No maivõi, õhkki naerab kogu aeg näkku nagu irvikkass

Leidsin oma ema külmkapist samuti ukraina päritolu baklažaani-adžika löga (mmm, maitsev!)
Kodus on praegu üks ukraina konserv veel ootel, püreeritud suvikõrvits porgandi ja veel paari asjaga. Mõtsin seda jälle liha ja küüslauguga teha.
Must saab veel slaavi köögi austaja niiviisi.

Aga mõtetes on hoopis miski muu. Miski teistsugune. Raskestisõnastatav.
Vaata, ma enamasti püüan mitte rääkida armastusest selles klassikalises isane-emane võtmes. See sõna on liiga lai ja ma ei saaks enam ise ka aru, mida ma ütlen, kui teda niimoodi kasutan.
Kui inimesed põhjendavad asju sellega, et "armastus", siis olen ma alati segaduses, sest on see siis see obsessiivne pühendumus, haprus ja igatsus, mis mul käib kaasas armumisega, või see, et tahad talle head, või see, et sul on temaga hea, või hoopis mingi kaheksas värk, mis minu tundeskaalal olemata on, ma ju ei tea. 
Kui mina räägin armastusest, kipub see olema mingi mus hetke eest plahvatanud hellus kogu maailma vastu, mis kontsentreerus mõne inimese äärmiselt hästi sallimises. Kõik on nii hea ja tore, eriti sina, sest sa oled praegu ja siin olemas. Vaata, kuidas see pilv üle taeva lendas! Vaimustav!
Ning enamasti räägin ma armastusest inimestele üldse näkku. Selja taga seda sõna naljalt  kellegi kohta ei kasuta, sest siis saadaks nagunii valesti aru.

See on minu armastus.
Ma armastan niimoodi, rõõmsalt, vaimustunult ja õhuliselt ka loomaliha, rongiga sõita, blogikommentaare, ujumist, lugemist ja veel hulka asju.
Ja siis ma mõtlen, et kuidas saab olla nii paljudel inimestel SITT olla, kuna neil on armastus.
Ei, see on mingi teine asi.
See peab olema mingi teine asi ju! Nii et mis meil viga on? Ei suuda rohkem sõnu välja mõelda, et erinevaid tundeid erinevalt tähistada või? 

Õnneks on vähemalt armumine ja armastus erinevalt öeldavad. Mingi süsteem siiski eksisteerib.

Nojah, aga kui postituse algupoolde tagasi tulla, siis mul on see... raskestisõnastatav peal nüüd. Ja see on nii kummaline ja võõras ja ilus, kummaline ja ootamatu ja hirmus ja täiesti teistmoodi, nagu juhtukski esimest korda elus.

Kuigi tegelikult olen oma võrgupäevikus sellest juba aastaid hoolikalt-häälekalt, üha korduvalt ja korduvalt vaikinud.

Dialoogid

T: "Ma olen nii õnnelik, et tahaksin jalaga laternaposte taguda!"
S: "No kes sind takistab? Löö!"
T (lööb jalaga laternaposti)
S (vangutab pead): "See ei ole õnn, see on agressiivsus."
T: "Eiei, see ei tundu üldse nii, see tundub hoopis..." (teeb sobivat nägu.)
S: "Aaaa! Rahuldamata seksuaalkirg! Jaa, vat see võib panna jalaga poste taguma küll!"

***

T lõpetab kosmeetik-massööri juures käimise järel mingite kliendikaartidega žongleerimise ja kavatseb ära minna.
Kosmeetik-massöör, miniatuurne nuku moodi olevus, peab ta kinni: "Ja siis on mul teile selline väike kingitus ka veel. See on kätekreem. (Hääl madaldub dramaatiliselt.) Mitte tavaline kätekreem, aga vananemisvastane!
T (naerusuiselt roosat tuubikest vastu võttes): Nojah, eks mul ongi juuksed hakanud halliks minema ka!
Kosmeetik-massöör, miniatuurne nuku moodi olevus (naeratab kohmetult, nagu oleks juhtunud midagi piinlikku, ja kordab tõsiselt): Jaa, see on vananemisvastane.

