kellegi pluusi. Pesumasin ju peseb, eks ole, vahet pole siis, kas kakast või higist pluusi.

Aga üldiselt tegin oma parima ning see õnnestus. Tütarlaps kasvas suuremaks, naeris palju algul hambutu, siis natuke hammastatud suuga, oli ülinunnu ning kuskil on olemas isegi video sellest, kui ta umbes seitsmekuusena koos minu käega suvises õues teki peal kõnnib ning meist vaid paari meetri kaugusel kükitab maas orav, kes vaatab huvitatult ning asub põgenema alles poole minuti pärast.

Paistab, et ma täna tema sellest vanusest väga edasi ei jõua. Noh, jääbki järgmisteks kordadeks rohkem.

Üldiselt, kuna Tütarlaps oli mul kõhus tunduvalt kauem, kui ette nähtud, oli ta hästi varase arenguga ning kõik tärminid täitis ära varuga. Näiteks esimesed sammud olid tal 9 kuu ja 4 päeva vanuselt. Nüüd see absoluutselt oluline ei tundu, aga siis olin küll rahul - mul on niiiiiiiiiii arenenud laps!
Suur ja ilus nagunii =)

Kõik. On. Hea.

Ok, permanentse heaolu ainus negatiivne külg: millegi üle pole kaevata.
Mingeid asju tegelikult oleks, mis võiks segada - mu õenduskooli üliõpilasnõustaja avastas alles paar päeva tagasi, et ühte ainet, mida mul lõpetamiseks vaja, saabki teha ainult sügissemestril, nii et suvealgul ma ei lõpeta. Kusjuures mina teadsin seda, aga arvasin, et ju mu andmed on siis vananenud, kui tema arvab, et seda saab ka kevadel teha.
Ja siis algab mul praktika mitte kunagi veebruaris, nagu ootasin, vaid teisipäeval.
Inimesed ka ei ole üldse sellised, nagu ma ootaks (issand, ma olen emasena nii popp! See tähendab, nende seas, keda ma ise kas ei taha või moraalsetel kaalutlustel ei taha. Noh, et abielus ja lastega ja isegi oma armuavalduses toob selle esile, et KUI ei oleks neid faktoreid ...)

Appi, nüüd avaldasin kogemata täiesti pooliku postituse!

... inimesed ka ei ole üldse sellised, niisiis. Paljud on nii armsad ning nunnutavad mind üleni, aga on ka mõned, kes on wtf-mittetoredad. Mis mõttes, minuga mittetore olemiseks peab ikka kas pagana julge (mille eest saab plusspunkti tegelikult) või väga teadmatuses (mille eest saab miinuseid) olema!

Aga mind ei häiri üle kolme tunni eriti miski neist ülesloetud negatiivsustest.
Ikka on kõik lill.
Ja siis ei saa üldse võrgupäevikusse kurta, sest kurtmistuju pole, ent positiivsused, mida öelda, saavad ka ju ühel hetkel otsa! Palju sa ikka kiidad, kui hea kohv on ning kui tore on end mitte halvasti tunda?!

Tütarlapsel oli üleeile 14. sünnipäev. On ometi saabunud aeg, kus ma ei pea peokorraldamisega üldse tegelema, ta võtab sõbrannad kaasa ning läheb nendega pontšikuid sööma täiesti iseseisvalt. Olen valmis maksma ka ühe grupi jagu exitroomi eest, aga peamine on see, et ma ei pea midagi korraldama, sinna ta ka kutsub inimesi ise. Jipii!
Mu suhtmine vastikutesse tegevustesse on sama, kui suhtumine inimestesse, kes mulle ei meeldi. Ei tule peale nostalgiat, et ooo, oli nii armas aeg see sünnipäevade korraldamine tegelikult!
Kui mulle ositi meeldis, meeldis mulle kohe, mitte ei avasta seda hiljem, kui enam ei saa. Ei, kui ma saan vastikust asjast-inimesesest-tegevusest lahti, on ainult tore.
Ja oo, ma vihkan neid laste sünnipäevade korraldamisi!

