kolmapäev, 1. veebruar 2017

Inimesed ja õnn

Disclaimer: seekord ma olen vihane. Kes on hell minu enesetapmise suhtes: olge ettevaatlikud!
Diclaimer 2: kisub mammutpostituse poole, tehke vast endale kohv, tee või midagi, kes lugema jäid. 


Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas pärast Tänapäeva romaanivõistluse üldse kohatuks jäämist olin murtud naine. "Ma tegin ju nii hästi, kui oskasin," mõtlesin. "Ja see polnud neile küllalt hea! Maailm on nii loll! Oh, kui raske on sellega leppida!"

Pakkusin seda romaani üle lugemata veel kahte kohta, kuskilt ei saanud tagasisidet, harjusin mõttega, et maailm ongi nõme - aga paari nädala eest võtsin oma töö taas ekraanil ette, et vähemalt üle vaadata, vbla mõnest kohast ka parandada, enne kui järgmisesse kohta saadan.
Algus oli nagu ikka, paaris kohas parandasin lausestust, aga oli sama lugu, mida mäletasin, sama lugu, mille kallal nii kaua nii hirmsasti tööd olin teinud. Mõni lisatud sõna üldmuljet ei muutnud ning mus polnud erilist entusiasmi edasi söösta. Paar lehekülge päevas, nii ta läks.

Olin täiesti ette valmistamata selleks, et sügavamale lukku jõudes lugesin korraga oma peategelast käitumas nagu puuhobust, täiesti empaatiavõimetult, nurgelisena. Mitte lihtsalt kalgina, vaid otse ebainimlikuna.
Ja kui olin selle stseeni elusamaks kohendanud, tuli peale väikest pausi järgmine, veel hullem.

Ma ei mäletanud seda nii. Kohe üldse. Mina omast arust olin kirjutanud normaalse inimese jäledates olukordades, aga lugesin nüüd mingist puutükist, kes teiste kannatustest üldse ei hooli.
Ning siis hakkas mul lugedes endast erikahju.
Sest mina olin kirjutanud selle, mida teistes inimestes nägin, sellise normaalse inimese, nagu mina inimesi tajusin.
Viimase parandamise ajaks enne praegust ei olnud ma veel perekondliku psühhopaatia avastust ega seda, et ümbritsesingi end selliste teiste inimeste suhtes hästi tuimadega, teinud. Ma siiralt, siiralt ja üleni arvasin, et inimesed käivadki sellised, lihtsalt mina olen oma halemeelsusega teiste osas mingi kipakas versioon. Et mina hoolin avalikult teistest ja ootan, et teised ka minust hooliksid, oli mu meelest minu jabur iseloomunõrkus, terviklik inimene nii ei teeks!
Kui ennast tapsin, oli see väga oluline faktor mu mõtlemises: ma olen valesti, tunnen valesti, olen aint koorem teistele.

Parandasin edasi, lehekülg lehekülje järel täiesti jubedad, ja endast oli nii kahju, et pisar tuli ka silma. Et ma päriselt, päriselt, päriselt arvasin: nii käibki. Mulle tuli jälle meelde, mida ekssõber I. ja ekssõber K. (neist kõige normaalsem, ilmselt intelligents päästis) ja ekssõber T., tuntud ka kui Rongimees, on öelnud ja teinud, ning siis sain vihaseks.
Nagu päriselt, väga vihaseks.
Ega mul ei olnud ka seni tunnet, et midagi neist ilmajäämisega kaotanud oleksin, ikka võitsin ju. Elu läks paremaks.
Aga kui nüüd mõtlesin, kui väga nad mind tuima ükskõiksusega väärkohelnud on, kuidas ma sellega leppisin ja arvasin, et inimesed käivadki sellised, mul tuleb okse kurku.
Ei saa midagi teha ka. Nad pole juba ammu mu elus ja üldse, kui inimesel on must ükskõik, ega ma ei suuda ka talle haiget teha teisiti kui füüsiliselt. Ok, boonusisale vähemalt võin vastu öelda, ta on jätkuvalt mu emaga abielus ja seega kättesaadav.
Igaks juhuks ütlen, et ma pole kellelegi füüsiliselt haigettegija. Esiteks ma ei jaksa ja teiseks ma ei taha. Mul hakkaks enda pärast halb. Sihuke olengi vä? ÖÄKKKK.

