kolmapäev, 29. oktoober 2008

Vahepala

Nägin halba und.
Mitte nüüd väga halba, aga üpris-üpris halba. Sellist, kus mu lapsed visati katuselt alla (see oli siis see halb osa), aga esimese korruse katuselt ja kumbki ei saanud surma (ses osas siis mitte-väga-halb uni). Seda kõike seepärast, et ma keeldusin oma korterit (unenäos oli see mu Tartu-korter, kus me elasime, ainult talle oli kuidagi teine tuba külge kasvanud) tasuta mingitele kinnisvaraarendajatele andmast, kuigi majarahvas oli minult küsimata kogu maja neile maha müünud. Kinnisvaraarendajad tahtsid maja maha lõhkuda ja selle asemel kaubanduskeskust ehitada. (Ülejäänud majarahvas sai muidugi mingit raha ka, seepärast nad nii kindlalt tahtsidki, et tehing ikka toimuks).
Ja ma läksin nii närvi, et kiskusin ühel majanaabril pea otsast ära. /Selle peale nad mu lapsed katuselt alla viskasidki/.
Selle hullu une peale jäin mõtlema, et olen viimasel kuul üldse erijaburaid unenägusid näinud. Et mul on libakanast kallim, kes mulle täpilise tihasega truudust murdis. Et mu surnud vanaisa ja tema sama surnud vend suudlevad vannitoas. Ilma särkideta. Et ma pean Balleriandile lubama terve leegioni narkomaane ja sotsiaalprobleemidega varjupaiganoori ja siis neil üksi silma peal hoidma, et nad ikka sündsalt käituks ja jumalapärast oma võõrutusprogrammist ei võõrduks. Et ma pean ajarännu abil ära hoidma inimsöömisorgia kuskil ehitusplatsil ja passin koos mingi politseinikuga punases telefonikabiinis, et täpselt õigel hetkel sekkuda.

Huvitav, mida see minu kohta ütleb?

Äkki peaks eluviisi muutma või midagi.

esmaspäev, 27. oktoober 2008

Punane udu on silme ees...




...ja hambad on valusad vihast:
nii ei tehta! Ja see, kes teeb
on tõeline
tõeline
siga.

Sedasi kirjutasin ma üllas vanuses 16.
(pilt on pärit siit: http://www.flickr.com/photos/ajitartist/501315678/)

Ehk siis -
vihkamise juurest on igati loogiline edasi liikuda viha juurde.

Rubriik: Isiklik kogemus

Mina olen viha osas eriti heldelt varustatud. S.t. depressioon on mul geenides. Vihkamist ma pean nagu lemmiklooma. Laiskus on minu narkootikum.
Aga viha on minu rist ja viletsus, minu kosmiline ülesanne, see osa minust, mille üle mul kõige raskem on mingit kontrolli omandada. Viha tuleb mulle peale ja ma lähen täiesti meelest ära.

Lapsena see (jälle) omal moel meeldis mulle. Kui ma hakkasin raevust värisema ja tundsin, et "No nii lihtsalt ei tohi!!!" ja tormasin kellelegi (vanaisale, emale, vennale, klassiõele, sõbrale) kallale, oli mul endal tunne nagu tõelisest aumehest hulljulgel kangelasel, kes ei raiska aega kaalutlemisele, kas mõõga tõmbamine on ikka hea mõte või mitte, vaid kaitseb end ja oma põhimõtteid viimse veretilgani.
Ok, sellest tuli tavaliselt igavene jama ja ühe suure minu tekitatud draama tagajärjel me kolisime perega vanaisa ja vanaema juurest suisa minema. Aga sangaritunne oli ikkagi ja kui teil on kunagi olnud tõsine viha peal, siis te teate, et ega eriti ei mõtle selliseid asju nagu "Eks see on ikka minu süü ka" või "Asju annab ka teise nurga alt vaadata" või "Vägivald pole lahendus". Siis on tunne, et mul on õigus. Ja punkt.
Mul
On
Õigus!!!

