teisipäev, 23. juuli 2019

Mõned inimesed on mulle sarnasemad kui teised

Veel tagasisidemeid.

"Kuningatele" üks, mida ma varem ei märganudki (seal on ka "Valikutest" juttu natuke).
Kuna postitus on paljudest raamatutest, saab "Kuningate tagasitulek" aint lõigu jagu ruumi, kuid ikkagi! Tagasiside!

Aga teine ... Ometi keegi peale Frieda/Sille sai "kuigi sa proovid olla heast" samamoodi aru, nagu ma kirja pannes mõtlesin!
JEEEEEE!!!!!
Aitäh, kodanik sirgeldaja!
Nii kaunilt kirjutatud arvustus, et ohkasin lugemise ajal suure sisemise rahuga ja siiamaani, 6 tundi hiljem, teeb rõõmsaks.
Oot, loen veel korra üle!

Maailm tundub kohutavalt palju parem, kui selles on ka inimesi, kes muga sarnaselt mõtlevad. Et mõistusega tean neid olevat; et on One Piece (ikka veel jälgin üha, ikka veel vaimustun, aga no - episood nädalas on lihtsalt liiga vähe, et mu elu niivõrd mõjutada, et sellest siia kirjutada), on Murca, on Myazaki, on tumen, Ada ja no Friedagi - aga päriselt tunnetan ikkagi, et maailmas on ka minu-inimesi, kui mõni endast "ma-mõtlen-nii"-kombel märku annab.
Mitte "ma-mõtlen-KA-nii". Mulle takka kiitmine on hajameelselt meeldiv, kui inimene on meeldiv. Kui ma teda austan, on kergelt kõrvust tõstetud tunne. Aga nõusolek minu väljendatud mõtetega ei ärgasta ja rahusta. Ärksus, rahu ja ülevoolav rõõm saabuvad just siis, kui väljendatakse inimese omi mõtteid, mis juhtumisi on samad, mis ka minu peas keerelnud või võiksid keerlema hakata, kui taipaksin selle nurga alt vaadata. "Ma mõtlen nii" - ja mus kõlab kaasa, ma ka mõtlen nii.
HIRMUS LAHE!

Kui mõni mu lastest on ootamatult nunnu, on sarnane vaikse ereda rõõmu tunne. Ent häda on selles, et nad on nii jube nunnud alaliselt, et ootamatult nunnu on juba raske olla.

Aga jah - see arusaamine.
Mul läks jumala kaua, enne kui MINA aru sain, et vajadus olla mõistetud pole üldse täiesti tavaline ja kõigil. Praegu kirjutan seda - ja ikka kõhklen, ikka mõtlen, et eiei, see on tavaline ju, lihtsalt inimesed ei sõnasta nii!
Siis hakkan mõtlema ja taipan, et ei.
EI!
Minu "mäletan 30 aastat hiljem ka hetki, kus mind ei mõistetud" EI ole normaalne.
Et ebapärlikarbi mulle uhhuu-asjade külgemõtlemine on mu tolle aasta kõige tugevamate mälestuste seas ja "appi! vaenlane on maal"-tunne vallutav, EI ole tavaline reaktsioon.
Et ma siiamaale jälestan Anomaalikat (kes on nüüd Rentsi ja Marca püsikommenteerija. Marca juures saan vähemalt mitte tema kommentaare lugeda, sest seal on ta ühe püsiva nimega, aga Rentsi võrgupäevikus on väga raske, sest ta vahetab nimesid ja kuigi osadel nimedel on äratuntav muster, osadel ei ole. Alati ei taipa Rents ka kustutada, kui ta teiselt IP-aadressilt saadab -  ja mul tuleb kommentaari lugedes: "See inimene ei saa üldse ju pihta, aga õpetab, kuidas elada ja mis teha - aa, selge, see on TEMA!" Ning siis on keeruline öeldut ajust välja saada) rohkem kui ühtegi teist inimest maailmas, pole ilmselt talle endale ega ka kõrvaltvaatajatele mõistetav. Ta ju tahab head, lihtsalt mulle ta meetodid ei meeldi või midagi?

Aga see ongi mu jaoks kõige kohutavam. Et inimesed võivad üldse mitte millestki aru saada ja täiega heatahtlikud olla - ning käituda nii halvasti, et mu elusalt ärakeetmine oleks vbla samal tasemel kannatustepõhjustaja. Et no keetmine oleks lühiajaliselt hullem, aga nende käitumisel on aastate ja aastate pikkused kannatusterohked mõjud mulle, kui ma hoolega ei ürita mitte sisse võtta ja end "minge perse!" mõtetega ei soomusta.
See on täiesti wtf.  Inimesed ... mitte tahtmisest halba teha, vaid tahtmisest head teha kannustatud!?
Nad ei saa vahel ÜLDSE aru, ka mitte sellest, kui rõlgelt ja kohutavalt ise käituvad.
Ütlen ja ütlen ja ütlen neile - ning nad lihtsalt ei võta infot sisse, mõtlevad emake maa teab, millele, ja lasevad samas vaimus edasi. See on lihtsalt ...
sõnulseletamatult jäle.
Minu elu: ma ÜTLEN - ja inimesed ei võta sisse.
On hiljem üllatunud.
Täiesti ....
...
Nojah, ja siis tuleb siuke raamatutagasiside, mille peale mul on: "Oo, maailm polegi täiesti võõras ja imelik! Siin on inimesi, kes mõistavad isegi ilma, et ma enne viis korda neile puust ja punaselt ette teeksin, nende käeseljad silte täis kleebiksin ja kindluse mõttes nina ka veel sisse torkaksin! Nad SAAVAD ARU ka vihjetest ja mitte-otse-ütlemisest! OOOOOO!!!!!"
Nii tore.
NII TORE!!!!

5 kommentaari:

Kogutud eosed ütles ...

Oh, 100 aasta taguseid mitte mõistetud saamisi mäletada on täiesti normaalne. Need on lahendamata jäänud asjad või siis endale sobimatult lahenenud-lahendatud, need saadavadki kogu elu.

väga väga naine ütles ...

hea teada =)
Siin mõningad, nimesid nimetamata, seletasid, kuidas nemad halba ei mäleta ja miks mina olen küll valinud meeles pidada, häh!

väga väga naine ütles ...

Nägin õudusunenägu. Õigemini, enne oli lihtsalt pinev ja põnev, ent selline vallutav õudus, mille peale ärkasin, tuli, kui üks teine tegelane (vaikne nohiklik poiss) hakkas mulle vastu vaidlema täiesti selges asjas.
Hetketeema vist.

Rents ütles ...

Kui me räägime samast inimesest, siis minu meelest pole tegu kellegagi, kelle kommentaare ma lihtsalt autori pärast kustutaksin (on ainult üks inimene, kelle kommentaari ma kustutan ka siis, kui ta ütleb, et "täna on ilus ilm", sest ma lihtsalt ei taha teda oma blogisse). Pea kõigi puhul lasen enamvähem viisakad kommentaarid läbi ka siis, kui nendega ei nõustu.

väga väga naine ütles ...

Tegelt ma arvan, et ta ONGI see, kes kõigele vastandub. Aga vbla ma eksin.
Mul on see inimlik omadus olemas, et vahel olen lollakas ja teen vigu =)
Lihtsalt kuna mul enamasti on "võib olla teisiti, aga tõenäoliselt on nii" raames õigus, kaldun oma sisetundeid kohtlema kui õigeid.