Kui kõik jätkuva aususega ära rääkida, tuleb tõdeda, et ma pole ka hea vaimselt haigettegija. Ma nüüd seisan rohkem enda eest, kuid vahel hämmastavad mind ennastki laused, mida ka täna täiesti heatahtlikele ja lahedatele sõpradele ütlen. Lausete sisu on, et sa ei pea vastama, see ei pea sulle korda minema, pean sind nagunii toredaks - ja siis rõõmustan nagu lumekuningas, kui vastatakse.
Nagu - kui ebaoluliseks ma ka ise end pean, ei ole üleöö ümbermuudetav. Seisan enda eest rohkem, aga võiks veel palju rohkem - ning ikka nimetatakse mind mõnikord isekaks.

See on eraldi vihaallikas.
Kuidas on üldse võimalik, et teine inimene niivõrd, niivõrd midagi aru ei saa?!?!?!?!
Aga Trump valiti presidendiks, inimesed ongi juhmid, rahustan ennast.
Ja noh - mina ka arvasin, et mu romaan on hea. Et seal on adekvaatne sisekaitses töötaja siseelu kirjeldus. Inimesed ongi sellised.

Mulle oli nii suur avastus sügisel, et mitte mina pole imelik, vaid teised mu ümber. Minu individuaalne kogemus tuligi selle pealt, et lubasin inimestel endale peale astuda ja suhtlesin nendega ikka rõõmsa entusiasmiga edasi. Normaalsed inimesed vihastanuks või vähemalt tõmbunuks eemale, aga mitte mina.
Kui mul on halb, mõtlesin, on viga ju minus. Püüan parem olla!
Nüüd näen, kuidas mina olen väärastunud peamiselt selle poolest, et kannatasin kogu väärkohtlemise välja ning süüdistasin tagatipuks veel ennast, et ei suuda veel rohkem anda, mingi eriti nõrk ilmselt. Aga enne - enne üleni uskusingi, et olen nartsissistlik ja nõrk ja arg ja paksuvõitu ja pean ikka pingutama, et teiste vastu parem olla, sest loomupäraselt olen ju halb.

Krt, nagu ülitüüpiline koduvägivalla ohver.
Ja kedagi pole jalaga lüüa ka, pean omaette trampima!

Nõnda, teema lõppes. Sujuv üleminek järgmisele ei tule praegu. Tavaliselt tuleb, ent täna kuidagi mitte. Ilmselt olen liiga vihane.
Elik siis: teine teema, mis tegelt on seotud, aga no ei tule seda ühenduslüli hetkel.

Hiljuti kirjutasin õnnest, inimesed ei olnud minuga nõus ja mõtsin, et ahhhh, lollakad, ma ka ei viitsi. (Ei, päriselt, siil ja tasakaalukunstnik on kenad inimesed, ent sellest, millest rääkisin, nad küll aru ei saanud). Aga siis Tasakaalukunstnik postitas veel ja lubasin seal kommentaarides taaskord arvamust avaldada.
Seekord kirjutan hästi pikaldaselt ja asju lahti seletades, vbla saadakse paremini aru.

Niisiis. See, mis on kellegi jaoks õnn, ei olegi mu meelest oluline. Üldiselt ollakse ses ühte meelt, et kui on halb olla, ei ole õnne, ja eriarvamused tulevad sealt, kas õnn on siis, kui on väga hästi, või siis juba, kui miski ei kraabi ja inimene end halvasti ei tunne.
Mis minu vaatekohalt ei ole üldse tähtis. Keskendun nagunii sellele, kui palju tuleb õnne seestpoolt ja kui palju väljast ning ütlen juba ette ära, et kumbki pole mu meelest absoluutne.

