Vaikne ja vagur vahelduseks

Disclaimer
Äkki see suurem annus antidepressante ikkagi ongi see, mida ma vajan?
Läheb veidi aega, enne kui toime ilmneb, aga Peale Rongi ju antidepressandid aitasid imeliselt? Äkki ... äkki nüüd samuti?

Lisaks: kui mul on valus, on mul muidugi valus. Aga phmt mõjub häda ja viletsus hästi - lööb hormoonid tööle, pole nii hull enam. 
Hall ja rahulik on kõige hullem. Seda hetkel ei ole. 

Kuna noor suvi on alanud ja päikese pruunistavat mõju tahtes saan käia lühikeste pükste ja napi särgikuga, märkasin esimest korda, et kaheksa või umbes nii kaotatud kilo ikka mõjuvad välimusele hästi. Et noh - ma võin ju mitte enam kõhust lapsi saada ja kogu mu seksuaalsus kadunud olla, aga välja näen ikka nagu 35. Pole kindel, miks see kasulik on, aga - veidi tore siiski. KUI mul peaks õnnestuma kirjaniklusega jälle avalikult pildile pääseda, on vähemalt kena pilt. 

KUI. Ma ei looda väga midagi, kui end just sihilikult lootma ei pane - mul ei ole hetkel tunnet, et miski võiks hästi minna. 

Muidu hakkasin kogemata - kirjutasin ühe jutu, mis on mõtteline järg sellele loole, mis sündis sügisel ja mis mu arust oli nii hea, aga mida keegi ei tahtnud, ja siis tuli otsa idee teisest ja nii ta läks - kirjutama sellist raamatut, mis oleks nagu lasteraamat, aga on täiskasvanutele ja täiskasvanust. Ma kasutan sellest rääkides tingpealkirja "Mari lood" ja olen ideega üsna rahul. Sest rääkida lihtsaid lugusid sellest, kuidas elu on sitta kanti keeruline ja üldse mitte lihtne, tundub asi, mida oleks vaja teha. Ja mina olen kahtlemata ekspert sel alal, kuidas igapäevaelust rääkivad müüdid ei toimi, ei toimi, ei toimi kohe ÜLDSE. 
Ei, ma ei ole hüljanud seda lõputa romaani, mida varem tegin ja mis nüüd ootab. Mul on tunne, et see on päris hea asi. Aga sinna on lõppu vaja ja oma ahastuse ja ahistuse keskel ma ei suutnud seda kokku keevitada. Nüüd on ta kõrval ja ootab. Ma tegelen temaga - paari aasta sees kindlasti.Esialgu teen "Mari lugusid" ja vaatan, mis sellest saab - et mul ei ole ATH-d? Aga miks ma ei ole võimeline tegema kirjutamiseks plaani ja siis seda järgima? Miks minu ettekujutus kirjutamisest on "hakkan tegema ja vaatan, mis välja tuleb"? 
Ei, selge, miks mul ATH-d diagnoosida ei tahetud, tegelt. 
Ma olen imelik.
Ebatüüpiline. 
Valesti. 
Aga noh - see pole mulle eriliseks üllatuseks enam.

Selle tänava ääres, millel elan, on teatud piirkond, kuhu on istutatud mingid kevadel roosade õitega kattuvad puud. Vilju pole ma neil näinud, ei tea, kas kreegi- vms, ent see õitega kaetud roosade kuhjade mulje igal kevadel on vägev. Mis siis, et kestab heal juhul nädala - ikkagi on vägev. Kui ma millegipärast viitsiksin, võiksin K-d klanida ning nende õitega endast pildi teha lasta. Näidata teile oma nooruslikku kehakuju. Aga ma muidugi ei viitsi. Motivatsiooni üldse pole. Lissalt - kusagil Keila linnas on roosades õites puud tee ääres. Kujutage seda ette ja olgu teil hea!

Enam ei karju ka, liiga ahastuses

Ei saanud ATH diagnoosi. 
Nüüd ma nutan natuke aega. 
Ma ei tea, mismoodi elada, MA TAHAN, ET MUL HEA OLEKS, ja ma ei näe, et see kuidagi kuidagi kuidagiviiisi võimalikuks saaks. 

Kusjuures ma isegi ei usu, et mul tegelt ei ole ATH-d. See praegu-mittepraegu on nii õige, nii täpne, nii väga mina. Mis on, on igavesti nii. Ma lihtsalt arvan, et autism ja ATH tasakaalustavad teineteist, nii et kumbki ei paista eredalt välja ja keegi ei ravi mind ja keegi ei oska midagi teha ja üldse ja üldse, miski ei aita.
Kuigi ta (=see psühhiaater) ütles mulle, et AD, mida ma võtan, on mul väikeses annuses ja kui ma tema patsient oleksin, ta soovitaks 15 mg võtta (mitte 10). 