Kõik. On. Hea. Isegi Tütarlapse sünnipäeva ei pea enam organiseerima!
No ma järgmised 3 postitust teen vanainimeste heietuste teemal ehk räägin minevikulugusid. Kui muud peale ei tule. Kaua seda "kõikonhea" juttu ikka ajada saab =)

Ikka vaatan tagasi

Lusikateooria kehtib täiega.
Väsisin eile jubedalt, sest otsustasin ühel hetkel suuna valesti ning siis läks natuke (umbes pool tundi), kuni taipasin, et eksisin ära.
Noh, ja siis normaalsed väsitavad tegevused takkapihta. Planeeritud enne äraeksimist ning sinnakuluvat ressurssi arvestamata.
Kurat.

Mis tähendab, et täna olen täiesti omadega läbi, tuikuv, igal võimalusel silmis sulgev ning ainult väga vaikselt kõnelev üksus, sest kõvemat häält teha ei jaksa.

Eile õhtul olin ka üle igasuguse piiri ning mõõdu väsinud, halvemas tujus kui enamasti, kurvad mõtted, näe, (tükivad) tükkisid pähe. Aga see, et isegi mu praegune väsimuspaha tuju on ikkagi samasugune, kui oli vana minu normaalne meeleolu, on korraga hea ja halb tõdemus.
Praegu saan endale öelda, et noh, kannata ära, maga ära, läheb paremaks, ja tõesti lähebki. Tuju on täna täiesti normis, olen lihtsalt väsinud.
Aga varem oli ainult lootus, et ehk juhtub midagi jube head ja siis võibolla läheb ka meeleolu paremaks.
Ja siis juhtuski näiteks teatav mees ja siis juhtus, et meil ei hakanud omavaheline värk elama, ning siis juhtus tõdemus, et oo. Veel halvem on olla kui enne.
Kurat.

Sellele, kui halb oli enne normaalne, on päris jube tagasi mõelda. Nagu hästi kaua oligi nii halb normaalne.
Väh.
Mul oli aastaid (liialduseta) ees ettepanek, et võiks tuua vaiad telki ehk olla iseeneses täiuslik ning mitte lasta end kõigutada millelgi väljaspoolsel. Autist minus muidugi leidis, et kujund on vilets, sest telk kukub ümber või vähemalt kõigub iga tuulepuhangu peale, kui vaiad telki tuua. Kuid kui sellest üle vaatasin, leidsin, et teoorias oleks see hea mõte tõesti.
Lihtsalt ma ei saanud hakkama sellega. Ebapiisav mina, ei suuda isegi head nõuannet järgida, oh õudu.

Alles nüüd saan aru, et niimoodi saabki elada, iseendana hästi, kõigutamatuna välistest arvamusavaldustest.
Varem nõjatusin kiituste najale, need andsid selle tõuke ülespoole, et tuju polnud normaalselt halb kogu aeg. Vahel oli ikka parem ka. Paraku käis sellega koos ka haavatavus laitusele või isegi lihtsalt kiituse puudumisele. Välised asjaolud, millele avatud olin, polnud ju alati need, mida ma tahtnuks. Kuid ei saanud ka vaiu telki tuua, iseendast täiuslik olla, sest lihtsalt iseendana, ilma välise tõuketa, oli mul kogu aeg halb.
Nüüd alles on normaalolek "hea" ning "vahel natuke halvem" on juba tuvastav kui "halb tuju".

Mulle meeldiks oletada, et võin seda kirjeldades ka eksida, ei näe objektiivselt vms, aga õnnetuseks ei saa nõnda. Vahe praegusega on nii selge, nii lihtne, nii ühene. Jooksingi oma jooksud poolikute jalgadega, panemata tähele, et olen sant, ning needsin ennast, et kiiremini ei suuda, mõned ju ometi suutsid?!

Jaa, on möödas küll. Minevik, tehtud.
Aga mõtestamine ju ei ole =)

Muide: vaatasin pooleldi lehte - pooleldi üle lehe, kus oli mu viimase nädala blogistatistika. Lugesin sedasi ilma süvenemata, vaid kogusummat pilguga haarates, ka postituste pealkirju, mida enim vaadatud.
"Võtan ka saasta suhu" - misasja, ma olen midagi sellist kirjutanud?
Aaa, võtan ka aasta kokku!