Üldiselt on analogiseerimine (on olemas sihuke sõna v?) kõige nõmedam viis millestki rääkida. Paralleele võib tuua kõiges ja kõigele (miks on elu nagu lamp? aga vann nagu kõht? aga ronk nagu kirjutuslaud?) ning keerukas on pigem leida asjad, mis pole kohe üldse sarnased, no mitte raasukestki.
Aga kui rääkida inimese enesetundest, on paralleeli leides asju oluliselt lihtsam selgitada, sest hing on pime maa. Keegi ei näe ega kuule seda, isegi maitsta pole võimalik ning alles hea analoogia peale tuleb: "Aaaaa! SELLEST ta räägib!"

Minu analoogia inimese vaimse enesetunde kohta on tema keha külmatundlikkus.
Ei ole uus.
Aga leian, et päris hea analoogia. Sest see põhineb sellel, mida TUNTAKSE, midagi pole näha - ent samas on kõik tundunud nii külmust kui soojust ning saavad aru, millest jutt. Ei pea kobama elevanti, üks hoiab sabast, teine katsub külge ja järgneb üleüldine segadus.

Kui inimesel on külm, ei ole probleem väline ega sisemine, seal on mõlemad mängus. Ei saa ainult välisele loota, kuhja endale nii palju riideid ümber kui tahad, kui su kehasoojus neid seestpoolt ei küta, võibki kuhjama jääda. Need ei tee olemist soojaks.
Minul oli ju enam-vähem kõik, mida inimesed üldiselt tahavad - lahedad lapsed ja meeldiv töö, katus pea kohal ning kõht täis ja kuigi ma püüdsin kuhjata veel ja veel, olin sportlik, ilus, kirjutasin ehk tegin loovat värki ka, ikkagi surin külma kätte.
Sest ma ise ei tootnud enam üldse soojust ning need olid nagu tänaval vedelevad riided, kõik täpselt sama külmad kui ilm õues.

Aga ainult sisemisega ei mängi välja samuti. Sa võid ju sooja toota, ent kui alasti käid, hajub see kõik su ümbert niipea, kui ilm vähe külmemaks muutub. Külmetad ning võid külma kätte ka surra.
See on koht, kus veel vihasemaks lähen - et kui sa ei ole õnnelik, on see nagu paljude meelest su oma süü, ei oska ennast õnnelikuks mõelda. Eriti loll! Count blessings või midagi!
Aga sellele nagu ei mõelda, et isegi kehatemperatuuri hoidmiseks on vaja kõhtu täita regulaarselt. Nii, nagu inimene vajab toitu ja jooki, vajab ta ka vaimselt asju (lähedustunnet teistega, tunnet, et ta on vajalik, et keegi teine ka hoolib, kas ta elab või sureb). Ja pealegi: see head asjade endale üles lugemine on täpselt samamoodi välistest asjadest endale temperatuuri loomine kui nende puudumisest külmetamine. Ikka loeb väline!

Kui mulle antaks valida, kas ma elan oma terve katusega, ent tunnen end halvasti või on mul katuses augud, aga hea tunne, mis te arvate, kumma valiksin?
Välised asjaolud on nagu riided - kui seestpoolt sooja toodad, aitavad seda hoida ja üleni tähtsad. Aga kui sa seestpoolt sooja ei tooda, täiesti ebaolulised.
Aga. Kui ma peaks valima, kas keegi teine hoiab mu ümbert või ma ise toodan sooja, ma kõhkleksin. Enda kasuks paneks otsustama ainult tõsiasi, et keegi teine on teine ja võib minema minna. Ent kui ta on soe ja soojendab ka mind, kui ta on korraga riided ja kütja, paneks ikka mõtlema küll.
Sest kui kehas on soojus, peab see külmale ka kauem vastu. Võrdle, mis tunne on saunast talveõhku minna ja sealsamas talves lihtsalt pool tundi oodata.
Ei ole päris sama.

Mul on kogemus, et ainult väline ei aita, kui su sees on jää. Mul on ka kogemus, et tugevda sisemust palju tahad, keskendu sellele, mis on hästi - kui ikka mantel ja püksid puudu on, ei tee see, et sul on müts, sall, saapad ja kindad, olemist soojaks.