Vahemärkus: ei, ma ei käinud (ega käi) üldiselt ringi, inimesi pekstes, rusikat vastu ust puruks tagudes, taldrikuid mõrvates ega kriisates nagu banshee. Seda juhtub vahel, tavaliselt stressirohketel eluperioodidel, teismeeas pisut sagedamini, aga nii varem kui hiljem rasketel aegadel mõned korrad. Ülejäänud aja olen ma leplik, malbe nagu kodujänes ning püüan liigagi palju inimestele meeldida ja leida kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse (kusjuures mina oleksin see osapool, kes kõige enam rahul on, muidugi).

Isegi täiseas ei tundunud see mulle erilise patuna, kuni ühe juhtumini.
Juhtum puudutas minu toona ligi 80-aastast vanaema (kes tunneb hästi minu nuppe ja suudab neid hästi keerata, kui tahab) ning tõi kaasa sinikates vana naise ja minule vajaduse jälle uut elukohta otsida. Kusjuures minu mälus ei olnud kohta, mis ütleks, millal ma need sinikad tekitasin. Puudub. Mitte et mul valge vagu oleks, kõik mälestused oleks nagu alles - aga ei klapi faktidega.
Ühesõnaga, ma läksin meelest ära selle sõna igasuguses mõttes.

Ja pärast seda käis klõks. Vana naise pikalitõukamises ei ole midagi sangarlikku. Oma lapse tutistamises ei ole absoluutselt mitte midagi õiglast ega aumehelikku. Kui ma ei suuda end niigi palju kontrollida, et natukene VALIDA, mida/keda ma ründan, on asi ikka juba väga karm ja tuleb meetmed kasutusele võtta. Käe vastu kempsuust puruks tagumine on sellega võrreldes tühiasi (pealegi ei läinud käsi päris puruks vaid ainult valutas pärast päevakese).
Ma olen kuradi naisepeksja.
Mina.
Tule maa ja taevas appi!

Niisiis olen viha käsile võtnud. Noh, loomulikult ei ole ma vihavaba või midagi. Ma vihastan ikka. Aga ma ei suuna seda inimeste pihta. Ootamatu vihaataki puhuks on olemas terve hunnik ASJU, mis ei saa haiget, kui neile kallale minna. Ja kui ma ka näen välja nagu vaimuhaige, pekstes süütut laternaposti jalaga ja üritades seda ära kägistada, on see igatahes kümneid kordi parem variant, kui anda litakas, kuitahes nõrk, oma tütarlapsele vastu kukalt.

Ja siis on hulk tegevusi, kuhu saab viha panna ja mille rakendamise juures ei näe keegi isegi vaimuhaige välja. Nagu sport (ma olen eriti kiindunud vihavastastesse kätekõverdustesse). Või kivide vette loopimine.

(Kui nüüd järele mõelda, on mul laternapostidega üldse kuidagi isiklik suhe - ma olen nende ümbert kinni hoides ka ohjeldamatult pisaraid valanud. Emake maa, ma olen laternapostidega isegi RÄÄKINUD.)

Tegelikult ma ei tea, kui hästi see klõks ja viha käsilevõtmine on mõjunud. Sest mu elu pole hulk aega nii väga halb olnud, et vägivaldsus pinnale purskuks. Aga ma usun, loodan (ja armastan), et silme eest verekarvaliseks võtva vihahoo puhul ei ole mu viimaseks enam-vähem kaineks mõtteks mitte "Kuidas ta, raisk, söandab? Maha löön!" vaid "Nüüd hakkab katus sõitma, lase siit kohe jalga! Kohe!"

Sest vahel on taandumine parim valik. Eriti siis, kui sinu sees elab märatseja. Kaitsta teisi enda eest ei ole kuidagi arg. See on ainus õige viis.

teisipäev, 21. oktoober 2008

Allpool teadvusepiiri (tagasi põhiteema juurde)


Tegelikult mul oli mõttes sellest juba ammu kirjutada. Mitu nädalat pidasin plaani, aga kord oli tegemist palju ja kord oli liiga hea olla ja kord... Aga tegelikult on asi ilmselt selles, et see teema ei ole mulle endale ka päris selge. Ma olen sellest mõelnud nii- ja naapidi, aga selgus ei saabu. Valgustus on olemata.

Vihkamisest tahtsin rääkida.
(Pilt, muide, on toredast ja väga veriselt vihkavast fimist Sin City, kui keegi ära ei tundnud.)