Aga ikkagi. Nii halb. Keegi ei mõista mind, keegi ei usu mind, ma maksin 75+170+140+180 raha ja sain selle tulemusena teada, et nad ei aita mind ja ma lihtsalt nutan ja nutan ja nutan nüüd. 

Kas mind ei olegi siis võimalik aidata? Kas mul peabki paha olema?!?!?!?!?! MIDA ma teha saan?!?!?!?!?!

Lissalt karje

DISCLAIMER

Mul oli kohutav olla. Mul oli nii kohutav olla, et isegi minu üldise kohutavustaluvuse juures oli see ekstrakohutav. Anusin, et K mind lohutaks. Kraadisin (ei olnud palavikku). Kinnitasin endale, et see peab üle minema, sest puhas loogika juba ütleb, et nii ei saa jääda. Aga kohutav.
Ibukas.
Sumatriptaan (sest pea hakkas ka valutama).
Miks, MIKS NII?!?!?!
Siis tuli mulle ette, et kell on pool neli pärastlõunal ja ma pole päeva jooksul söönud muud kui ühe apelsini ja ühe maapähklivõi-küpsise.
Tegin kaks võileiba ja kohvi.
Tarbisin kõik ära. 
Kuulge, nii võib täitsa elada!
Jaa, olgu, pea ka enam ei valuta, ent ikkagi tundub ka, et söök tegi tohutu vahe sisse. 
Krt, et ma ka nälga ei tunne! Täiesti rikkis ...

Ma olen täiesti rikkis. Tehku psühhiaatrid mind terveks.
(Uuel nädalal on mul üks Confido oma ja üks riiklik ees, kas neist ei võiks abi olla? Kui need antidepressandid, mida ma võtan, et tööta rohkem kui kõige halvema maha võtmiseks, äkki miski kuidagi, ATH-ravim või ükskõik mis ... miski aidaku mind ometi!!!)

Fakk, nüüd mul läheb süda pahaks ... ma ju sõin?! Mida te veel tahate?! (Kesiganes on need hüpoteetilised "need".)
Ma natuke mõistan, mis mul viga on. Kogu aeg oli see ATH diagnoosimisel loodetavasti pädev psühhiaater kauge tulevik, aga nüüd on ta korraga lähitulevik ja mis ma teen, kui temast abi ei ole? Ei diagnoosi või need ravimid ei aita mind ja pildi järgi ei meeldi ta mulle ka. Verinoor liiga enesekindla hoiakuga mees, 2020 lõplikult koolid lõpetanud või midagi - igatahes hiljuti. Poole noorem ta just pole, aga kindlasti - absoluutselt kindlasti - ei ole ta selline inimene, kellelt ma tahaksin midagi paluda. Saati veel abi. 
Ta paistab selline inimene, keda ma tahaksin võita. Kellest tugevam ja targem olla. 

Ok, püüan olla rahulik ja leebe. Võibolla on temaga kõik hea. Võibolla need ravumid ka toimivad. Võibolla saab kõik korda. 
Kuigi kavatsus minna kaks päeva hiljem kella üheksaks hommikul riikliku psühhiaatri juurde EI LOHUTA. Sest on suur võimalus, et too on minu peale vähemalt veidi solvunud, et ma erameditsiinilt abi otsin. Ja ilmselt mõtleb, et mul on raha üle. (Ei ole, puudu on, aga ma lihtsalt olin valmis ükskõik milleks, et mul ometi hea hakkaks, ja praegu olen ikka veel.) 
Ma tahaks, et mind aidataks, ma olen nii väsinud võitlemast, et parem hakkaks ja ikkagi ei hakka ja NUTT JA HALA!!!!!

Ikka on süda paha. 
Phmt on asi selge: mul on vaja loota, aga ma ei julge loota, sest liiga suur võimalus on pettuda. 
Ja ma ei saa endale jälle pettumist lubada.
V.a. et nagunii pettun. Kui suur tõenäosus on, et läheb just nii, nagu ma tahan?! Kui tihti kogu mu elu jooksul sedasi juhtunud on?! 
Või siis ma ei oska loendada. Sest on Tütarlaps (täna öösel ma armastasin teda nii, et täitsa valus hakkas, meenutasin teda lapsena ja oooh, ma oleksin pidanud ta veel õnnelikumaks tegema ju! Ta oli NII HEA alati!) ja Poeglaps ja Totoro ja mul on kuskil elada ja ...
... hea küll, mõned asjad on läinud ka nii hästi, nagu ma tahan.
Mõned.
Aga phmt on mul ikkagi ainult tunne, et olen katki ja ei saa kunagi terveks ja nutt+hala.

Kes ma olen?