Üks asi, mida tahan

Õues on nii pagana külm, et panin jooksmaminekuks oma talvemantli selga ning ikkagi mõtlesin veerand tundi silganuna, et müts kuluks ära, kõrvatipud külmetavad. 
Lahe. Kui piisavalt kaua midagi muud on, jõuab ka talv viimaks kohale alati. Seni on see veel vältimatu, võibolla miljoni aasta pärast on teistmoodi, aga kes meist nii kaua elab? 
Ja talv mulle meeldib.

Nagu ka sügis.
Ja suvi.

Ainult kevad on mingi ebamäärane aastaaeg, mille funktsioon mu teadvuses on "viia talv suveks üle". 

Mõtlesin veel selle varjamise ning avalikustamise üle ning jõudsin järgmisele tasemele. Edasi sellest, kuidas nagunii ei saa inimesed sust aru ja kui kõike mitte selgelt välja öelda, ei saagi üldse midagi, edasi sellest, et kõigile ei tasu kõike rääkida mitte nende reaktsiooni kartes, vaid neid lihtsalt ei huvita, nad on sunnitud viisakat nägu tegema, kasu kuid kellelgi pole. 

Järgmine tase on see, et äkki inimesed varjavadki oma asju alateadlikust hirmust selle ees, mis juhtuks, kui nad ei varjaks.
Nimelt.
Mitte midagi ei juhtuks. Keegi ei hooliks. Sa paljastad endast kõik, su süda vedeleb kelmetest paljakskooritult ja lahtilõigatult tänaval - ning see, mida inimesed seepeale ette võtavad, on, et nad astuvad üle südame. 
Toores liha, verine, väh, hea et pükse ära ei määrinud. Räägime parem lapse viisist tagurpidi pildiraamatut vaadata, jäätise maitsest ja hinnast, muusikast. 

Mu veendumus, et tuleks kord ära teha elukoolitusi, tugevnes veelgi sellele mõeldes. 
Sest ega inimesed ei astu üle südame ja ei räägi jäätisest mitte seepärast, et nad halvad oleksid ning tõesti ei hooliks, aga nad lihtsalt ei oska reageerida, ei oska tõsisest asjadest rääkida ja siis on kergem ignoreerida. Võivad isegi enda ees teeselda, et eieiei, nii ongi parem, see teine teema viibki kannataja mõtted mujale, nad mõtlevad jäätise ja piima hinnast oma ahastuse asemel!
Noh, ei mõtle. Toidukaupade hinnad tõesti ei tundu nende üle mõtlemiseks jätkuvalt piisavalt olulised, aga signaal, et teine räägib neist parema meelega kui sinu veritsevast südamest, on antud ja vastu võetud. Räägime siis jäätise hinnast.
Aga PALUN ärge olge pärast üllatunud, et kuidas ma end tappa võisin, paistsin ju nii normaalne!

Inimesed võiksid osata tõsiseid teemasid tõsiselt kohelda, mitte ignoreerida.
Ma võtan selle elukoolituse-asja endale missiooniks.

Mis näib natuke raske, on mõelda välja, kes seal esinema peaksid. Erinevaid meediapsühholoogide arvamusi-avaldusi on kõik lugenud, kõikvõimalikke nõiaellasid ning elamaõpetajaid, garnegisid ning nastjasid ei võta ka mina natukenegi tõsiselt, aga samas valida koolitama ainult sellised tegijad, kellega ma ise ka üleni nõus oleks, on pisut ... egomaniaklik. 
See poleks mitte "kuidas elada" koolitus-õpituba, vaid "kuidas elada nii, et väga väga naine rahul oleks"-koolitus-õpituba. Mh.
Väga keeruline.

Aga aega on. Ma ei kiirusta selle väga rutulise asjaga. Esmalt lõpetan ühe kooli ära, võtan tunnistuse vastu paraadvormis ning siis mõtlen, mis edasi saab. 
Lihtsalt see on üks asi, mida tahan teha.