Algused

Täna on mälestusväärne päev, mil minu poeglaps omandas figuurijoonistamisoskuse (seni eksperimenteeris ta värvilaikude ja vahel juhuslike o-tähtedega).
Asi, mida joonistati (ja 50 korda), oli kala.
Väikesed lapsed, ma ütlen, on müstilised.

Tütarlaps seevastu läks täiesti ebamüstiliselt esimest korda (s.t koos kellegagi, kes teda ka õpetab) suusatama.

Mina vaatasin esimest korda Stardusti ja laadisin esimest korda alla midagi, mis ei ole Supernatural.

Lisaks sellele mõtlesin ma, kuidas meil on päris oma, jagamatu geenius Eestis. Sest Kiviräha geniaalsust ei ole võimalik tõlkida. Soomalsed ja lätlased, vahest ka leedukad ning rootslased veel saavad midagi aru, aga edasi läheb juba karmiks. Eelteadmised on puudu, kontekst ei päde.

Kui veider on, et kaheldamatult geniaalne mees nagu Kivirähk ei saa kunagi maailmakuulsaks, ja mitte seetõttu, et ta kirjutab raamatuid eesti keeles, vaid seepärast, et ta kirjutab raamatuid eesti kultuuris.

Esimest korda saan ma aru, et väikesesse kultuuri kuulumisel on mingeid tõsiseid miinuseid.

Kirjanaine ("-neitsist" on asi kaugel)

Vikerraadio mängib mulle parasjagu ette lindistust sellest, kuidas mingid kurjad inimesed vägistavad Queeni "Don't stop me now'd".
Üldiselt ma ei usu kurjadesse inimestesse, aga kui ma midagi sellist kuulen, siis sees tõksatab küll.

Niipalju siis sissejuhatust.

Eile tabas mind ängistus. Ta ründas mind täiesti salakavalast kohast, ma polnud absoluutselt ette valmistunud ja ainus asi, mis lõpuks aitas, oli jooksmine. Joosta polnud ka väga tore, sest oli selline libelögane ilm ja ma loovisin ringiratast ümber hiiglaslike loikude, aga ängi vastu aitas üsna tõhusalt. Soovitan kehalist liikumist väga!

Äng, va reo, leidis minusse pugemiseks järgmise augu:
kirjutamine.

Mul ei ole mingit ambitsiooni end kirjanikuks pidada, aga mul on siiras lootus selleks kunagi saada. Ja arvestamata tõsiasja, et mingite omakirjutatud asjade eest olen ma mingit raha saanud juba üle aasta (kuigi pärast seda, kui mu viimane palk veebruaris laekub, enam vist vähemalt mõnd aega ei saa, pagan seda majanduslangust võtku!) olen ma viimaks selle asja üsna tõsiselt ette võtnud.
S.t. ma tõesti kirjutan, mitte lihtsalt ei mõtle sellest, kui ägedaid asju ma ükskord kirjutama hakkan.

Üritan kirjutada päevas pool lk. (Teile tundub tempo naeruväärne? Mulle ka, aga ma olen aeglane inimene ja aeglane kirjutaja, ja mu lood ei edene rutem. Trükkida ma muidugi jaksaks palju kiiremini, aga...) Vahel õnnestub kaks. Vahel ei õnnestu üldse midagi.
Kirjutamine on see miski, mis mind rõõmsa ja innuka ja optimistlikuna hoiab, üks väheseid asju, mida ma teen paremini kui 90% inimesi, keda ma elus kohanud olen. (Ülejäänud 10%-st üks inimene täidab mind ka nukra alandlikkusega "sinna ei jõua ma küll kunagi", aga ülejäänutega sealt seltskonnast pistan ma heal meelel rinda).
Minu elueesmärke on põhimõtteliselt 2:

* saada vähemalt 4 last
* ilmutada vähemalt kaks omakirjutatud proosaraamatut, millega ma enam-vähem ka ise rahul olen.

Ja eile tabas mind keset kirjutamisprotsessi korraga ahastus ja ängistus.
Ma sain aru, et ma kirjutan paratamatult kehvemini kui Neil Gaiman. Kes on elavatest kirjanikest mu kindel hetkelemmik.
Ta nimelt kirjutab üsna suurem määral nii, nagu ma tahaksin ise kirjutada. Ühtaegu põnevalt ja kaasakiskuvalt ja avameelselt, aga ometi sealjuures nagu natuke nurga alt, nii et enamikus tema lugudes on autori hääletoon kogu aeg tunda, mitte ei kao tegelaste häälte sisse ära. Ja see hääletoon on selline lustlik ja leebelt muigav ka õudusjuttudes.
Ja kui ma siis kirjutasin seda oma lugu, sain ma korraga aru, et jumal küll, ma ju peaaegu plagieerin! Ja sealjuures pole mu peaaegu-plagiaat isegi niisama hea, kui teemalaenamise algpind on.

Ja siis vajus mu vannivahuloss kokku. Emake maa, isegi ÜRITADES kirjutada täiesti oma juttu, avastan ma end näppamas võõraid ideid ja hääletoone. Mis siis veel saab, kui ma kuskilt teadlikult mõne mõtte või võtte laenan?! (Seni tundus selline laenamine mulle täiesti aktsepteeritav idee olevat: kui keegi on midagi juba öelnud maksimaalse täpsusega, ei pea ma ometi ainult seepärast seda teistmoodi ning halvemini ütlema, et keegi on seda juba teinud, onju? See on ju tegelikult tunnustus autorile, kui tema kujundeid või hääletooni tsiteeritakse, kas pole?)