Disclaimer 

Mõnikord ma mõtlen, et mul pole mitte erikuradi halvasti läinud, vaid arvestades mu stardipaketti, on väga hästi läinud.
No ma olen igat moodi keskmisest väljas - olgu, mitte välimuselt, seal ma olen keskmises ilusasti sees, aga ise arvasin, et väljas, eriti paks, lõtv ja rohmakas - ja üritan end elu turistiklassiistmele mahutada, endal üle kahe meetri pikkust, põlved ei saa liikuma, reied kisuvad krampi, kõrvalistujad panevad mu õlgu pahaks, sest need müksavad neid üle istmeservade. Endal on mul halb ja teen teiste elu ka ebamugavaks ja nutt ja hala.
Ja ikkagi on Tütarlaps ja Poeglaps, elan ära, kuigi elu sees pole kauem päevatööl käinud kui 4 kuud jutti ja kõik otsad kokku tuleb umbes aastake tööstaazhi, korter on täiesti normaalne ja phmt saan ikka veel enda kohta "kirjanik" öelda.
(Kuigi tegelt ma juba põen natuke selle juures, sest mu viimasest raamatust on üle kolme aasta möödas ja Päris Kirjanikud peaks ju sagedamini ilmutama? Aga no päästab see, et mul on üks käsikiri täitsa valmis, üks vajab veel lõppu ja ülevaatamist ja just kirjutasin ühe jutu, mida asun siis nüüd varsti pakkuma.)
Et ... on küll rõveraske. Ja on olnud läbi aja rõveraske. Vanasti ma kogu aeg lootsin, et läheb paremaks. Et mõned pisikesed asjad veel ja pääsen üle selle serva, kust edasi ei ole ainult hambad ristis ellujäämine, vaid võib kergendust tunda ja vabalt olla. 
Ja jaaaaa, ma üritasin ka kogu aeg seda, et ole õnnelik sellega, mis on, ei tasu loota õnne peale, mis kunagi tuleb. Ega ma loll ei ole. Lihtsalt - lihtsalt mul ei ole sees seda rahuosa. Oli kunagi võime end stimulatsiooniga üles kütta ja vahel maailma lõppu vaimustuses olla - aga seda, et on rahu ja rõõm ja mina olen rahulik ja rõõmus, lihtsalt ei olnud. 
Enam ei suuda ennast isegi stimulatsiooniga üles kütta. Ongi ainult halb. Aga no - vbla see ei kesta igavesti?
Igatahes. Kui nüüd mõelda, et ATH ja autism, siis ... niigi hästi, eks ole. 

Mitte "ma ei saa kunagi normaalset elu elada, nutt ja hala", vaid "ma ei saa kunagi normaalset elu elada, aga kas ma tahakski? Vist ei, eksole".

Ei, ma saan aru, ma saan aru, olen 500 korda möödunud 15 aasta sees mõelnud, et ma ei suuda, ma ei taha, miks normaalsus on normaalsus - aga ikkagi oli kuskil ajupõhjas lootus, et kuidagi peab ju õnnelikuks saama. Ja no nii paljud inimesed on nagu õnnelikud ja nii paljud inimesed on nagu normaalsed ja siis ma tõmbasin sinna vahele võrdusmärgi (veidi lainelise küll) ja üritasin ja lootsin ja üritasin ja arvutasin oma eeldusi ning ei saanud aru ... aga kui võtta üheks eelduseks, et mul ei ole normaalne aju ega normaalne tähelepanuvõime, ma olen üleni imelik - siis on arusaadav, eks, et elan hoopis teistmoodi, kui normaalseks peetakse. 

Ja ma ei saagi olla normaalne. Isegi kui tahaksin.
Kuigi ega ma väga ei taha ka. 
Aga ...

emme mees tegi pildi
(ma otsustasin, et armastan teda ikka, aga taas boonusisaks kutsumiseni
pole veel jõudnud)

Aga kui vaatan pilte, millel olen nii noor ja mäletan, kui looturikas ja kartmatu ma olin, hakkab imelik. Olin veendunud, et tuleb lademes armusuhteid ja lademes lapsi ja kunagi isegi ei mõelnud, et ma ei suuda - olin veendunud, et suudan kõike, sest ma suutsin ju nii palju välja kannatada ja raskused on lihtsalt talumise küsimus, eks? Kõigil on ju raske, lihtsalt see erineb, kui palju kannatada suudetakse?
Ja nüüd ma enam lapsi ei saa, armuasju ei taha - v.a. K-ga - ja väljakannatamisega ka eriti midagi saavutada ei ürita, sest on selgunud, et kui pinge üle piiri läheb, hakkab otseselt valus. Peavalu tuleb eelkõige, aga ega maohaavandi kõhuvalu eriti parem old. Seda enam, et peavalu tuli sellega ka kaasa. 

Kõik, mis ma elu kohta arvasin, oli vale. 
Ja ma isegi ei imesta, kes see inimene tookord oli või miks ta nii mõtles. Ma MÄLETAN, kes ta oli ja mida mõtles. 
Aga kes ma nüüd olen? Kuidas mõtlema peaksin? Arvatavasti on mul üle poole elu veel ees - mida lootma hakata? Mida peale hakata? Vat seda ma ei tea.