Või siis...

...tuleks lihtsalt rohkem inimestega näost näkku kohtuda ja vähem iniseda, kuidas keegi mind ei mõista ega piisavalt ei armasta.

Aasta lõpuni vähemalt kord nädalas. Vaatame, mis juhtub. Äkki on isegi mingitest huvitavatest avastustest aru anda pärast.

Virtuaalse suhtlemise puude vol 2 e. vast tuleks lihtsalt pidudele sülearvuti kaasa tassida

Vol 1 oli see.

Korraga tekkis tunne, et probleem ei ole üksnes minus.
Olen elanud egoistlikus pimeduses ja kui ma ei suutnud inimestega sujuvalt, ehtsalt ja vahetult suhelda, süüdistanud alati ja järepidevalt iseennast sotsiaalses küündimatuses, mõttejäikuses ning koledas elevantlikus trampimises ühiskondlikel suhtlusnormidel.
Ja vaikselt sinna juurde mõelnud, et "aga kui nad loevad mu avalikku võrgupäevikut, siis nad ju näevad, et ma olen tegelikult seestpoolt kaunis, lihtsalt inimesetega natuke kohmakas. Vast võtavad selle põhjal aega ja pingutust mu võluvasse isikusse süüvida ja siis, kui oleme võõrastuse pealt kuhugi edasi liikunud, siis ma suudan ju juba päriselt suhelda ka!"
Selle lootuse põhjal ei ole ma ka panustanud midagi reaalsuhtluse õppimisse vaid rahumeeli edasi bloginud ja suhelnud, nagu ma seda ikka teen.
Isegi hoolimata tõsiasjast, et viimasel ajal ei ole see kavatsetud edasiliikumine võõrastuse pealt millegi muuni eriti kellegi peal toiminud ja koguni vanade sõpradega on juba natuke raske südamest südamesse kõnelda.

Kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska...

(viimase aja pärliks oli korrata peol pärast kaheminutilist jutuajamist vestluskaaslasele kolm korda: "On ju raske rääkida, kui millestki rääkida ei ole!" Kui too inimene siis, õudus silmis, ettevaatlikult selg ees taandus, tabas mind korraga arusaam, et v-o tema arvates ma nimetasin teda lolliks, kel pole midagi öelda. Kolm korda, et ta ikka kindlasti aru saaks. Tegelikult ma muidugi üritasin omaenda kokutamist sotsiaalse suhtlemise hirmsale keerukusele viidates välja vabandada, aga noh...
Muide, ega ma ka netis alati end õigesti väljendada ei suuda: mu eilset postitust, näiteks, interpreteeriti rünnakuna mu oma võrgupäeviku kommentaatorite vastu, kuigi mina oigasin omast arust hoopis Postimehes esinenute üle. Aga vahel juhtub ju ka parimatega meist, kas ei?)

Niisiis, kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska, tundus järjest juurde tulevat ja ma ei tahtnud hästi uskuda, et mina ise muutun päev-päevalt järjest abitumaks ja jõhkramaks suhtlejaks, mõtlesin, et võiks ju asja ka teistest küljest vaadata. Äkki on inimesed, kellega ma suhelda püüan, kuidagi teistsugused kui need, kellega ma lapsest saati harjunud olen?

Niipea, kui olin asunud asja teistest küljest vaatama, avastasingi koheselt, et sedasama minu sündroomi "kirjalik monoloog tuleb palju paremini välja kui suuline dialoog" esineb ühiskonnas igal pool ja tohutult.
Eriti on seda märgata, kui inimene on mulle enne mingist asjast suuliselt rääkinud, ja pärast näen ma tema samast asjast rääkivat kirjutist. Kirjutised pole mitte ainult ülevaatlikumad, kaunimas keeles ja loogilisema ülesehitusega, need on ka vaimukamad, sisaldavad väikesi kavalalt tekstisse poetatud nalju ja mõjuvad huvitavamalt.
(Ja siis ma vaatan inimest, kellega ma raskustega midagi räägitud saan, ja mõtlen "Aga kirjutab ta ju nii hästi! Kui kurb, et me tegelikult ei klapi!" ega ürita üldsegi tema hingepõhja üles leida, sest see tundub lihtsalt nii lootusetu. Haha, nii palju siis sellest, et teised peaksid minu võrgupäeviku mõjul tahtma minuga suhelda isegi siis, kui see esialgu välja ei tule!)

