Ah, halb asi, hea asi

Halb asi: külmkapil tuli uks eest ära.
Hea asi: peale kümneminutilist sudimist õnnestus see tagasi panna.
Halb asi: nüüd tuleb seda väga ettevaatlikult avada ja sulgeda.
Hea asi: aga ma tellisin uue (kasutatud) külmkapi juba ära.
Halb asi: mitte et ma ikkagi pidevalt surra ei tahaks. Kannatused on nii ... ebamugavad. Ei ole elu hea, kui kogu aeg hirmus vaimne valu on!
Hea asi: aga külmkapp tuuakse mulle koju ära täna.
Halb asi: lisatasu eest.
Hea asi: aga ma üldse ei oodanud seda. Mõtlesin, kuidas Tallinnasse järgi saab. K. ilmselt, Poeglaps tassib ka, mitu päeva läheb, et leida kõigile sobiv aeg ... ja siis nad hoopis toovad täna koju mulle!
Halb asi: läksin eile ühele mehele jõe ääres kätega kallale.
Hea asi: aga keegi ei saanud viga. Ta alistus kohe ja täielikult, vajus külili maha ja tõmbas tagi üle pea.
Halb asi: see eelmine loeb mitme halva eest.
Hea asi: teismelised, kes mehega kaasas olid, naersid meie mõlema üle ega olnud kuidagi traumeeritud. 
Halb asi: olen emotsionaalselt väga katki.
Hea asi: aga ma tean, et see on hormonaalne-neuroloogiline, vaja ainult ravimite toimimahakkamiseni välja kannatada.
Halb asi: iga päev migreen.
Hea asi: sumatriptaan.
Halb asi: kui ma eile mõtsin, et mul on nii rõve olla, läheks õige õue, ega siin kodus miski paremaks lähe, selgus, et ega õues ka ei läinud. 
Hea asi: kuigi mõtlesin luuletuse välja.
Halb asi: mida ma üles ei pane, sest kõik pole sõnasõnaliselt võttes hästi täpne mu vaimuseisundi osas ja ma hoidun.
Hea asi: näete, ma natuke hoian ennast!
Halb asi: aga siis oli see kallaleminekuvärk.
Phmt mis juhtus: jalutasin, koer lahti. Ta jooksis vaatama, mis inimesed siin jõe ääres istuvad. 
"Kas see on teie koer?"
"Minu."
"Kutsuge oma koer ära!"
Kutsusin. Totoro tuli. Kiitsin teda, andsin viinerit, läksin edasi, koer rihmas. 
"Järgmine kord kutsun politsei!"
"Oh ... ma ju kutsusin ta ära? Kas ta ..."
"Ta hingas mulle otse näkku! Koeral peab suukorv olema!"
"Miks?!"
"Kule, praegu peab inimestel ka, raisk, suukorv olema! Tema küsib: "Miks?"! Uputa end ära! Mis "miks"?!"
Ja mul läks silme eest häguseks. 
"Sa arvad, et võid mulle ükskõik mida öelda?! Uputa end ise ära! Pane end põlema! Sa arvad et võid mulle kõike öelda?!" 
Ega ma enda üle just uhke ole. Aga ega mul häbi ka ei ole. Vähemalt olin vapper, onjo. 
Mees oli päris kena, kusjuures. Pikk, nurgelise näoga, hobusesabaga, umbes sama vana kui mina. Ja nahktagiga, mile üle pea tõmbas. 
Poiss ja tüdruk naersid. Vaatasin neile natuke abitult otsa. 
Poiss: Ära nüüd ainult nutma hakka, eks? Ma palvetan sinu eest!"
Seepeale tõmbus mul silmanurk niiskeks. 
"Väga püüan," vastasin ja läksin minema.
Nemad naersid mu taga ja keegi ütles: "See oli tongis."
Mis ilmselt loeb hea asjana. Pannakse mu vaimuhaigus narkootiliste ainete arvele, jai.

Halb asi: 300 meetrit edasi kohtusin selle noore mehega, kes mulle (õnneks, nii palju jama ära hoitud) last ei teinud. Tervitasime, aga tema "kuidassulläheb" eest kõndisin minema "Saan hakkama"-ga ja jess, ta ei tulnud järele ega samasse poodi ega midagi. 

Hea asi: päev sai mööda.
Veel üks hea asi: tänane on selgelt parem, külmkapp tuuakse koju ära ja puha. 