***

Rongiga Järvelt Rahumäele sõites on ühel pool raudteed prügikasti peal kirjas:
"Miks nad on tulnud?"
Ja teisel pool, umbes 500 m edasi, elektrikapil:
"Nad mäletavad."

Kena kolmapäevake

Tere!

Kirjutan Teile perearstikeskuse registratuurist.
Mu kodune riuklik arvutikast ilmutab väljasuremise märke ja seal asju teha on äärmiselt frustreeriv. (Antud faktiga õigustan muuhulgas ka seda, et kursusetööga kuidagi edasi ei kipu jõudma.)
Siin aga on täna imikute päev ja keegi minuga rääkida ei taha. Aeg-ajalt mööduvad noored naised, käevangus turvahällid, ja ütlevad "Tere!" või "Head aega!" Värskelt vastasin ühele "Head aega'le" "Tere!" sest samas tuli keegi sisse, ja ilmselgelt on ka "Tere" ja "Head aega!" ütlemine vahel mu jaoks liiga raske ülesanne.
Näiteks siis, kui hommikul pidin nii suurtelt kui imikutelt kui vahepealsetelt muudkui verd võtma ja ukse taga oli nii pikk järjekord, et mõned kella 8-st kohale tulnud jõudsid tooli kell 9:30. Enamiku verd võttis lõpuks käbedam õde, ja mina loopisin talle katsuteid ette ja kleepisin kleepse, aga isegi see võttis niimoodi läbi, et pärastpoole ribatestide vastuseid sisse lüües tegin nii palju vigu, et vaatasin hiljem kõik teist korda igaks juhuks üle. Et kas läks ikka õigesti.
Kuidas nad ütlevadki... "Väikesed vead on lubatud, aga meditsiinis vigu teha ei tohi."
Mitte ainult esimesed jalad ei värisenud, tagumised ikka ka.

Tõtt-öelda on see hirmus osa õetööst ka see osa, mis on täiega tore =)
Kui midagi eriti ei toimu, nokin mingeid niite 10 minutit haavast välja või pean juhendale seletama, mida õde peaks küsima kõhuvaluga lapse emalt, kui mul on mahti muretseda selliste asjade üle nagu "Kas ma hoian süstalt ikka päris õigesti," või "Huvitav, kas see tore arst peab mind hästi lolliks või natuke lolliks?" tekib küll vahel küsimus, et miks ma siin olen.
Kas ma tõesti tahan kogu elu seda värki teha?
Aga kui adrenaliini üles saab, on päev täiega korda läinud. Tuju parem, vesi maitseb paremini, reites suriseb leevenenud pinge... Ha, ägedus.

Üldiselt meeldib mulle perearstikeskuses üllatavalt hästi. Kartsin, et hakkab igav, aga väga ei hakka.
Naljakal kombel on tore isegi registratuuris, mida kohalikud töötajad kutsuvad "rindejooneks" ja väga ei armasta.
Aga mul ei ole inimeste suhtes, kes mu peale telefonis lõrisevad, pahameelt, lisaks enamik ju ei lõrisegi. Ning ma suudan mingite väikeste murede puhul täiesti edukalt nõu anda ja siis on nii tark tunne. Jaa, kui lapsel on palavik, võite auru ikkagi teha, lihtsalt tehke tavalist külma auru, mitte sooja. Jaa, kui teil on neli päeva üle 39 palavikku olnud ja palavikualandajad aitavad ainult korraks, võib see olla mõni bakteriaalne haigus, tulge end õele näitama, kas teile homme sobiks? Jaa, kui laps tänasest hommikust saati oksendab ja tal on väike palavik, ei ole vaja veel kohe arsti juurde tulla, andke talle palju juua ja vaadake paar päeva kodus; vast on see lühiajaline viirus ja läheb ise üle. Ei tasu last halva enesetundega ilmaasjata ringi solgutada, esimestel haiguspäevadel me põletikunäitajat veres nagunii ei näe ka, isegi kui see seal on.
Ja nõnda edasi.
Olen geenius, sest teadsin seda kõike juba enne kooli. Oleks võinud juba ammu perearstikeskuse registratuuris tööle asuda.
Või umbes nii see tundub.