Mida ütleb selle peale ajalehesabapsühholoogia ning eneseabiraamat, on ilmselt igaühele teada. Vihkamine koormab sind, andestage ja unustage, vihkamine teeb haigeks ning te surete varem, teie pea hakkab valutama ja hambad kukuvad välja ja see sööb teid seestpoolt, tekitab teis ängi (MAHA ÄNG!), samas vihkamise objektile vähimatki mõju avaldamata.
Iseenesest ma olen sellega isegi nõus. Nii moraalsest kui emotsionaalsest aspektist.

1. See, et keegi on siga, ei anna veel põhjust ise siga olla. Ei tasu laskuda orika tasemele mutta, au, eneseväärikuse ja säravate silmade nimel tuleb labasest kättemaksuhimust üle olla. Eks ole - kui teha kellelegi vastu halba, ei muuda see sinuga sündinud halba olematuks, vaid lisab lihtsalt maailma (mida me kõik tahaksime võimalikult kauni ja nauditavana kogeda) veel ühe teelusikatäie virtsa. Öka.

2. Miks pahna peale energiat kulutada?

3. Püüdkem muuta maailma paremaks luues, mitte lõhkudes.

Kõik see on väga kena ja seda on võimalik kasutada, kui jälestusväärne tegelane tegelikult polegi sinu jaoks üdini jälestusväärne. Tore. Vaatame asja teise nurga alt, mõistame, saame aru, andestame, isegi kui ei unusta. Ei tee maailma halvemaks. Love is all you need. Jee.

Aga on üks asi, mida inimestel on väga raske andestada.
See ei ole nüüd minu tarkus vaid on pärit mingist artiklist, mida ma kusagilt lugesin (ei, ma ei mäleta, kust ega ka seda, kelle artikkel oli), et inimesed ei vihka mitte niivõrd seda, mida neile TEHTUD on kui seda, kuidas neid NÄHTUD on.
Ja jumala tõsi, minuga on küll nii. Ma suudan andestada igasugused seatembud (enamasti neile pikemalt mõtlematagi, olenevalt seatembu suurusest - aga teod kui sellised olen ma pikapeale võimeline KÕIK andestama), aga ma olen absoluutselt ja täiesti võimetu andestama inimestele, kes on mind mingisuguse äparduse või möödalaskmise (või veel hullem - tegelikult lihtsalt minaiseolemise või eimillegi) põhjal liigitanud haisvaks rämpsuks. Nii et ma ise sellest ka aru saan.

Üldiselt on selleks, et ma aru saaksin - keegi on mind just haisvaks rämpsuks pidanud - tarvis, et see keegi mulle seda väga selgelt väljendaks.

Niisiis vihkan ma inimesi, kes on mulle aktiivselt sedasorti peegliks olnud, kuhu ma üldseüldseüldse vaadata ei taha.
Ja ma ei ole ainuke. Selles huvitavas artiklis oli juttu sellest, mismoodi oli võimalik, et kahekümnendatel N.Liidus harilikud, üsna normaalsed inimesed pidasid süljepritsmetest kubisevaid raevukõnesid selle kohta, kuidas mõned teised, ka üsna normaalsed ja tavalised inimesed, tuleb kohe ja kogu perega maha tappa. Mitte sellepärast, et neil oli klaver ja haridus. Klaveri ja hariduse andestamine on kukepea. Vaid sellepärast, et nad tundusid üleolevad, istusid vaikselt ja tõsiselt, pidasid end toimuvast verejanust ja vihkamise peost ülalpool olevaks (vähemalt süüdistajate ja süljepritsmeliste kõnede pidajate silmis).

Väga raske on andestada kellelegi veendumust, et sina oled temaga võrreldes porikänkar.
Või ei, ma sõnastan ümber: minul on väga raske andestada kellelegi veendumust, et mina olen temaga võrreldes porikänkar. Koerasitane porikänkar. Võib-olla on teiega teistmoodi.