Jaa, inimesed on erinevad. Mõnel on külm kampsuniga, kui teisel sealsamas t-särgis pole nagu midagi. Aga täpselt nagu me kõik vajame perioodiliselt toitu, et mitte surra, vajab inimene kui karjaloom karja. Mitte et ta tahaks nendega kogu aeg ninapidi koos olla, ent tunne, et sa oled täiesti üksi ja pole kellelegi vajalik, on täpselt samamoodi tappev kui toidupuudus. Kui sa aga suhtled lähedalt lausa kellegi toredaga, kes toidab sind talvel, on see väga suur pluss.

Ok, aitab kah. Olen kommentaarides mõttevahetusele avatud.

7 kommentaari:

notsu ütles ...

aargh, pikk kommentaar läks nähtavasti bloggeri raisku. ei jaksa hetkel uuesti.

väga väga naine ütles ...

Kurat, blogger täiega kiusab meid mõlemaid, sest sinu mõtteid ma küll tahtnuks lugeda.

väga väga naine ütles ...

Krt, ja need samad inimesed, kes mulle mitte millegagi tunda ei andnud, et olen neile oluline ja kallis, nimetasid mind pärast lolliks ja isekaks, et ma üldse enesetapmisele mõtlesingi.

/ikka veel vihane, kuigi nüüd juba vähem. See käib sedasi üha leevenevate puhangutena.

notsu ütles ...

Taastan mälu järgi ja üldjoontes: et blogi on hea koht, kust tagantjärgi vaadata, kuidas su mõtted aja jooksul muutuvad, nii et võiks lausa kujutleda, kuidas su praegune mina vaidleb minevikuminaga. et seal, kus minevikumina rõhub selle peale, et õnnelikuks tuleb ise saada, varisegu või ümber maailm kokku või ärgu olgu üldse mingit maailma, ütleks praegune mina "ahah, see on jälle see jutt, et Tümpsa tehku rohkem tööd" (ja tõmmaku end juukseidpidi mülkast välja).

teisalt ei ole see mulje kah päris üleni õige, sest kohe järgmiseks tuli ette, kuidas sa juba mitu aastat tagasi ühes minuga kaitsesid seda seisukohta, et teiste inimeste tähelepanu ja armastus on olulised, kui teised olid seda meelt, et küps inimene ei tahagi kellelgi meeldida. mu vana meeldimispostituse all.

TasakaaluKunstnik ütles ...

Jõin kohvi ära. Oli hea soovitus enda varustamiseks:)

olen seda õnnelikuks olemise teemat oma peas pikki aastkümneid veeretanud, sest on ju oluline, et inimene end rahulolevana ja vahest ka üdini õnnelikuna tunneks. ma olengi jõudnud järeldusele iga kord, kui selle teema põhjalikumaks närimiseks läheb, et see seisund on niivõrd subjektiivne nende inimeses olevate kriteeriumite osas, et mingeid üldistusi laiema inimhulga osas olen lõpetanud tegemast.

Kindel on see, et see on tunne, mis on inimesele vajalik elukvaliteedi tagamiseks. Kindel on ka see, et inimesed on erinevad ja need nn tegureid, mis igal inimesel selle Õnne algoritmis olemas on, ei saa universaalsena esitada (veel vähem hindama, kas on nn õige või vale). samuti mitte ka seda nn Õnneskaalat: a la stiilis et kui on 10st 10 punkti, siis on Õnn õuel ja kui on ainult 2, siis on õnnetu.

Paljude jaoks see õhetav tunne sees saabub materiaalsete väärtustega, paljude jaoks piisab sisemisest teadmisest. Eriti viimastel aegadel on meedias populaarsed sloganid, et õnnelikus olemine on otsus ja et õnn algab sinu seest jne. Kuidas saab end kellegi teise poolt väljaöeldud mustrisse kohandada?

Ma arvan, et mitte see pole oluline, mis selle seisundi teguriks/kriteeriumiks on, vaid oluline on see, et Inimene TEAB, mis teda õnnelikuks või rahulolevaks teeb. See, et see teadmine ei pruugi sarnaneda kellegi teise kriteeriumite/tegurite, see ei tee inimest paremaks või halvemaks.