Manifest

Hea asi: mul on 6. oktoobril psühhiaatriaeg.
Halb asi: ma lähen nii faking katki nende võrgupäevikujamade peale. 
Nii.
Faking.
Katki.

Ma isegi kõhklesin seda kirjutamast, sest "nagunii nad arvavad, et ma halisen niisama, dramatiseerin üle, sest MINU kannatused ju. Parem olen lihtsalt vait", aga siis mõtsin: "Kurat, see on minu blog. Minu pind. Minu valikud. Pole minu asi, mis nad ("nemad") mõtlevad, pole minu asi!!!" 
Sest kui ma siin ka ei tohi öelda, et mul on halb, kus ma veel tohin?
Aaa, ei tohikski kuskil. Nuta ja kannata, see on ainus, mis mulle määratud on? 
...

Jah, ma väga kuulan, mis teised arvavad, sest miski mu sees on: "Aga äkki on neil õigus?!"
Kui see nii valus on, äkki neil on õigus?
Ent siis ma mõtlen järele. Mõtlen ja saan aru, et ei. Kas ma usaldan iseennast või inimesi, kes on mind heal juhul korra-kaks rongijaamas näinud (ja ma tean seda aint seepärast, et mina nägin neid, nemad mulle tegelt mingit tähelepanu ei osutanud) ja kelle kohta ma ise olen juba ammmmmmmmmmmmmmmmmmmmu märganud, et nad ei loe allteksti ÜLDSE välja, isegi kui tuua väljavõte ja öelda: "Näed?" 
Ma vist tunnen end ise paremini =P
+ ainus, kel minu huvid meeles on, olen ma ise (ja notsu ja AbFab ja vbla ka evelin, kes ütleb ilusti ja no - kui ma olen õrn, siis see on ainus, mis mind aitab. Hästi ütlemine, sest see annab tunde, et kõik ei vihka mind, mõned ikka mõtlevad must hästi ka.) 

Minu jaoks on loomulik teisest inimesest hoolida või kui ma ei hooli inimesest ega tema teemast, ma ei kommenteeri, ma ei loe, võõrad asjad, mulle ei lähe korda.
Kui selle inimese olemus ei ole midagi mulle, mul ausalt ei tule PÄHE ka, et ma peaks tema postituse all talle ütlema, et ta eksib. 

Aga selgelt paljud inimesed ei ole sellised. Neil on midagi öelda, isegi kui nad ei hooli.
Noh, aga see on minu võrgupäevik. Ma kustutan lihtsalt ära. 
Siin maksab minu heaolu, kui ma just ise seda kahtluse alla ei pane ja ei arva, et "äkki ma ikka ei tohiks":
Tohin küll. 
Minu heaolu. 

* Ma ei olnud ses postituses sõnaliselt isiklik, aga tegelt on see peamiselt Morgie pihta.
Ehk: jah, ma otsustasin ümber. Ära loe, ma ei taha sind. Miks, kurat, ma pean nii katki minema kellegi pärast, keda ma isegi ei tunne rohkem kui nägupidi ja et meil on mõned ühised tuttavad?!

Karm saatus

Mõtlesin korraks kirjutada sellest, kuidas kui inimesed mulle toorelt reageerivad, mul on tunne, et MINA pole väärt respektiga kohtlemist. Mitte mõistuslik arusaam, vaid TUNNE.
Mitte et nad väljenduvad nagu neile omane. 
Ja midagi midagi.
Vaid ma võtan isiklikult. 
Aga siis sain aru, et ei tasu. Mul oli vahepeal vaimselt nii valus, et panin uue psühhiaatri juurde aja kinni ja hakkasin taas võtma oma vanu AD-sid (sest need on mul kodus olemas, noh), sest no ... iga hetk tegi haiget. Vaimne valu väga kangena, palun, palun, lõpeks see ainult ära.
Siis läks paremaks. Siis läks veel paremaks. Hea ei ole, aga halb otse ka mitte. Ja on nii tähtis, et halb ei oleks!
Adusin seost uute kommentaaride puudumise või minu mittepuutumisega.
Tegelt olin AD-sid ainult kaks päeva võtnud (meenutame, et toimima hakkavad need kuskil 10 päeva - 2 nädala pärast), nii et otsustasin neid ikkagi mitte enam võtta.
Eks ole, sel on omad põhjused, miks ma nad maha jätsin.
Aga seda kokku kasvama hakanud vaimset haava küll lahti ei taha kiskuda, tänan väga. Kirjutan millestki ... neutraalsest. 