Niisiis, jah, ma vihkan.
Ma ei saa sinna midagi parata. Mõned korrad olen end kokku võtnud ja kõigile oma kaheksale (noh, olgem ausad, 4 neist on tegelikult nii haledad, et jääb siiski ainult 4 tõsist) vihkamisobjektile andestanud, aga paraku ma unustan selle, et ma juba andestasin, paari päevaga ära ja vihkamine jääb sisemusse alles, vaikne ja kuum.
Ühte neist inimestest olen ma üldse ainult 3-4 korda näinud. Ülejäänud kolm on vanad ja rumalad ja ilmselt ei puutu ma ühegagi neist enam kunagi kokku. Ei, ma mingil juhul ei taha ega püüa ega ei kavatsegi neile aktiivselt midagi halba teha. Aga ütleme nii, et kui minu ette laskuks surmaingel ja ütleks, et kulla proua (haha! ma olen PROUA!), meil on nüüd selline ettekirjutus, et sina pead ära määrama 10 meie järgmist sihtmärki... siis ma teaks küll hoobilt vähemalt 4 kohta, kuhu ma hukatuse läkitaks.
Sest kusagil allpool teadvuspiiri ei oska ma neile inimestele andestada, et nad mind koerasitaks pidasid. Osaliselt nagu isegi tahaks. Osaliselt ei tahaks ka. Mingi jupike minust arvab, et vihata on hea. Tunda, et mul on moraalne õigus kedagi põlastada ja jälestada, tunda neile mõeldes, kuidas üks suunurk tülgastust tulvil muiges allapoole tõmbub, see on omamoodi põnev. Omamoodi romantiline. Mul oleks nagu mingi side kõiksuguste kurjade jõududega võitlevate kangelaste ning kättemaksuhimuliste hingevaevas sangaritega.
Ja nõnda ma vihkan edasi. Mõnda juba üle 10 aasta.

Korralikku kokkuvõtet mul ei ole.
Et mida siis teha.
Kas ja kuidas andestada.
Mis on vihkamise jõud ja õud.
Mul ei ole need asjad selged.
Aga ma arvan, et teadmine, MIKS ma vihkan ja mis on tegelikult nende inimeste kuritegu minu silmis, on ka juba abiks.
Nii et - mittekorralik kokkuvõte on niisiis selline: kui te vihkate, saage aru, miks. Pea alati on probleem teie (meie) sees ja mitte selles vihatavas inimloomas. Kui te vihkama peate, mis siis ikka. Aga nagu ikka: see on meie enda valik. Mitte väliste jõudude ja kurjade inimeste surve. Kõik, mis on meie sees, on meie enda poolt kokku keedetud.

pühapäev, 19. oktoober 2008

hiilgav

nüüdmaolenveelhaigekaa. mõistetamatu saatuselöök.
aga paha on olla ja siis on paha olla ja väga nõrk on ka olla ja süüa üldse ei taha.

mis minu puhul on tõsine hädanäitaja. kui ma süüa ei taha, on tegu tõsise probleemiga (või armumisega, ja ma kinnitan, et viimast pole küll kuskilt paista).

loodetavasti on see homseks üle, sest on viimane aeg hakata elama usinat ja kiiduväärset elu.

laupäev, 18. oktoober 2008

Ööelu


Selle
pagana
projekti-
kirjutami-
sega on
kogu
pere
unerütm
täiesti
porgandis.
Lõunat
sööme
kell 10
õhtul ja kell 1 öösel pole keegi veel une nägugi.
Aga minu sees on soe värelus, miskit õrna ja õhinalist.
Ma arvan, et hakkan varsti õitsema.

Nagu kurekellad suvesüdames.
Oh, mu soe süda ja säravad silmad!

kolmapäev, 15. oktoober 2008

Põrmustamatu, vist

Üks hoop -
ja sa enam ei suuda.
Teine hoop -
ja sa tahaksid surra.
Kolmas hoop
sind enam ei murra.

Kolmandal korral sa tead juba:
põrgu ootab meid nii ehk nii.
Sülgad verised hambad mutta,
jood karika põhjani.
Su ase on valmis, ennäe
valgeid rüüzhe ja männilaudu!
Põlgad ära toetava käe,
lööd vastu.
Sest laul pole lauldud.

teisipäev, 14. oktoober 2008

Veel armastatud projektikirjutamisest

Ma pole isegi tüdinud enam vaid hõljun mingusuguse veidra ekraanijõllitamisest ja klahviklõbinast tekitatud kaifi piirimail. Söön mehhaaniliselt kõike, mis paistab enam-vähem söödav, et teha midagi muud kui kirjutada lollusi väikestesse mustadesse avaldusekastikestesse.