Ma ei ütle, et kogukonna või sootsiumi tunnustus, väärtustamine, tugi vms ei ole oluline või et ei ole või ei saa olla osa Inimese õnne aluseks . Ma lihtsalt enda puhul ei ole aru saanud, et see oleks olnud määravaks teguriks (ja kellegi teise nimel ma rääkida ei saa). Ma pole teadliku elu jooksul eeldanud kellegi käest tunnustamist ega toetust ega mõistmist, et teha midagi, mida ma olen otsustanud teha või tegemata jätta.

Enda puhul mõeldes ja tuttavatega arutades olen jõudnud ka sellele järeldusele, et ilmselt on sellisel puhul see kõik olemas olnud, millest kirjutad ja mina näiteks lihtsalt ei teagi, mida tähendab, kui seda ei ole (lähedaste toetust, kollegide või kogukonna tunnustust jne). olen kirjutanud ka blogis, et kui reaalseid kogemusi pole mingite olukordade kohta, siis ongi kõik teoreetiline eneseväljendamine.

Kui jupp aega tagasi president mulle valgetähe teenetemärgi üle andis ja esitas küsimuse, et kas ma tunnen end nüüd Eesti riigi jaoks väärtuslikuna, siis ma ei osanud muud vastata, kui seda, et see tunnustus ei ole minu jaoks, vaid minu perekonna jaoks, kes võimaldas mul sellise intensiivsuse ja kvaliteediga tööd teha. hilisemalt pereringis arutades olengi nii aru saanud, et see tunnustus on nende jaoks palju olulisem, kui minu jaoks. kindlasti ei teinud ma oma tööd selle nimel, et ühel päeval mulle keegi ordeni või tänukirju üle annaks. ka ei ole ma olnud kunagi pettunud või nukrrameelne, kui keegi teine meeskonnas avaliku tähelepanu orbiiti on sattunud. Elu keerulistes oludes, kus ma nn ninali poris olen olnud, on alati ulatav käsi tulnud ennem, kui oleksin pidanud jõudma järelduseni, et mind keegi ei toeta või ei mõista. ilmselt olen ma terve oma kasvamiseea jooksul saanud kogu selle nn paketi, et mul pole võimalust olnud selle puudumist teadvustada ja sellepärast ei ole seda tegurit minu nn Õnnevalemis.

mis selle pika jutu mõte oli? see, et kui meie õnnevalemid on erinevad, siis nii ongi. oluline on, et me teame, mida meile selleks vaja on ja tegeleme sellega, et see seisund meie elus ikka ja jälle korduks. ja see ongi eesmärk. eesmärk ei ole kellelegi teisele selgeks teha, mis on nn Õige õnnevalem ja kui see sootsiumi arusaamisest erineb, siis see ei ole vähem Õnne seisund ja me ei pea kellelegi tõestama, miks just see valem meid end õnnelikuna laseb tunda.

Leidkem oma õnnevalem ja andkem endast parim, et neid kriteeriume leiduks, mis meid õnnelikuks või rahulolevaks teevad!

väga väga naine ütles ...

Ilus järeldus =)

väga väga naine ütles ...

notsu: no sellest, et mu mõtteviis ses suhtes muutunud on, kuidas teistega seotud olla on normaalne, võib väga aru saada - nüüd näengi lihtsalt inimlikkust teistmoodi =)
Küll aga on kõvasti muutunud ilma sellise selge põhjuseta mu seisukohad autismi suhtes (noh, seal lingitud jutu kommentaarijoas natu näha).
Isegi imestan, et nii loll olin =)
Aga ega ma seda ka afišeerinud, ka enda jaoks, et autistlikud kalduvused on minus väga ilmsed.

Nüüd näen väga hästi, et autistlike kalduvustega inimesed ÜLDJUHUL pole üldse ükskõiksed ses suhtes, kuidas teised neid näevad. Lihtsalt nad ei oska teistele meeldida sageli.
Ent eriti võtab sisemiselt urisema, et mina oskasin, pingutasin end pooleks ja tükkideks ja mingiteks veristeks räbalateks, et ikka teistele rohkem meeldida - ja mis KURAT mul sest kasu oli?!?!