Meie ühiskond on ilmselt suisa üle külvatud pooliti netimaailma kolinud ning seega kirjaliku suhtlusega harjunud inimestega. Me kõik käime ringi ja esitame oma monolooge, esineme üksteisele, selle asemel, et midagi jagada, üksteisele reageerida, kuulata. Demonstreerime ennast - aga tegelikult ei suhtle.
Samamoodi on ringtantsu ja paaristantsude asemele tulnud tantsustiil, kus sa ei pea teiste tantsjate ning nende sammudega üldse arvestama, sest teie kehad ei puutu tantsu ajal praktiliselt kokku. Sul pole tegelikult partnerit (tervest hulgast teistest tantsijatest, mida nõuavad rivi- ja ringtantsud, rääkimata) vajagi, tantsimine tähendab lihtsalt oma keha rütmilist liigutamist, ilma et oleks minimaalseltki sinu asi, mida teevad samal ajal teised su ümber.
Sisuliselt on selline tantsimine ka monoloog.

Muuseas, ma tantsin üksi väga meelsasti ja sageli ja mul tõepoolest on partneriga tantsida raskem. S.t. meeldib küll, aga eriti ei oska teise inimesega kaasa minna. Siis ma üritan end vabandada ja kokkuvõtteks tantsin paaristantse, nagu Archie Goodwin pahakspanevalt märgiks, heatujuliselt.
Itsitades ja püüdlikult.
(Archie täielikumat seisukohta heatujulise tantsimise osas vaata Rex Stouti raamatust "Šampanja ühele".)

Nüüd, tegelikult ma tõesti tahaksin päriselt suhelda (ja päriselt tantsida osata). Leida teemad, millel inimestele meeldib rääkida, ja siis neid tõepoolest ka kuulata - alati on tore kuulata, kui keegi millestki õhinal räägib (kui nad just pealetükkivalt ühte ja sama juttu ei korruta alailma).
Mu poolest pidagu või monoloogi!
Aga see lukk, see riiv, ma ei tea, kõveraks pööratud nael, mis inimese õhinateemade ust kinni hoiab, tuleb enne üles leida ning lahti muukida.
Ja seda ma viimasel ajal ka kohe üldse ei oska. Olen elanud üle palju ootamatuid piinlikke vaikusi, kui liiga avalikult küsin, ning veelgi piinlikumaid ukseprao ümber naljatamisi, mis kaasnevad mu püüetega vihjamisi uurida.

Pean võimalikuks, et probleem polegi ehk nii väga minus ning minu kohmakuses ja hädisuses - v-o on meil, internetiinimestel, avanemiseks lihtsalt vaja klaviatuuri ja ekraani? Või vähemalt kirjutatud sõnu?

Pilt ühe lahke tuttava tehtud, illustreerib dialoogi eeliseid monoloogi ees - kui me oleksime lähenenud monoloogiliselt, oleksin ma saanud märjaks ja kurvaks ja veel haigemaks, sest need krdi kummikud mu jalas olid just selle päeva valinud katkiminekuks.

P.S. Mina muidugi ei leia õhinaust üles ka msn-i teel, nii et tegelikult on asi ilmselt ikkagi minus, aga kui ma olin selle kõik kirja pannud, hakkas ka kahju niisama maha kustutada. Ikkagi täitsa kena monoloog, eks ole.

Märkus iseendale

Ära loe, igavene loll masohhistlik lammas, neid kuramuse kommentaare siis ometi!!!

AbFab reageeris noilesamadele mind närvi ajanud kommentaaridele muide ka, suutes isegi rohkem kui lause jagu sõnu järjestada.
Aga ängivastase võitluse seisukohalt võttes ei tasu lehtedest üldse kunagi kommentaare lugeda.

Parimad asjad elus vol 2 e. šnitsel nuudlitega jms

* Päikeseloojangud. Iga üksik päikeseloojang eraldi või ka kõik kokku. On see siis natuke lillakas taevas kahvatukuldse põikitriibuga või hullumeelne KÕIK-KOLDEVÄRVID-KORRAGA, ikka on iga kord "Oh! Vaata seda! Nii äge!"