Tülpinult olen projektis kasutanud sõnu "nänn", "äge" ja "värk".
Ilmselt tuleb need enne viimast versiooni välja toimetada, aga praegu on mul tunne, et isegi nänni ja värki täis lahter on parem kui tühi lahter.

esmaspäev, 13. oktoober 2008

Appi!



Ma vajan armastust!

Noh, tegelikult piisab patsutusest ja emotsionaalsest toetusest ka.

Et äng ei saaks pead tõsta, tasub teha oma ülesanded ära enne viimase tähtaja esimest serva.

Antud juhul ei ole ma omaenda soovitust järginud ja paanika mähib mind tasapisi oma hõlma.
Aga noh - tähtajani on siiski veel tubli 45 tundi, nii et...

/pöördub ohates tagasi oma bürokraatia ja blablablabla juurde.

Igatahes lähen ma homme jooksma. Mis siis, et kõik ülejäänud aja ma räägin telefoniga (mulle ikka veel ei meeldi telefoniga rääkida, aga kuna argus on vaenlane nr 2, siis ma räägin vajadusel ikka) ja kirjutan ja kirjutan ja kirjutan - täielikku jama sealjuures.

Kõige ebaentusiaslikuma ilme ja häälega: "Projektikirjutamiskogemus. Jee."

kolmapäev, 8. oktoober 2008

Lapsed

Mu kaheaastane poeglaps hiilib kell 00.28 hiirvaikselt mu selja tagant läbi, suundudes köögist voodisse ja püüdes pihku peita kompostikonteinerist näpatud kartulikoort, mida ta plaanib enne und vaikselt nakitseda.
Voodis võtab ta tagurpidi ette raamatu "Tim Thaler ehk müüdud naer", tirib teki keskkehani ja on jätkuvalt väga väga tasa, välja arvatud vaiksed närimishelid.

Lihtsalt... nii äge.

Väikesed lapsed on müstilised.

esmaspäev, 6. oktoober 2008

Nii kerge on lasta minna

See juhtub praegu.

Just praegu.

Ei ole vaja vaadata postituse tegemise kellaaega, samahästi võite arvestada, et see juhtub praegu, mil seda keegi loeb. Või ma ise üle loen. Või kui mitte keegi seda ei loe (kui mitte keegi blogipostitust ei loe, on ta siis olemas või mitte?).

Üldiselt ei meeldi mulle sõna "tubli". Selle sõnaga kiidetakse koeri. Öeldes endale "Küll ma olen tubli" võetakse endalt tõelised väärtused ja tunnustatakse end koeratrikkide tegemise eest. Ma ei tea, kas keegi saab aru, mida ma mõtlen, aga igatahes nii ma mõtlen. Ma püüan oma lastele ka öelda midagi muud. Pool aega ebaõnnestun. Kudrutus "Sa oled nii tubli poo-isss!" tõuseb väga kergesti suule. Aga iva pole selles. Iva on selles, et mul pole paremat sõna selle kohta, kui sa elad nii, nagu on vaja. Teed tööd tähtajaks ära, koristad oma laga, viid lapse iga päev hommikul lasteaeda, võimled ja käid jooksmas, kirjutad loovalt, elad elavat sotsiaalelu, kohtud tuttavate ja sõpradega, kasvatad oma sotsiaalset krediiti väikeste kenade zhestidega (jah, ma võtan ka seda kui täitmist vajavat ülesannet, jumalanna paraku!), tegeled sihipäraselt laste arendamisega (ja visake mind nüüd kummikuga, sest ma olen viimasel ajal tõeliselt seaks ja viitsimatuks läinud ses osas), täidad kõik võetud kohustused, magad 8 tundi ööpäevas ja ei söö liiga palju.