See-eest olen natuke segaduses seoses sidumistega. Hea küll, puhastan ära... ja siis on valida 8 erineva haavageeli vahel, mille infolehed ütlevad, et nad sobivad umbes kõigeks. Mida ma võtan?!

Hea tahe

Mul tuleb vahel hirm peale, kui inimestest mõtlen.
Kõik on ju nii head! Tegelikult on kõik nii head ja 90% kogu me valust on pundar valestimõistmisi, valestisattumisi, valestimõtlemisi, iseenesestmõistetavuste erinevusi ja hirme.

Seda ei ole samas võimalik vältida ka.
Me käime ringi, oleme kõik kohutavalt head ja teeme üksteisele haiget.
Vahel teemegi just sellega haiget, et oleme head.
Vahel teeme sellest hoolimata.
Ma käin ringi ja armastan igaüht, kes tänaval vastugi tuleb, selle eest, et nad on nii head. Armastan nii, et see kripeldab poes kassapidajale tere öeldes ja praktikabaasis pahurat hüpohondrilist ema vaadates nagu kuus küünte kõrvalt lahti tulnud nahariba korraga.
Aga see ei tähenda üldse, et ma ise teistele ikkagi haiget ei teeks.
Nagunii teen. Kogemata, parimate kavatsustega, täpselt nagu me kõik.

Eile tabas naabrinaine mu ilma võtmeta ukse tagant lapsi koju ootamas ja kutsus mind enda juurde.
Ma ei tahtnud minna, kutsus veel.
Ma ei tahtnud minna, jättis rahule.
Siis tuli poole tunni pärast tagasi ja kutsus veel.
Ma lõpuks läksin, sest mulle tundus, et ta ei saa rahulikult olla, kui ma koridoris aknalaual tukun. Ta pani mu diivanile istuma, hoolikalt lambi alla, andis mulle pataka ajakirju "Naised" ja kui ma olin ühte lehitsema hakanud, pakkus ka teed ja röstsaia (üritan nisu vältida viimasel ajal [ilma mingi muu põhjuseta kui "inimesed pidevalt väldivad nisu, ju see on siis millekski hea"]), võimargariini (ma üldiselt pean võid võiks ja margariini vabatahtlikult ei söö) ja jube häid marineeritud räimi.
Ja ma võtsin kõik oma jõuvarud kokku, olin temaga seltskondlik ja näitasin hästi välja, et ta päästis mind, et tal oleks ikka hea tunne. Kui mu laps koos võtmetega lõpuks koju tuli, andis naabrinaine mulle veel ühe šokolaadi ka järeltuleva põlve jaoks koju kaasa ja ma pugesin peaaegu pükstest välja, et veenvalt oma head kasvatust ja tänumeelt väljendada.

Kodus olin sellest suhtluskoormusest täiesti läbi. Tänulik, helge ja silmini kurnatud.
See on mingi päris inimene ju, tal on silmad, juuksed, keskkooli lõpetav tütar ja lugu sellest, kuidas ta ennast 17-aastasena korterist välja lukustas, kui vanemad viieks päevaks suvilasse sõitnud olid. Ta teeb häid räimi ja tellib ajakirja "Naised". Valvab seda, kes trepikoda peab koristama, ja jätab ustele vihaseid sildikesi "Trepikoda pesemata!" kui keegi unustab.
Annab oma parimat. Täpselt nagu sina ja minagi.

Ja mul tuleb hirm peale, perioodiliselt, kui ma sellele mõtlen. Kuidas kõik on head, kõik on õrnad, kõik on inimesed. Ja keeravad kogu aeg sellist jama kokku, et siga ka ei söö.
Kuidas teha paremini?
Mul pole õrna aimugi, aga ma püüan, härra ohvitser, ma püüan.

***

Ma hommikuti kuulan alailma seda laulu, kui mul on kohv juba valmis, aga lapsed veel magavad. Sest bloody sunrise came again ja ma pean jälle minema ja asjalik olema, mask ette kleebitud, kõik omaelumõtted kuklajuustes varjul, ja AHHHH!