Näiteks koera hädast.
See oli täiesti suur häda, tüüp oksendas (või õieti ÜRITAS oksendada, suust ei tulnud enamasti midagi) selliste helidega, et Poeglaps küsis: "Kas ma kuulsin praegu sinu vihamöiret?"
Ei, ma ei tormanud loomaarsti juurde, sest põhjus oli selge.
Vahel õnnestus tal mõni ligane ühik ka maost välja saada. Ma siis korjasin kähku ära, sest jumal teab miks, kuid ta arvas, et kui ta sööb selle teist korda ära, siis on parem või midagi. 
Ligane ühik mida?
Nooh, Totoro tegi koera vastet sellele, mis mul oli "ei võta lusikat, ei jaksa, raputan soodat ja sidrunhapet huupi." Me käisime jõe ääres jalutamas, kuskilt puhmast ta läbi jooksis, igatahes oli ta jalutuskäigu lõpus takjaid täis. Osad kiskusin mina ära - varvaste vahel oli ka üks - osad tõmbas ta ise hammastega. 
Siis olid tal takjad suus. 
No - mis koera suus, see koera kõhus, välja ometi ei hakka sülitama?! 
Aga takjad kõhus ei ole mugavad. Ega ta mõni Iiah ole. Takjaid oksendada ei ole ka mugav. Krdi --- teravad ju! 
Oh sa jutt, kus Totoro oli õnnetu! Tal oli NIIIIIIIIIIIIIIIIII halb. NIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIII!!!! 
Jõi terve potitäie vett ära, sõi õues rohtu hullunult nagu kuri lehm (ja oksendas selle pärast muidugi välja, kahjuks ma ei näinud, et takjad heinaoksega koos oleksid tulnud) ja oli nii õnnetu. 
Poeglaps: "Ma saan aru, et see on halb hetk, aga võibolla see õpetab talle, et kõike ei tasu süüa."
Lähtuvalt koera üritusest väljaoksendatud takjaid uuesti sisse süüa, ilmselt mitte. 
Aga no võib siiski loota, et MINGI mõju sel on. Näiteks et ta järgmisel korral end takjatest puhastades ei neela neid alla. 

***

Kuigi! Hommikul oli põrandal veel üks terve takjas ning natuke takjapudi, muidu oli põrand puhas! Ehk ta lakkus ära oksepiisad, aga takjad jättis maha. Mis viitab, et võibolla ei üritanud ta ka varem TAKJAID ära süüa, lihtsalt seda ... ülejäänut. 
Ja siiamaani vahepeal köhatab ja on muidu väga vaikne ja väsinud. Lamab mu jalge juures, mida ta enamasti ei tee.
Enamasti on tal mõni omaetteolemise-koht minust mitu meetrit eemal. Mitu võib olla isegi 4!
(Arvestage, et eriti palju kaugemale ei saa minust minnagi, kui mina oma arvutiga asun umbes korteri keskel.)

omadega läbi 

Empaatiast

 Lähtuvalt eelmise postituse kommentaariumist jäin mõtlema empaatia üle. 
Sest midagi on minul , mida ma nimetan empaatiaks, ja midagi on neil, mida nad nimetavad empaatiaks, ja need ei ole ÜLDSE sama asi.

Mis on minul: teiste tunnete vahetu tunnetamine konkreetsete inimeste puhul konkreetsetel juhtudel. 
Ehk ma lähen läbi elu ja teised mu ümber elavad ja tunnevad igasugu asju ja mina näen: "Ta tõmbub endasse ja jääb vaikseks, tegeleb ainult asiste asjadega, sest kardab ja ei oska emotsionaalsetes olukordades reageerida." "Ta räägib hästi palju ja hästi kiiresti, naerab ja teeb "nalju", sest tal on sees igavene "pean teistele meeldima, siis olen hea!" ja ta ei usalda vaikust, arvab, et selle tekkimine näitab, et inimesed ei salli teda." "Ta esitab oma probleeme alati hästi rahulikult ja üritades neid mõistuslikud hoida ja siis on nii veider ja naljakas aduda, et tegelikult ta probleemid on praktiliselt kõik tundetasandil. Mis pihta saavad, on emotsioonid, ning need tema emotsioonid on nii ebaratsionaalsed, kui üldse saab."
Ma näen neid asju kogu aeg, KOGU aeg. Kui inimene mulle meeldib, võin jutuks võtta ja saan "sa oled nii läbinägelik. Tõesti ... Aga seal on veel see asi ..."
Kui inimene mulle ei meeldi, on ta ühest küljest minu jaoks paigas: "No ta on siuke, sest see ja see ja see, nojah," ja teisest ma ei lase end temast individuaalselt väga häirida, sest noh - ta on siuke ja siuke, selge, et ta käitub nii ja nii. 
Ja see on see, mis on minul ja miks mina ennast empaatiliseks pean.
Ma tunnetan ära päris inimestega, ma tunnetan ära isegi kellegi kommetaare teiste blogides pidevalt lugedes ja jah, eelmises postituses ma küsisin, et MIKS, mõni sõnaselguse otsija võib seda esile tuua. Aga tegelik probleem muidugi oli: "Miks on ok käituda nagu nemad ja ei ole ok käituda nagu mina? Krdi ühiskond on nii nõme!!!! Ma olen ju hea, miks nemad hoopis rohkem pai saavad, nad ei ole ju paremad???"
 