Niisiis, hoolimata sellest, et "tubli" on loll sõna, on olemas tublide inimeste tubli eluviis ja see ei ole mitte paha asi.
Ma saan aru, et paljud inimesed elavad kogu aeg tubli elu ja ma imetlen neid selle eest piiritult. Mina näiteks ei suuda. Vähemalt 1 päeva nädalas pean ma saama olla laisk õgardlik räpane arvutifanatt või raamatukoi, kes sööb voodis külmi pihve (ja kelle lapsed söövad sedasama jama, mõistagi) ja sooja toidu isu korral Knorri kiirsuppe, küpsiseid ja piima, kes loeb kõige häbitumat saasta, mida interet pakub (hea küll, mitte kogu aeg kõige häbitumat, aga ma olen lugenud ka kõige häbitumat, et te teaksite), nt. fanfictione, ja kes näeb pärast kõige oivalisemaid unenägusid.

Kui ma elan tubli elu, on mu unenäod üldiselt tavaline möga, mida pole erilist mõtet meeleski pidada. Kui ma lasen asjadel ja iseendal minna, on mu unenäod imelised. Tõsiselt.
Ja ma magan 10-12 tundi hästi ja naudinguga. Kiiretel aegadel olen ma 5 tunni järel tegutsemisvõimeline ja 8 järel ärkvel nagu kannustatud hobune.

Ma ei võta sugugi iga nädal sellist vaba päeva. Ma parem kuhjan nad kokku ja lasen 2-3 päeva järjest lõdvalt.
Paari päeva järel tekib selline eriline vaimuseisund, mida ma peaaegu julgeksin võtta kokku sõnaga "kaif". Mu laugude taga kerivad filmid muutuvad elavaks ja säravaks ja ma ei pea pingutama, et lugu ohjes ja õiges tundes hoida. Vahel ma kirjutan selliste päevade järel ja sõnad lihtsalt voolavad minust välja ja lood kulgevad nagu jõed. Enamasti ma ei kirjuta ja lihtsalt naudin pilte oma peas. (Mis vajaks muutmist, sest inspiratsioon on väärtasi, mida tuleks ära kasutada).
Kui mu keha ei sebi, puhkeb mu vaim õitsele ja tantsib laugude siseküljele naudingujooni.

Oivaline, ah?

Aga nagu iga narkootikumiga on ka laiskusega see häda, et ta tuleb ohjes hoida.
Kujutate ette, ma oletan. 3 päeva laiskust, ülesöömist ja unelemist - noh, hea küll. Kui pole vaja hommikul tööle minna, mis siis ikka.
Aga nädal? Nädalaga võtad juba mitu kilo juurde. Korter näeb välja nagu sõjakolle. Vinnid. Pesemata juuksed. Aga need on detailid. Kõige hullem on see, et mida kauem oled aktiivsest tegevusest eemal olnud, seda raskem on selle juurde tagasi pöörduda. "Veel üks päev, ma saan seda endale lubada!" kõlab nii hästi, nii kutsuvalt. See on nagu voodi, kui oled väsinud, aga sul on veel palju tööd teha. See on nagu armsam, kes ütleb: "See kõik pole oluline, ole praegu minuga - lihtsalt." (Kõik mu armsamad on sellised olnud. Õnnelikult mind hea elu rajalt kõrvale tõmbajad. Ma ei tea, miks ma sihukesi valin.) Sellele on nii pagana raske vastu panna. Aga mida kauem sa järele annad, seda raskem hiljem on. Ja siis tuleb depressioon nagu soolaugas ja imeb su endasse juba ainult mõttest, et sa pead laskma minna oma igapäevasel fanfictionil, võileivagrillis soojendatud lõpututel juustusepikutel ja hilisel ärkamisel. See, et värvid ei ole enam tugevad ja pildid ei voola enam silme ees ja kaif on möödas ega tule enne tagasi, kuni on mõnd aega taas aktiivset elu elatud - see ei olegi enam oluline.
Mängid toidu- ja unenaudingu peale ja muudkui aga lased minna.
Ai!

Niisiis - laiskus on narkootikum tugevale inimesele. Nagu kõik narkootikumid, ma oletan. Nõuab suutlikkust end kokku võtta, ära tunda, mil on asi liiale läinud, ja käsi ette panna.