* Lumi. Mis mõttes saab üldse OLLA "liiga palju lund"? Laviini all surra tundub olevat üks ilusamaid surmi üldse.
Pealegi saab lume peal kelgutada.

* Elav tuli. Ma tahaksin käevõru, mis näeks välja nagu hõõguvad söed, aga ei teeks haiget. Niimoodi saaks tule poegi pidevalt kaasas kanda. Aga ka tavaline küünal ajab asja ära. Ahjust isiklikus kodus rääkimata.
Ma muide täiesti mõistan suitsetamist - natuke tuld pidevalt sõrme (loe seda sõna kolmandas vältes, tegu on mitmusega) vahel, raasuke ilu pidevalt silme ees. Mis see enesetapp siis nii hull on sellega võrreldes!

* Ksülofoniheli. Sellise tämbriga räägivad ilusa häälega naised, kõlksub paremat sorti klaas, heliseb külma ilmaga ämber. Ainult et ksülofon kuidagi kontsentreerib selle kõik essentsiks, toob välja vägevamalt kui loodus seda suudab.
Ilusa häälega naised on aldid, muuseas.

* Uus mitmevärviline puuvillane aluspesu. 0 negatiivset punkti.

* Põnev jutukas. Ikka selline, et öösel üleval hoiab ja unerütmi nässu keerab. Ma vahel kipun jutukate võlusid unustama, aga kui tuleb jälle mõni sihuke, siis... Siis on nagu armumine, noh.

* Ilus mälestus. (Ära solgi seda ära: rohkem siiski pole alati uhkem. Mälestus peab olema selline, et kui meelde tuleb, paneb naeratama.)

* Kevade esimene õues söödud jäätis. Hooaja algus, aga huvitaval kombel ei ole hilisemad õues söödud jäätised võrreldavalt head.

* Kellelegi põhjusega hästi öelda, kusjuures on näha, et see jõuab pärale ka. Või head teha. Või vähemalt püüda head teha.

* Külm kaevuvesi. (Kui seda sulle külma ilmaga ämbrist pükstele ei loksu ja püksid seepeale ära ei jäätu, mida on ka juhtunud.)

* Külmapühad koolis.

* Kallistus kestusega üle 3 sekundi. (Ja ilma selle imeliku värgita "ma vormi pärast kallistan sind küll, aga ei taha puudutada muud kui õlgu ning kõverdun sust eemale, nagu oleksid sa koos mingi lögaga, millega ma end määrida ei taha," mida mõned harrastavad.)

* Edukas avalik esinemine. Rohkem ja paremat adrenaliini, kui ükski füüsiline väljakutse pakkuda on suutnud.

* Seesamiõli. Müstiline ollus. See pole isegi niivõrd HEA, kui lihtsalt kummastav. Muudkui aga sööks ja sööks, et ometi ära tabada, mis teeb selle toidu nii - spetsiifiliselt just selleks toiduks.

* Hayao Miyazaki. Iga kord, kui ma asun vaatama mõnd tema filmi, ootan ma, et see on hea. Ja iga kord olen ma pärast filmi tummaks löödud sellest, kui hea see ikkagi oli.

* Öine ujumine lainetega meres, kui vesi on soe. Muinasjututundele eriti palju lähemale tavaelus enam ei pääse.

* Küüslauk.

* Augustitaevas tähtedega. Ja keegi, kellega koos sinna vaadata ja kes oskab ühtlasi vait olla.

* Bulgakov ja Kivirähk. Ükskõik, mis jama nad ka kokku kirjutavad, ikka on hea.

* Lesbid. Naissugu nii mõistvalt ja ausalt ülistada suudavad ainult nemad - ja mulle meeldib ka nende kokkuhoidev suhtumine. Muidugi on kõik naised õed!
(See, kuidas nad nagu varesekari heteroks pööranule kallale tormavad, nii väga ei meeldi, aga ma vist ei pidanud negatiivset rõhutama.)

* Ebajasmiini lõhn ja pojengid+vahtraõied ja vesiroosideni-ning-tagasi ujumine. Kollase-oranžikirjud tulbid. Minu kivist vaasis. See vaas on kõige ilusam vaas üldse. Muide.

* Mesi ja musid. Neist ei pääse mööda =) Mesi ja musid peavad olema!

Alla kirjutanud:

armastusega Teie nunnast lapsehoidja!