Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Mul varem sügelesid igemed paremal.
Ohatisemärk. (Kas te teadsite, et vill on ohatise kõige viimane staadium? Esmalt on peavalud, igemete hellus või sügelus, silmade sügelus - ja sageli asi villini ei jõuagi? Mina ei teadnud.)
Täna käisin hambaarsti juures. Parandati hammast vasemal.
Nüüd sügelevad mul KÕIK igemed. Nii paremal kui vasakul.
Jee.
Panen ühe pildi ka.
Arda tähtede seekordne korraldustoimkond.
Juhtusin otsinguga ühte blogisse, kus viimane postitus oli aastat 2009.
Krdi hea oli lugeda.
Kohe läks käima, lühidalt, selgelt, mölata. Kümme rida, aitab.
Õige jah, ise kirjutasin ka kunagi niimoodi. Mõnikord oli viierealine postitus näiteks.
Ma nüüd natuke aega proovin jälle.
Ma unustasin selle jälle ära.
Elu tuletas meelde.
Minu korraldamine alati: kui mäng käib, on kõik pekkis. Liha on liiga soolane ja keegi ei viitsi seda grillida. Osad kalapakid olid ka liiga soolased. Keegi ei söönud mandleid ja pähkleid. Noormängijad (vanuses 13). kes olid päkapikud, korjasid kõik pärlid rannalt kokku, enne kui pimedaks läks, ja hiljem pakkusid neid kaubaks. Meie muusik oli silmnähtavalt (ja eriti kõrvkuuldavalt) autist ja kui ta muusikat ei mänginud, rääkis pea vahetpidamata juttu, mida sai mängusiseseks pidada väga suurte mööndustega (ta oli oma väitel küberpunk Thingol nt). Ei no absoluutselt ei tuld välja! Liiv läks igale poole, kaasa arvatud toidu sisse. Ma väitsin, et teen meelsasti süüa ja siis ei suutnud liha grillida, nii et see jäi tooreks. Liiga soolane toores liha!
Kui mõni mängija mängis väga hästi, oli heas kostüümis ning selgelt nii maailmast piisavalt teadlik kui intelligentne, polnud mitte rõõm, vaid kahju, et ta panustab mu sitta mängu nii kaunilt ...
Öösel oli külm ja kõva ja pea valutas (eilse ja tänase peale kulus 5 migreenitabletti, mis on kindlasti üleannus) ja suve ainukesed kaks sääske leidsid mu üles ja üks lendas ringi magamiskoti sees. Kemps oli kohutavalt kaugel ja kaks õnnetut inimest magasid telgita lõkke ääres, neil on kindlasti nii halb. Minu süü, kuigi tegelt oli suures ilutelgis kõvasti ruumi ka. Aga ma ei kutsunud neid sinna isiklikult!
Ja siis oli hommik. Pea veel tuikas, aga mitte väga hullusti. Läksin telgist välja ja kõik olid rõõmsad ja sõbralikud, muusik tegi lõkkel kohvi.
Krt, inimesed laulsid öösel lõkke ümber. Ma laulsin Durini laulu (mis tollesse aega üldse ei sobinud, ütlesin, et unes nägin ja ärgates olid sõnad meeles) ja oli innustav vestlus teisega, et tema oli KA seda unes näinud. Ja hm, mida võiks küll tähendada "Moria"? Kõlab halvasti, eks?
Toimus huvitatud ja innukas jutuajamine haldjasepa ja päkapike vahel, teemaks kaelaehte valmistamiseks kasutatud tehnoloogia.
Inimestele maitsesid nii lembas kui koogid. Ja suvikõrvits ja salat. Ilm oli soe ja kuni teise vihmahooni läks täiesti hästi kõik!
Siuke kergendus. Korraga oli kõik hea.
Panime laagri kokku, vedasime autosse, kohalejäänud mängijad aitasid pakke tassida. Isegi äärmiselt teenistusvalmis autistist muusik õnnestus teise autosse saata (et Totorol natukenegi ruumi oleks! Tal oli kohale minnes ikka väga halb) ja sõitsime kaaskorraldajaga koos mängu laulikusse valitud laule lauldes tagasi. Nüüdseks olen duši all käinud, kohvi ja kooki söönud ja ...
Kuulge.
Ei, see mängukorraldamine on ikka täitsa tore ju =)
Nädal ei ole veel läbi, hullumaja on juba kohutav, aju läbi kärsanud. Täna nägin elutunnetuse koha pealt väga realistlikke unenägusid, millest ainult viimane lause konkreetselt meelde jäi: "Kurat, need näkid on kõik ju prantsuse sitikaid täis!" ja võin laienduseks öelda, et jah, jutt oli konkreetselt vetevallas elavatest näkkidest ja ma isegi mõtlesin unes, et oot. Kuidas vee-eluviisiga näkkidel saavad mingi prantsuse sitikad olla? Nad elavad ju vee all?!
Üllataval kombel ei ole hetkel enam migreeni, ainult pingepeavalud.
Sellest tean, et migreenitablett alla ei võtnud, paratsetamooli ja ibuprofeeni kokteil küll.
Nii hull valu ka ei old kui migreenil.
Kui tegelikult ... nüüd vist tuleb migreen ikka ka.
Peas on väga kiiresti kasvav valu.
Tablett sees, vaatab edasi.
August on. Tsiteerides Alice Hoffmani (seekord pole veel lugema hakanud, aga kui nädal hullumaja möödas, küllap hakkan): Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.
Ma tegelen hetkel sellega, et pöördeid teha. Hästi palju ja suuri.
Mitte et ma igal ajal seda ei teeks, aga noh: augustis igatahes samuti.