Ma ei ela praegu päris laisalt. Ma käin ikkagi jooksmas, võimlen, teen korralikult süüa ja viin tütart lasteaeda nagu tubli vareseema kunagi. Aga kuskilt rebeneb.
Just praegu.
5 downloaditud Supernaturali episoodi päevas. Kella kümnene öösöögikord. Sellised asjad.
Iga päev mõtlen, et ei, nüüd aitab, mul on kohustused.
Ja lõpetan peadpidi netis, lugedes päris häid, aga täiesti kasutuid amatöörkirjandusjuppe.

Ohtlik mäng.
Nii kerge on lasta minna.
Libiseda iga päev natuke kaugemale.
Lükata veel ja veel edasi - kuni korraga saad aru, et kohe kukub kell ja sa oled teinud valesti ja väga-väga ähvardab olukord, et sa murrad lubadust, mis on - noh - mis on halb.
Mitte et ma usuks absoluutsesse heasse ja halba, aga ma tahan olla inimene, kes peab sõna ja tegutseb - mitte inimene, kes on väga hea vabandusi leidma.
Seda viimast ma olen nagunii. Olnud juba kaua aega.
Igatahes on lõputult tähtis iseendast lugu pidada.

Ja selle nimel ei saa lihtsalt lasta minna.
Igatahes ei tohi lasta minna liiga kaugele.
Muidu on äng.
Ja äng on saatanast.

neljapäev, 2. oktoober 2008

Väga lühidalt

See on hea blog, aga http://kroku.wordpress.com/2008/10/01/elegantly-wasted/ ...
Tekitas - mmm - reaktsiooni on vist õige sõna.
/sai täna teada, et peab hakkama uut tööd otsima ja on seetõttu pisut provotseeritav/

Olen emane.
Mulle meeldib.
Mul ei ole mingeid probleeme emane olemisega.
Ja jah, mul on (mõned sala- ja mõned avalikud) patud.
Kui teil ei ole, olete te ilmselt mingid väga imelikud.
/kulmukergitus


/on imetades mõelnud rõõmsalt sellele, kuidas nüüd võib palju rohkem süüa.
/on imestanud, miks ülekoormuse all ägavad inimesed ometi ei võta aega maha nt. sellisel ägedal ning käepärasel viisil nagu paljunemine.
/mõtleb entusiastlikult võimalikule järgmisele sünnitusele, tundes, et nüüd ma igatahes juba oskan ja ei lase endale mingit sitta pähe ajada.
/oleks abiellunud ka lihtsalt selleks, et abielluda (vähimagi lootuse- või kavatsuseta surmani koos olla), aga keegi ei olnud parasjagu hakkamas. siis tekkis koos vanusega arusaamine, et punk-olemise-pärast-kokku-pandud-abielust võib tulla rohkem jama kui asi väärt on, ja niisiis on see rist seni seinale tegemata.
/teeb aeg-ajalt igasuguseid asju lihtsalt selleks, et saaks 15-aastasena koostatud "Mida peab elus tegema"-nimekirjas kuskile riste tõmmata.
/on ristide joonistamise päris hästi selgeks saanud
/ei häbene seda. eriti.

kolmapäev, 1. oktoober 2008

Mu ümarad õunakesed?!

/jah ma olen vahel tibi. ja ma naudin seda, nii vähe kui mul üldiselt tibindusega pistmist ka on/

See post puudutab ängistust ainult kaudselt.

Otseselt on juttu hoopis rindadest.

Kuna mu poeglaps sai paar päeva tagasi kaks aastat vanaks ja mina olen kõva südamega põhimõttekindel ema, lõpetasin kuskil 3 nädalat tagasi imetamise. Tüüp on sihuke suur jurakas ja pealegi - vahel tahaks ju öösel kodust ära ka olla, ilma et see tooks kaasa rindade kivikõvadeks valutavateks supikruusi-suurusteks jurakateks muutumise.

Nojah, nüüd on supikruusist asi kaugel. Õigupoolest olen tagasi väikese hapra kohvitassi mõõtude juures, kusjuures kuju - noh, tassid on üldiselt sümmeetriliselt ümmargused, aga minu põuepartii ei ole seda enam ühegi nurga alt vaadates.
Nagu... pagan!
Hunt seda asja võtaks!