Täna ma tikin oma lugu edasi ja loodan, et ta siiski nii plagiaat pole, kui mulle paar tundi tundus. Ja võimlen ja rahmeldan, et kere rõõmsana hoida.
Aga eilne päev ehmatas mu üsna ära.

Viimasel aastal on mu kirjutamisalane enesekindlus päris palju paisid saanud, kosunud ja kasvanud. Aga nagu majandus, ei saa ka enesekindlus lõputult kasvada. Ühel hetkel leiab nõela (või kuuma lambipirni või pigistavad lapsekäed või lihtsalt viletsalt seotud otsa) iga õhupall.

Kas kogu mu enesekindlus on ilma sissepuhutud õhuta tõesti ainult väike niiske narts?

"Ometi mitte, millega ma selle ära olen teeninud?! appi!" jne

Mind vahetevahel (loe: üsna tihti) tabavad sellised sisekõnemomendid, nagu seal pealkirjas. Või isegi ilma igasuguse suurema kõnelemiseta tuleb tunne, et emake maa, ma ei taha Seda teha. Ja siis lugupeetav Pea hakkab automaatselt protsessima, et kuidas saaks Seda mitte teha või vähemalt mite teha kohe praegu või korraldada keegi teine seda tegema või...

Ma olen neid protsessisaadusi (vabandusi, õigustusi, tegematajätmisi jms) elus palju kasutanud ja jõudnud kurvastavale järeldusele: 80% situatsioonidest on kõige mõttekam oma jama lihtsalt ära teha. Pärast laekuv jama on alalõpmata suurem kui algne ebameeldivusest ülesaamise pingutus.

/taas kord täheldatud, tarides poeglast läbi 4 rongivaguni rongikempsu ja mõeldes, kuidas ma nüüd juba üle 2 aasta olen sõna otseses mõttes lugematuid kordi pannud teda oma vasakule käele ja sikutanud paremaga pükse maha ja vasak käsi on päris tugev juba, aga ikkagi on see vastik koormus iga kord, peaaegu valu, ja kuidas ma vihkan sõitvas rongis vagunist vagunisse kõndimist ja eriti vihkan seda, laps süles ja... äkki saaks sundida teda lihtsalt mähkmesse pissima?
/ei saaks.

Ja siis ma mõtlen veel, et kui ma oleksin selle avastuse ("lihtsalt tee see ära" on parim taktika enamiku jamade puhul) teinud 10 aastat tagasi, oleks mul kindlasti lihtsam elu ja ma võiksin uhkusega joonida alla mingisuguseid saavutuslehti ("teinud sedasedaseda, omab sedaseda kraadi" jne).

Ja siis ma mõtlen: "Aga kindlasti olen ma midagi võitnud ka kogu selle edasilükkamise, vabandamise ja piiritu laiskusega."
Ma veel ei tea, mida, aga kindlasti midagi.
Ilmselt ma saaks teada, kui ma sellest millestki ilma jääks.

/ei taha eriti ilma jääda millestki, mis on minu.
/kogub oma elu rinna alla hunnikusse ja vaatab valvsalt ringi. Ei tule siin midagi näppama!

Kokanduspäevik vahelduse mõttes

Tegin kooki.
Noh, et tähistada ja nii.
Retsepti improviseerisin.
Kuramuse hea kook tuli. Pilti koogist ei ole, aga ega ilu olegi see, mida süiasse:

Retsept

sulata 100g võid
sega sisse 150 g suhkrut ja suur näputäis soola
sega sisse suur-suur sorts sidrunimahla (kes eelistab küpestuspulbrit sidrunimahla ja sooda segule, kasutagu sooda asemel seda ja unustagu sidrunimahl üldse ära)
ja 1 muna

Segatagu 175 ml jahu sisse umbes pool-3/4 tl soodat
lisatagu saadud kraam ülejäänud taignale
Siis läheb sisse 75-100g kookoshelbeid (võib asendada ka mandlijahuga).
ja 2-3 spl (hapu)koort

See on põhimõtteliselt taigen siis. Valad küpsetuspaberiga vormi, lõigud peale mingit mammu, mida armastad (mina lõikusin pirni nt).

Nüüd tuleb huvitav osa:
sulata 50 g võid
sega sisse 50-75 ml suhkrut
ja 1 munakollane (ma ise panin valge ka, aga süües tundus natuke liiga kohev see kate - igaühe oma asi, mismoodi tahate)
siis 2 suurt kuhjaga spl rasvast majoneesi (jogurtimajoneesid jms unusta heaga ära)
suur näpuotsanäis naturaalset vaniljet või selle puudumisel vähenda veidi suhkrukogust ja kasuta vaniljesuhkrut. Palju vanlijesuhkrut
1-2 spl (hapu)koort
Kes kookost väga armastab, võib seda katte sisse ka segada. Või siis veidi mandlijahu.

Vala saadud möga taignale laotatud puuvili-asjade peale.
Küpseta kuskil 125-150 juures kuni kattemöga hakkab ka kohati kollakaks-helepruunikaks tõmbama (tainas läheb rutem).

Ja täitsa uskumatu, kui hea koogi mingist majoneesi-kookose süreaalsusest saab.
Ma ütleks "jee, mina!" selle kohta suisa.

ja "jee, majonees!" kah.