Aga mida mul EI ole ja mis on Rentsil ja Morgiel ja vbla ka Epul: ma ei vaata üldse võtmes "Aga vbla on tal nii". Ma ei oleta asju, mille kohta mul teavet või vihjet pole ja kõik teemal: "Aga vbla on ta üksikema maal ja auto mittekäivitumine on talle katastroof ja takso võtab hambaraviraha" on mulle "Kule, ma ei räägi ju üldse sellistest juhtumitest" ja ma ise väga usun, et nii ongi, muidugi ma ei räägi, ma räägin ju hoopis muust! 
Sest mulle on iseenesestmõistetav, et ma saan aru, millest inimene räägib või kirjutab.
Ja neile on iseenesestmõistetav, et kõike ei kirjutata välja ja nad ei tea, mis teksti taga on. (Muidugi ei kirjutata, aga vihjed on alati, kui inimene neid just spetsiaalselt ei varja!)

Mulle on enesestmõistetav, et ma tean, ent kuna ma lähtun infost, mis juba on, siis ma tean mõnikord/sageli valesti. Kui mulle puust ette ja punaseks ei tehta, ma toetun teadmistele, mis mul juba on. Külm ei ole ju eriline probleem? Osadele ON. Vale helitaust ei ole ju eriline probleem? Osadele ON. Kõhnusepõlastamine ei ole paksusepõlastamisega võrreldes eriti asi? Kui inimene on juba enne ebakindel, suudavad teised kõhnuse täpselt sama suureks ja muserdavaks mängida kui paksuse. Paks, kõhn, 2 kilo ülekaalu või kaks kilo alakaalu, kui inimene on ebakindel, saab tema keha talle jäledaks teha, ÜKSKÕIK milline see on. 
Aga no ma õpin järjest juurde.

Samas on jube veider, kuidas nemad oma "aga äkki on tal nii"-taustaga konkreetsetele inimestele (mitte ainult mulle, see on laialt näha, kuigi mina enda asju tunnen kõige paremini) tuimalt, enesekindlalt ja rõõmsalt haiget teevad ja pärast on ise täiega rahul ka, et nemad tegid ju hästi, dohh.  Konkreetsetele inimestele kuidagi teoreetiline nunnutus ei laiene, neile võib vabalt labidaga panna, lihtsalt kauged teoreetilised inimesed on "aga äkki on tal nii, kas sa sellele oled mõelnud?!"

Mul on halb, kui tal (inimesel, kes on mu tajumisdstantsil) on halb, mul on hea, kui tal on hea, MUIDUGI ma olen empaatiline ja mitte vähe.
Neil seda selgelt ei ole. Nagu väga selgelt. 
Ja see on koht, kus mina olen: "KUIDAS nad enda arust empaatilised saavad olla, kui nende suhtlusstiil on sissesõitev, halastamatu, kedagi ei nunnutata?! KUIDAS?!" 
Ja nemad on: "KUIDAS ta ei mõtle, et anonüümsel teisel võib olla sedasi paha ja teistmoodi paha ja tema on omast arust veel empaatiline?! Vaata, mida ta oma võrgupäevikus kirjutab kasvõi! Täiega jõhker!"

Siis me vastastikku olemegi GRRRR, sest misMÕTTES mina ei ole empaatiline tema arust, kuidas ta nii tobe ja pime on?!

Selline ... mõtisklus.