Ma olin juba ära harjunud liivakellafiguuriga. Viimasel ligemale 3-l aastal ostetud/õmmeldud rõivad arvestavad kõik kenakest umbes 95-sentimeetrist rinnaümbermõõtu, rinnahoidjatest ei hakka siinjuures üldse rääkimagi.
No tore siis jälle 90 cm juurde tagasi jõuda, eks ole.

Üldiselt mulle väikesed rinnad meeldivad. Pärast tütarlapse sündi olid mu rinnad mulle kohe väga meeltmööda, sest kui enne lapsi oli mul ette näidata kaks suheliselt teravat koonust - väga neitsilikud ja kuidagi abitud rinnad - siis pärast 1. lapse imetamise lõppu olid mul peaaegu ideaalselt ümarad B-korvi õunakesed.
Ei jäänud ette, ei loksunud, paras pihku võtta, kena peale vaadata.

Nüüd on õunakesed läinud. Pole. Otsas. Ma isegi ei oska öelda, mis asjad need mul nende asemel on. Ei meenu nagu ühtegi ligikaudu sama kujuga asja. Päris "kivid sokis" tragöödiaga tegemist ei ole. Praemunadest on asi ka õnneks kaugel. (Pilt, muide, ei kujuta minu särgiesist, on puhtalt meelelahutuslik ja pärit leheküljelt http://www.betterbreasts.net/ , kuigi teatud sarnasus mu imetamisaegse büstiga tõesti on). Võib-olla kehvasti kerkinud lopergused kuklid?

Ah, tegelikult ei ole siin midagi kaevata. Taevas ja maa, 30 pole enam kaugel, mul on 2 last ja ikkagi näevad mu rinnad tüki paremad välja kui mõnel sama korvi ja sarnase vanusega lastetul tuttaval. /Seejuures pean oluliseks märkida, et imetamise aeg ei ole nüüd küll rindade välimuse suhtes eriline mõjutaja - rasedus toob kaasa paratamatud muutused ja kui sa sünnituse järel kasvõi kuukese imetad, saad lõpetamise järel umbes sama tulemuse kui paariaastase imetamise lõpetamise järel./
Aga siiski. Millegi sellise kaotamine, mis on hea ja millega oled harjunud, on ebameeldiv. Häiriv. Tundub, et maailm on sinu vastu ebaõiglane. Blablabla.

Tegelikult ei ole. Kõigel siin ilmas on omad head ja halvad küljed (ja ma pean silmas - KÕIGEL. Tõsi, mõne asja heade ja halbade omaduste tasakaal on üüratult paigast ära, aga omad head ja vead on eranditult kõigel). Näiteks on mu söögiisu umbes poole väiksem kui imetamise ajal. (varsti ma võin kaalunumbri profiilis tublisti väiksema vastu vahetada). Ma saan jälle selga panna raseduse-eelseid särke, mis vahepeal kaenla alt raksusid. Pluusid, mille ma olin juba unustanud, lähevad jälle eest kinni. Ja minu väline vorm, mis vahepeal vääramatult "naiselik ja vallatu" on olnud, saab nüüd taas vahel poisilikku proovida. (Poisilik naisevälimus meeldib mulle hullupööra, et te teaksite.)
Ja lõpuks, loperguste kuklite vormimiseks on inimene leiutanud rinnahoidja. Oma varasematel väikeste-rindade-aegadel ma sellest asjandusest suuremat ei pidanud, aga paistab, et on saabunud aeg hakata külastama pesuoskaonda ka muuks, kui rabamaks kaasa puuvillaseid aluspükse ja musta või erksavärvilist õmblusteta pesu. B-korv on just see, millele tehakse peaaegu kõiki metsikuid ja värvilisi ümbriseid.
Varem ma imestasin, miks vaevuvad selles suuruses naised üldse rinnahoidjat kandma.
Nüüd ma tean.

Eks see pesuvärk võib ilmselt omamoodi lõbuski olla. Võib-olla ma arendan endas aastate jooksul isegi välja teatud tolerantsi pitsi ja volangide vastu, ei või iial teada =P.